neljapäev, jaanuar 31, 2013

Olin liiga kannatlik.

See mees, jah.
Tanel, Telc ei ole selle kuu elatist veel ära maksnud. Kuu hakkab otsa saama, teate.  Mõne tunni pärast, kui täpne olla.
Täitsa mitu päeva mõtlesin, et aga tal on ju niii head vabandused  - kuigi elatis peaks ideekohaselt ära makstud olema kuu alguseks, praegu aga on juba lõpp - aga kui ülemus ikka tõesti ei maksa kogu saadaolevat palka ära ja kui ikka eemise kuu rahad sai sujuvalt laiaks löödud, noh kust see inimene siis peaks võtma, ah? Ja ta ju nii ilusasti lubab, et kohe räägib ülemusega ja saab selle raha ja...

Aga kui ta nüüd, nii paarkümmend minutit tagasi jälle kella edasi lükkas helde lubadusega: JÄRGMISEL NÄDALAVAHETUSEL LÄHEN HALTUURAT TEGEMA JA SIIS MAKSAN ÄRA, vat siis sai minu kannatus küll otsa. 
Tanel, Telc, maksa oma lapsele elatis ära! Jaanuarikuu oma. Ja veebruari elatis normaalsel ajal, ilma, et ma peaksin seda eraldi meelde tuletama!
------------
Edit 2.02.2013
100 maksis ära, 39 jäi veel maksmata. Ja tegelikult jookseb juba veebruar, st aeg juba maksta veebruari elatist. Kuidas ma sellesse nüüd suhtuma peaksin, ei teagi.

esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Kooli garderoobis

juhtub igasuguseid asju. Veedan seal Putuka riietumisrituaalide taga oodates päris palju aega ja näen nii mõndagi. Ma põhimõtteliselt ei abista teda selle tegevuse juures, olgugi, et nii saaks viis korda kiiremini. Harjutagu. Mul on mu telefon.

Viimati eelmisel nädalal olin tunnistajaks, kuidas üks paralleelklassi pisike plika keksis mööda garderoobi karatevõtetega Putuka klassivenna kõhu poole löögiliigutusi tehes. Klassivend naeris: ma ei karda sind, ma ei karda sind! Hoidsin toimuval pool silma peal - mulle ei meeldi vägivaldsed mängud - aga esialgu jätkasin oma vidinaga tegelemist. Klassivend pani riidesse ja läks ära. 
Veidi aja pärast aga kostis garderoobi naaberboksist kellegi - poisi - hale ja vali nutt. Pidin mängu pooleli jätma. Paralleelikate boksis avanes mulle järgmine pilt - 1. klassi poiss istub kõveras pingil, hoiab kätega kõhtu kinni ja nutab, aga seesama karatetüdruk, ise üsna pahura olemisega, korjab mööda lahtrit ringi sebides oma barbinukke kokku ja asetab neid hoolikalt koolikotti. Nukke oli tal kaasas terve hunnik, kõigis vikerkaarevärvides kleitidega. Olukord oli ebaselge. Möiratasin: "Mis siin toimub?"
Keegi midagi ei vastanud, poiss nuttis edasi. Urisesin: "Ma küsin, mis siin toimub? Teil nagu käivadki asjad nii, et lõpuks aetakse keegi nutma või?". Ja otse tüdruku poole pöördudes: "Võib-olla tahad sina mulle rääkida, mis siin toimub?"
Keegi midagi jätkuvalt ei vastanud, poiss jättis (suure ehmatusega?) nutmise järele. Ok, situatsioon puudus, mina lahkusin. Veidi aja pärast kuulen kõrvalboksist järgmist vestlust:
Poiss: "Aga me oleme ikka sõbrad, eks?"
Tüdruk: "Mhmh. Tead, mina saan tegelikult kodus iga päev peksa. Isa käest saan iga päev peksa."
-----
Utsitasin Putukat kiiremale tegutsemisele. Too vastas: "Ahjaa! Jaa-jaa, küll ma teen!". 
 Mängisin edasi. 
Järgmisel hetkel ilmus eikusagilt teine paralleelklassi tüdruk, istus minu kõrvale ja teatas usalduslikult: "Putukal läheb ALATI nii kaua aega!"
Paus. Tüdrukul oli üsna tugev ja iseäralik häälduspuue. Ta jätkas juttu:
"Mina oskan ise süüa teha! Täitsa otsast peale oskan, nii, et midagi pole üldse valmis! Eile keetsin endale näiteks makarone."
"Siis oled sa küll väga tubli," arvasin. Esimene klass.
Küsisin: "Kas sulle ka keegi kooli vastu tuleb?" "Ei," teatas tüdruk tõsiselt, "mitte keegi ei saa tulla, kõik on tööl. Tead, mul ema murdis jalaluu. Ma käisin teda laupäeval vaatamas."

