kolmapäev, mai 31, 2017

Ilust ka natuke

Eelmisel nädalavahetusel käisin Viidiku (kellel oli sünnipäev) juures üle hulga aja, pilte ma seekord üldse ei teinud, aga lühidalt:
*Minu viiest "Poranna Rosa" vaarikataimest kolm on endale isegi rohelised lehed külge ajanud, seega vist ei ole asi päris lootusetu. 
*Sammasõunapuu lehed olid armetult kortsus, kastsin teda kinnisideeliselt ja järgmiseks päevaks oli pilt veidi ilusam. Või siis mõjus õunapuule kosutavalt see, et külas olnud Kaaren teda natuke vaatas ja. 
*Söödav kuslapuu uhkeldab viie õiega, ise nii pisike, vaevalt põlvekõrgune.
*Pamplid on ainult kaks kämblakõrgust rootsukest, aga kah lehed küljes. Nende asukoht paneb mind muretsema, neist oleks ülilihtne kogemata üle sõita. Peaks panema mingi lisakaitse, eriti kuna - 
*Viidik tahab alustada seal järjekordsete ehitustöödega, valla toetusega (kui antakse) kanalisatsioon või värki või miskit. Ehitajatel on suured saapad paraku. 
*Eestlaslik hobi, igipõline remonteerimine, on Viidiku üldse hõivanud, ta kattis katusealuse soojustuse ühe poole juba ilusate valgete paneelidega ja teine ootab järge, reikad vaja lüüa ja puha. Saab ikka ilus küll. 
*Nu ja nüüd sajab vihma, mis tähendab, et taimed saavad juua, hurraa! Ega Viidikul oma kuluka hobi kõrvalt ei ole ju aega neid kastmas käia ;)

Kaaren oma perega oli külas ja muid külalisi liikus ka Viidiku juurest läbi, Kaarnaga muidugi laulsime kõik koos. Kui Viidik on natuke napsi võtnud, siis ta julgeb laulda. Ja kui keegi kitarri mängib. Tervet laulikut me seekord läbi vändata ei jõudnud, võtsime ainult parimad palad.
Ah, muusikast veel natuke. Mõnikord ma noil puhkudel üritan mõnda regilaulu vms. Viidik arvab selle kohta, et need on tüütult pikad laulud. Ma pole talle "Venna sõjalugu" veel üritanudki laulda, mista nuriseb. Tema on jälle see inimene, kellele meeldivad popurriid - mida mina jälestan. Vaat siis sulle säh. 

esmaspäev, mai 29, 2017

vingupostitus

T ei tulnud perenõustamisse kohale, lühikese aja jooksul juba teine, pikema aja jooksul kolmas kord, niiet ma nüüd nurisen. Ma võin aru saada, et kiired ajad, aga need on mul ka. 
Sain siis individuaalnõustamist ja kuna seda andis asendaja (terapeut on puhkusel), kujunes see lihtsalt jälle põhjaliku ülevaate tegemiseks minu ja T ühise lapsekasvatamise ajaloo kohta. Ülevaade minu vaatenurgast loomulikult, aga ega ma ei saagi ju T eest esineda, eijahh? Tulgu ise kohale, kui tahab, et tema nurka ka nähtaks. 

Samas meenutavad need ülevaated mulle alati, et varem oli asi palju halvem ja seega on nüüd ju parem, mis siis, et ei ole täitsa hea. 

Saaks nüüd ainult selle juuni kohtumiste kalendri korda.
Nojah, ja nõustamises tahtsin ma ta sellepärast ka letti võtta, et miks ta ei ole ikka veel lapsega nahaarsti juurde läinud, aga nüüd ta pääses sellest. 
Panen ta siis blogi sisse, laulu sisse ei viitsi.

Kui paljud inimesed üldse enam mäletavad, kustkohast ja kelle sulest see laulu sisse panemise ähvardus tuli?

Igatahes. Ilmselgelt on T enda meelest asjad kõige paremas korras, sest kui ma enne nõustaja juurde jooksmist teada sain, et tema ikkagi ei tule, laulsin ma talle telefonis kolm tundlikku teemat ette, mida ma seal olin arutada tahtnud ja järelikult on ta informeeritud. Nahaarsti kohta ma telefonitsi lihtsalt unustasin küsida, see oli mul märkmikus kirjas ja märkmiku saanuks tänaval vaadata ainult sama telefoniga, millega ma rääkisin.

Reklaamipaus: Kasutage, sõbrad, rakendust Keep. Google Keep on suurepärane märkmikurakendus, süngitav ja šeeritav. /sarkasm maha kustutatud/.

"Miks seda nõustamist üldse vaja on?" küsis kolleeg. (Temal oli muidugi vaja, et ma sel ajal koosolekul istuksin.) Hui ma talle vastata oskan. Mul ainult irratsionaalne usk, et on vaja.  Ja et abiks ikka. Ja ma olen vähemalt üritanud ja kui teine inimene kohale ei tule, siis ei ole see enam minu probleem.

