kolmapäev, mai 21, 2008

Kalla kallis isa käsi

Esmaspäeval oli Aabil sünnipäev. Ma olin kahjuks sel hetkel niiiiiiiii rahatu, et jõudsin ainult eelmisel õhtul puuviljakooki ja kakaod osta hommikuks. Üleslaulmise kohta ütles Aap hommikul, et ei jumalapärast pole vaja. Ma siiski jorisesin:
Miks magad sa nii kaua,
ei tõuse ülesse
ei kuule kuke laulu,
ei lähe pissile!
Selle peale tuli Aap oma toast välja nagu kevadine karu koopast ja ütles irvitades, et Markus (kellel on sünnipäev nädal varem) oli kohutavalt solvunud, kui Aet talle hommikul sama laulu laulis.

"Sünnipäeva puhul" oli tal ka elu esimene eksam, matemaatika nn proovieksam, mille hinne aga läheb aastahinde jaoks ka arvesse. Aap vähemalt pealtnäha eelnevalt ei närvitsenud, õppis küll kohusetundlikumalt kui seni mitme kuu jooksul, kinnitas minu pabistamiste peale, et oskab. "Jaa-jaa, rahune maha!" Eksamitulemusi pole veel teada, Aabi enda arvates läks tal hästi.

Kui ma õhtul Otiga koju tulin, siis Aap magas. Kutu. Magas, kuni ma ta CIA alguseks (20.30) üles ajasin ja küsisin, kas ta süüa ka tahab. Siis oli oma pikast unest ise täiesti jahmunud. Seletasin talle, et pingelangus pärast eksamit on loomulik asi, mispeale tema vastas: ei noh, ma käisin sain isaga linnas kokku, jõime sünnipäeva puhul klaasi veini, aga see vein on vist minu jaoks liiga kange, ma olen vist veini joomiseks ikka liiga noor.
Õlut on Aleks talle juba paar aastat pakkunud ja Aap hoopleb, et liitrisest õllest tema veel täis ei jää. Minule see värk eriti ei meeldi. Nagu et... isa ja lapse omavaheline suhtlemine piirdub ainult pidutsemisega? (okei - Estoniasse etendusi vaatama on kah last viidud) Aga sekkuda ma ka ei taha, kuna mingeid padujoominguid pole siiski veel korraldatud. Ja mis sest Aleksist ikka tahta. Pole temast asja. Lastekodulaps.

Igastahes: Palju Õnne (mitte Õlle) Sünnipäevaks, väike Aap!
Kui keegi teada tahab kuidas Aap sündis:

teisipäev, mai 20, 2008

kõnetorud ja digirõõmud

Teadupärast oli mul enne kaks nokiat - üks elatise asemel Tanelilt rekvireeritud E61 ja teine tavaline nokia, kas ehk 6070 vms. Kõnelemiseks kasutasin viimast ja elisa99 interneti jaoks esimest. Hiljuti pistsin aga oma kõnelemise toru dressipükste taskus pesumasinasse... ja rohkem pole ma julgenud seda sisse lülitada, räägitakse ju, et kui telefon lahti kruvida ja lasta ära kuivada (aga mul pole tähtkruvikeerajat) võib temast veel asja saada, aga kui märgadest kontaktidest vool läbi lasta, lõppeb see telefoni jaoks traagiliselt. Võtsin ainult oma kõneSIM-i ja panin nutifoni sisse, ühtlasi lõpetasin elisa mobneti lepingu ja lisasin oma tele2 lepingule mobiilse interneti 75. Vana Nokia viskasin ära. Sellest ei oleks remondionu sõnutsi asja saanud. Nüüd kannan Nutifoni igapäevaselt kaasas. Lasin ennast Kudzu eeskujust innustada, laadin Ööülikoolist loenguid alla, Nokia music manager konverdib need üüratud failid mu armetu mälukaardi (228) jaoks väiksemateks ja tõstab telefoni ära. Muusikat muidugi ka.
Sünnipäevaks võite mulle korralikuma mälukaardi kinkida. :P

