reede, aprill 29, 2011

Ärge!


Ei tohi raamatukogu raamatuisse sodida! Teised inimesed tahavad neid ka lugeda! Teised ei ole idioodid, kes küsimusi ära ei tunne! Ei tohi

neljapäev, aprill 28, 2011

Maailmalõpu eel.


Midagi peab väga valesti olema minu mõtteviisis, kui spekuleerides võimalik ehk tõenäolise maailmalõpuga (tegelikult üksnes tsiviliseeritud kaubandus-info-vahetussüsteemi lõpuga) teen ma esimeseks järelduse, et tuleb
a. porknaid külvata (või noh mida iganes söödavat, mis ära ei jookse, saate aru küll)
a.1. omandada ja õpetada lastele porknakülvamise põhitõdesid ja muid ellujäämisoskusi, nagu rõivaste nõelumine, saabaste tallutamine, jne, jne.
b. minna kusagile, kuhu saab porknaid külvata ja kus
c. on kaev.
ja:
d. osta tagavaraks tikke ja soola, kui on näha, et katastroof saab olema vältimatu või õppida ära elu ilma tikkude (raske) ja soolata (võimalik, aga ebameeldiv)

Samas kui enamuste inimeste arvates on oluliselt loogilisem hakata ennast ramboks treenima ja hankida relv.

Ma ei arva, et maailmalõpp tingimata tuleb, aga kui see tuleks - mis oleks teie esimene loogiline käik? Relv? Tõsiselt või? Kas elektri ja infotehnoloogia kadu peab tähendama ka inimlikkuse kadu? Tsivilisatsioonid on kestnud aastatuhandeid ilma elektrita, miks see nüüd kaduma peaks?

esmaspäev, aprill 25, 2011

tattoo


lasksin tätoveeringu ära teha, Aabi sõbral, odavalt. Totter tunne on senini sees. Kui ära paraneb, näitan pilti ka, praegu on punane ja paistes. Tätoveerija, noor poiss, ütles tähendusrikkalt, et seni polegi juhust olnud kellegi ema... teha.
Ei, ei olnud hullult valus, natuke oli. Käsivars pole ka eriti tundlik koht. Aga totter tunne.
Parem Hilja kui üldse mitte.

Tegelikult saaks sellest isegi filmijupikese vändata või halvimal juhul reklaami. Palun kujutage endale ette, lugupeetavad emad-sotsiaaltöötajad, kes mu blogi paari lugeja hulgas ilmselt enamuses on -
lüheldane siilipeaga noor mees, kirju kui pühademuna, üritab keskealisele prouale käsivarrele rotti tätoveerida. Käsivars hoiab kramplikult kinni padjast, mida järjekindlalt ründab priske beebi, umbes aastavanune, kes annab oma halvima, et käpakest tätonõela alla suruda. Või peale.
Keskealise proua vanemale poja, harjasoenguga kolge, käsivartele on tätoveerija enne teinud juba üsna mitmesuguseid pilte, sh kõrvalpildil asuv fööniks.

Beebi haaratakse sülle sellesama kolge poolt, kes temaga kettide kõlinal teise tuppa jalutab - terraariumi juurde, armunud pilguga seal vonklevat püütonipoega vaatama. Teises toas aeleb diivanil kuueaastane, kes vaatab täiskasvanute multikaseriaali "Family guy", naerab läbilõikava laginaga ja reklaamipauside ajal jookseb koos chiuauaga mööda väikest korterit ringi.
Mida teeks sellist asja nähes üks õige ja täisvereline lastekaitsja?

kolmapäev, aprill 20, 2011

Kassitar

Üleeile helistas mulle tundmatu naisterahvas ja teatas, et tema on minu valge kassi õige omanik ning tahab teda nüüd tagasi.
Blondie on üle poole aasta juba minu juures elanud ja saanud nii minu oma kassiks, kui see kassi puhul üldse võimalik. (teatavasti kassid omavad inimesi hoopis).

