pühapäev, juuni 22, 2014

Kahtlased kangelased.

Nagu ikka Viidiku juures, nii ka nüüd vaatame me jälle filme, mida ma pole enne näinud või ei viitsikski üksi vaadata. Seekordsed on ilma kahtluseta väga head - "Walter Mitty salajane elu" - vaiksest luuserist, kes algul kujutluses, siis aga ka päriselt sooritas kangelaslikke tegusid, ehkki teda kangelasena ei kroonitud ja keegi peale erakliku fotograafi ning tutvumisportaali eluvõõrikust omaniku tema sooritust ei märganud. 

Ja teine film, "Non-Stop", allakäinud korravalvurist, kes katastroofiolukorras, rohkem kui 5 miili kõrgusel taevas teeb ühe vea teise järel mõnusalt masendava vääramatusega, niiet masohhist minus ootas juba naudingu eelvärinaga hamletlikku filmilõppu... aga võta varbast, siinkohal spoilerdan - paraku lahenes kõik õnnelikult, enamus* pääses eluga, vääritimõistmiste ootamatu õgvendumine ja kõik muu, mis ühe korraliku hadesestläbikäigusaaga juurde kuulub. Kes liiga kauaks tagasi vaatama jäi, muudeti soolasambaks, muidugimõista.

Praegu vaatame "In the heat of the night" - veits üle dramatiseeritud (väga palju kaadreid vihase näoga tardunult vahtimisi) näitlejatööga aga sellegipoolest põnev rassismiülevaade ajast, mil politsei mõrvauurija ei kasutanudki sündmuspaiga ülevaatamisel kummikindaid, väikelinna elanikud paistavad kõik ühel või teisel viisil totakad/närvihaiged ja neegrite peksmine oli linnas seadusekuulekate kodanike täiesti aktsepteeritav meelelahutus. Kõik selles väikelinnas lähevad koledasti kohevile, kui linna suurinvestor tapetakse ja kallis ülikonnas elegantne mustanahaline külalisuurija keerulist olukorda lahendama kipub.



Ilm tekitab mõrusid mõtteid sulava polaarmütsi, nõrgeneva Golfi hoovuse ja globaalse soojenemise (mis teatavasti kutsub esile lokaalseid jääaegu) teemadel. Ning magushaput lapsepõlvenostalgiat. Kui ma olin nii 11-12, siis oli ka paar sellist suve. Jah. Me ei saanud randa ujuma ega midagi. Vingusime ema kallal ja käisime kummikutega ringi.

Blondie: Saame sõpradeks?
Mul on Blondie siin kaasas.

Triibu jälestab teda esimesest silmapilgust ja ütleb seda igal võimalikul juhul ka välja, kui ka Blondie üritab sõpsida.  Mõnikord nii kurjalt, et oli vaja teda veepüssiga korrale kutsuda - mispeale Triibu pages õue ja urises seal aiamüüri pealt akna poole. Vihmas.

Putukas seisis pärast seda lahtisel uksel, ökokatastroofi rõsket hõngu tuppa lastes, ja teatas, et tema läheb vaesele valesti mõistetud Triibule kaastunnet osutama.

Triibu: Mine ÄRA!
Blondie praegu igaks juhuks veel õue ei lähe.

Aga aegamööda asjad käivad.

---------------
*Isegi kahest piloodist tapeti maha JUST see, kes oli KOLEDAM. Tüüpiline.

esmaspäev, juuni 16, 2014

Üksikema argipäev


Elu nagu kriisikoldes, pidevalt.
Nüüd ma lõpuks vähemalt tegin selle ära - koostasin väikese juhise koos paljude telefoninumbritega, mida peab tegema ja kellega kontakti võtma, kui minuga tööl olles midagi juhtub. Ja mida teha siis, kui mitte kellegagi kontakti ei saa.
Et Putukas ei peaks üksi kodus ootama ilmaasjata, kui... minuga midagi juhtub. Tööl olles. Mulle igatahes tundub, et kõige halvemal juhul on lapsel turvakodus parem, kui öösel üksi kodus, või mis teie arvate?

Aga mis saab siis, kui minuga midagi juhtub töölt koju minnes? Siis pole lihtsalt kedagi pealt nägemas ja reageerimas. 
Teha endale mingi käevõru või tätokas...?
Igatahes, last ennast peab ka veel drillima. Et kui emme ei tule õhtul koju (seni pole seda juhtunud) ja helistades ka kätte ei saa, et siis kellele tema helistada saaks. Või helistama peaks. 
Ja et ta päeval ikka sööks ka, mitte ei mängiks tühja kõhuga arvutimänge.

reede, juuni 13, 2014

Miks ma väsinud olen?

Mälu kipub täiesti lambist streikima.  Ikka veel pingelangus? Et asi on halb, sain aru, kui märkasin, et rõõmu ei tee isegi õitsev sirelipõõsas linnamüüri Suur-Kloostri värava kõrval, mille hämaruses tihti leidub mõni naeratav naisisik, kelle tema fotoaparaadiga vehklev meeskaaslane on sinna põõsasse toppinud ja kiirustab nüüd pilte klõpsida. Ilmselt turistid.
Linn on täis naiskorvpallureid ja elu ning mina tunnen ainult, et tahaks magada.
Balta tunnelis istus täna, vahelduseks pillimeestele, vanataat, kes lihtsalt lahendas ristsõnu. 