Ööülikooli päis teeb mulle aga suurt silmarõõmu - sellel on tähise taeva taustal kujutatud põlle ja kodusussidega perenaine köögilaua ääres süüa tegemas, pilt on ilmselt mõnest kodunduse õpikust ja mõeldud illustreerima seda, kuidas EI TOHI lampi köögilakke paigaldada :D

nägin erakordselt napakat unenägu

nimelt T oli otsustanud jälle Tartusse kolida ja näitas mulle oma uut korterit (Putukat polnud kaasas), kõndisime tema maja poole, mis oli traditsiooniliselt vana ja räämas, pruuni värvi, segase arhitektuuriga hoone. T kõndis rõõmsalt lobisedes ees, mina lonkisin järel ja mõtlesin mingeid omi mõtteid, majal oli kolm välisust, kõik eri tasanditel ja eri vurfi, sisenesime keskmisest. Trepist üles teisele korrusele mööga hargnevat ja ohtlikult poollagunenud välimusega puutreppi, mööda üsna avarat sirget koridori, kuni T lõi uhkusega oma korteri ukse lahti. See oli samasugune pruun ja vildakas nagu kogu ülejäänud maja, seal leidus ka natuke vana logisevat mööblit ja sinna vajus otsekohe kohale mingi T sõprade seltskond, kes ohjeldamatult pidutsema ja tarku nalju loopima kukkus. Minul polnud seal igastahes midagi teha, läksin ära, niiet rahvas ei märganudki ja võtsin suuna Toomemäest üles. Aga alla vaadates avastasin paraku, et olen paljajalu ja maapind on klaasikildudega üle külvatud. Mõtlesin et nooremana oleksin ma ilmselt üle nende klaasikildude jaamani kõndinud, aga praegu olen selliste asjade jaoks juba liiga vana ja läksin T poole tagasi oma kingade järele.
Kuid, oh häda, ma ei suutnud majas seda koridoriustki üles leida, kust me enne sisse olime läinud. Kõikusin nõutult ringi, lõpuks sisenesin suvalisest uksest ja ronisin kuidagimoodi teisele korrusele, kus otsisin Taneli korterit seda leidmata ja sattudes pidevalt mingite täiesti lagunenud treppide ja tühiku kohal otsa lõppeva koridoripõranda kohale... maja põhiplaan ja ülesehitus muutus ka pidevalt. Samas sattusin ka ühte sellist korterit nägema, kus ma oma perega ise elada oleks vist tahtnud - kolmetoaline, esimene tuba läbikäidav aga suur, selle taga kaks väiksemat tuba eraldi sissekäikudega... üks nendest oli ainult pimedavõitu. Oleks vist Võsukesele sobinud. Tulin sealt jälle tulema, kõndisin mööda koridori edasi ja sattusin ehku peale ühte korterisse, kus sohval vana mantli all lesis ja luges raamatut keegi väga võõras aga helge olemisega noor mees, kes minu pärimiste peale lihtsalt vaatas mulle otsa ja naeratas. Sellest naeratusest taipasin, et T korterisse ma ei saanudki üksi jõuda, nagu ka mitte selleni viivat koridoriust leida, sain ainult temaga koos või kui mul oleks olnud võti taskus. Võtsin telefoni ja helistasin.. pärast väga pikka kutsumist vastas T teisel pool mu kõnele ja kui ma olin oma probleemi tutvustanud vastas iseloomuliku tõredusega: ma sõidan praegu üldsegi TALLINNA POOLE, mul EI OLE AEGA sinuga tegeleda, aga ma teadsin KOHE, et tallinlased ei oska orienteeruda. Siis juhendas mind sama tõredal toonil, kuidas korterit leida ja lisas: sinu PASSID on lauanurga peal, mitte KEEGI pole neid võtnud, ära TEINEKORD JÄTA neid vedelema. Nii jõudsingi kohale ja astusin uksest sisse ilma igasuguse võtmeta... ja ärkasin üles.
Ma olen ilmselt liiga palju Harry Potterit lugenud.

kolmapäev, mai 14, 2008

soovitan lugeda:

http://marekioma.blogspot.com/2007/07/kas-lekaalulisus-on-nakkav.html

kui tahad kaalust alla võtta, ära lävi paksukestega
ja

väldi masendust:
http://marekioma.blogspot.com/2007/02/depressioon-ja-ksindus-on-seotud.html

siinkirjeldatud kalduvuste tõttu istub minu issi praegu ratastoolis ja kannatab affaasia all. Ausõna. Täiesti täpne vastavus käitumises. Ja mina olen sama teed minemas. :(

Mareki teadusblogi on minu blogi paremas servas blogrollis esimene, lugege.