Põhimõtteliselt, kui Putukas on isaga koos, siis sellise skautmasteri tüüpi isa jooksva meetri või eluskaalu kilo väärtus on päris suur, töökasvatus, sport ja värki. Tehniliselt oleks isegi võimalik loobuda nõustaja juures käimisest ja soovist, et ta ka lapsega vahel sellise tüütu asja ära teeks, nagu arsti juures käimine - ja ikkagi oleks pilt parem, kui paar-kolm aastat tagasi.

Ma mõtlen selle üle natuke. 

esmaspäev, mai 22, 2017

Suhtlemisest teiselt poolt

Õde kukkus omal jala kipsi, eksole;
käisin temaga pühapäeval poes toitu ostmas. Õde kiitis, et tänu karkudega käimisele on deltalihas väga tugevaks saanud, aga - ja see on nüüd kargutajate lähedastele oluline teave - iga lisakilo muudab jälle käimise oluliselt raskemaks, seega peaks poekotti ikkagi keegi teine kandma. Vähemalt, kui seal on neli kilo õunu, kurki ja kõvasti muud stuffi.
Seda esiteks. 

Teiseks on ta tänu kodusistumisele suures suhtlemisvaeguses, niiet me lobisesime. 
Ühel hetkel rabas õde mind väitega, et ma rahustasin ta maha. "Aitäh, sa rahustasid mu maha." 
Ma ei mäleta, et ma oleks midagi erilist või valgustuslikku millegi erilise või ränga peale öelnud (tavalised mured) või et ma üldse mingi briljantselt osav suhtleja oleks, aga ju tal siis lihtsalt oli vaja suhelda mõne täiskasvanud inimesega, kes ei ole tema ise.

Konrad Lorenz nimetas seda vist psühhohügieeniks.

Muidu on tema just see inimene, kes teeb ja jõuab ja käib väljas ja üldse - ka karkudega - näiteks vahetas ta haige olemise ajal sujuvalt töökohta. Nagu. 

Graafikaprogrammidest

Olgu õnnistatud see inimene, kes leiutas kihid ehk layer-id.

laupäev, mai 20, 2017

Bussis nr 43

Minu selja taga trollis räägivad kaks meest kõva häälega ja väga kiiresti omavahel:

"... usaldada teda absoluutselt ei saa. Null vastutust.."
-kordused variatsioonidega.
-teemavahetus
"... sul on magneesiumipuudus. Mul olid ka otsad täitsa lõhki vahepeal."
"Alkohol viib vist ka kehast võimsalt magneesiumi välja"
- kordused variatsioonidega
"... Kus salongis sa käid muidu?"

On mingi stereotüüp, mille kohaselt naised räägivad kiiremini, kui mehed, need kaks vatrasid küll ulmelise kiirusega. Et jõuaks ikka kõik ära rääkida enne peatust.

Sõidan Võsukesele sünnipäeva puhul õnne soovima.🌸
Pärast pean jõudma Muuseumiööle. Ja pärast seda omakorda olla kusagil pidu, aga ma vist ei jaksa.

(Veel kord) -vertsusest ja dualismist

Dualistlik maailmakäsitlus on üks neid asju, mida mul on raske taluda, mida aga üldinimlikus plaanis on ka raske alati vältida. Maailma ja inimeste jagamine omaks ja võõraks, meieks ja teieks, värviliseks ja valgeks rassiks, meesteks ja/versus naisteks, sikkudeks ja lammasteks, õigeteks ja valedeks.. ja nii edasi. 

Kuna rassism ja seksism on nüüd kuulutatud ebaseaduslikuks, (taas)avastati mustvalgestamiseks introverdid ja ekstraverdid.  Ma ise ei taha ennast kumbagi sorti liigitada. Pole mul seda kogemust, et just inimestega suhtlemine mind kurnaks, teisest küljest ma lihtsalt ei suhtlegi rohkem, kui just vaja. Olen lihtsalt väga laisk inimene ja hoian oma klaasi/mõõdu alati pooltühja/täiena, oleneb, kustpoolt vaadata.

Introvertsus on -verdisõdade ühe poole poolt tembeldatud moehaiguseks. "Nüüd tahavd olla kõik introverdid ja... minge arsti juurde!" Selle kohta ütleks ma ilma, et mul fakte tagataskus oleks, pelgalt sisetunde pealt, et vabandage, introverdid olid olemas juba siis, kui ekstravertsuse poegagi polnud veel leiutatud ja sellest lähtuvalt on hoopis ekstravertsus moehaigus, kuigi ma pole märganud, et keegi seda niimoodi käsitleks. Ekstraverdid on moodsas maailmas muidugi (statistiliselt) edukamad - aga kui introverte poleks, siis võrreldes kellega nad edukamad oleksid õige? Liiatigi kipuvad edukamad olema edukad igas vallas, mh ntks autoga kihutamistes ja muudes ohukäitumistes. 

Nali on aga selles, et kui me mööname, et inimene on sotsiaalne olend, siis sotsiaalsetel olenditel esineb alati rollijaotus ühiskonnas. Nii on ka intro- ja ekstravertidel erinev roll ja kui edukultus korraks kõrvale jätta, on introvertide roll vähemalt sama oluline, kui mitte olulisemgi.