Putukas sai lõpuks riidesse. Hakkasime minema ja selgus, et neiul on meiega üks tee. Täpsemalt oli tal võimalik minna kas sealt, kus meie, või hoopis teiselt poolt kvartalit, aga ta eelistas meiega tulla. Lobisesime ja läksime, tütarlaps tuli meiega isegi poodi kaasa. Mul oli päris kahju, kui meie teed lõpuks lahknesid. Paistis, et ta ei taha üksi jääda. Ma ei oska sellises olukorras midagi eriti teha ka. Mul pole lõpuks õigustki midagi teha. Mjah.

pühapäev, jaanuar 27, 2013

Terminoloogia, urrh

PH-toitujatel võib toitumise osas õigus olla, võib mitte olla, selle üle me siin ei vaidle.
Ühe suure kuriteoga on nad aga küll hakkama saanud - rääkides ühe või teise toiduaine pH-st, unustavad nad mainida, et jutt käib konkreetse toidu ainevahetuse jäägi pH-st, mitte selle toiduaine enda keemiliselt mõõdetavast pH-st. 
Ja rääkides erinevate ainete pH-dest ilma seedimist kaasamata, on see esimene lähenemine muidugi ainuõige. Paraku saab üha raskem olema seda inimestele, ka tööalaselt, selgeks teha. "Mis mõttes sidrun on happeline?" küsitakse mu käest. "Sidrun on ju aluseline toiduaine?"
[TSENSEERITUD]
right?
left?

Jalgratta leiutamine/ nipinurk

Olen siin vist kurtnud, milline hundilaut mu elamine regulaarselt on, hea kui maniakaalselt küttes 16 kraadi sisse saab, jne. Kusjuures - nii ongi, et 16 kraadi on elamiseks täitsa piisav, häda selles, et kui ma peale tööd kooli-ja-poe kaudu koju tulen, siis mul VEEL ei ole ju seda 16, on nii umbes 11-12. Seda on ikka natuke vähe, paljugi, et ökopeded soovitavad globaalse soojenemise vähendamiseks langetada toatemperatuuri keskmiselt 5 kraadi võrra, nojah, ma ei tea nüüd kohe. Elektrikütet ma põmst kasutada ei taha. Pubekate* toas kütavad niigi kaks lauaarvutit kenakesti. 

Aga - aga! Lahendusi leidub! Kolleeg annetas mulle enne jõule humanitaarabipaki, milles leidus ka suur karp pikki ja koledaid tumerohelisi küünlaid. Ühel eriti vastikul ja kõledal õhtul, mil tuul puhus kurikavalalt just minu toa nurga poolt, ma jõudsin erandlikult hilja koju ja sain järelikult erandlikult hilja ka kütma hakata, panin kaks nendest põlema ja sain enda suureks üllatuseks lõpuks 18 kraadi tuppa. Olgem ausad, seda oli magamiseks isegi liiga palju, tõdesin ma hommikul uimase peaga.
Igatahes on tegu töötava lahendusega, vähemalt seni, kuni:
1. mitte jätta küünalt põlema ööseks, kui kõik magavad
2. mitte lasta kassi ja küünla kontakti liiga intiimseks muutuda
3. mitte panna küünalt põlema riiuli alumisele korrusele, riiuli alla, vms asjade alla - need võivad süttida.
4. on käepärast piisav hulk odavaid küünlaid. Näiteks ühel aeg-ajalt korraldataval laomüügiürituselt saab kümnese paki pikki küünlaid kätte umbes euroga.
------------------
*19-aastane siiski veel on teismeline, ja tema paar aastat vanem sõber samamoodi, kui nad ühtmoodi käituvad.

kolmapäev, jaanuar 23, 2013

Oli vast päev.


