kolmapäev, veebruar 25, 2009

meelespiuks



Tanel tegi (vähemalt enda jutu järgi) lõpuks tööjuure raamatupidurile avalduse elatise otse laekumise kohta. Hurraa! Edaspidi üks pabin vähem.

Ostsin Tanelilt ära meie kooselu ajal soetatud Harry Potterite sarja - täpsemalt leppis ta poolega soetushinnast. Meie lahku minnes käis selle sarja üle pisuke lehmakauplemine, kus ma pidin Tanelile midagi muud lõpuks vastu andma, aga minu raamatukogus lihtsalt ei ole mitte midagi sellist, millest mina raatsiks loobuda ja mida tema endale tahaks. On küll hunnik raamatuid, mida ma lahkelt pakun ja mis Tanelit ei huvita, eksole. Näiteks, kas keegi tahab umbes 5-6 osa Düüni sarja raamatuid? Peale kahe esimese osa on need kõik paduigavad, aga riiulis võtavad ruumi kilomeetrite kaupa.

Taneli käes on 2 osa minu ühest lemmikkapsast, Hüperioni sarja raamatutest. Hyperioni langus ja Endymioni tõus, teine ja neljas osa tetraloogiast. No teeb sigavihaseks, kui hakkad lugema ja vahelt on pool puudu. Küsisin tagasi, Tanel ütles, et raamatud on kastides lahti pakkimata alles. Kui sessilt tagasi jõuan, hakkan uuesti pinda käima /kirjutab üles: tanelile raamatute asjus pinda käia, alates 1. märtsi õhtust./ Tanel, kui sa seda loed, siis hakka parem targu kaste lahti pakkima! Äkki oled kellelegi välja laenanud minu raamatud, siis tagasiküsimise peale kulub ju ka aega.

Tanelil on üldse selline ebamugav komme, inimestelt asju, eriti raamatuid laenata ja siis need kellegi kolmanda juurde maha unustada. Meie kooselu ajal pidin lõpuks täiesti hüsteeriliselt kraaksuma, et ta ei võtaks minu poolt raamatukogust laenutatud raamatuid mingitele metsa- või sünnipäevaüritustele kaasa. Raamatukogu raamatuid, saate aru. Praegu on minu juures keldris suur must kott Taneli tööriistadega, kahe Taneli raamatuga (Vuorinen) ja palun väga, Mari, Taneli praeguse pruudi Pratchettiga. Aga minu keldris lähevad sellised asjad ju hallitama...

Ahjaa muide. 22sel oli Oti päris sünnipäev, aga pisikese peo pidasime me Aedi ja lastega 21sel, Kalevspa veekeskuses. Ott kaifis madalat basseini, korraks meelitasin ta selle kõrval asuvasse meetrisügavusse, ise käisin korra sellises ujumas, kus vesi mulle lõuani ulatus, suured poisid virvendasid kusagil selles kõige suuremas basseinis ja lasid torudest alla. Ott tahtis muidugi ka torust alla lasta - mina neid kardan, aga Aap võttis seda temaga teha. Õnneks Otile piisas ühest korrast. 22sel sõitis Ott hoopis isaga Kadrinasse sest meie laulukooril oli siis pikk proovipäev. Julmalt.

Ma olen, eh, rongaema. Oma lapse sünnipäeval laulan 7 tundi järjest isamaalisi laule... Aga loomulikult oli Otil Kadrinas ilma minuta kah äraütlemata lõbus.

neljapäev, veebruar 19, 2009

Sõber Marcost.

Oli meil kunstikoolis modell, natuke (isegi palju) tibilik poiss, aga modellina üsna super, kõik skulpa ja joonistamise õpsid olid ta korralikult väljavoolitud lihastest vaimustatud. Poiss oli vähenõudlik (no olgema ausad, kunstikooli modellile maksti ikka vähe), töökas, usaldusväärne ja edasipüüdlik. Kutsus meid, kunstnikke külla lausega "mulle meeldivad imelikud inimesed, ma kogun neid" Me käisime meeleldi - vähemalt naised. Mehed hakkasid Marco seltskonnas enamasti urisema ja tõmbusid kuidagi siiliks.
Meie kutsusime teda Buratinoks ja... kuidagi veel, ei mäleta.
Poiss tahtis saada strippariks. Sai kah.
Aegajalt ilmub poisi kohta ajalehtedes idiootlikke nupukesi, kus poiss paistab täieliku ajukääbikuna.
Ent online interjvuule antud vastused näitavad mõnevõrra terasemat vaimu:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=316962
Oleneb muidugi küsimustest:
http://www.elu24.ee/?id=84439