Üks noor naine kusagil maailmas leiutas hiljuti želee, mida saab kasutada lihtsalt nässerdamiseks, mudimiseks ja mängimiseks - selle želee üks versioon sisaldab ka ümaraid graanuleid, mis želeed käte vahel mudides mõnusasti kaasa veerevad, aga mida želee kinni hoiab. Introverdid on see želee. Ekstraverdid on need graanulid. Introverdid täidavad tühimiku, mille graanulid jätavad ja ekstraverdid on lihtsalt... nemad ise. Kuna aga inimene on keerulisem asi, kui liim või graanul, siis sellest suurest järeleandlikkusest tulenevalt vajavadki introverdid rohkelt omaette olemise (ja enese jälle kokku kogumise) aega, samas kui kompaktsetel ekstravertidel pole ju vajagi ennast kusagilt eriti kokku korjata. Muidugi on äärmuslikke introverte, kes laialivenitamise võimalusega ei riskigi ja ei tulegi enamasti kodunt välja, aga neid on ikka vähe, samuti nagu ka äärmuslikke ekstraverte, kelle kõvast kestast ükski paindlikkust nõudev idee läbi ei jõua. Enamus inimesi on ikka I-E skaala keskel ja kõiguvad pehmelt kahes suunas.  

neljapäev, mai 18, 2017

Kotermannide kass

Tagantjärele emadepäevapostitus. 

Kui inimene on üksikvanem, muutub natuke irrelevantseks see, kas ta on isane ehk emane üksikvanem, kuivõrd ta funktsioneerib suurema osa ajast lihtsalt universaalse lapsevanemana. Ükskõik, kuidas teda siis nimetatakse. 
"Kotermannide kass on teie isa ja ema!"
"Krooksjalad", Astrid  Reinla

Niikuinii tuleb kõik ise ära teha ja see teine deformeerub isegi olenemata enda tahtest, aga selle puudumisel eriti kiiresti, pühapäevanemaks.
No las ta olla. Pühapäevasugulasi on ka vaja, teine dimensioon ja nii edasi. Hea, kui see teine dimensioon liiga õhukeseks ei jää. Unenäoliseks. Kui sellel mingi tahedam sisu ka on. 

Misiganes... Ma ilusaid sõnu emaduse kohta kirjutada ei oska, aga kui Putukas hiljuti naljatujus üritas õue minnes oma jopet ajutiselt minu peale asetada, urisesin (armastusega muidugi) ma (mitte just esimest korda elus), et ema ei ole mööbel. Ja kirves pole mänguasi, raiuge see endale pähe.
Poisil nalja kui palju. Aga minu meelest on see kordamist väärt õppetund. Ema  (või isa) tõesti ei ole mööbel. Võibolla meie lähisugulastel natuke oleks, aga neil ei ole üldse mööbli kontseptsiooni kui sellist; pealegi kupatataks Putuka-vanused noored isased nende juures juba perekonnast minema, et mine toida ennast ise. 

Lastevaenamise artikli kohta ka paar sõna.  Väga nunnu, ma olen nõus, et lapsi ei peaks vaenama, aga äkki siis ei peaks ka ootamatu lapsehoiuvajaduse tekkimisel pöörama kõiki pilke tingimata ja ainult seltskonna ainukese ema peale, kellel ju oma lastega tegelemise koorem ka kanda? Äkki peaks sellisel puhul vaatama hoopis just lastetute kolleegide otsa, et nuh, sinu mõõt ei peaks veel täis olema, hoia.
Äkki selle ema jaoks oli tööl olemine võimalus lastekoormusest puhata ja te tahtsite selle nüüd temalt ära võtta ja saite siis vihaseks, et ta polnudki oma koorma suurendamise võimalusest tohutult vaimustatud? Feministeerium võiks natuke mõelda, enne kui sellise stereotüüpe taastootva artikli ilma kommenteerimisvõimaluseta lendu laseb. (Jah, ma olen kuri).

Niisiis, kodanikud lapsevanemad ja need teised ka. Ema, kas teate, ei ole mööbel. Muud punkti polegi. Tšutšu-frei!

Linnud


Schnelli tiigi põlisasukatele, sinikaelpartidele, lisandusid juba paar aastat tagasi perekond Tuttpead, pruunid, pardisuurused tutiga veelinnud ehk kosklad.

Perekond Tuttpead on sel kevadel tagasi, kaks saledat, teravanokalist täiskasvanut ja vähemalt viis poega, kes praegu on pruunikirjud peopesast väiksemad sulepallikesed, varustatud võimsate jalgadega, mis tavaolukorras jäävad allapoole veepinda, aga kui on vaja kiiresti liikuda, muutuvad pardipallikest veest kõrgemale kergitavateks propelleriteks. Ja nad liiguvad kiiresti. See on nii totralt nunnu vaatepilt, et Putukas ja tema sõber, kelle ma parki jalutama viisin, kukkusid täiesti ebapoisilikult todistama.

Panen eelmisel aastal Schnelli tiigi kaldal tehtud kosklapere pildi siia, sel aastal pole head pilti saanud, need tupsud liiguvad lihtsalt liiga kiiresti. Tõsi, Putuka väike sõber üritas ja vist isegi õnnestus. Mina ka üritasin ja sain lapselt noomida: "Ema! Sa hirmutad neid!". Ah pagan, mul oli kaameras HDR režiim peale jäänud. 