Ma ei suutnud siiski kohe karmilt ei öelda, kuna mulle meenus, kuidas me lastena pere taksikoera rihma otsast ära kaotasime, too Lasnamäel bussi peale hüppas ja uhkelt tundmatusse sõitis. Ja kuidas pool aastat hiljem tuli kusagilt aedlinnast üks mees teatega, et ta leidis oma välipeldikust naela otsast meie ajalehekuulutuse ja et ta nüüd tagastab meile koera, kuigi ta lastel on hirmus kurb meel seda teha. Meie olime muidugi õnnelikud. Koer ka.

Võtsin mõtlemisaega ja küsitlesin neiukest telefonis. Osutus, et steriliseerimata ja vaktsineerimata kujul oligi see kass päriselt ka Tehnika tänaval vabalt õues ringi jooksnud. Omaniku põhjendus oli aga, et ta käis välismaal ja sõbranna kassi ära kaotas.

Nojah.
Mis seal ikka.
Praeguseks olen ma ise kassi juba steriliseerinud ja kõik muu vajaliku ka teinud. Jätsin Blondie endale ja manitsesin tütarlast ettevaatlikult, et ta oma järgmist kassi õue ei laseks. Selles piirkonnas. Hullumaja.

pühapäev, aprill 17, 2011

Pühapäev. Haridus. Vabaharidus, formaalne haridus, jne.

Käisin pärast loengut enda premeerimiseks Tartu kaubamajast läbi ja ostsin 1.39 maksva juukseklambri. Nimelt on mul nüüd jälle juuksed - ja patsikummidest kõrini. Clipsoni klambrivalik võttis silmad kirjuks. Järgmiseks ostlesin endale uued eesti-kirillitsa klaviatuurikleepsud, kuuldes fotopoe pühabahommikuselt alahõivatud teenindajapoisi käest, et kui mul klaviatuur kleepsudest kauem vastu peab, on mulle lihtsalt erakordselt hea klaviatuur sattunud. Hämming. Teda hämmastas omakorda teave, et nii minul kui "ühel minu sõbral"* on juba vähemalt kolmandat korda vaja klahvidele kulunute asemel uusi kleepse... ja klaviatuuril endal pole mitte midagi häda.

Järgmisel hetkel avastasin letilt ja kohe näppisin ma juba sama poisi kiidusõnade saatel Prestigio tahvelarvutit. Oli mõnus küll, õhuke ja väle. Lisaks sain teada, et ilma telefoniühenduse toeta tahvelarvutitele ongi androidmarketi kasutamine lukku pandud ja see on google, mitte tahvlite tootjate endi poliitika. Learning all the time.

Annelinna tagasi jõudnud, kuulsin kahe tänavapuhastusspetsialisti vestlust: ma ütlesin talle, mine lõuga kodus oma naise peale, mitte minu peale, mina pole tema naine, mina ei ole temaga abielus, mina ei pea tema lõugamist kuulama! Vt eelmise lõigu lõppu ;)

Pildil on suvaline joonistus minu telefoni ja selle uue programmiga tehtud, teisel pildil Sensoorne Homuculus, meisterdasin mina, pildistasin ka mina ja üles pannakse see Muuseumi.