Üldiselt on tegu meie kohaliku kuulsusega ja ma olen uhke, et tundsin teda enne kui ta kuulsaks treiti, icicic ää.

teisipäev, veebruar 17, 2009

amet nagu iga teinegi

Metsamoori postitus tuletas mulle meelde, et kunagi kui Helbele külla läksin, avaldas ta mingeid sarnaseid ee.. arvamusi. Et mina kui kunstnik ja pealinnast ja. Et nagu ei julge minuga rääkida. Üsna hämmeldav. Anni on muidugi Kunstnik suure algustähega, kellast kellani tööl ei käi ja eriti kuupalka ei saa, elabki ainult oma loomingule, aga siiski... Miks ei peaks julgema kunstnikuga rääkida?
Nagu selles muumimultikas, kus Filifjonka Muumipapale ninna kargas: kunstnikud on väga tundlikud, neid ei tohi häirida.
Räme irwwwwwwwwww. Ma võin ju tundlik olla, aga oma kohvi saan küll ise keedetud, ausõna. Anni ka, minu teada. Jne.

Iga töö nõuab aegajalt eraldi keskendumise aega, mil ei tohi häirida. Isegi kraavihallile ei ole soovitav mingite rumalate ideedega läheneda kui ta on näiteks kaevamistööde käigus mõne kiusliku juurika otsa sattunud, vms. Iga korralik ametipidaja on oma ala ekspert. Normaalne ju. See ei tähenda, nagu ei võiks teised mitte-eksperdid vajaduse või soovi korral ka ise pintslit pihku võtta, labidat haarata, haavu siduda, eee.... õpetada? sotsialiseerida? raha ühest sahtlist teise tõsta? süüa teha? Oleneb lihtsalt, mil määral ja kui olulises või tundlikus kohas. ja kas parajasti on mõni ekspert võtta või ei ole. Samas, kui keegi kunsti natuke valesti teeb, siis selle kätte küll mitte keegi ära ei sure, aga kui valesti ravida, sotsialiseerida, isegi kokata, igal juhul ehitada - võivad sel olla väga traagilised tagajärjed.

Aitab sellest kunsti mütologiseerimisest ja kunstnike demoniseerimisest! Vaja teoks teha, mis ammu mõeldud ja korraldada kunstilaager "Suvi Muumiorus" kus kõik, kes kunstiga igapäevaselt ei tegele, peavad pintsli pihku võtma ja kõik elukutselised kunstnikud mängivad hoopis filifjonkasid, piripiigasid, vms. Mõte oli küll alguses, et paneme just mehed poseerima... Üks ei sega teist. Ja pärast otsustab plekkhäälne komisjon, kes saab esikoha auhinnaks midagi eriti mõttetut - sinise lindiga medali ntks. Mullu oli selleks "Söör Umbergi õunapuunägemus teiselt poolt" Igaüks oskab joonistada!

sõbrapäev

Selgub, et vahepeal oli sõbrapäev ära olnud.
Minust läks see tuimalt mööda, sest siis olid mu lapsed mõlemad haiged ja ma mõtlesin peamiselt logistikale - kuidas oma tööd ja toimetused kahe haige lapse kõrvalt tehtud saada. Pühapäeval oli pikk kooriproov, mille vältel minu ema hoidis Otti enda pool ja pärast natuke aega hoidis Aap Otti kodus. Ja esmaspäeval julgesin Oti juba lasteaeda viia, kuigi ma kolmapäeval koju jäädes arvasin, et seekord venib mu laste haigus kõvasti pikemaks. Avasin koguni haiguslehe.
Esmaspäeva õhtul sain lasteaiast kätte haleda ja kurva Oti, kes aga täna hommikul oli jälle nii reibas, et... ma ikka viisin ta jälle hoiule. Julm ema...
Aga kodus on meil kole külm, küta kuidas tahad. Põrand on külm-külm-külm ja kuigi aknad on (puit)pakett, lõõtsub akende kõrval seintest läbi iga tuul, mis olnud piisavalt kaval hoovi pääsemaks. Muide - võibolla just tänu sellele olengi ma suutnud ise suurematest haigestumistest pääseda, ehkki ümberringi on kõik pikalt ja piinarikkalt tõbised. Noh, et nagu karastunud või nii. Isegi lapsed ei põdenud üle 5 päeva, 2 neist nädalavahetusel...