Eile. Olete ehk kuulnud vanast ebausust, mille kohaselt hommikul pahupidi selga pandud pesu põhjustab ebameeldivusi, sekeldusi või õnnetusi kogu päevaks?

--------
Putukas on see laps, kes teeb väga paljusid asju majesteetliku aeglusega just siis, kui selleks ei ole tegelikult üldse aega. Nii on ta võimeline eoone veetma üks sokk käes ja teine jalas hommikuti pingil istudes. Vms. 
Üldjuhul me siiski jõuame õigeks ajaks kooli, ehkki enamik hommikuid kulutab mu närvirakke teise kosmilise kiirusega - kiiremini kui need iganes taastuda jõuaksid. Eilne hommik oli ses suhtes eriti värvikas.
--------
Muuseumis pandi eile täiesti ootamatult keset päeva kinni telefon, internetiühendus ja postkastid. Elioni helistamine (isiklikult mobiililt) tõi asjasse selgust - mitte rike, vaid igivana, kolme kuu vanuse võlgnevuse tõttu suleti kõik teenused. Meil on tsentraliseeritud raamatupidamine ja Elion kasutab e-arvekeskuse teeneid, mille kaudu peaks kõik arved jõudma raamatupidamisse otse - meil endil puudub sellest asjast absoluutselt igasugune ülevaade. Kadumaläinud arvest ei teadnud me la persetki. Mõnda aega kestnud telefoni teel karjumine ja arupärimine tõi tulemuse - raamatupidajale saadeti uuesti see kolme kuu vanune arve, raamatupidaja lubas selle kiirendatud korras ära maksta, meile anti ühendused tagasi.
Ilma neti, telefoni ja postkastideta ei ole võimalik tööd teha. Tänapäev.
----------
Muuseumist kadus külm vesi, kõikidest kraanidest sai vaid keevat. Ka vetsupaagis oli praktiliselt keev vesi. Mmm...mõnus soe vets, teate. Pesitseme ajutiselt Haugi majas, helistasime majaomanikule. Kahju tegelt. 
----------
Õhtul kodus peegli ees avastasin, et mul on pluus pahupidi seljas, õmblused väljaspool. Kuna ma vahepeal strippi (teadlikult) ei teinud, pidi see nii olema hommikust saadik.

kolmapäev, jaanuar 16, 2013

Humoorikas artikkel


10 enim pildistatud/avaldatud asja ehk insta-kunstniku magus piin.

Tunnistan ausalt, et olen päris usinalt järginud punkte nr 3, 7 ja 8. Pildistanud olen ka nr 1 ja nr 10, aga loodetavasti mitte nii palju avaldanud. Selle vea ma nüüd kohe parandan.

Hõ-hõ-hõ.
--------
I´m so happy! Ma sain oma telefonist lõpuks asja selle õpetuse abiga! (Tuli ainult häälega kuulata, sest mõned olulised näpunäited jagati häälitsi.)

teisipäev, jaanuar 15, 2013

Räägitakse

tööjõupuudusest nn arenenud riikides ja vajadusest tööjõudu arengumaadest sisse tuua. Räägitakse sellest, kuidas meie ajud ja tööjõud voolavad välismaale ära. Ja ikka vaja uut sisse tuua.
Samal ajal räägitakse uuest majanduslangusest ja vallandatakse nendessamades arenenud riikides töötajaid ikka tuhandete kaupa. 
Kas ma olen ainuke, kes siin vastuolu näeb?

pühapäev, jaanuar 13, 2013

Lühikommentaar Kaplinski ümber jauramistele

Ma olen täiesti nõus väitega, et kui teine inimene ahvatleda seksuaalselt intiimsesse olukorda, siis viimasel hetkel ootamatu äraütlemine on talle kurnav, stressav ja masendav, nn löök allapoole vööd ja et oma "ei" on viisakam esitada võrdlemisi alguses, mida rohkem alguses, seda parem. 