Mis mind aga aitaks - ma peaks endale lisatööd hankima:
http://marekioma.blogspot.com/2007/03/stressirohked-sndmused-tapavad-ajurakke.html
kuivõrd: pikemaaegne prognoositav madalatasemeline stress võib mõnede teaduslike uurimistööde kohaselt uute ajurakkude moodustumise tempole hoopis positiivselt mõjuda.

paljunemisstrateegiad.

Ma väidan siinkohal et need pisikesed ja pealtnäha ilmsüütud võtted, mida Tanel minu vastu pealtnäha halbade kavatsusteta kasutab (kasutas viimase viie kuu jooksul ja ka meie kooselu ajal - nimelt lubab tulla Otti hoidma ja mulle vaba aega võimaldama ning lihtsalt jätab lubaduse täitmata, lubab raha üle kanda ja lubatud ajaks lihtsalt ei tee seda, lubab automüügirahast minu algatatud missiooni raames võlad ära maksta ja ei maksa)
- et see on psühholoogiline piinamine. Väga kaval - jälgesid sellest ei jää, Tanel ei ole midagi halba otseselt teinud ja J.O.K.K.
Nüüd on küsitav sellise käitumise bioloogiline otstarbekus - ta teab et selline lubamine ja mittetäitmine tekitab minus tugeva stressi, stressis lapsevanem ei saa olla hea lapsevanem, kuitahes kõvasti ta oma stressi ka alla ei suruks ja pealtnäha korrektselt ei käituks ja seega tema bioloogiline laps kannatab, paratamatult. Bioloogilisest seisukohalt peaks Tanel ju olema huvitatud oma võsukese võimalikult edukast üleskasvatamisest ja seega nende stressifaktorite väljalülitamisest, mille puhul väljalülitamine on võimalik? Stress ON KAHJULIK.
Teisest küljest pideva stressi all kannatav mina eeldatavasti märksa väiksema tõenäosusega suudab luua mõne uue ja eduka paarisuhte=märksa väiksema tõenäosusega sünnitan uusi kutsikaid Taneli bioloogilisele lapsele konkurentideks. Ja minu isikliku aja arvelt "säästab" Tanel muidugi isiklikke ressursse uue partneri leidmiseks ja uute kutsikate soetamiseks. Muide, Taneli hüpoteetilise uue partneri huvides oleks kohe eriti kõvasti vähendada Taneli poolt tema "eelmisele lapsele" kulutatavaid ajalisi, rahalisi ja vaimseid ressursse. See on bioloogia, midagi pole teha.
Ühiskonna huvides aga peaks olema kõikide kutsikate maksimaalselt edukas üleskasvatamine ja sellep ongi välja mõeldud perekonnaseadus, elatis, lastekaitsetöötaja ametikoht.
Oh, loomulikult on inimestel, eriti lastel ka märksa tõsisemaid probleeme, millega tegeleda. Siiski ei arva ma, et peaksin enneaegu alla andma. Mõnikord esineb inimestel ka selliseid omadusi nagu eetika, empaatia ja - kas teie ei usu, et inimesed võivad muutuda? Kui ma Tanelit täiesti lootusetuks juhtumiks peaksin, ma ei jaurakski temaga. Aleksi peale olengi ma ju käega löönud. Isegi temalt elatise väljanõudmine on pigem välistamismeetod - kui ta ei maksa, ei ole Aabil tema suhtes hiljem ka kohustusi.

Mis puutub aga minu selgelt väljajoonistunud kalduvusse sõlmida suhteid jaburate lapsmeestega, siis sellega tegelen ma psühholoogi juures käies.