See-eest piinavad mind seljavalud. Sain Kullo massaazikooli noore kiropraktiku käest mõned üsna tõhusad seljaharjutused, mida ma ka usinasti teen, aga igal hommikul kakerdan siiski nagu haige karu ringi. Ja enne ennast hästi tundma ei hakkagi, kui pole jõu-ja ilunumbreid ära teinud. Vanadus, mis muud.
No head faking sõbrapäeva teile ä!

teisipäev, veebruar 10, 2009

tugev ego

Mäletan et umbes 3ndas klassis tekkisid mul klassikaaslastega nii tugevad konfliktid, et klassijuhataja saatis mu emaga psühhoogi juurde. Tol ajal oli see vist pisut häbiasi ka? Igatahes psühholoog uuris mind ja teatas emale rõõmsalt et lapsel pole häda midagi, ainult ülisuur ego. Ja istuge nädal aega kodus ja küll kõik isegi korda saab.
Sai kah, aga alles siis kui aasta hiljem kooli vahetasin ja senised kiusajad selja taha jätsin.
Muide, ilmselt on suur ego ja tugev ego erinevad asjad. Oma ego suurest tugevaks töötlemine võtab aega, eriti kuna olen saanud traditsioonilise eesti naise kasvatuse - nimelt et naine peab oma soovid ja vajadused maha suruma ja kogu aeg teistele meele järele olema ja heaga läbi saama, ikka heaga. Sama kasvatus takistas mul Aleksilt õigel ajal elatist välja nõudmast (ei tahtnud ju paha olla)

Nüüd - tugev ego? Selles pole ju mitte persetki halba? Mis on üldse ego? Teadvuse enesekaitsemehhanism ütles mu praegune psühholoog. Kui enesekaitsemehhanism on adekvaatne ja hästi õlitatud, tunnevad ennast selle kõrval ka teised hästi, arvan ma. Kui see on vastuoludest lõhutud, kannatavad kõik, mitte ainult ego omanik.

Laste saamine on sügavalt egoistlik akt - lapsed on meie geneetiline surematus. Laste edukas üleskasvatamine on meie ego huvides. Pikemalt mõeldes ka lapselaste edukas üleskasvatamine. Või kelle huvides siis veel?
Laste üleskasvatamine aga, eriti tänapäeval, mil sootsiumi nõudmised on muutunud varasemaga võrreldes mõõtmatult keerukamaks, kipub tihti juhet kokku ajama. Siis on vaja aegajalt sellest kasvatustööst puhkus võtta, endale pisike restart teha. Kuramus, isegi piimalehmadele ju vist lubatakse talvine lüpsipuhkus, või mitte?
Naised, ego on lubatav. Teile ka. Õilmitsege iseenda ja oma laste rõõmuks, mitte selleks et kellelegi "tähtsale teisele" meeldida.

Ja olgu öeldud, et võõraid lapsi aegajalt hoida on 83% juhtudes lihtsam kui enda omi. Lapsed lihtsalt alateadlikult võtavad end võõraste juuresolekul päris kõvasti kokku. See peab olema geneetiliselt päranduv instinkt - või on siiski hästi omandatud sotsiaalsed signaalid? Huu keers. Igatahes nii see toimib. Niiet sõbrannade vastavad pakkumised tuleks enamjaolt vastu võtta.

Ja lõppu väike nali kaamose leevenduseks:
http://www.osta.ee/6390274

lugege ka küsimusi ja vastuseid :D

esmaspäev, veebruar 09, 2009

rott


Täpist ka vahepeal natuke



ja kui juba, siis teen iseendast ka ühe sellise portree

laupäev, veebruar 07, 2009

ema süda

Aap on äkki hakanud selliseks teismeliseks, nagu mina oleksin tahtnud olla aga kunagi ei julgenud.
Tuiskab sõpradega ringi, käib väljas, ööbib väljas.
Küsis luba ka täna õhtul väljas ööbimiseks.
Ütlesin talle ausalt, et minu emasüda valutab, nähes, et ta veedab oma aega lõbusalt. :P
"Misasja?" vastas Aap (see on valvevastus)
Ja lisas siis, et kui aus olla, siis pole ta ju üldse kunagi niimoodi sõpradega aega veetnud. Mis on tõsi, ta on olnud masendavalt kodune laps. Aga kodus istumine pole taganud tema head õppeedukust, äkki ringituiskamine aitakski?

Küsisin, kas ma vaatan õige e-kooli.
"Ei," ütles Aap, "sinu enda pärast, parem mitte."
Mjah.
Ma siis lasin ta uksest välja, aga hiljem siiski vaatan. Natuke hiljem.
Üritan välja mõelda mingit mööndlikku suhtumist.
Igatahes, enne kodunt väljumist ta õppis. Midagi.

neljapäev, veebruar 05, 2009

kolmapäev, veebruar 04, 2009

Kuramus.

