esmaspäev, november 24, 2008

Kojamehed ja lumelabidad

Seekordse (12. akad. ndl) õppesessiooni ajal olin ma enda meelest hästi kaval ja rääkisin enda ning Aedi juba varakult ühe kursaõe auto peale.
Kuna meil mõlemal lõppes küll erinev loeng aga samal ajal, kell 4, lootsime pühap kenasti varakult Tallinnas olla.

Tutkit.

Loengu lõppemise ajaks oli torm taeva pimedaks tuisanud ja autotuled hõõgusid paksu lumekorra alt. Auto puhtakspühkimine (mille käigus ma korduvalt murelikult küsisin, kas autojuht ei tahaks masinat tartusse jätta ja et me võime ka rongiga minna) käis nii, et esimene ots puhtaks, siis tagumine ja siis jälle esimene, ja siis eneste puhtakskloppimine ja siis jälle auto pühkimine. Lõpuks autos istudes võisin pikema aja jooksul tajuda mütsilt sulava vee krae vahele tilkumist.

Sõitma hakates eksisime alustuseks Tartu linnas mõnevõrra ära, lõpuks jõudsime Herne tänavale, et vältida Jakobi tänava järsku mäge.

Herne tänaval müttas lumekoristusauto ja selle taga roomas aeglaselt pikk saba sõidukeid.
Teiste tarkade sabas keerasime paremale, ühte põiktänavasse... kus kõige ees sõitev nelikveoline masin järsul mäkketõusul toppama jäi ja edasi ei saanud, ja meie selle sabas kolmandad. Ja meie taga veel autosid.
Hakkasime tagurdama. Ja jäime kordamööda hangedesse kinni.
Ümbritsevatest soojadest ja valgustatud majadest hüppasid hambaid-minema-puhuva-tuisu kätte välja lumelabidatega inimesed ja kukkusid autosid lahti kühveldama. Südame tegi soojaks.
Kui Herne tänavale tagasi jõudsime, oli see juba lahti aetud. Saime lõpuks laululava juurde ja sealt Tallinna maanteele välja.
Ja varsti lõppes tänavavalgustus.
Edasi sõitsime eessõitja tagatuledesse klammerdununa, nähes enamuse ajast ainult peadpööritavat vastutuiskavat lund, vahel harva teetulpi. Apokalüptilist visuaalset entroopiat ilmestasid aegajalt tee ääres kummituslikult nähtavale ilmuvad kraavisõitnud bussid, rekkad ning sõiduautod. Otsustasime, et üks teelt väljasõitnud tropp oli seesama, kes enne meie autost ja veel paljudest tuisus mööda kihutas ning nõelus, meile suurt hirmu põhjustades. Selles tuisus ei saanud muidugi asjas väga kindel olla. Kõik, mis seisma jäi, moondus lühikese ajaga eristamatuks valgeks mütsakaks. Ükski numbrimärk polnud tuvastatav.
Sulalumi voolas auto katuselt esiklaasile, haaras kaasa uue lume ja jäätas väljavaate nii, et kojamehed sellest jagu ei saanud. Kui eessõitev auto korraks peatus, tõmbasime meiegi tee äärde ja tormasime kojamehi ning klaasi puhtaks taguma. Korduvalt.

Esimene pool teed möödus umbes 40se kiirusega roomates. Mäos tegime peatuse, pärast seda oli ilm parem - maantee oli nähtav! Sai sõita tervelt 70-ga. Ning õnneks oli ära klaarinud ka ummik Türi kandis. Vist umbes pool kümme sain Tallinnas koju.
Ulmeline sõit. Minust pole selle õiget kirjeldajat. Surmahirmu metalline maitse oli kuni Mäoni hambus. Juht aga lausus rooli tagant aegajalt lohutuseks, et kui teelt välja sõidabki, siis ohutult hange ja väikese kiirusega - karta pole midagi. Joah.


Meie autojuht väärib medalit. Vapruse, visaduse ja hea vaistu eest.
Pildid - mina ise. Tartu linn, vaated auto küljeaknast, lõpuks kodutänav.

laupäev, november 15, 2008

isadepäevast tagantjärele

Putuka lasteaias oli 6ndal novembril isadepäeva pidu. Mina olin siis Tartus. T ei läinud sellele peole, ehkki pidi Putuka lasteaiast võtma niikuinii. Põhjendas tööasjadega.
Usun ma jee seda hülge möla. Koopiamasinate parandamine ei ole kiirabiarsti töö, seda PEAB saama mõnikord harva ka ajatada. Ju tal lihtsalt osa tööaega nii kogemata kombel mõne huvitavama tegevuse peale kulus. Nagu ikka, nagu ikka. Ja Putukas oli isadepäevapeol täitsa üksi.
Aga vihastada ma lihtsalt enam ei viitsi. Lihtsalt tuli meelde Ninataga blogi lugedes. Kus oli muuseas geniaalne idee - kui ma vaid oleksin teadnud, et Tanel seekord ka jälle alt veab, oleksin äkki Võsukese Putukale seltsiks orgunninud.