Olen aga samal ajal nõus ka sellega, et kui "ei" ikka öeldakse, pole mõtet sellest üle trügima hakata, vaid et seksuaalakti teostamisel on igal "ei-l" vahetus olukorras suurem väärtus ja otsustusõigus, kui teise inimese soovil. Pikemas perspektiivis on aga piisavalt paljude "ei"-de osaliseks saanul täpselt samamoodi õigus minna otsima partnerit, kellega ollakse rohkem samal lainel või lihtsalt lahkuda ebarahuldavast suhtest.

Ma ei ole absoluutselt nõus hoiakuga, et praegu üle interneti paha haisuna levivates vaidlustes mööndakse ainult naisele pahatahtlikke ahvatluskavatsusi ja ainult meestele kannatuste olemasolu seksuaalakti ootamatul ärajäämisel. Ma ei ole absoluutselt nõus sellega, et räägitakse ainult meeste seksuaalsetest vajadustest ja naise kohusest neid rahuldada. Ma ei saa mingil moel nõustuda sellega, et naise seksuaalsus nii täielikult maha vaikitakse ja naisest seksi kontekstis vaid kaup, teenindaja või toode tehakse. Ühe soo vajaduste nii täielik eiramine muudab kogu vaidluse mõttetuks.
---------
Üldiselt aga jääb mulle Kaplinski peatükkis kõvemini silma tema enesehaletsemine: "mina olin hea poiss ja ei saanud nii palju naisi, kui pahad poisid said. Ma oleks ka ikka pidanud paha poiss olema!". Ega, enesehaletsus isiklikus blogis pole tegelikult kellelegi keelatud, lihtsalt et Kaplinskilt midagi nii haledat nagu ei ootaks, miskipärast. Ons tal siis tõsiselt naiste/kepi saamisega probleeme (olnud)? Sellisel mehel? Kmoon! Kultuuriguru! Mees Auditooriumi Ees! Nalja teete.

Kui see nüüd ei olnud just see antimatšode hulgas levinud flirtimisvõte, miska naisinimeste südameid pehmendada: "Mitte KEEGI ei taha/mõista mind! Tule sinagi minule, tule nii häda pärastki"
Mis on, muide, päris tihti päris edukalt töötav võte, olen ma täheldanud. Kui osata sellega piiri pidada.

Kunagi hallil ajal

käis pärimine nii, et kes ees see mees - kui võimalik pärija ennast õigel ajal pärijana ei möllinud, jäi ta pärandist ilma. Pärijate puudumise korral päris vist riik, või nii. 
Kui Eesti riik loodi ja heaoluühiskond meie õuele saabus, hakkas inimestel võlgu palju olema. Pärijate puudumise korral pärib riik ka need. Nii enam ei saanud - ja kehtestati uus kord. Pärija on pärija kõige karvade ja sabaga, passiva ja aktivaga, igal juhul, kui ta seda kolme kuu (?) jooksul ei tühista. Pärandist loobumise eest tuleb maksta riigilõivu ja kui sina pärandist loobud, siis saavad automaatselt pärijateks sinu lapsed, kes peavad omakorda loobuma ja riigilõivu maksma.
Küsimus suurele ringile: Kuidas saab sundpärijaks digimuutumisest õigel ajal teada ja reageerida inimene, kes on läinud näiteks Iirimaale hanesid kitkuma pooleks aastaks ja ei ela enam kohas, kuhu ta on sisse kirjutatud olnud ja tal pole seal ka sugulasi või sõpru, kes talle selliste kriitiliste kirjade sisu teataksid?