Kes on see inimene, kes on Otiga arstide vahet jooksnud nagu jänes rattal? kusjuures enamasti üksinda, jala ja ühistranspordiga. Mina.
Kes on see inimene, kes hoidis siplevat Otti röntgeniaparaadi all kinni, et saaks pilti teha - ja sai kärsitutelt pilditegijatelt sõimata, et röntgen pole ju valus, käsutage oma laps vait ja olgu ta paigal. (Ott ei kannata kinnihoidmist kopka eestki). Kusjuures korduvalt, lugupeetavad. Kokku neljal korral Oti lühikese elu jooksul. Erinevate kahtlustega - rangluud, kolju, nina, käe kasvukolded. Tra ma ütlen. Mina muidugi.
Kes oli see, kes istus aastase ja kaheaastase Otiga saamatute medõdede juures, hoidis lapsel kätt, kuulas kisa ja üritas hambadristis ärakannatada, kuidas arst ja õde kahekesi veenile pihta ei saanud ja ei saanud ja ei saanud ja ei saanud ja... kes siis lõpuks rääkis Otile tuttavate kaudu teise kliiniku verevõtuka välja, et lapselt see õnnetu vereproov ka lõpuks kätte saada?
Eks ikka mina.
Kes istus eelmisel kevadel tund aega endokrinoloogi juures sünakteentesti tegemist valvates (seal õnneks saadi kanüüliga veenile vähemalt pihta)? Ikka mina. Ja ega Tanelil ei kõlvanud Otti sealt haiglast kojugi sõidutada.
Mul oli vahepeal täiesti selline tunne, et ma Otiga ainult haiglates elangi.
Kes istus sel suvel kuu aega tuulerõugetes lapsega kodus, ei pääsenud kusagile, isegi mitte maale? Mina, mina ja ainult mina.
Lapse isa aga võttis samal ajal "lapse hooldamiseks" haiguslehe - mõtelge kui tore, saab puhata ja samas makstakse 100% kinni. No minul seda lehte vaja ei olnud, ega mul kahju ole, aga haiget last ravisin ja temaga arsti juures käisin - ikka mina. Alati ainult mina.

Nüüd kah mina... va loll. Rääkisin arsti käest lapsele välja ujumise ja võimlemise haigekassa kulul. Ja käin seal, kui mul just sessi pole. Isakene aga ei viitsi last basseinist kojugi sõidutada, kuigi endal on auto perse all ja ilmad on külmad. Okei. Ma neelaks selle ka veel hädapärast alla. mis tast sitast tahtagi eksole. On niipalju kui on ja rohkemat temast ilmselt välja ei pigista. Vahel joppab ka, siis hoiab isegi oma last ja...
Aga kui seesama isakene tuleb minuga mölisema:
mis sa paned ise diagnoose, miks sa lapsega arsti juurde ei lähe? -
Siis võtab mul küll silme ees mustaks.
Hea, et kõnelus toimus telefoni teel. muidu oleks mul praegu käed verised.

See mees, kes lapse haigust enda huvides kasutab aga ise iialgi lapsega arsti juures ei käi -
see mees on absoluutselt viimane isik, kellel on õigus sellist märkust teha.

Ja tõepoolest, põiepõletikku oskan ma lapsel ise ka ravida. Ma ei pea selleks arsti juurde minema. Mul on lihtsalt vaja vahepeal ka tööle pääseda! Mul on grupp kokku lepitud, kellaajaliselt! Ja kui sa kuradima mölakas isane oma mitmekesiste hobide vahelt aega ei leia paar tundi päeval omaenda lihast last hoida, siis võid sa seda täiesti vabalt öelda, sa võid isegi mõne vale oma mitmekesisest valede arsenalist ettekäändena käiku lasta, aga ära tule mulle moraali lugema, raisk! Hoia oma mokk maas!

teisipäev, veebruar 03, 2009

jah


Sõnad ka:


Näe und, ilmsi võimatut und
löö väed, puruks võitmatud väed!
Su trots võitku hirmu ja valu,
kui ees surmaõudusi näed.
Su arm olgu kirgas kui jää,
loo kord keset valede kaost.
kui käed enam mõõka ei hoia,
siis täht haara tähisööl paost.
Nii käsib au! Käes mõõk, püstipäi
Täht tähiseks kaugel teed okkalist käi
Mis iganes teed, olgu õigluse heaks,
ja ka siis, kui ta nimel sa põrgusse minema peaks...
Milleks tea, kui sa lõpuni vaid oled vandele truu!
Siis su hing leiab rahu kui liiv täidab silmad ja suu
Sellest maailm ehk paremaks saab
Et üks mees, pekstud pilgatud mees,
Pilgus surm, püüdis haarata tähte
Mis taas kõrgel säras ta ees.

esmaspäev, veebruar 02, 2009

perekond?