Neile on lisandunud üks uus linnupaar, isane musta peaga ja valge kurguga, emane pruunikas, kes, olgu põhjust või mitte, pidevalt ninjat mängivad ja muudkui vee alla sukelduvad, et alles tüki aja pärast kaugel eemal jälle pinnale tulla. Pärast mõnigaid kõhklusi liigitasin need uued sõtkasteks, aga ma ei ole kindel. Nendest pole üldse pilti, sest kui ma tiigi kaldal peatun ja telefonikaamera nende poole suunan,  kaovad nad vee alla. 

Üleüldse aga mölisevad igal pool ja kõikjal linnas mingid linnukesed, kelle liike ma heli järgi määrata ei oska, aga keda on palju erinevaid. Loodus ruulib. 

kolmapäev, mai 17, 2017

Pehmotsen

Mul on Putukaga reeglid üldiselt hästi paigas, aga mõned nendest ei ole nii jäigad kui teised.
Üsna jäik on reegel, et kodustes töödes tuleb osaleda ja õppima peab. Ja enne digimaailma sukeldumist tuleb natuke kitarri harjutada ja lugeda. Ja voodi tuleb hommikul üles teha, aga seda reeglit, ma vaatasin täna hommikul, annab kaunikesti vabalt interpreteerida.  Hm. 

Mitte nii jäik reegel käib arvutiaja piirangute kohta - meil on üks arvutivaba päev nädalas, eelmisel nädalal jäi see ära, sest Putukal oli nimepäev,  mida ta juba mitu nädalat ette tähtsustas ja rõhutas, üleelmisel, sest lihtsalt läks nii. Aga pehmol jõuab ka vahel põhi kätte ja sel nädalal ei lugenud mulle enam ükski argument, kuigi Putuka väike sõber oli meil külas ja üldse oli neil kohutavalt igav ja booring. Nu... Sõber on külas praktiliselt igal õhtul, homme jälle, onju poisid? 

Panin Putuka nõusid pesema ja kotlette keerama ja tormasin oma põlevat projekti päästma arvutisse, ühtlasi pakkusin sõbrale, et igavuse peletamiseks võib ta köögitöödes osaleda, kui tahab. "Ma ei oska."
Teinekord nad jälle on koos keldrist puid toonud, seega olen ma võõrast lapstööjõudu niigi kuritarvitanud.
Hiljuti oli päev, mil ma jäin töölt tulles hilja peale ja helistasin lapsukesele, et koorigu kartulid ära ja pangu keema. Koju jõudsin, siis olid kartulid küll kooritud, aga presenteerusid laual, mitte keevas potis ja Putukas teatas uhkelt, et ta õpetas sõbra kah kartulit koorima, sõber oli koorinud neid tükki kaks. Koorimisstiil on Putukal erakordselt isikupärane, noateraga endast eemale, mitte pöidla toetusel enda poole, pisikesed kooretükid, niiet kartuli üldmulje jääb kaunikesti narmendav - ja nüüd õpetas ta selle stiili ka sõbrale :D 

Putukas kasvab kohutava kiirusega. Kõik asjad jäävad siit ja sealt väikeseks ja tema käelaba on juba suurem, kui mul. Uute riiete kasutuselevõtt on aga alati teatava agooniaga seotud. 
Paar kuud tagasi leidsin kaltsukast ägedad liivakarva püksid, mis toona pidid talle olema parajad või isegi pisut varuga. Nüüd proovis ta neid lõpuks jalga ja selgus, et nende pükste madal värvel on äärmiselt ebamugav ja üldse, ütles ta, on need püksid väikesed. Värv muidu isegi meeldis. 

Eile õhtul sain teada, et keka tossud on väikseks jäänud, aga asuvad need tossud muidugi koolis. Õnneks nõustus ta hommikul kasutusele võtma ühed teised, erksinised ja kollaste paeltega, mis veel läksid jalga. Seega: eredavärvilised ja/või minecrafti logodega asjad kõlbavad natuke rutem, kui teised. 

esmaspäev, mai 15, 2017

Alla 18 mittesoovitav

Te ikka teate seda anekdooti?
Memmeke läheb turule. Ütleb letitagusele müüjapoisile: "Palun mulle üks suur porgand!"
Müüja küsib: "Kas pikemat ja peenemat või lühemat ja jämedamat?"
Memmeke vaatab mehele üle prillide otsa: "Supi jaoks, noormees, supi jaoks."