Leidsin ka uuesti üles oma väikesed rohelised kuulikesed, homöopaatilised hiina rahustid, mis asusid purgiga just täpselt sellessamas seljakotitaskus, kuhu ma neid otsides olen vaadanud faking korduvalt ja korduvalt. Võtan neid, mõjuvad küll.

teisipäev, mai 13, 2008

kingi emale üks vaba päev

aga äsjamöödunud nädalavahetusel oli Ott Taneliga nende maal, Letipeal ja mina olin emadepäeval jumalast omapead, kui mitte arvestada Aapi, kes lubatust varem sõprade juures koju laekus (no mis teismeline see on, kes tuleb pühap hommiku asemel laupäeva õhtul koju, ah?) aga kes saab suurepäraselt endaga ise hakkama.

Esmaspäeval enne seda ja pärast minu lõunaeesti tretti oli nimelt minul ja Tanelil kohtumine lastekaitseametniku juuresolekul, aruteluks Taneli ja Oti kohtumise kord. Arutelu tulemusena (tegelikult juba eelneva kolmepoolse meilivahetuse tulemusena vist) oli Tanel lõpuks nõus, et mõistlik on tema ja Oti kohtumisi korraldada igal teisel nädalavahetusel, korralduslikult nii, et tema võtab Oti reedel lasteaiast ja tagastab ta kas mulle pühapäeva õhtul või viib esmaspäeva hommikul ise lasteaeda. Tõsi, selle reedese lasteaiastvõtmise osas kobises (üritas kobiseda)Tanel, et tema ei pruugi jõuda ja tema ei tea mis tööotsad talle reedeks tulevad, äkki tuleb kuskil Tallinnast kaugel midagi, aga seepeale arvas lastekaitseametnik naeratades, et keskmiselt kahel tööpäeval kuus peaks ju olema võimalik oma graafikut nii planeerida, et olla kella viieks-kuueks lasteaias. Kuna Tanel ei tööta ei tuletõrjujana, kiirabiauto juhina, arstina, torumehena, sõjaväelasena, kokana ega poliitikuna, ta töötab koopiamasinate parandajana, reeglina aga mittetöötava koopiamasina kõrvale ühe-kahe tööpäeva jooksul nälga ei surda. Seega Taneli protest tühistati ja ainus asi, mis vabandaks temapoolset hilinemist, oleks tõeline vääramatu jõud, avarii, haigus või pantvangiks võtmine islamiterroristide poolt. Minu idee oli lepingusse sisse panna ka leppetrahv juhuks kui Tanel ei ilmu kokkulepitud päevadel lasteaeda Otile järele, selle vormistamine jäi aga esialgu küsitavaks. Näis mis saab.
Huvitav, kas ma olen ainuke friik eestis, kes NÕUAB et tema lapse isa tegeleks lapsega vähimalt kahel nädalavahetusel kuus ja teeks seda nii, et ka emale jääks vaba aega ja kuna lapse isa esineb viie kuu jooksul poosidega "mina olen nii tähtis mees et mina lihtsalt ei jõua AGA mina armastan oma last väga" läheb seda asja reguleerima lastekaitseametniku abiga? Eks see ole vähe imelik küll.

Kuna ma olen Taneli viimase viie kuu käitumisest tõsiselt tigedaks aetud, ei väsinud ma talle kordamast, et ta on mulle (ja Otile) nende viimase viie kuu eest nädalavahetusi võlgu. Tanel üldiselt on selliste avalduste peale ikka jälle selliseid Ainuõige Aga Hõivatud Mehe poose võtnud, aga äsjamöödunud nädalavahetuse puhuks graafikuvälist Otihoidmist pakkus ta mulle peaaegu vabatahtlikult ja ka teostas selle, olgugi et neljatunnise hilinemisega.
Loomulikult tasakaalustas ta oma kena käitumise kohe sellega, et jättis elatise maksmise lohakile ja see jõudis minuni mitu päeva hiljem ja alles pärast järjekordset kurnavat skandaalitõstmist. Aga ikkagi.
Järgmisel reedel peaks ta Oti nüüd juba graafikujärgselt lasteaiast võtma ja... Oi ma ei taha ära sõnuda. Loodetavasti läheb kõik nagu peab, sest minul on siis ette nähtud muuseumitöötajate päevadel Viljandis viibida.
Koputage nüüd, armsad lugejad, kõik kolm korda vastu puud, vasaku jalakannaga kolm korda vastu maad ja süljake suure kaarega üle vasaku õla.