Kudzul oli arutelu perekonna defineerimise teemadel.
Neetult keeruline küsimus, eriti tänapäeval, mil lahutusi ja muid muudatusi väga palju rutiinselt (st mitte traagiliselt) ette tuleb.
Ütleme nii, et sisetunde järgi on minu jaoks "perekond" kõik need inimesed, kellega ma otse või laste kaudu sugulane olen, aga enamasti tingimusel et toimub ka mingine suhtlemine.
Ütlen "perekond" ja kohe kuvanduvad mulle ennekõike minu lapsed - kes aga asuvad nii lähedal, et on kuva fookuskaugusest juba seespool, seega mitte eriti selgelt pildil; siis ema ja kaksikõde oma lastega ja väikese ajalise viivitusega ka noorem õde oma lapsega. Aeglaselt ilmub pildile mu ratastoolis istuv isa ja kohe peale seda plõksib Oti taustale Tanel (võrdlemisi suurelt) ja Aabi taustale (aga suht raskesti märgatavana, kuna Aap on juba nii suur) Aleks. Kaugemal võib aimata tädi Monsat ja kaksikuid ja teisi emapoolseid tädisid/nõbusid; isa poolt sugulased aga meenuvad vaevaliselt, mitte piltidena/isikutena vaid abstraktsete märkidena, pärast mõningast tahtlikku meenutamist. Vereliine pidi peaks isapoolsed nõbud ometi samapalju sugulased olema, aga mentaalselt jäävad nad kuidagi väga kaugele.
Õdede laste taustal virvendavad ka nende isad ja Johani puhul ka bioloogilised ema ning vanaema.
Ja see kõik kokku ongi minu perekond. Päris kirju. Kõik neist ei pruugi mulle eriti meeldida, aga perekond nad on.
Ilmselgelt nende inimeste silmis minu seotus nendega ei ole sama väärtusega, mis minu silmis. Oletan, et Tanel mind oma perekonnaks ei pea, kuigi tema minu omas figureerib; Aleksipoolse kuvandi kohta ma ei hakka isegi oletama, aga jah, minu jaoks on ka tema perekonnaliige. Milline on lapse silmis tema ema kuvand, seda ma ei mäleta isegi enda lapsepõlvest - võimalik, et ka see on fookuskaugusest seespool&udune, aga puberteet peaks hakkama neid vahemaid ju pikemaks nihutama? Teo-reotiliselt.
Majanduslikult on Tanel ja Aleks rohkem minu leibkonna osad kui ntks minu ema. Samas saan ma oma emale ootamatuste puhul palju rohkem loota kui nendele meestele.
Keeruline.
Mingeid tähendusi v. väärtusi andma ma sellele pildile parem ei hakka - kas positiivne või negatiivne, ei ole hetkel oluline. Asjad on nii nagu nad just on.

noovistükka

Minu kaksikõde kirjutas ühe kirja.
Kirjutas inimesele, kelle suhtumine käsitletavasse teemasse oli vähemalt kuulujuttude põhjal kas eitav või tõrjuv.
Ja inimene vastas talle: jah, räägime sellest.

Teema on eluoluline ning alati on nii, et mida olulisem teema, seda rohkem nõuab julgust sellest rääkimine.

Aga seekord läks küll nagu piiblis: "koputage ja teile avatakse"
Vat.

pühapäev, veebruar 01, 2009

oisaperse

kuna ma sügisel esimese ehmatusega möllisin ennast osakoormusega tudengiks, ei saa ma praegu MITTE ÜHTEGI õppetoetust taodelda, ka mitte majanduslikku.
ja loomulikult ei saa ma ka õppelaenu võtta.
fakkadi fakk ma ütlen, keskerakond küll
egas midagi.
sügisel tuleb ennast õigel ajal ümber möllida ja praegu, persedi perse...
hädapärast hakkama saada
see neetud tonn kuus on just see raha mis mul tartu vahet siiberdades ja lastele lisaks kulub...

ega kellegi muu peale ei ole vihane ka olla kui iseenda peale.