pühapäev, märts 27, 2011

Vindumine


Pidev niru olek, kurgukatarr ja muud huvitavat. Sisukad vestlused Aivariga pornopiltidest ja filmimuusikast. Nõmedalt nätsune tunne, et ükski tegevus ei liigu edasi. Hirm avada mu bakatöö juhendaja kirja. Aga nimetame selle prokrastinatsiooniks ja kohe on kõik hästi. Mihaly Csikszentmihalyi lohutab. Hirmus tahtmine kõik aeg joonistamise ja pintseldamise peale kulutada ja muud asendustegevused. Mh paar väga head filmi: Ääremaa ja Koletised. Murelikud olmemõtted, mida ma järjekindlalt kõrvale tõrjun ja mis tüütute kärbestena mu mõistuse liuale pinisema tulevad. Ilmselt (üllast*) ületöötamisest tingitud veidrad düsgraafia-avaldused - mis valemiga on võimalik klaviatuuril pidevalt t ja d täht segi ajada?** Need pole ju isegi kõrvuti.

Ja kas me sellist ilma tahtsimegi? Märtsi lõpus??!! Mil peaks juba seemet mulda panema???
-------
*sest kannatused õilistavad
**Aivar kinnitab, et see on tavaline ja selle põhjus on kusagil (s)alateadvuses.

Pilt: "Lehmatar", 2007, akrüül, papp

teisipäev, märts 22, 2011

Programm

joonistajatele: http://www.artweaver.de/download-en/
zoovitan. Väga nunnu, lihtne, ilus, tasuta. Hiirega joonistada on muidugi veidi vaevarikas.

Oh Boss, oh Boss, oh osta mulle st muuseumile digilaud...

MUIS

Käisin eile MUIS-i koolitusel, nüüd olen ametlikult ärakoolitatud museaale sisse kandma. Retrospektiivselt. Mul on retroga mingi oma teema, ka minu bakatöö intervjuud on retrospektiivsed. MUIS-i köögipool on hämmastavalt paljude võimalustega, meile rõhutati, et enamusi nendest me ilmselt ei kasutagi, aga ikka on hea teada, et sellised võimalused on olemas. Nagu ntks embedded HTML või ka lihtsa URL koodiga mõne välisviite lisamine - võimalus, mida nunnu Lauri (arendaja) kommenteeris nii, et normaalne museoloog ei tohiks nendest asjadest kuigi palju teada, aga igaks juhuks...
Point on selles, et kui muuseum remondiks kinni läheb, siis ei ole mul muuseumikunstnikuna ju reaalset tööd, aga retrospektiivne tulmeraamatute sisestamine on remondi ajal täiesti mõeldav tegevus. Iseasi, ma pole loomulikult bossile öelnud, et otsin ikkagi erialast tööd Tartu kandis.
Olgu veel öeldud, nii omavahel, et ma VIHKAN seda, kui koolitaja mõne küsimuse peale krabab koolitatava käest hiire ja hakkab sellega ekraanil kiireid liigutusi tegema. SELETA, kui sult küsitakse, ära genereeri õpitatud abitust! Tra. Mina olen muide see mõrd, kes kirjutas vastava märkuse ka tagasidelehele.

Mingi gripper-tripper liigub ringi, Aap oli eile täitsa kutu, nina tilkus, pea valutas, istus kodus ja soigus, täna on minul kurk punane, nina ärritunud jne. Pagan võtaks. Loodetavasti Võsuke, kes on viimasel ajal niigi palju puudunud, teeb nüüd kodus istudes ära vähemalt selle töö, et skännib oma õppematerjalid ühest iidsest õpetaja antud raamatust sisse, nagu ta pidigi, ja töötleb ABBY-ga tekstiks.