esmaspäev, mai 05, 2008

auto saaga

Mul oli pikemat aega kaelas ja tõsiseks mureks see õnnetu 80nda aasta volkswagen derbi, mis kunagi ammu ´Tanel ostis ja mis sai minu nimele kirjutatud selle mõttega, et kindlustusmaksed on minul odavamad kui Tanelil. Derbi, mis meid oli alguses kenasti teeninud, jäi ju pärast seda, kui Tanel ametiauto sai, hoovile roostetama. Lahku minnes palusin, korduvalt muide, et Tanel selle enda nimele kirjutada laseks ja ära viiks, Tanel lubas seda teha, siis pakkus, et laseb auto lihtsalt maha kanda ja viib lennuväljale, millalgi pani ka auto 6 tonniga müüki (ostuhind oli 4 tonni) aga auto seisis ja seisis ja püsis minu nimel ja roostetas. Uunikum, selline.

Lõpuks riputasin nüüd sel kevadel ise kuulutuse auto24.ee-sse üles, maksin selle eest 120 krooni ja pärast paarinädalast jauramist müüsin auto 2 tonniga tõsistele huvilistele. Aga ma ei leidnud moraalselt õige olevat Taneli auto raha enda käes hoida. (Tema moraalitu käitumine ei pea ju mind samasuguseks muutma, eksole)
Teadsin, et ta on ammust ajast võlgu kolmele kenale naisterahvale ja ühele meesterahvale, niisiis pidasin plaani, et maksan need võlad ära, võtan summast kuulutusele kulund raha maha ja asi tahe. Hakkasin siis küsitelema noid tuttavaid nende pangarekvisiitide osas, küsitelude vahepeal aga, oh häda, juhtus Tanel mulle helistama ja mina juhtusin talle rääkima, et vaat sellise asjaga tegelen praegu. Mispeale tema kohe et: aga anna see raha minu kätte, ma vannun, et maksan võlad KOHE ära.
See kõik juhtus ÜLEeelmisel kesknädalal. Võtsin raha arvel välja, saime kokku, andsin rahad üle. Küsisin Tanelilt veel 400 kr palgapäevani (reedel) laenu ja mainisin ka, et tahan kuulutuse maksumuse 120 kr sellest rahast maha arvata - Tanel oli nõus. Seega sai ta peo peale 1600. Ohjaa, mul oli enne jätkunud nurjatust see kuulutuse raha umb 100 kr juba söögi peale ära kulutada.. ilma küsimata. Paha, paha Kärt.
Sama päeva õhtuks oli ta ära maksnud 500 kr Tallinna võlausaldajale ja pidi minema Tartusse ning sealsed 2 naisterahvast üles otsima (ühele 370 ja teisele 500 võlgu.)
Reedeks ei olnud ta neid veel üles leidnud.
Reedel pidin mina talle maksma 400-120 (kuulutuse raha) = 280.
Nagu selgus meie telefonivestlusest, ei saanud Tanel tartukandi neidudele raha ära maksta enne kui mina polnud talle 280 peo peale ladunud. Seepeale tõusis mu loomuomane skepsis tagajalgadele ja ma maksin F.le tema 370 ise ära, selle asemel, et Taneli kaude saata. Seega, ma leian, jäi Tanel mulle 90 kr võlgu. Ja kolmandale naisterahvale 500 on ta siiamaani võlgu. Põhjenduseks ikka see, et mina olen paha ja alatu.
No ju ma siis olen, vähemalt olen ma ta autost lahti. Ainult kui see aktsioon mulle nüüd rohkem maksma ei lähe, kui see 90... nimelt lubas Tanel minu nurjatult isikult "tasakaaluks" sisse nõuda auto soetamiseks ja putitamiseks kulunud raha, kokku mingi 6 tonni... ajee. Pankrott mind ootab.

Kellel on õigus isiklikule ajale?