Prille mul veel ei ole, kuigi oleks ehk vaja. Peenikest kirja ei näe enam väga hästi. Aga rahadega on selline lugu, et kõiki neid kulutusi, millega veel kannatab, lükkaks parema meelega edasi. 
---------
Okupatsioonide muuseumis toimunud interaktiivsuseseminaril sain kinnitust oma varasemale veendumusele, et VR muuseumis on paha-paha, aga AR hea, kusjuures, pange tähele, AR ei vaja ju tingimata isegi prille. 
----------
Prille. 
See võiks olla ilus tüdrukunimi, kui see ei tähendaks midagi muud. Kuigi, Ülle ju tähendab ka, aga keda see segab. 
----------
Ega vist minuvanusel inimesel pole enam eriti loota, et seminaridelt mõni uus tõde, mõni maailma ümbermõtestamine või totaalne katarsis tuleks. Tore oli siiski.

pühapäev, mai 14, 2017

Mitmesugused

Teen nägemispuudega inimeste jaoks tantsupeo kirjeldustõlget. See on üks kaelamurdev kaarditrikk, sest reaalselt saab etendust näha ju alles esmaettekande eelõhtul hilja. Koosolekutel, kus tantsuõpetajatele liikumistest räägitakse, osaledes, saab siiski mingi esialgse pildi kätte. Üks sellistest koosolekutest täitis terve eilse päeva täitsa ära. 
Aga mulle juba nädalaid tagasi antud tantsulugude plaat, mida ma alles laupäeva õhtul kuulama hakkasin, osutus tühjaks.
--------
Suur Rootsi-reis laulukooriga on tulekul ja nädalavahetuse teine vaba päev läks täna laulmise peale - üpris tulemuslikult, nagu tundub. Mõte sellest, et tuleb öö laevas veeta, on siiski õudne, nii õudne, et võtab põlvist nõrgaks. Aga nüüdseks on selge, et Putukas ja Viidik tulevad kaasa ja eks nad saavad seal mul käsi hoida.
--------
Õde vigastas oma jala kipsi ja istub kodus. Saatsin Putuka täna kooriproovi ajaks tema juurde hoiule, et see laps ennast arvutis soodaks ei mängiks; tema omakorda kasutas Putuka abi karkudega poodi ja tagasi komberdamiseks. 
"Putukast oli palju abi," kommenteeris õde pärast; "tal on abistamises must vöö. Ütlesin ka talle seda."
Mul Messengeri teises otsas juba süda sulas sees... 
"Samal ajal soovitas mul sellega mitte liialt harjuda. Et ei tekiks õpitud abitust."

Oh heldeke, oh heldeke. 

Ükssarvikute kultuur

Rents kirjutas sellest küll, aga ega ei ole keelatud hagu alla lisada. Võrno, osutub, on jätnud eksnaisele maksmata võla ja ei toeta oma poegi, kellest üks on vist veel alaealine. Lisaks olla ta enne pildunud avalikus meedias arvamusavaldusi selle kohta, et õige isa kasvatab oma lapsed ikka üles. Humoorikas. St silmakirjalikkuse üle on alati lihtne naerda.
Kogu lugu nihkub natuke, kui tal mõni isiksusehäire või muu selline diagnoosida. Siis tekib jah tunne, et ta vajab abi. Aga kuigi Ingridi ajakirjanduslik stiil mulle ei meeldi (mis värk tal nende kahe-, ühe-, kolmetoaliste korteritega oli ja mis küll ahjuküttel peaks häda olema?), on ta ometi oma intervjuu meessubjekti suhtes küllaltki peenetundeliselt väljendunud ja mitte midagi otseselt halvasti pole ju öeldud. Ei mingeid riista pikkusi ega suguelu sagedusi ega. On võlg ja laste mittetoetamine ja võikad tsitaadid pärinevad Võrno enda kirjutatud raamatust. 

Ongi lihtsalt nii, et mõned inimesed peavad ennast teiste ees eesõigustatuks saama nii emotsionaalselt kui materiaalselt, kellel on meie raha ja minu raha ja  kes arvavad, et seisukohavõtt pereväärtuste kasuks on umbes sama hea või paremgi valik, kui reaalne panustamine selle pere toimimisse. Ennast erandlikuks, sama haruldaseks, nagu ükssarvikud, pidada on üldiselt üpris levinud hoiak, endale selle erandlikkuse alusel erakordseid õigusi ja kohustustest vabastamist nõuda pole ka haruldane. Aga miks peaks üks pereväärtusi väidetavalt hindav partei sellist vahelejäänud silmakirjatsejat oma ridades plakatipoisina pidama, on küll raskesti mõistetav.  Ja miks mõned pealtnäha intelligentsed inimesed selle plakatipoisi kaitseks niimoodi torule viskuvad, samuti. Kuidas sellised kaabakad nii kergesti sõpru leiavad?

reede, mai 12, 2017

Nõuandla

Seitse nippi, kuidas kaalust alla võtta:

1. Kasuta vähem soola. Maitsetum toit ei meelita liiga palju sööma.
2. Kasuta vähem suhkrut. Vt punkt 1
3. Kasuta vähem vürtse. Vt punkt 1
4. Tarbi ainult mahetoitu. See on kallim ja seda saad sa oma raha eest vähem lubada. Järelikult sööd vähem.
5. Ära tee kodus süüa, einesta ainult väljaspool kodu! Vt punkt 4.
6. Liiguta vähem! Lihas kaalub rohkem, kui pekk. Lisaks tõstab liikumine isu.
7. Osta auto. Vt punktid 6 ja 5. Ja 4.

