Mul on üle hulga aja nädalavahetus. Tööl pandi mind ajutiselt (teise inimese puhkuse ajaks) transporti tegema, mis toimub ainult äripäeviti ja on väga sportlik ammet, sammud tulevad, pekid lähevad, riided jäävad suuremaks. Ja nädalavahetused on vabad. (nii imelik!) Õppimise sundi ka hetkel väga pakilist pole (enne praktikat tuleks mõned e-kursused läbida, aga kas nendega on kiiret?)**
Loomulikult just siis, kui mul oleks aega blogisid lugeda, ei viitsi eriti keegi blogida.
Vihmane ilm ja nii ma vaatan oma blogi sisikonda, et mida seal huvitavat kuulukse ja näikse. Selgub, et mu blogi on mingeid kommentaare peitu jätnud, mida ta ei oleks pidanud mitte tegema. Avalikustasin. Selgub aga ka, et kunagi ammu, kui keegi suutmissurvestaja ja elustiilinats ühe mu postituse alla tigedaid kommentaare jättis ning ma talle selle peale vastasin, et aitab, alates praegusest on sul siin blogis tigetsemine keelatud, läksid tema kommentaarid peitu.. iseenesest. Sest kui ma oleks neid lihtsalt kustutanud, siis nad oleks kustus, saate aru. Ehk siis... Kuidas? Mingi bot oskab eestikeelset sõna "keelatud" ja teeb sellest omad järeldused? Ma ei saa bloggeri loogikast aru. Jah, ma heameelega paneksin mõnikord mõnele kommentaatorile sellise keelu ise peale, aga neid pole ammu olnud ja keelu panemise kohta ma ise üles küll ei leia. Ja miks ta nt Notsu kommentaare lukustab? Midagi lubamatut neis ei ole, ei saakski olla, see on ju Notsu!... peale vist mitmuses linkide. Kas keegi oskab seda musta maagiat selgitada?
Üldiselt aga olen ma kommenteerimise suhtes tolerast ja minu väljavihastamiseks setupalju, et ma kedagi päriselt kustutama (ja... blokeerima? kui nupu leian) hakkaks, tuleb ikka mõnevõrra vaeva ka näha.
__________________
*http://www76.pair.com/keithlim/jabberwocky/translations/estonian1.html
**tegel võibolla isegi on
12 kommentaari:
"Elustiilinats" pretendeerib aasta uudissõna tiitlile :) Samas kui järgi mõelda siis nats, ehk natsionalist ehk eestikeeli rahvuslane pole ju iseenesest sugugi halb just nagu sots või sotsialist. Paraku tekib kahe hea kombineerimisest nats+sots=natsionaalsotsialist suht ebameeldiv tulemus, eriti kui võtta arvesse millega seda seostatakse.
Nats on siiski ebameeldiv sõna ja seda sa ümber ei seleta.
"Suutmissurvestaja" on mu meelest supersõna!!
(Sul on ühe essiga - kas kogemata, või ongi suutmis-urvestaja?)
See Jorrulise tsitaat mulle meeldib :) Seda ma varem ei teadnudki. See-eest on keelel ikka Vilde «Tokerjad»:
Sinkjana,
vinkjana:
tokerjad
tääbuvad,
tokerjad
hääbuvad; —
singutades
hinge roovilt,
vaide,
vaide,
tõuseb
küütuvuste käide,
võikneb südame
vaikselt surmale.
Säravana,
tinasena,
heljetel:
tokerjad
tugevad,
tokerjad
mugevad, —
huuvi, huuvi,
vinetuse puikamuses,
sõõru koonutuste peitel,
vaarduvad,
vaiguvad,
tarduvad —
hauda —
hauda …
Ja lõhna tunnen —
kollast ja soodavat;
mäe kedurjast kurgust
ta ilmendes simpab,
mind limpab.
Too lõhna sallin.
Ta umbilma kereselt
salaja vimpab,
ning
timpab.
Ja sinedaid raakmeid õhtuses udus —
noid kuulan,
nad Jumaluse partele
simuralt siivavad, —
mind piiravad
sala …
ala …
Krõbedana tilgutina, suisa-suisa, sargneb määratumas pöörangus, kosmose kopetanud urvuses, teadmatuse vuhang põiki tukeldust elu mõnituste turbunud salvede poole. Kuid tema peab hulvima, üksnes tema paiknema ja libamisi roomama ühes diametreeriva täiuse sihil, saagiks udumuse purevaile murdjaile. Paistab õkva, kui purgeldaks põrguste potentside rusuvus talle hirmsate vorpidega tänkjas-tiigesse mälu-orkusesse. Ära nuusi: see on kõige veerevuse jumalik tuum! Ära kraabitse ega küünitse: see on sinu aimavuse fundus, sinu Igavese Kõigevägevama Suigutaja Virivillus! Kougi, aina kougi! Too tõvetleb sinu intellekti undusi! Ära ole tõrges ja võibas igatsema, mis tuuldunud jumalate pudenenud ragamusest sulle padupunga on tuubitud! Rüsele tolle tondi vastu nagu puldrik Achillese vastu: sest too varitseb su viimaste ajuebemete järele, ta ei tunne hiiruvust! Valva ja kougi, veli! — — —
Tasa toodeldes käib kuu
läbi virvade,
üle koltunud
kurnade
taevani hõhvatud
helid!