kolmapäev, aprill 13, 2011

Ööd on siin mustad

Elame praegu lastega paljukirutud nirus puumajas, mis sooja ei pea (talvel olin õnnelik, kui 15 kraadi sisse sain) ja kus ka hääled hästi läbi seinte kostavad. Meie pea kohale kolis üks õnnetu välismaalane oma lastega. Minul on teatavasti teismeline Võsuke. Võsuke teatavasti kutsub kohe sõbrad külla ja teeb pidu, kui mina Tartusse sõidan. Tartusse sõidan ma teatavasti suht sagedasti. Ilmselgelt on Võsukesel nii mõnigi kord ununud õigel ajal, st öörahu ajal muss vaikseks keerata või muu lärm ellimineerida, ülevalt naaber on kaks korda käinud ütlemas, ja pärast seda vaid majaperenaisele kaevanud, et minu teismelised ainult irvitavad ta ütlemiste peale, ei vaigista ennast aga sugugi. Ülevalt naaber lubas koguni ära kolida meiesuguste hirmsate naabrite pärast. Minuni jõudsid need jutud loomulikult ka, mispeale ma vihastasin kõigepealt Võsukese ja siis ka naabri peale. Et miks ta ei räägi minuga otse. Võsuke sai omad peatäied riielda, naabrile viisin enda, Võsukese, meie lauatelefoni ja minu ema telefonide numbrid, kusjuures Võsuke oli mul sellel missioonil kaasas, ja ütlesin, et Võsuke keerab mussi vaikseks küll kui talle öelda, aga kui miski ei aita, siis helistage turvaisikutele, st mulle või mu emale. Tundus, et naaber rahunes selle peale, eriti kui nägi minu muidu üsna vaenulikult rõivastatud, mässumeelse huulerõngaga ja ohtliku soenguga vanemat poega seekord minu kõrval kohtlaselt vabandavat paipoisinägu tegemas. Naaber ise peab mõistagi öörahu aegadest maniakaalse täpsusega kinni, isegi hoolimata sellest, et tal on Klaver. (ma vihkan koerapolkat. Etüüdid ma kannatan ära. Ma saan aru.)
Okei, aga täna öösel kell 00.31 ärkasin ma ülevalt kostva rütmilise kopsimise peale. Remont? mõtlesin ma. Või hoopis... remont? Kui kopsimine juba mõnda aega kestnud, võtsin harjavarre ja koputasin vastu. Ülevalt naaber kihutas seepeale hirmsa kolinaga trepist alla, tegin ukse lahti ja sassis juustega ähmis daam teatas: i make the fire! My children is sick! Okei, but why not before? küsisin ma. Why now? Before was not cold enough, teatas ähmis välismaalanna. Im sorry. Its over now. Pungitasin silmi ja mõtisklesin ahjukütmise nõksude, reeglite ja kniffide üle, ent kellaaeg oli liiga öine ja mina liiga unine, et võõras keeles võõrast daami õpetama hakata, pealegi hakkasin ma juba isegi kahtlema, kas minu teooria selle kohta, et ahi hakkab sooja andma alles mõni aeg pärast kütmist või siibri sulgemist, vastab ikka tegelikkusele...? Vanasti oli seal üleval kõige tavalisem pott-ahi, ega nad ole sinna miskit edevat kiirküttekollet rajanud?
Kuni ma mõtlesin, oli murelik ema ülemisele korrusele tagasi kimanud ja ma taipasin alles nüüd, et õige küsimus olnuks hoopis: do you need some help? Because i´m good with fire. I have fire-skills.
Aga võibolla olnuks ka see solvav või tundunuks ohustav.

pühapäev, aprill 10, 2011

Issand kui hea

seriaal on Fringe. Omapärane ulmekas, mis lähtub teooriast "vaenlane on meie keskel", st päris paljud jamad, mida peategelased peava koristama, on Maa inimeste endi tekitatud. On küll olemas paralleelmaailm, mille rünnakut iga hetk oodatakse, ja mille agendid ennast kohalikeks maskeerunutena ka "meie keskel" viibivad, ent seni, kuni vaenlane valmistub, jätkub omadestki jamadest. Lõhkevate veresoontega inimpommid, narkootilised parasiidid, hiiglaslikud nohubakterid, USA valitsuse salajaste katsete tagajärjel ebardeiks muutunud linnatäis inimesi... Kõik need on peategelaste tiimile sama igapäevased, kui CSI meeskondadele lihtsad laibad või perenaiste klubile tikkimismustrid.

Eriti sümpaatsed ongi selles seriaalis peategelaste kolmiku kaks osatäitjat, agent Olivia Dunham, kohutavalt ilus naine, selline naabritüdruku-tüüpi kohutavalt ilus naine, keda mängib Anna Torv. Kõige veetlevam on ta profiilis, seriaalis võib teda külje pealt ka pidevalt imetleda, aga netist ei õnnestunud mul selliseid pilte eriti leida.

Teine veetlev tegelaskuju on Walter Bishop, hull teadlane, kelle agent Dunham seriaali algul hullumajast välja kougib, kasutades selleks Walteri poja, Peteri abi. Peter ei taha küll asjast eriti midagi teada, aga Dunhamil on tema mõjutamiseks omad võtted. Walter on suurepäraselt hull, tema vaim eksleb mitme mentaalse maailma vahel, oma uitmõtteid esitab ta enamasti naudinguga, need ei takista tal kõige ajuvabamaid juhtumeid lõpuks alati lahendamast, kusjuures tema viisid lahenduseni jõudmiseks on sama loogilised kui Cosmopolitani nõuanded naistele mehelesaamise osas, aga tublisti mitmekesisemad. Iga uus jubedus, millega ta kokku puutub, tekitab temas samasugust vaimustust, kui eelteismelisele tibile uus äravõetava peaga Barbie.