Tüng

Kuna meil tuleb suhkrunäitus, läksin vahepeal peast natuke lolliks ja ostsin Aliekspressist suhkruroo seemneid. Üsna vähese guugeldamisega. Et noh, katsetame.
Seemnetest võrsusid mingid asjad, mis ei meenuta suhkruroogu ka väga suurte mööndustega võttes. Äkki need on, noh, idulehed, mõtlesin. Egas ma mingi botaanik ei ole. Usaldame hiinlasi.

Lõpuks hakkasin jälle guugeldama ja selgus, et loomulikult oli mulle Hiinast miskit vale maltsa saadetud. Õiged suhkruroo seemned peaks välja nägema umbes nii:

Need, mis ma Hiinast sain, näevad välja nii:

Õiged suhkruroo taimed, eks guugeldage ise "sugar cane" ja näete ise.
Taimed, mis praegu Muuseumi aknalaual potis kasvavad, on sellised:


(äkiste see on hoopis miskine suhkrupeet?)

Moraal? 
Kui sa ei viitsi õigel ajal korralikult guugeldada, siis raiskad oma 87 eurosenti hiina veebipoes täitsa ilmaasjata ära.  Vot nii. 
Siniste maasikate seemneid ostsin ma ka, need vaikselt tõusevad, vaatame, kas on kah tüng või on vähemalt maasikad.

neljapäev, mai 11, 2017

Mustad lambad ja valged varesed

Kas te teate selliseid suguvõsasid, mille liikmed on muidu ontlikud, haritud, väärtustavad akadeemilisi saavutusi või on lihtsalt tublid, aga mille hulgas on alati mõni must lammas, kes joob, satub pahandustesse või põhjustab neid ja rikub ära enda ja/või oma laste elu?
Vot mina olen nii ema kui isa poolt sellisest suguvõsast ja ma mõtlesin, et see ongi norm. Et need joodikud ja muud eluheidikud on alati oma pere erandid. Ja kes mina siis olen. 
Hiljem sain teada, et mõnikord on ka vastupidi või hoopis teisiti.

teisipäev, mai 09, 2017

Võibolla ma ikkagi olen introvert

Soovitasin FB-s õe postituse all ühte oma lemmikrakendust. Jumalavõõras inimene kirjutas mulle selle peale:
"Suur aitäh!!!"
Ehmusin selle peale niivõrd, et astusin mõttes kaks ja pool sammu tagasi ja sattusin ühe jalaga järsule imaginaarsele tagaspiditrepile. Appi, kolm hüüumärki. Mis mõttes ta tänab kolmanda inimese postituse alla üldisesse aruteluvoogu pandud mõminat isiklikult? "Suur"? Ülespidi pöidlaga ikoon on ju juba leiutatud, eijjahh?

Siis jäin mõtlema, et tegelikult võiksin ma ka nii teha. Internetis. Ja mitte keegi ei saaks aru, et ma hoogu võtmiseks enne klaasi keefiri ära joon. 
St äkki see teine inimene polegi üldse ekstravert. Vaid teeskleb. 

Tehniliselt oleks see teostatav. 
Või siis on see kultuurifenomen, hea komme seal kusagil, kus minu õde ringleb. Ja iga vähem ülevoolav reaktsioon oleks automaatselt kombetu. Mul üks kolleeg väljendub ka umbes sama heldelt, ametialastes e-kirjades. Ma vastan talle ise alati palju napimalt ja iga kord kirja ära saates mõtlen, et ma loodan, et ta ei solvu, et ma nii palju ei.
Tähendab, probleeme ja ettepanekuid võin ma küll üpris sõnaohtralt kirja panna, aga sellised heasooviväljendid. Nendega on kuidagi ülearune tunne.

See lugu juhtus umbes neli päeva tagasi. 

esmaspäev, mai 08, 2017

Suvalised valud

Väikesed teravad pisted näiteks käeseljal, randmes, pahkluus või hoopis sääreluu esiserval täiesti suvalistel hetkedel ilma ühegi silmnähtava põhjuseta. Nõmekas. 
Kuigi tulevaks nädalaks lubati öökülma, panin peenrasse herned ja oad - ja et ahned linnukesed ümber peenra keksima kukkusid, katsin need ka looriga. Võtsin korraks üles maasikapeenra umbrohuvastase võrgu, tuvastasin, et kaks maasikataime on hävinud ja tuleb asendada ja et selle võrgu all on vaikselt varred otsa kasvatanud sinna unustatud küüslaugumugulad. Tõstsin need teise peenrasse. Külvasin ka rediseid. 
Vaarikad sai maha pandud eelmisel nädalavahetusel, aga praeguseks pole neil veel lehti küljes ega muud progressi, mis teeb pisut murelikuks.
Suure kressi ehk mungalille seemneid torkasin pottidesse. Panin mõned kõrvitsalised ettekasvatusse. Käisime poes, valgeid maasikaid veel ei olnud, müüja lubas, et mai lõpus. Ostsime õhinapõhiselt mingite imelike taimede seemneid, need panin ka potti. Imelik ei ole harilik!

Putukas sai tööle pandud, kaevas sillutiseplaadile augu, kooris ja praadis kartuleid, kaevas natuke peenart ja ladus puid riidast varjualusesse. Ja käis naabripoisi juures mängimas. Ja täna tulime rongiga koju tagasi. 