neljapäev, juuni 12, 2014

digiterror

Ma ei mäleta, kas ma olen maininud, et sain Viidiku käest tema vana aga täitsa korraliku Delli, kuna ta ise ostis endale uue - ja pärast minu kätte sattumist on see õnnetu pill kaks korda garantiis käinud. Garantiis loomulikult installitakse Windows (seitse õnneks, mitte kaheksa) uuesti üle või tehakse tehaseseadete taastamine ja kõik mu installid ja sätungid lendavad jee.  Õnneks on meil failidest olnud ikka varukoopiad, aga... tüütu ju, rsk. Mulle meeldib küll installida, ent mitte teha seda kord kahe kuu tagant uuesti ja uuesti, samu asju...
Peale selle on neid vääramatult vajalikke programmikesi kuidagi paljuvõitu. Üle tosina kindlasti. 
Dellile vist ei meeldinud omanikuvahetus.

reede, juuni 06, 2014

Oli maavärin

Eile öösel 2.25 oli maavärin*, siin, Tartumaal. Ma ärkasin segasena üles ja tundsin tükk aega, kuidas voodi minu all vaiksel võbises. Mõtlesin, et peaks võtma kaljapudeli voodi kõrvalt, panema lauale, valgustama seda telefoniga ja vaatama, kuidas veepind lainetab või lausa säbrutab. Uinusin uuesti selle mõtte teostamiseni jõudmata.

Unes nägin, et vargad murdsid minu äraolekut kasutades minu koju Tallinnas sisse ja panid selle põlema. Ärkasin uuesti, seekord paanikahooga, mis läks üle, kui taipasin, et kassi võttis ju Võsuke enda juurde.´ning arvutid-seadmed on mul kaasas, omnia mea mecum porto, ainuke väärtuslik koju jäänud asi on telekas, mida ei saada kätte, kuna see on mööblisse kinni kruvitud. Ja jäin magama, et näha unes, kuidas kass Võsukese juures 4ndalt korruselt alla kukkus. Et ärgata ja mõelda, et keset ööd ei ole sünnis helistama hakata inimestele. Unenäo pärast.

Lisaks kuulen ma niigi siin, Viidiku juures maal, kuidas öösiti mingid rasked sammud ümber maja tatsuvad ja keegi madala häälega õues kõneleb. 

Kui ma selle Une-Mati kätte saan, tuleb üks pikem jutuajamine. 

Käisime Viidiku töö juurest korraldatud töötajate perepäeval Vudilas, mis on üks kena koht, aga nii kallis, et ise sinna küll minna ei jaksaks (teisest küljest, sealt saab meelelahutust ikka KOGU raha eest ja jääb üle kah). Putuk veetis toreda pika päeva, põhiliselt küll basseinis, aga ka muid atraktsioone külastades. "Kõik olid väsinud kuid rahul."

Nüüd istun viimasena ärkvel ja kuulan akna taga kriuksuvat konnakoori ja loen teiste inimeste blogidest õudseid asju. Kohati tekib kerge déjà vu. Ma olen seal kusagil ise olnud.
Hirmus.
-----------
*Ilmselgelt nägin ma seda ka unes.





neljapäev, juuni 05, 2014

Kulgeb

*Meie koristaja jäi kuu aega tagasi haigeks, mulle pakuti (lisaks põhitööle) tema tööülesannete täitmist lisatasu eest. Lisatasu vastu pole mul midagi. Et tööpäevad tänu sellele mõnikord kaheksani võivad venida (kuna ujuv hullumaja enne avamist kestis keskeltläbi kuueni), ma kohe ei taibanud. Nüüd on hilja. Naist sõnast. Raha tuleb. 
*Koristamine on puhas fitness pärast arvuti taga sitsitud tööpäeva.
*Aga laps on/oli väga pikalt omapead. Sest ema teeb õhtuti karjääri mopi ja lapiga, rsk. Ja on koju jõudes suht omadega läbi.
*Putukas, ma olen rääkinud, et ta on kummaline laps. Nüüd pakutakse kummalistele lastele laagrit: http://www.plk.ee  Jeerum, laager, kus on kasvatajad, kellest ma tean, et nad minu lapsega hakkama saavad! Pajeehali! Raha* on, vt esimene punkt. 
*Tegelt nüüd nii palju seda va raha ka ikka ei ole, kuna T ei ole maikuu elatist ära maksnud. 
*Ja see mopi-lapi karjäär on ajutine, sest koristaja kas saab terveks või lahkub töölt ja siis võetakse ikka päris uus koristaja põhikohaga tööle siia. Või saab mul endal kannatus otsa.
*Muuseum on nüüd avatud ja Putuk käib siin aegajalt vabatahtlikuks giidiks, lohistab väikelastega perekondi mööda erinevaid eksponaate ning juhendab. Tasuta lapstööjõud :P.

Hetkel olen vist ikkagi veel plussis omadega.
------------------
*Kas teie teadsite, et 170 eurot nädalase laagri eest on täiesti keskmine või isegi soodne hind?

pühapäev, juuni 01, 2014

Avasime ära

Tervishoiumuuseum on nüüd avatud. Teine korrus esialgu. Kolmas tuleb järgmisel aastal.
Külastajad oodatud.
Üks kolleeg, kes oli kõige kibedamal tööajal kaks kuud haige olnud (haigus ei küsi aega), tuli tööle tagasi, näost valge, mitu kilo lahjem ja - tema arvutiga on probleeme. Tegelikult, tema arvuti on ise probleem. See oli nii aeglane, et mul läks selle taga istudes süda pahaks. Kutsun itimehe.

PS: Disaini tegi KOKO, sisu kruttisime kokku mina, minu vahetu boss ja veel mõned kolleegid.