Peter Bishop, keda mängib Joshua Clackson, jääb selles kolmikus tagaplaanile, etendades peamiselt lapsehoidja rolli oma geniaalsele ja hullule isale, ehkki ta enda teadmised on ka kohati märkimisväärsed. Tema karakter lihtsalt ei ole õnnetul kombel sama seksikaks kirjutatud, kui Olivia ja Walteri omad. Ok, emakese looduse ebaõiglusest - Olivial, st Anna Torvil tarvitseb seksikana paistmiseks üksnes paokil huulte ja ärevil pilguga vaadata, ja Walteril, st John Noblel, pruugib üksnes naeratada. Kontekst paneb kõik ülejäänu paika.

Ja lisaks terve rida muid veetlevaid karaktereid.

Eks loomulikult on sel seriaalil ka oma vigu, üks tüüpiline pehme ulmehorrorseriaali vigu on näiteks see, et pikapeale kipuvad koledused, millega tegeleda, mõnevõrra korduma, nii tüübilt kui välimuselt. Teine tüüpiline viga on seriaali tegijate nõme kokkuhoid isikukaitsevahendite, nagu gaasimaskid, jne, pealt. No ei ole loogiline, et ruumi, kus suri salapäraselt ühekorraga 17 inimest, marsivad FBI agendid sisse ilma gaasimaskita... Samas on tegelaste omavaheline suhtlus veetlevalt argine, nagu päris elus. Draamatilise sisuga infot ja käsklusi esitab dramaatiliselt ainult Dunhami boss, aga see on ilmselgelt karakter, kes ka hamburgeri tellib nagu maailmalõppu või pereterapeudi seanssi. Kildu visatakse õnneks pigem sisukaid kui iga hinna eest vaimutsevaid, filosoofia on selles filmis vägev, söögiisule mõjub see halvasti, seega soovitan, daamid - ja pärast vaatamist üksi magada ma pigem ei soovita.
"Need lapsed peavad tõde teadma, neid om täiesti tarbetult hellitatud", nagu ütles Walter. Ütles pärast seda, kui oli teaduskeskust külastavatele lastele väga veenvalt rääkinud juttu voodite all varitsevatest kollidest.

Pühapäeva omik

Selline väikekodanlik idüll. Tegin sibula-karri saiu* - pildil. Tegelikult tegin kaneelisaiu ka, aga neid ma ei pildista, need on igavad. Igaüks teeb kaneelisaiu. Sibula-karri saiu igaüks ei tee... vist. Maitsesid hästi, sõin neid raudselt rohkem, kui vaja. Ott nii vaimustatud ei olnud, vihjas mulle, et küüslauk on ka tervisele kasulik ja soolane toit.


Blondie on ka kenasti juurde võtnud, luude peale liha korjanud. Muide, vihjeks kassisõpradele - Bosse Lemmikloomapoes on mõned vet-kassitoidud suisa poole hinnaga, seda küll ainult 400grammiste pakkidena. Ent selle soodustusega tuleb mitme väikese paki ostmine odavam kui ühe suure. Kahjuks ei taha eriti kasvada samast lemmikloomapoest ostetud kassimuru, esimesed hõredad kõrred sõi kass ära, rohkem pole juurde tulnud. No minu juures ei kasva ükski taim... toas. Õuekad kasvavad küll.

*Retsept ka ikka:
Tainas: 2 pk kuivpärmi, 1 kilo jahu, vesi, õli, suhkur, sool.
Sega hoolikalt, lase tund aega kerkida, siis suru käega alla, torka kauss külmkappi, hommikul küpsetad.
Sibulatäidis: riivitud sibul, päevalilleõli, sool, karripulber.
Rulli (hommikul) tainas sõrmejämeduseks, määri sellele päevalilleõli ja pudista riivitud sibul, sool ja karri ühtlaselt laiali. Rulli tainas kokku, lõika rull parajateks tükkideks, pista tükid eelsoojendatud ahju, küpseta.
Kaneelitäidis - teate isegi, kaneel, suhkur, või.