Intervjuusid on mul 2 tk tehtud, kohe peaksin veel mõne saama.

esmaspäev, märts 14, 2011

veendusin

Mul tõsiselt oligi aasta alguses kaks kuud deprekas, ilma vähimagi mõjuva välise põhjuseta. Nüüd larbin hommikust õhtuni naistepuna ja tunnen ennast suhteliselt elusana, isegi meigikoti otsisin voodi alt üles, aga enne...
ma ei tea, kas te teate seda tunnet (mõned teavad), et mõtlemisel oleks nagu vatitekk peal? Ja ise seda ära ei saa. Ja nii savi oli, et mingite rohtude järgi minek tundus ka ülearuse pingutusena. Tiksusin niisama vaikselt, nagu enesetaputerrorist.
-----
Keegi erakordselt imelik inimene küsib Nirti blogis, kuidas mehi leitakse. Minu meelest leidub neid väga mitmesugustes kohtades, pealegi on nett vastavaid õpetussõnu täis. Ntks Rentsi blogis. Püha rist, kui ma tööajal mööda bloge kondan, siis ei ole mu deprekas veel üle läinud!
----
Aga hea uudis on see, et kondoomid on haritud noortele väga südamelähedased!

laupäev, märts 12, 2011

ma ei kaeba,

ilmselgelt ma olengi kalk ja ebanaiselik (ja sellega ise rahul), aga kas tõesti need asjad - vt albumit - on nii jõledad? PÄRISELT ka???

reede, märts 11, 2011

Nussi


tahaks. Muidu veel elaks, aga A. helistas ja avaldas sama soovi. Oooh... Tuleb ikka ära Tartu kolida ükskord.

Aga praegu ei saa sõita, ma olen oma lõputööga ullult jännis, pean õppima, nagu leenin. Eriti kui on selline haruldane juhus, et Oti isa lubas Otti hoida...
Kui ta mind nüüd peaks jälle alt vedama, saab ta seda väga kaua kahetseda.

Lapse kõrvalt õppida on oluliselt keerulisem kui lapse kõrvalt oma eraelu elada. Õppimine nimelt tahab kõvasti rohkem aega. Üldse, vaimne tegevus ja seks ei sobi ülearu hästi kokku, ega munkadel ilmaasjata tsölibaadinõue ei olnud.

neljapäev, märts 10, 2011

Jaburad uned

Iseenesest helgete toonidega unenägu - sõitsime suure laevaga üle päikesest kilgendava mere - üks kaasreisijatest halas: ma ei saa, ma EI SAA, palun pildistage mulle seda merd! ja ma pildistasin oma telefoniga - sisaldas vastikuid detaile, nagu see, et minul oli laevale minnes jalas üksnes aluspüksid ja üll paks vatitekk. Õnneks olid mul riided kotiga kaasas, aga suurt kotti tassides oli raske vatitekki siivsas asendis hoida ja see vajus kogu aeg tagantpoolt lahti. Piletisabas seistes hakkasin ennast riietama ja mõtlesin tükk aega, kas panna selga maani pihikseelik, nagu teistel kohalviibivatel naistel, või kollakaspruunid püksid... Imelik olnuks erineda, niisiis koukisin kotist välja kulunud seeliku. Ärkasin selle peale, et seltskond hakkas kusagil tagapool reipa lõõtsmoonikumängu saatel laulma: kui aga siiski potid-pannid, need meie armsad mängukannid!

No mida.

Eile olin Panoptikoni (külalis)näitusel valves, Audentese 8 klass tuli vahakujusid vaatama. Marssisid distsiplineeritud rivis suurde saali sisse, lonkisid vitriinide vahele - ja siis hakkasid üsna korratult põgenema: appi kui vasstik! Issand, ma ei suuda! Mul läheb süda pahaks!
Üks neiu ees, teised järel, poisid, kes juba tagumiste vitriinideni uudistama jõudnud, kõige lõpus.



No mida???


Mõned poisid aga tulid pärast vaikselt tagasi, vaatama tervishoiumuuseumi enda väljapanekut, eriti fotot konn-inimesest - õnnetust raske väärarenguga lapsest, kel sisuliselt puudus suuraju. Miskipärast oli see neile eriti paeluv. Aga ilusaid vanu vahamulaaže nad vaadata ei tahtnud.

esmaspäev, märts 07, 2011

Inimesed on haiged


See tundemuster sobib Oti käitumismustriga, kui ta haige oli, teiseks tekkis Aabil reedel mingi jäle allergiline reaktsioon eiteamillele - ehk siis ka samale viirusele? Üle keha punane-lillakas lööve. Aap käis täna erakorralises, istus tilgutite all, sai retsepti, kulutas 17 euri rohtudele ja hakkab juba natukesehaaval inimese värvi minema.
Lihasvalud olid minul, lihasvalusid kaebas ka Aivar.