Lõppkokkuvõttes oleme kutud.
Maksin Putukale puude ladumise ja augu kaevamise eest eelnevalt kokkulepitud summa. Viidik pani seda imeks: "Meiel küll lastena mitte ühtegi tööd kinni ei makstud." See on üks vana vastuolu. Meile nt maksti, mulle, õele ja ka küllatulnud sõbrannadele, kartulite rohimise eest - umbes kas 20 kopikat vagu või... täpset summat ei mäleta. Kuigi samad kartulid läksid suuremalt jaolt oma pere tarbeks talvesöödaks. Ema ütles, kusjuures, et ka talle ja ta rohkearvulistele õdedele maksti vastikute ja selgepiiriliste tööde eest, nagu rohimine - kuigi nad elasid väga vanasti ja väga vaeselt kirikuõpetaja perekonnas, kes mh pidasid nõuka ajal personaalset kitse, et kõik lapsed kõhu täis saaksid.

Muidugi ei pea maksma ja ei tohigi maksta iga viimase kui liigutuse eest - ahju kütab, süüa teeb ja nõusid peseb see põnn täiesti tasuta. Ja muidugi kipub lastele makstav töötasu olema veits ülearu suur - ega see polegi õiglane tasu, see on rohkem stipendium, et ta vastikuid ja tüütuid töid ka tegema õpiks ja lisaks on oma valik - kes neid töid ei tee, see lisaraha ei teeni, kes teeb, see teenib. Nt oli mu kaksikõde alati palju virgem (paremini motiveeritud), rohis rohkem kartuleid kui mina ja sai ka rohkem raha, mina olin lihtsalt kade aga oma peed ikka liigutada ei viitsinud. Kuigi toona võis tunduda, et ma sellest midagi ei õppinud - uskuge mind, meelde ikka jäi.
Mõnikord ongi sellised õppetunnid üpris pika pidurdusmaaga.

Keegi kurašk laseb Viidiku kandis ronki maha. Leidsime rongapea tiigi kaldalt. St pea jättis sinna ilmselt rebane, aga rebane ei saa ju ronka püüda ega murda, serveerima pidi talle linnu keegi teine. Saaks kätte, siis karjuks ta peale natuke aega.  

Õhtuseks filmiks valisin eile "Ma pole turist, ma elan siin", mida ma pole mingil põhjusel varem näinud. Vaatasime ja vangutasime Viidikuga: "Imelik film.",  "Absurdne.", "Täiesti seosetu dialoog.", "Eesti filmid on kõik imelikud.", "Noor pensionär ei olnud imelik,". 
Tuleb välja, et me oleme juba oma noorepõlvefilmide jaoks kah liiga konservatiivsed. Üldiselt aga.. kui filmi pealkiri tõotas justkui mingit mässulisust või väikest sissitamist totalitaarse korra vastu, siis filmi sündmustik rääkis lihtlabaselt sellest, kuidas korteritega hangeldaja sai õiglase karistuse ja kaotas õnne isiklikus elus. Blah.

reede, mai 05, 2017

Paberkrohv



Paberkrohvi üks suuri võlusid on võimalus vanu trükiseid mitte ära visata kuid nende all kinni olev riiulipind siiski vabaks saada. Näiteks vanu ajakirju ja poolikuid, alguse ja lõputa raamatuid, mida ei anna ahjus põletada, sest läikivad lehed ja pildid ei põle hästi - või on seda kraami lihtsalt liiga palju ja süda tilgub verd kõigele nendele puudele mõeldes. Paberkrohvi valmistamiseks kõlbab see kõik.

Üks kena kodune viis seda teha, on saumikseriga.
1. harutad vana ajakirja lehed lahti, kortsutad kokku ja torkad vette ligunema. 
2. pärast natukest ligunemist hakid seda segu saumikseriga. Kui oled paberit likku pannud üsna palju, jäta mikser aegajalt seisma ja tõmba põhjast terveksjäänud paberitükke üles, et ka need läbi hakkida.
3. saadud segu vala sõelale tahenema ja suru sellest vett välja, et segu oleks paksem. 
4. sega paraja mõnusalt paksu pudru sisse natuke metüültselluloosist tehtud tapeediliimi*, ütleme, kilo massi kohta pool teelusikatäit pulbrit, aga täpsem kogus lihtsalt katseta
5. lase segul natuke seista ja siis mätsi sinna, kuhu vaja. Silu spaatliga või peopesaga, piisavalt paksu segu korral võid pinna sirgeks patsutada lauajupiga. 
Segu vajab kuivamiseks vähemalt nädalat, kui oled kandnud paksema kihi, siis rohkem. Hiljem võib seda kas uuesti katta või üle värvida. 



Teine viis paberkrohvi teha on tavalise kontorisse mõeldud paberipurustajaga.
Kõik see sulnis pudi, mis paberipurustajast delikaatseid dokumente läbi lastes tekib, on võimalik ilma suurema kärata paberkrohvi jaoks ära kasutada. Kui su boss sind usaldab, korja seda ja tassi koju. Ühe minu akna palede jaoks läks seda puru vähemalt kolm suurt kilekotitäit. 
1. sega paberipuru vähese veega, nii et puru on üleni märg, aga mass üsna paks.
2. sega massi sisse tapeediliimi. Lase seista, kuni liim on paisunud
3. vajadusel lisa massi sisse veel kuiva paberipuru, et saaks paksem
4. mätsi sinna, kuhu vaja
5. patsuta või silu peoga siledaks.  Vajadusel võib seda sirgemaks patsutada ka järgmisel päeval.
Kuivab nädal-kaks, võib olla rohkem. 

