esmaspäev, juuni 27, 2005

Emad ja lapsed

Ema katsub nööril rippuvat pesu ja ümiseb:
on vist natuke niisked veel
on vist natuke niisked veel
siin nad ei taha eriti hästi kuivada
näe see on ainukesena kuiv

ja ulatab lapsele metskitsenaha

sellel on kõrvad ja sarvemuksud
sellel on nukrad pruunid silmaläätsed
on niiske koon ja keel sõradki nagu kord ja kohus

laps paneb naha selga ise kirtsutab nägu .
neid emasid küll .
praegu kannavad ju kõik ainult hundinahka
see on popp see on moes
telekas vitriinis poes

laps paneb naha selga
viskab pea uhkelt kuklasse
ja jookseb klõbinal metsa poole
kust juba kostabki püssipauke ja haukumist

ema jääb vaikides vaatama
lapse taga sõrajälgede rada
ema jääb vaikides vaatama

õhtu

õdusad valed ja vaikus sumisev
kollakas valgus õhtu on unisev
meeldime me
teineteisele
ja kahet
suseta
lahkume


hämarduval tiigiveel
jalutan vihmasabina eel
mõtlen et kodus teekann on leel
võibolla trehvame veel

võibolla kord me
trehvame
veel

Autodest

kui vaene mees ostab auto, tema vaagib hoolega
ta joob siis suhkruta teed, mitte kohvi koorega
ta võiks võtta pruugit parsa aga kallis on pidada
see neelab palju ju kütet et jõuaks vedadata
võiks võtta uue auto aga karman on kõhnuke
ja laenuprotsent teeb liiga veel mitme aasta sees
miks peaksin pankurit toitma kui pere on toita mul
nii mõtleb vaene mees, aga suvi on tulekul
pere nõuab ta käest, lähme maale ja metsa ja mere äärde
suve alguseks autoraha ei jõua korjuda saapasäärde
mis teeb siis vaene mees kui tal autot on vaja kord?
eks võtabki pruugit parsa ja selleks on teadagi ford
ikka ford ikka ford ikka ford
vali kord vali kord vali kord

laupäev, juuni 18, 2005

Üksinda kodus

Üksindus on vahel hirmu ja ahistuse allikas, vahel õndsus. Vanem laps on maal, mees üritusel.... õndsus. Hea asi on see mida harvast saab. Aga tegelikult annab üksindusele nauditava maigu üksnes teadmine, et kodused tulevad mingil hetkel tagasi - et lähedased on kusagil olemas. Olemas, minu elus. Me oleme olemas üksteise jaoks ka üksteisest kaugel. Ei, et nemad on ka minust kaugel viibides minu elus olemas ja olulised. Et ma saan olla olemas nende jaoks.
Et südames ei ole tühja kohta.

Elule annavad mõtte teised inimesed.

Kui laps nutab

juhtub et ma ei kuule teisi inimesi, ei saa nendest aru. Mõistuspäraselt on asi lihtne - imik ei oska rääkida, ainult nutta, keskendudes imikule ja püüdes muud maailma välja lülida, on mul ehk lootust aru saada, mis tal viga on ja tema probleeme lahendada. Samas on tal ju ka vahel nutuhooge, mille puhul ei saagi muud ette võta kui last lihtsalt süles hoida ja ta karjumine vaikselt välja kannatada... ahjaa - ma kardan veel, et keskendudes sellises situatsioonis mõne teise inimesega suhtlemisele, loon lisahäirijaid... sest ka laps ise ei tea niisugusel puhul alati, mis teda vaevab. Ja vajab vaikust ja rahu. Aga kui ta on minu süles nuttes ja ma samal ajal kellegagi räägin, on ka tema tahtmatult vestluses osaline. Säärases olukorras palun kodustel tihiti teleka ja maki heli maha keerata. Lihtne. Loogiline.
Näe, õigustasingi enda käitumise sujuvalt ära.