Hm, sama haiguse 3 eri avaldumisvormi?

pühapäev, märts 06, 2011

pämm

Korjasin Lendava blogist ühe vana ja hallitanud häbemega spämmi üles.

1. Su toataimed elavad ning õitsevad ning ükski ei kõlba suitsetamiseks.Oh ei. Minu korteris surevad kõik taimed. Vanuses 11-16 suutsin kasvatada kaktuseid.
2. Seks ühekohalises voodis ei tule kõne allagi. Ebamugav on tõesti. Ehkki mitte niivõrd mulle, kuivõrd partnerile. Nt dushi all on palju parem.
3. Su külmkapis on rohkem toiduaineid, kui õlut.
Ma joon alkoholi reeglina üldse ainult siis, kui keegi pakub. Ise ei osta. Järelikult pole seda mul ka külmkapis.
4. Kell on 6 hommikul. On ärkamise, mitte magamamineku aeg. Jah, vahepealse pakasega ärkasin tõesti hommikuti kell 6 ja hakkasin kütma. Rauk mis rauk.
5. Sa kuuled oma lemmiklaulu klassikaraadiost. Täiesti võimalik, kuigi ma ei kuula eriti raadiot. Lemmiklaulud on mul telefonis.
6. Sa jälgid ilmateadet. Oo, mul on ilmateate vidin telefonis... ja mu mõni aasta vanemal kallimal samamoodi. Seff värk. Hommikul esimene asi on teki all ilmateadet vaadata.
7. Su sõbrad abielluvad, mitte ei “käi”. Mõni nii ja mõni naa. Enamusel on juba pikemat aega sama kaaslane. Kas see kaaslus on ametlikult vormistatud või mitte, see pole isegi huvitav.
8. 120 päeva asemel on Sul 28 päeva puhkust. Nojah. Ja seegi valel ajal
9. Mõiste “korralikud riided” ei tähenda enam puhtaid teksaseid ja pusa. Aga punane miniseelik+paksud sukkpüksid ei kvalifitseeru ka nagu korralikuks... See kõik on väga segadusseajav.
10. Sina oled see, kes helistab politseisse, kui keegi kuskil liiga kõvasti lällab. Ja siis, kui keegi tänaval maas lamab ja siis, kui keegi rongis alkoholi pruugib ja lällab ja kui keegi pargib oma auto kõnniteele, kus mina tahan kõndida. Kui aga külmunud musträstas Schnelli hotelli ees maas lamab, helistan ma hoopis MUPOsse.
11. Vanemad sugulased tunnevad end Sinu seltskonnas täiskasvanute nalju rääkides mugavalt.
Hm, mina ei tunne ennast nii mugavalt, et nende seltskonnas absoluutselt kõiki roppe nalju rääkida.
12. Sa ei tea, mis kell kiirtoidukohad kinni pannakse. Selle saab Googlest teada, kui vaja.
13. Su auto liisingumakse tõuseb ja kindlustusmakse langeb. Mul pole autot. Lube ka ei ole.