Küsisin hiljuti Taneli käest, kas ta arvabki nii, et minul ei ole õigust vabale ajale sama palju kui temal, et temal on rohkem õigust vabale ajale kui mul. Tanel vastas järsult "jah" aga ei seletanud, miks.
Miks siis ometi? Tema töö on täpselt samamoodi 9-5 argipäeviti nagu minul. Kusjuures see kemplemine vaba aja üle käib tegelikult nädalavahetuste arvestuses - st kui ma saaks iga teise nädalavahetuse enda privaatajaks, oleks ikkagi reaalselt Tanelil vaba aega rohkem. Kõik argipäevaõhtud oleks tema päralt. Aga tema arust on isegi iga teine nädalavahetus minu jaoks liiga palju. Viimase viie kuu jooksul on ta Otti hoidnud ühe nädalavahetuse kuu jooksul, pluss mingi üks õhtu hiljuti. Oh ja detsembris kohtus ta Otiga oma vanemate juures jõulupeol, aga sealt laskis ta võimalikult ruttu jalga. Ning Oti sünnipäeval käis ka, jah. Aga siis ei saanud mina oma privaataega.

Miks? Kas ta teeb nii palju lisatööd? Ma ei usu - Tanel on pidevalt rahahädas, inimestele võlgu, arved maksmata, inkassod ja kohtutäiturid kukil, niiet mul on iga kuu alguses hirm, et ma ei saagi selle kuu elatist kätte. Ometi peaks Taneli alal olema töö kõrgema hinnaga kui minu muuseumikunstnikutöö.
Kas tema arust elatise maksmine annab talle suurema õiguse vabale ajale kui mul? See miinimumelatis, 2175 krooni katab praeguste hindade juures tõepoolest vaid poole otseselt Otile kuluvast, aga see ei maksa kinni aega, mida mina veedan Otiga ja tema ei veeda, see armetu raha ei võimalda mul näiteks lapsehoidjat palgata, et aegajalt endale ka vaba aega lubada.
Ainuke järelduse, milleni Taneli käitumise järgi saab jõuda, on see, et tema meelest ei olegi naistel, eriti emadel mingeid mingeid õigusi ja kohustustest vaba ning kõigi õiguste ainuomanik on tema ainuüksi noku olemasolu tõttu. Kasvõi võtkem see juhus, kus ta veel elas Kristiines kahetoalises korteris, mis käis talle täiesti ilmselgelt üle jõu ja üritas sinna allüürniku valida järgmise kaalutluse alusel: allüürnik peaks olema mingi neiuke, sest noormehed ei püsi kodus, aga tema tahaks et keegi elus hing ikka kogu aeg kodus oleks. Taneli enda mõtteavaldus, täpset sõnastust ma muidugi ei mäleta.

Ja siis et - miks ja mille alusel ei ole ikkagi minul õigust isiklikule ajale? Ma ei valinud üksikema staatust, laps sai tehtud kahe peale ja minupoolses sinisilmses usus, et me kasvatame teda kahekesi. Kas siis tõesti seetõttu, et ma ei suutnud enam välja kannatada Taneli valelikkust ja pidevat wannabi-machondust, quod-licet-jovi-non-licet-bovi käitumist, tuleb mulle keelata igasugune privaataeg ja eraelu? Kas ma tahan siis nii palju? Ainult iga teine nädalavahetus? Ja Taneli jaoks on siis tõesti nii ületamatult ränk koormus hoida Otti, poega keda ta oma jutu järgi armastab, igal teisel nädalavahetusel terve nädalavahetus järjest? Oh vaene väike tanel küll...

laupäev, mai 03, 2008

Nagu mustlased

Kolame Otiga mööda lõunaeestit ringi. Praegu vurame bussiga Kudzu poole. Ott laseb oma mänguautodel mööda aknaserva veereda, mispeale meie ees istuv noormees on sunnitud neid meile lahke naeratuse saatel tagastama.
Täna hommikul ärkasin kell 6.30, mis on maikuuhommikutel maal absoluutselt kõige õigem aeg ärkamiseks. Hommikune päike läbi hommikuse udu ja varakevadise veel-lehetu-oksapitsi. Ei tea kas kahjuks või õnneks polnud mul fotoaparaati... Aga minge ise - metsa. :)