Et tapeediliim ei pruugi väga erinevate pindade külge liiga hästi nakkuda, võib need pinnad eelnevalt katta paksus PVA lahuses leotatud, kuivemaks pigistatud ja kortsutatud vanapaberi tükkidega, millel lased enne krohvimist ilusti ära kuivada. Suuremad augud ja lohud võib ka sel viisil enne ära täita, et paberkrohvi kuluks vähem. 
Saumikserdatud mass on ühtlasem ja kergemini vormitav, aga paberipurustaja mass dekoratiivsem, eriti kui purustatavate paberite hulka segada ka mõningal määral värviliste piltidega ajakirju, vms. Liimi kulu, nagu öeldud, tuleb endal ära katsetada, ent ülal asuvaid horisontaalseid pindu, nagu aknapalede ülemine osa, lagi, vms, on targem teha kangema liimiga.
Loomulikult läheb aknapiitade tasandamiseks eriti paks kiht segu, aga lihtsalt seinale, tapeedi asemele pannes võib üsna õhukeselt tehtud saada. Sinna sobib saumikserdatud ja veidi vedelam segu paremini. Segu sisse võib segada värvipigmente või kuivatatud taimi ja muud ilu.

Eriti tore on, et sa ei pea kogu pinda ühekorraga ära katma - võid teha lapikestena ja just sellises tempos, nagu ise tahad. Ei pea kogu mööblit eest ära tõstma.

Samast segust saab nikerdada ka dekoratiivseid reljeefe, see on lihtne - segu plärts seinale, näpu või noaotsa või spaatliga annad sellele soovitud kuju, vaatad, et segutüki servad lappama ei jää ja loodad, et keegi ennast sinna vastu ei nühi :P Pärast (paarinädalast) kuivamist jääb üllatavalt kõva.
-------------
*Metüültselluloosist tapeediliimi ei pea südaööl vastu reedet metsatarga käest hingeõnnistuse vastu soetamas käima, selle leiab näiteks Prisma remondiosakonnast ja kindlasti ka kõigist remondikaupade poodidest. Lihtsalt lugege tapeediliimi paki pealt koostist. 

teisipäev, mai 02, 2017

Täitsa palju

jõudis selle nädalavahetusega ära teha, hoolimata sitavõitu suusailmast. 
Reede õhtul jõudsin Tartusse, saavutus seegi, kui arvestada, et eelmise nädalavahetuse jätsin koduse remondi nimel vahele. Sirvisime õhtuse kokteili juurde Juhani Puukooli aianduskataloogi. Kui hea raamat!

Laupäeval viisime meil ööbinud tuttava linna ära ja siis harjutasin Viidiku käe all Raadil natuke autosõitu, st kohaltvõtmist. Hakkan mõtlema, et autojuhtimine vist polegi nii hirmus tegevus. 
Pärast läksime Juhani Puukooli, kus puid ja inimesi jalust maha puhuvast tuulest ja kaasnevast vastikust vihmast hoolimata õnnestus meil ära osta 5 vaarikataime, 2 pamplit, 2 kuslapuud, 1 sammasõunapuu ja natuke tarvikut. Kui olime maale tagasi jõudnud, vaatasin, et puukooli hoovis seisnud vaarikad on läbimärjad niikuinii, mis ma siin leotan, viskan need kohe mulda. Tehtud-mõeldud. Natuke värvisin poste. Viidik tegi tööd. Õhtul käisime uut Lõunakeskust vaatamas ja, tagasi kodus, lõpetasime päeva sobivalt Šuriku seiklustega. 

Järgmisel päeval oli üllatuslikult viisakas ilm. Aiandus. Istutasime maha kõik ülejäänu, rohisime ja riisusime, leidsime kuurist õilsalt vanunud saepurukoti, miska ma multšisin nii vaarikaid kui ka muud nii, et mustas. Õhtul saun, Kudzu ja väike vein. 

Esmaspäeva hommikul sai aiandusega jätkatud, aga kui ma vanadest euroalustest kokku pandud peenrakasti juures parajasti kõige magusamaid külvimõtteid mõlgutasin ja Blondie iga ettejuhtuva murumättaga armatses, teatas Viidik halastamatult, et mu rongiaeg läheneb ja meil tuleb minema hakata. Oo julm maailm! Hüvasti, muld ja labidas! 

Kodus lohutasin ennast jälle paberkrohvimisega. Minu aastaid viimistlemata seisnud aknapaled vajavad seda suuremal hulgal. Suutsin krohvimise lõpetada alles siis, kui tapeediliim südaööl otsa sai. Täna ostan uue. Sõltuvus. Aga mingil hetkel saavad mul aknad ka otsa, mis ma siis teen?
Paberkrohvi kohta tuleb veel eraldi postitus.