Ma olen mõelnud, et ehk aitaks sellisel puhul see riigi poolt pakutav meiliaadress, mis tekib automaatselt igale ID kaardi omanikule, see, mille leiate portaalist: http://www.eesti.ee/, pärast sisse logimist menüüst Minu asjad, nupu  e-post alt. Kas te teadsite, et teil selline meiliaadress on? Ei? See esineb tõenäoliselt kujul sinu.nimi.x*@eesti.ee või isikukood@eesti.ee ja sellele tuleks kasutamiseks teha suunamine mõnele meilikale, mida sa päriselt ka kasutad. Aga ma ei tea jällegi, kas riik vaevuks ametlikke kirju, mis paberkujul õigete inimesteni ei jõua, sedakaudu läkitama. Kas sellest oleks kasu? Pole aimugi.
Mis muud, kui et hoidke kullipilku peal kõigil, kel teile midagi pärandada oleks ja saatke neile oomega-rasvhappeid sisaldavat nänni, sest võerast võlga pole just meeldiv maksta.

Samas pakub e-riik tegelikult ka võimalust teavitus tellida. Jällegi ma ei tea, kas selline tellimine pärandvõla vastu kaitseks, aga on ka muid võimalusi - kui sa ei taha, et sind kaitseväeteenistusest kõrvalehoidmise eest või maksuprobleemide eiramise eest tagaselja trahvitaks, siis mine e-riigis alamenüüsse Seaded, võta lahti Teavituste tellimine ja tee seal linnukesed lahtritesse, mida pead piisaval määral informeeritud olemiseks vajalikuks:

-------------------
*mingi muutuja

teisipäev, jaanuar 08, 2013

Kolmas veerand

käivitub veidi raskelt. Unustasime Putuka vahetusjalatsid JÄLLE koju. Hommikune ärkamine ja õhtune uinumine on problemaatilised. 
Võsuke filosofeerib. Teeb juba tõsiseid liigutusi kodunt ärakolimiseks. Uu-uu-uu!
Kastsin oma telefoni handsfree ühe klapi kogemata kohvi sisse. Kõik mu peaseaded lõpetavad ükskõrvana, see on mingi vihje ve? Tegelt ma tahaks bluetooth-stereo-handsfree-d, aga liiga kallid on.
Tehnika laguneb. Töö juures skänner* hakkab otsi andma. Nörritav.  Asutuse IT rahad ei ole veel tulnud. 
------------
*Ma tean küll, et õige kirjapilt on "skanner" aga see kõlab vastikult hambutuna.

esmaspäev, jaanuar 07, 2013

Tõpranahad Eesti Energias

on ära kaotanud meili teel näidu teatamise võimaluse. 
Jääb iseteenindus, mida ma ei saa kasutada, sest tarbimiskoht/leping ei kuulu mulle ja omanik pole viitsinud mulle volitust teha. 
Ja telefoni teel või sõnumiga teatamine. 
Sõnumiga teatamiseks peab olema lepingu omaniku isikukood. Mida mul ei olnud.
Teatasingi nüüd näidunumbrile helistades. Aga see...  suuline kõne on alati VÄGA ebausaldusväärne meetod numbrilise info edastamiseks. VÄGA. Selle kuu elektriarve tuli mulle teatega, et mul on 1.03 eurot ettemaksu. 
Jah, viimati teatasin näidu mingi pool aastat tagasi ja vahepeal sain arveid EEnergia oletuste põhjal. Aga nii palju vähem ma ju ka ei saa olla tarbinud. Eijole võimalik. Tõenäosem on, et elektrinäidu teatamine läks kanni. Suuliselt. Et mitte öelda, oraalselt. 