ürgilma helid …
Pilje,
hilje,
sügavana,
mustavana,
piki peerengite põrmu,
lähimeelsel vidinal —
loiklevad,
tuiklevad
aralt, nii uniselt
mõtted …
mõtted …
mõtted …
Jumala eest, ei ole vannetumat, mõrtsukalisemat; ei sarvik ega tokerjad ole sugusikkudele alandavamat loogamust kaela muljunud, kui tasakaalu tehes Uuriva Võimingu Igavesest Mürtsust! Tahaks matta kõik ja imeda! Nii hää oleks kõike matta ja siidimeelselt imeda!
Vakka:
valjud hääled,
kalgid keeled,
ilmade keerul,
mägede veerul,
pilvede takka.
Takka:
sädelev voog,
haarates päkka
ikka ja pikka,
siivub ja soeb
ja poeb.
Lakka:
luule tiirust,
kunsti niirust;
paiska vakka,
leina takka,
ole vakka
nagu ikka …
Aga kratt külmetas katusel, puhus pihku ja nuttis: «Huu hu huuu!» Ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus. «Hu hu huuu!», nuttis kratt ja sõneles nii: «Inimesed sõitlevad, sajatavad, sõimavad ja murravad kõdunenud ahervartel üksteise sääreluid. Aga vaata, mina kükitan katusel, külmetan ja nutan: hu hu huuu! Sest mis võib olla jaunim ja ülevam, mis võib olla sinimeelsem ja sügavam, mis võib olla sala-, algu- ja omapärasem selles inferioorses ilmas, kui katusel külmetada ja nutta! Nutta elu mõtte pudenenud rusudel, millele planeetide nõgine lumi on helbnenud!» Aga kratt nuttis, ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole, murumunad suus — —
Võiguna,
tuhkruna,
raudjana,
läbi
muha,
üle
tuha,
mööda
juha;
kuristiku
puhevusest
pirvitades, —
nagu
hurdake,
sume,
tume,
kume;
vägevana
oma
kires,
kesavaimses;
suremata
oma
tõves,
tusaaimses;
küündimata
kuljuvas
kõrves — —
matkustab mardus murismaale, —
neitsilik mardus,
kikaslik mardus …
Sind armastan,
mardus!
Su mesist põske
ma himuralt himpleksin,
kimuralt kimpleksin! …
Pilkuse põue,
madariku õue
kannaksin
sind!
Mardus, oota mind!
Kui pugedes pauna ja togides tõrusid me toidame ihu — me patused; valetame, varastame, võltsime, petame, salgame surma — me tölbid! Kuid peatu, mu suu, ja tõrgu, mu sulg! Veel vaibumas vaimud ja tukkumas töö — mu küdevas hinges veel tormitseb öö! Mis tähendab see? — Kas olen ma kukeks siis ilmasse loodud, et kelluke kaelas mul kuliseb puhte?! Oh õgi, maailm! Veel hõõgub mu keel — veel pideneb pingul mu raudane meel! … Aa — haa! Ma kudurjuse kupitsad juurteni katkestan! Ma kõrvetuse tõrded uurteni purustan! Mu Jumal on ahing, mu Elu on lahing, mu Mõte on mõõk! Ma õngitsen lõbu rõngasmadu mürgitusest — ma hingan õnne põrgukoera purevusest. Ma elan! Ma elan! …
Kuid:
Tokerjad tääbuvad,
tokerjad hääbuvad;
tokerjad loituvad,
tokerjad koituvad,
tokerjad vaarduvad, vaiguvad,
tarduvad, —
tokerjad ahavasse hauda
marduvad …
Ah — ja!
Ha — ha!
Na — na!
Ma loodan, et see kolmeosaline kommentaar su lugemisnälga veidikenegi täitis :D
🤣Siin saab tükk aeg tõrusid togida ja purusid pugida.
Ma ei kirjuta parasjagu seetõttu, et aega pole, muidu viitsiks küll 😉
Uued sõnad on ägedad. Mul on KOGU AEG tunne, et Eesti keel on igav, et ajakirjanikud õpivad ylikoolis max 3000 sõna selgeks ja lasevad selle peal kogu oma ylejäänud elu.
Mina nii tahaks blogida, aga olen konkreetselt KURNATUD kogu aeg. Sunnin end vajalikku kogust tööd ära tegema ja suren, sest lasteaed on kinni, mehel sünna, ID-kaart aegunud, mingid asjad tellitud, välismaalased külastamas (kahes satsis), nii et iga jumala päev on lastehoiu korraldamine, miljonile asjale järele minek või korraldamine ja ... Ma olen NII väsinud. Ja miskipärast mu madal vererõhk jukerdab ka suviti - isegi Eesti suvel, kui on 15 kraadi sooja, mina ei tea, miks.
Okei, saate andeks :D Ja ega mul enam ei olegi aega üle, kohe algab altuura.
Postita kommentaar