Mulle meeldib veega ja õliga tehtud tainas rohkem, kui nt piima ja margariiniga. Mulle lihtsalt meeldib!



laupäev, aprill 09, 2011

Elus on muudki

peale hapuks läinud sugulussuhete. Nii näiteks pakub Nokia Ovi pood nüüd võimalust maksta veebipoe programmide eest telefoniarvega, mis tähendab, et aplikatsioonide ostmiseks ei pea enam krediitkaarti omama, hurraa! Jääb ainult oodata, millal mõni teine tootja ka sama võimaluse välja pakub. Ja lapsevanematele, kellele see uudis õudusjudinaid tekitab, pakun lugemiseks järgmise artikli: Õigupoolest oleks normaalne, et kui inimesel ei ole tellitud eraldi mobiilset internetipaketti, siis on ta lepingul ja numbril vaikimisi igasugune mobiilne andmeside keelatud; praegu jah on kahjuks võimalik, et isegi ilma igasuguste Ovi poodideta teeb su telefon sulle müstilisi arveid, seda hullemaid, et nn lepinguta andmeside puhul on iga mega allalaadimine üüratu hinnaga. Kuniks aga seadusega pole meie telefonioperaatoreid sellisteks piiranguteks kohustatud, tuleb lihtsalt tõesti ise nutikas olla ja veebiühendus lapse telefoninumbril operaatori kaudu* ära keelata, siis ei saa laps ka Ovi poest suvaliselt javanema loata programme alla laadida.

Hea on asja juures see, et vastutustundlik ja mõõdukust hindav lapsevanem saab nii oma kui lapse (ntks paneb oma simkaardi korraks lapse telefoni sisse, ostmise ajaks) nutifoni (kui see on Nokia) osta näiteks joonistusprogrammi HandyPaint (uus, vt pilti) või minu vana lemmiku Magic Brush või mõne arendava mängu, ilma et peaks maksmiseks sooritama kaelamurdvaid trikke krediitkaardiga. Bussis-rongis-nädalavahetuse hommikul pole midagi paremat, kui torgata lapsele kätte nutifon täiesti lärmivaba ja arendava meelelahutusega ning loota, et ta kogemata kombel telefonis midagi nässu ei keera. ;)

----------

*Kui piirduda mobiilse andmeside ärakeelamisega telefoni seadetes, ei pruugi see piisav olla, mõni telefon teeb tarkavarauuendusi ikka vaikimisi mobiilse kaudu.

neljapäev, aprill 07, 2011

Vestlus

Kontakt Morgie ütleb
halloo?
Kontakt Tanel Telc ütleb
jah
Kontakt  Morgie  ütleb
nii, eile tegi su messenger mingeid imelikke asju
ma ei tea, kas sa mu vastuse üldse said kätte
saatsin meiliga
Kontakt Tanel Telc ütleb
seletan Logistika osa täiendavalt ära
oli plaan minna Putukaga tolleks nv-ks Setomaale, ühtedele talgutele, lahe rahvas, teised lapsed, muusika ja mängud jne
Kontakt  Morgie  ütleb
mida iganes, mina olen nõus ainult selle logistikaga, et laps reedel lasteaiast ja pühapäeval mulle tagasi või esmasmpäeval lasteaeda
ei mingit jupitamist
Kontakt Tanel Telc ütleb
aint, et see on sitaks pikk sõit, tartust veel 100km edasi ja see tähendaks laupäeva hommikul ilgelt varajast äratust
ja tahtsin uurida võimalust, et sa lähed tavalisel moel Putukaga reedel Tartusse ja laupäeva hommikul ma võtan Putuka tartust ja lähen edasi obinitsa
Kontakt  Morgie  ütleb
ei sobi
Kontakt Tanel Telc ütleb
selge
Kontakt  Morgie  ütleb
jääb kas Putukas reedel lasteaiast
või üldse mitte
Kontakt Tanel Telc ütleb
siis üldse mitte
Kontakt  Morgie  ütleb
see tähendab jälle ainult üks nädalavahetus kuus
see on sinu valik
njaa, sa ikka tõesti ei taha oma lapsega kohtuda
Kontakt Tanel Telc ütleb
ja kuivõrd sa näid endale ette kujutavat, et minu sugulaste ja tuttavate terroriseerimine ja minu kohtuga ähvardamine jm taoline väljapressimine mulle mõjub, siis ma tõesti mõtlen, et su vastupidises veenmiseks peaksin ma võibolla lähema nv ka ära jätma
mis on minu enda jaoks küll ebameeldiv
Kontakt  Morgie  ütleb
kui sina ei soovi Putukaga kohtuda
siis nii ütlegi
sina ei taha isa olla -
sinu valik
siis tuleb kõrgem elatis
ja meil polegi sind vaja
kui sina tahad Putukaga kohtuda
siis peab see sündima nii, et ma ei pea iga kuradi minuti pärast, mis sa Putukaga koos veedad, su persepragu lakkuma
sa arvad, et sinu ja Putuka kohtumised on mingi teene mulle
ja arvad, et on kohane karistada mind sellega, et sina ei kohtu oma pojaga
Kontakt Tanel Telc ütleb
ma tahan Putukaga kohtuda, aga ma ei taha, et sa oma mullis ette kujutaksid, nagu su räuskamine ja märatsemine mingit mõju omab
punkt
Kontakt  Morgie  ütleb
sa ei taha Putukaga kohtuda