14. Su koer on teaduslikul dieedil, mitte ei söö kiirtoidujäätmeid. Kass. Sööb kassitoitu.
15. Diivanil magamine paneb Su selja valutama. Oleneb diivanist. Peaasi, et liiga pehme ei ole.
16. Sa teed lõunauinakuid. Ma uinun aegajalt täiesti spontaanselt nt laulukooris, rongis, bussis, loengus. vms.
17. Õhtusöök ja kino ongi väljas käimine, mitte ainult sissejuhatus. Ma ei saa aru...
18. Hunniku grillkanakoibade söömine öösel kell 3 mitte ei rahusta, vaid hoopis ärritab Su seedimist. Grillkana ei ärrita ju seedimist... aga sai ärritab. Ja küpsised. Aga jah, hunnik lillkapsast on iga kell parem.
19. Apteegis käid Sa ibuprofeeni ja söetablettide, mitte rasedustesti ja kondoomide pärast.
Suht õige, Durex pleasuremax-i leiab põmst ka suurematest universaalkauplustest. A viimasel ajal peaks sealt ka ibuprofeeni ja söetablette leidma, kas pole tõsi?
20. 50-kroonine veinipudel pole enam “päris hea kraam”.
Ma ju ütlesin, et reeglina ma ise alkoholi ei osta... aga kui pakutakse, siis kärab see 50 kroonine ka.
21. Sa sööd hommikusöögi ajal hommikusööki. Kui ma jõuan. Aga lastele peab niikuinii hommikul pudru sisse suruma. Niiet.... peab jõudma.
22. “Ma ei jõua enam nii palju juua” asemel ütled Sa “Ma ei joo enam nii palju” Tegelikult... on mu kandevõime aastatega pisut paranenud, tänu kolleegidele, kes ikka aegajalt pudeliga lõunat peavad. Isegi šampus ei pane enam pead kohe valutama.
23. 90% ajast, mis Sa arvuti ees istud kulutad Sa tõepoolest töö tegemiseks.
Andke andeks, nii tubli ma ei ole. See vahekord on umbes 50/50.
24. Sa jood enne baari minemist kodus, et raha kokku hoida. Ei. Ma ei käi pea üldse baaris, kui ma sinna aga lähen, siis see 1 seltskondlik naps ei soorita ju veel mõrva rahakotis. Võin ka teed juua. Purjusolek ei ole eesmärk.
25. Kui sõbranna teatab, et on rase, õnnitled teda, selle asemel, et küsida kuidas kurat see nüüd juhtus. Ma ei ole selles nii kindel.

reede, märts 04, 2011

Kaksikute sündroom

Sol kirjutas feissbuukis, tulevast sünnipäevaüritust arutades, väga ettevaatamatult:
"õed peavad kõike omavahel jagama ja mida rohkem, seda parem"
Oo, Sol, sa ei tea, mida sa sellega tegid. Mu vanad hingehaavad said kõik lahti kistud ja veritsevad.

Kaksikõena üles kasvanuna kinnitan ma, et selline moto on absoluutselt hukatuslik! Jah, olude sunnil tuleb jagada nii mõndagi - aga kusagil peab olema piir. Muidu ei õpi inimene ise enda jaoks piire seadma, ei õpi vahet tegema enda ja teise inimese vahel ja see...
Mul on head ja toetavad vanemad, ent kaksikute sündroomi nad meie puhul vältida ei osanud. Mis on tulemus - kaks neurootilist keskealist naist, kes on väga järjekindlalt äpardunud kõikvõimalikes paarisuhetes ja partnerivalikutes. Õde on praegu täiesti üksi, mina loodetavasti olen leidnud Selle Õige, aga - teha seda alles pärast nii paljusid eksimusi?*

Ja kõik need äpardunud meessuhted on meil ka alati olnud nn kamba peale. Mitte intiimses mõttes, aga igasuguste "meestetööde" ärategemise mõttes. Uskuge, see on tegelikult äärmiselt ahistav. Kõikidele.

Ja siis veel see võrdlemine! Võrdlemine on üldse saadanast, eriti aga siis, kui seda tehakse inimeste vahel, kes päevast-päeva ninapidi koos. "Su kaksik sai ju selle kontrolltöö viie, kuidas sina siis.." ja veel hullem variant: "Nojah, ega sul polegi keelte peale nii hea pea, kui..."
Oh, julm maailm.
Minu suhe oma kaksikõega ei ole roosiline, see on niisugune sõpsime-kakleme-sõpsime-kakleme suhe olnud läbi aastate. Noorema õega aga on see tihti veel keerulisem. Teda pole ju vältimatu jagamise vaimus kasvatatud ja nii ei saa ta eriti aru, miks ta vanemad õed on kogu aeg pidanud endastmõistetavaks, et nad võivad võtta Tema Asju. Ka see on tekitanud konflikte.
Andke õdedele-vendadele ruumi üksteise vahel.
----------
*Ütleme nii, et õnnelik olla saab ka äparduste jada otsas ja keskealisena üksi elades, lihtsalt, omal ajal ei olnud see küll minu esimene valik.
** samas on meil küllalt ka hoopis tõsisemaid probleeme. Ftalaadid näiteks. Pidage mind paranoikuks.