Hankisin omaniku isikukoodi, järgmise näidu teatan sõnumiga ja arvata on, et sellepeale saan mingi jubetuma arve. 
/Mõru/
----------------
Muidugi on alati õhus võimalus, et ma lihtsalt EI NÄE arvel olevat summat, sest täna ei näinud ma välisel kõvakettal asuvat fotodekausta, mille ise sinna ammu salvestanud olin, ka mitmekordse vaatamise peale ei näinud, ja hakkasin juba paanitsema, et olen selle ära kustutanud. Kui kolleegi abiga nägijaks sain, ei suutnud ma kohe näha, et vajalikust objektist on tehtud 4-5 korralikku pilti. Oh.
-----------------
Veel mõrum. Nüüd tuli mulle Eesti Energiast uus arve, mille summa ongi täpselt kaks korda suurem, kui seniste arvete summa. Tore lugu.

pühapäev, jaanuar 06, 2013

Kusagil väljaspool

kusagil väljaspool blooge
on olemas need imelikud
inimesed, kes
ei digikirjuta
ei feissbuugi
käivad ringi
ja lihtsalt on.

neljapäev, jaanuar 03, 2013

Esimest korda

Kudzu juures jäi üks asi tegemata - kokkuvõte sellest, mida sa tegid möödunud aastal esimest korda elus. Vist ongi nii, et mida vanemaks inimene jääb, seda vähemaks jääb asju, mida ei olda varem teinud ja mida saaks teha esmakordselt elus.
Ma ei saa oma esmakordsete kontole vist muud lisada, kui et esimest korda elus käisin günekoloogilise probleemiga planeeritud operatsioonil, käisin ostuööl, kasseerisin lapse käest majapidamisraha ja esimest korda elus panin kõrvaauku tavalise kõrvarõnga asemel tunneli. Pisikese küll, aga algus seegi.

Mida tegid sina eelmisel aastal esimest korda elus?
------------
Angry Kaisukas.
Kõrvaklapid olid enne olemas.
Ostsin esimest korda elus ka ühiskaardi* endale ja lapsele ja lasin ka ära isikustada - R-kioskis. Just seal, kuna iga 3eurise ostu eest antakse R-kioskist üks Angry Birdsi kleeps ja mõnekümne kleepsu kogunemisel saab osta suure karvase Angry Birdsi kaisuka kõigest 1.99 eest. Jee! R-kioski kampaaniaga läksin ma ka kaasa esimest korda elus, niipalju, kui mäletan.
Üks lind on meil juba olemas, teise jagu hakkab vaikselt veerandini jõudma. Head inimesed, aidake nende kleepsudega! Ma jään vaeseks niimoodi!


-----------------------------------
Tuvasti
*Kuna ostsin kaardi ära juba detsembrist, jään ilma kogu sellest draamast, mida kogevad kaarti praeguse aastanumbri sees ostvad inimesed. Ühtlasi töötavad nii minu kui laste ühiskaardid täiesti ilma igasuguste probleemideta, niiet ka sellest draamast olen ma ilma, kui mitte arvestada Võsukese nördinud porinat: "Mis mõttes ma pean IGA KORD trolli sisenedes kaardi valideerima, kui NIIKUINII on tasuta sõit, MIS ÕIGUSEGA nad sellisel puhul trahvi tahavad teha?"

kolmapäev, jaanuar 02, 2013

Pauguga

Küünlajalg ja küünal

Aastavahetus tõi endaga veel paar kenakest pauku kaasa, hamba murdsin juba ennakult ära, tahvelarvuti istuti katki ja töö juures on uputus olnud, homme (st täna juba) selgub, milliste kahjudega just. 
Võtab tummaks kergelt.
Samas on inimestel hullemaid muresid.
Ja Kudzu juures saab alati hästi süüa.
Ihastes elab teatavasti ka Jörpa, kelle aia poolt tuli sel aastavahetusel vägagi freudistlik ilutulepurse. Ma ütlen, viagra värk kohe.

Jääb mulje, nagu üritaks reaalsus minust mingeid emotsioone välja pigistada, aga mul ei ole neid.
Maiviitsi.

Minu sõbrad moodustavad omavahel küll harmoonilise koosluse, täiesti kogemata kinkis üks mulle küünlajala ja teine sobiva küünla. Las kõik halb see põleda ja uus aasta tulla heledam!