sa tahad oma poega minu karistamiseks kasutada
ja sa ei saa aru, et ainuke inimene, keda sa sellega karistad, on Putukas
aga ainuke asi, mis selle vastu aitab
Kontakt  Morgie  ütles (12:02)
on see, et me välistame sinu Putuka elust täielikult
---------
Tanel lahkus messengerivestlusest enne, kui ma viimase lause postitada jõudsin.
---------
Kommenteerige, palun, kallid lugejad.

teisipäev, aprill 05, 2011

Kuulge,

kui keegi arvab, et ma olen Taneliga seonduvad teemad ära koristanud põhjusel, et ma olen oma hoiakuid muutnud, siis arvaku uuesti, palun. Ma lihtsalt ei taha talle oma blogis nii palju ruumi pühendada. Pealegi, see ei aita. Seda küürakat ei paranda haud ka. Pealegi te ei kommenteeri neid teemasid niikuinii.

Minu elus on muudki peale Taneli ja see muu on olulisem, tänan väga.


Näiteks joonistamine. Vaidlused kunsti ja sündsuse (loodetavasti ei kustutata seda albumit facebookist ebasündsuse pärast maha) ühisosa üle. Jne. Lapsed. Õpingud. Töö. Armastus. Btw, Tartusse pole ma veel kolinud sellepärast, et pole veel leidnud samaväärset või paremat töökohta, kehvemat aga ei saa ma endale lubada, eksole.

Eile oli muuseumis järjekordne laste sünnipäev, maalisin nägusid. Lapsed vanuses 4-11. Kaks poissi tahtsid Ämblikmeest, kolm last madu üle näo vonklema. Üks noor herpetoloog pesi oma näo ära ja palus uut, teistsugust madu. Kõige suurem neiu palus endale kiisunäo teha, tema 6aastane vend nõudis, et ma pintseldaksin temast sinise hundi. Kus on lastel alles ideed! Ja üks väike poiss nõudis enda põsele lennukit.

Täna käisid voolijad. Neid oli lubatust vähem, kokku neli. Panin nad silmamune voolima. Vaikivad ja töökad teismelised nohistasid cernitist keradele veresooni kleepida, kruttisid iirise mustrit ja kleepisid pupille, samal ajal kui mina erin. töövõtteid vahutades tutvustasin. Vaadake, minu jaoks oli harjumatu, et ma ei peagi kogu aeg "lapsed, kuss! Küsimusi küsige ükshaaval!" kraaksuma ja nii ma täitsin vaikust targutamisega. Kui lapsed oma tööd ahju panid, selgus, et nad tegelikult on cernitiga enne ka tööd teinud. Suuremat osa sellest, mis ma rääkisin, pidid nad juba teadma. Viisakad lapsed.