kolmapäev, märts 02, 2011

jäime haigeks

Ott hommikul ärgates: emme, mul on üle keha nälg!
Mina: no sööme kodus, lähme lasteaeda hiljem.
Ott aga ei võtnud jalgu alla. Vetsu minnes vaarus, hiljem vajus voodisse. Palavikku ei ole. Istuda ega seista ei jaksa. Putru süües ei jaksanud peadki tõsta, hoidsin teda süles. Kõht on tühi aga laps süüa ei jaksa!
Torgin last näpuga, et kas siit valutab, või sealt - ei midagi, ütles Ott, peaaegu nagu täiesti surnud oleks.
Helistan 1220, öeldakse, pöörduge kiirabisse, helistan 112, kiirabi tuleb kohale, võtab vereproovi, vangutab pead, tõrjub maniakaalselt uudishimutsevat kassi*, ütleb, pilt ebaselge, viib meid nakkushaiglasse. Kiirabiautos oksendab Ott täis oma mütsi, oma saapa, meie mõlema püksid ja minu jope. Muutub reipamaks.
Kiirabihaiglas küsitakse ennekõike Dokumente. Ma ei leia oma kuradima faking ID kaardi junni. Helistan töö juurde ja küsin, kas keegi sealt oskaks mu iisikukoodi öelda. Sest seda on haiglal hädasti vaja. Seni, kuni Dokumente ja Andmeid sisse kantakse, jõuavad meedikud Otile selga ajada liiga väikese flanellist haiglapidžaama, teda uurida, küsida: miks tal nii suur pea on? ära kuulata pool anamneesi ja jõuda järeldusele, et meid tuleb koju tagasi saata, sest haiglas lihtsalt ei ole kohti ja laps pole piisavalt haige ka. Ott lõbustab meedikuid oma teadmistega süstimisest, meditsiinist üldse, ja telejaama elektrikoletistest. Meid tõstetakse järgmise patsiendi eest haigla trepikotta, kus võtame seljast pidzaama ja ajame ülle jälle omaenda oksehaisulised rõivad. Tellin Taneli (kes oli õnnekombel Tallinnas) meid koju viima. Tuleb Tanel, eksib kõigepealt ära, siis leiab õige tagaukse ja viib meid koju. Täiendame tema auto konilehka süüta lapse antiperistaltika odööridega.
Ma olen talle selle eest muidugi ülimalt tänulik. Minu meelest pole see indulgents siiski piisav kustutamaks eelmises postituses mainitud patte. Neid tuleks käsitleda eraldi. Nt perelepitaja juures vms.
Peaaegu et vaidleme tee peal sellesama eelmise postituse üle, aga lapse juuresolek hoiab meid siiski tagasi.

Üritan kodus tööd teha (jjärjekordne pplakat!), ajan segi millimeetrid, sentimeetrid ja muud sellised, ja veendun iga hetkega üha enam, et ka minul peab olema sama viirus, mis Otil. Loodetavasti ei oksenda ma kellegi saapasse. Ott muutub aga järjest reipamaks, täiesti talumatult aktiivseks.
Ärge meid külastage.
Aap kaebas ka nädala algul et on paha olla.
Ja Ilja ütleb, et veidi kehv on.
Nooremad inimesed vist põevad selle viiruse kergemalt läbi.

Mis aga saab nädalavahetusele planeeritud Tiiatriinu sünnipäevapeost, seda teab ainult Nuggan ise.
--------
*Blondie ilmutas pingsat huvi ka Torumehe vastu, kes suhtus temasse küll sõbralikumalt kui kummikinnastatud parameedik.