T muidugi võinuks ka ise selle peale tulla, et lapsel on paha üksi olla, kui kõik isadega koos, ja ise kellegi enda asemel saata - oma isa ntks. vms. Helistada ju ikka saab, kui ka on tõeline SOS.


Oma isast...
olen väga oma isa moodi. Nii head kui vead olen temalt kõik 100% pärinud. Kes mind tunneb, see teab :P Teistele ei viitsi seletada.

õudust ja kurbust


meie muuseumi üks õudustäratavamaid eksponaate on väike balsameeritud tüdrukuloode, mis asub 3 korrusel, raseduse ja sünnituse toas vitriinis.
Eriti siis, kui Ott oli väga väike, aga põhimõtteliselt tänaseni, oli mul seda tuba läbides alati kurb ja hirmus olla. Kuigi ma ei pea ennast aravereliseks inimeseks ja näiteks meie kallis Vasja, balsameeritud kodutu, ei ärata minus mitte mingeid emotsioone.
Noh, meil on põhimõtteliselt teadusmuuseum ja kus veel peaks olema kurioosumite koht kui mitte näitusel... enamus lapsi vaatab seda lihtsalt pisikese judinapõnevusega.
Täna oli mul kaks gruppi perekondi südant voolimas, esimene grupp isadepäeva ürituse puhul, teine niisama. Sellest teisest grupist üks väike laps hakkas meeleheitlikult nutma, nõudis isa sülle ja koju, kui teada sai, et tüdruk vitriinis on ehtne.
Niiet... ma polegi ainuke, kes seda eksponaati kardab.
Enamasti õnneks siiski toimuvad mu voolimistunnid korrus allpool, klassis, kus eksponaate üldse pole.

Tuge ja abi?

Paar päeva tagasi läks meil (nais)kolleegidega kergvestluse käigus jutt meeste ja suhete peale ning loomulikult võeti ka minu "juhtumid" läbi. Jutu lõpetuseks ütles üks kolleegidest, et ma peaksin järgmise mehe valimisel silmas pidama, et mulle temast ikka ka tuge oleks. See lause jäi mällu häirivalt kripeldama.
Nagu et... Tuge? Ma ei saa küll väita, nagu poleks mul Tanelist tuge olnud. Oi ta on ikka väga... Abivalmis? Selline SOS-mees.
Ma lihtsalt ei saanud teda usaldada.
Kui ta midagi lubas, oli natuke vähem kui 50% tõenäosus, et ta oma lubaduse ka täidab. Väga ebakindel.
Mulle pole tuge vaja. Saan ise hakkama.
Mulle on vaja inimest, keda saab usaldada. Kes ei peta, ei reeda, ei hülga.
Ei valeta. Vat.

teisipäev, november 11, 2008

veider unenägu

mulle anti unenäos mõõk... õigemini ma tõmbasin selle vankrikoormast. selline laia teraga veidi kõver terava otsaga mõõk.
hakkasin sellega naljapärast sudima, aga osutus et mõõga käepide oli murdunud ja mõõk ainult loperdas mul pihus. meister võttis selle mul käest ja lubas ära parandada.
tundsin end kui ilmajäetu

meister oli pisut T nägu, ainult sale ja musketäririietes. mjah.

esmaspäev, november 03, 2008

never ever

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.öhh möhh.
no ma kardan kõrgust ja kiirust ja ilmselt eelistaksin mitte sõita tivolis nende hullumeelseid kiirendusi arendavate atraktsioonidega. kui mind ei sunnita
ma ei rööviks ega varastaks
ma õnnetuid ei parastaks

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
ei saa vastata, kuna ma pole omal nahal järgi proovinud kuigi palju kohti. oletan et pilvelõhkuja ülemistel korrustel tunneksin ennast ülemäära ebamugavalt

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
mittesöödavaid&mürgiseid asju, ntks sitta. kui just ei sunnita

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
eelistan mitte töötada rahadega, nagu müüja, raamatupidaja, finantsdirektor, vms.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
oletan et marati valget trikoopesu. aga kui on valida ntks põiepõletiku ja soonilise veniva särgi vahel... parema puudumisel?

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
kui ma teda ei tunne, siis kust ma tean, kas ma tahan temaga tutvuda või mitte? isegi I+I ei ole välistatud

7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
ehk saunalaval 100 kraadi juures on natuke liiga...
või siis päise päeva ajal avalikus rahvarohkes kohas. või televisiooni otseülekandes
no aga jällegi kui pakutakse laetud püssi motivatsiooni, siis oleks raske ära öelda või mis?

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

oli küll selline, lapsepõlves. seotud riietumise ja kooliminekuga, aga see jääb saladuseks