pühapäev, aprill 03, 2011

Kudzu sünnipäev

Olles ise puruhaige, ei saanud ma ometi Kudzu sünnipäevale minemata jätta. Kudzu palus, et tema piduliku ürituse auks pandaks selga midagi dramaatilist. Oma igava garderoobi täienduseks tegin lihtsalt harjumatult dramaatilise meigi näkku, olles inspireeritud suurel määral ka teiste blogijate mõlgutistest. Paksu krohvikihi all oli väga ebamugav, loodetavasti sai tulemus selle vääriline. Vrd pilte Siis ja Nüüd. Pidu oli vägev! Vanainimesed laulsivad ja jõivad ühes toas, lastekari möllas ja jauras teises toas ja Kudzu suures majas leidus mitu valget tuba, kus seitse päeva võinuks pidutseda just. Kui soovi olnuks, võinuks ratsutada valgel kanal.

Minust oluliselt dramaatilisema mulje jättis Kudzu kass, valge N.Össu, kellele oli loomaarsti juures moekalt minimalistlik sonks lõigatud. N.Össu, tuntud oma tugevalt bipolaarse ja vägivaldse iseloomu poolest, nimelt ei lase ennast kammida, ilma et tekiks vajadus laipu loendama hakata.
Huvitaval kombel otsustas N.Össu, korralikult ära kastreeritud eks-isane, meeltesegaduses hakata mulle külge lööma*. Toppis oma pügatud põsed mulle lõpuks lausa dekolteesse, ja ehkki ma olin tähelepanust meelitatud, oli see ka hirmutav. Ei tahaks siiski tissist hammustada saada. Mu umbusk pälvis kohe ka asjakohase karistuse, küüntega.
Punane kass on Simba, panin ta siia lihtsalt oma närvide rahustuseks. Tegemist on tõeliselt kuningliku kõutsiga, kellel muuseas kurjast maailmast sügavalt pohh. Ta Lubas meil seal Olla. Ta On Armuline. Kiidetud Olgu Simba.










*Koju jõudnuna sain küll aru, et mu dekolteed kasutati lihtsalt N.Össu ja Blondie vaheliseks kirjavahetuseks. Silly me.
--------------
Meil Aivariga oli kaasas ka Tiia-Triin Kiis, kes esimest korda elus ilma vanemateta külas käis. Õhtul hilja viis MKiis ta koju.
Lastel oli lõbus, jäime Otiga ka järgmiseks päevaks, kole raske oli sealt minema pääseda. Ott käis, valge jope seljas, tüdrukutega lumesulaveelombis... Jope polnud pärast seda enam valge, aga saapad olid täiesti kuivad! Head saapad. Isa käest saadud**. Viimasel minutil kihutasime viimase rongi peale, Kudzu võrratu ahjukana hambus. Erandlikult õnnestus mul Ott rongis magama suunata, tavaliselt ta keeldub ja püsib maniakaalselt ärkvel.
Täna hommikul Otile porisema ja soojema ilma riideid selga otsides avastasin, et laps ikkagi kasvab :P
--------
**ühed vähesed head asjad, mida ta isa käest saanud, ja ma kahtlustan, et neidki ei ostnud Tanel ise.

reede, aprill 01, 2011

Puruhaige

Olen paar-kolm nädalat poolhaigena vindunud ja jeeli-jeeli tööl käinud, ise uskudes, et kohe saan terveks. Tänaseks on tõbi tõsisemad tuurid võtnud, kahtlustan põskkoopapõletikku või midagi muud bakteriaalset. Esmaspäevaks arstiaeg.
Rongis minu ees istuvad kaks pikka vinnilist noorukit väärikates ruudulistes nohikusärkides ja villastes vestides. Nad arutellevad targal häälel õilsa ärikunsti erinevaid kniffe, nii nt ostis üks noist kavalpäist omal ajal skype aktsiaid ja müüs hiljem suure kasuga maha. Kui rong mingi järjekordse avarii tõttu Tamsalu lähistel peatub, tõuseb nende jututeemaks monotööstuslike väikeasulate majanduslik riskantsus, väidetavalt lausa tragöödia. Endaga rahulolevad noorukid võtavad aegajalt põrandalt kilekotist uue õllepudeli, loendades seejuures kui palju mida neist kumbki ära on tarbinud. Ma isegi ei viitsi ütlema minna, et rongis alkohoolida ei tohi.

Olen ikka puruhaige.

Minuga samas vagunis sõidab Metsamoor salapärase pruunisilmse ja jalgrattakostüümis meesisiku saatel. Neile teeb nalja minu hirm rongi tualeti vaakumäravoolu hääle ees. Ausalt, eks olegi koomiline, kui keskealine naine vajutab äravoolunuppu ukselt koogutades, hüppab kohe tagasi ja lööb ukse kinni, et rongivetsu kuseimeja võigas hääl ajusid kaude kõrvade välja ei imeks.

Lihtsalt lohutuseks


panen siia veel ühe ilusa mehe pildi. Btw, mul on temast muidugi paljastavaid pilte ka, aga need hoian ma kiivalt endale. Pange tähele, tavaliselt ma Aivarit umbes sellisest rakursist näengi. Mõni ime siis, et mind vaevab kangekaelsus. :P

Tegelikult ei taha ma oma armuelust isegi siin blogis eriti rääkida, mis on päris suur erinevus võrreldes mõne aasta taguse minaga. Ei tea, kas on nii mõjunud I+I heidutav eeskuju või olen vanaks jäänud või on see märk lihtsalt nii harmoonilisest suhtest, et seda ei pea avalikkusele kirjeldamisega kuidagi kinnitama (ise tahan muidugi viimast uskuda). Laglejamargus, minuvanused (paar aastat nooremad) inimesed kipuvad hetkel küll väga avalikult üle keema, aga päriselt eeskuju võtta ma neist siiski ei taha. Ehkki mul oli jah Laglega hiljuti jutuajamine teemal "Miks me räägime, miks peetakse sündsaks rääkida avalikult ainult halbadest ja vihastavatest asjadest, ainult seksuaalsest ahistamisest, aga mitte rõõmsast seksist?"

Ma olen muidugi siin avameelitsenud natuke ka - sperma maitsest vist. Miskipärast järgnes sellele postitusele kohe murelik küsimus, et miks vanainimene sellistel teemadel üldse räägib.

Viskaks siis uue palli õhku. Naised, kas teil on valdavam pigem platoo või vulkaani (ehk himaalaja) tüüpi orgasm?

Seksuaalgeograafia täpsustuseks niipalju, et platoo tüüpi orgasm on pikk ja pidev, ajas kestev, vulkaanitüüpi orgasm on järsk, järsu tõusu ja langusega, väidetavalt mehelik, ja tavaliselt pärast sellist orgasmi naine lähema aja jooksul uut ei taha, st see tähendab 1 orgasm vahekorra jooksul. See on minu definitsioon, ei pruugi olla täpne, uurige netist ise. Vaadake nt siia:

Enda kohta ütleksin, et kogen vahekorras tavaliselt mitut orgasmi, mis pole päris platoo vaid pigem nagu ookeanilained, mille laineharja kõrgus iga uue lainega järjest kasvab. Mul ei ole enamasti selget tunnet "vat nüüd tuli ära, keeran selja ja jään magama", küll aga tunnen mingil hetkel, et aaaaaaaaaaiiittaaaaaaaaaaaaaaaab maaa roohhkeem eeeii jaaaksaaaaaaaa. Ja lasen viimasel laineharjal ennast randa kanda. Nende lainete arvu lugemine on kahtlane ettevõtmine, küsimus on ju, millisest kõrgusest v intensiivsuse astmest alates võib sellist laineharja üldse orgasmiks lugeda. Ütleme noh keskmiselt 3-5 tõsiseltvõetavat harja saan ma kätte ikka tavaliselt.

Maksimaalne kõrgus oleneb ka väga paljudest asjaoludest, minu tervislikust seisundist näiteks. Kurtsin siinsamas ka mõni aeg tagasi, et antidepressantide võtmine on hakanud mul põhjustama iseeneslike orgasmikeste teket, kusjuures, kuna need laineharjad jäid üsna madalaks, polnud see tegelikult üldse meeldiv. Üleujutus pole ju ka meeldiv, kuigi sulle vesi ja ujumine muidu meeldib...

Nii, ma olen nüüd avameelitsenud küll, rääkige teie.