reede, oktoober 31, 2008

rotirõõmud

Kaarnaproua palus rotipidamise nõkse ja roti toitumisharjumusi vahel üles riputada...
jaha. Võibolla pole kõikidel rottidel samu maitse-eelistusi, aga Täpi on nüüdseks
1. närinud natuke minu lapilise kampsuni puust käsitöönööpide küljest
2. tirinud oma puuri ning pitsiliseks hekseldanud Kaarnaproua poolt mulle tehtud ja suurt sentimentaalset väärtust omavad lapikardinad
3. näksinud Võsukest huulest
ja praegu üritas konsumeerida minu merevaigust kõrvaripatseid ning hematiidist kaelaripatsit.

kõik mis naturaalne või esoteeriline läheb hästi kaubaks :P

uusi pilte ei saa ma hetkel üles panna, kuna olen JÄLLE oma fotoaparaadi kaabli kuskile ära kaotanud, dammit.

elementaarne

pentsik küll:

Your result for The Which Element Are You? Test...

Air


Virtue - Air people possess the virtue of knowledge. This does not mean they are more intelligent than anyone else but are generally well rounded and informed. They are good communicators. Most have a good grasp of the language and generally know a little something about everything. They have good personalities and are easy to get to know.


Core - These are mentally inclined people. They actively acquire knowledge through experience, education and association. They are curious, have initiative, are original, generally are well-disciplined and are quick thinkers.


Nature - They rationalize by thinking things out rather than being influenced by emotional or physical factors. They enjoy any type of entertainment where they can use their intellectual capacity and their ability to think quickly and accurately often gives them the upper hand.


Drives - These people have a tendency to judge themselves very harshly. They have certain standards they set for themselves such as hygiene, the way they dress, education, job performance and family.

Vice - When angered, they resort to trickery. These people are crafty, under handed and ingenious when it comes to evil. They are also prone to physical violence. They carry a grudge, and they are quick to express their opinion and are very opinionated.

Take The Which Element Are You? Test at HelloQuizzy

teisipäev, oktoober 28, 2008

sõda on meeste mäng

Tuleb lihtsalt meelde, kui Putukas oli tibatilluke ja T tööasjad ei edenenud just kõige paremini, tärkas T-l geniaalne idee, hakata reservsõjaväelaseks ja olla valmis vajadusel missioonile minema. Tema põhjendus oli, et reservis istudes saab pisukest lisatasu, missioonile minnes aga sootumaks kopsaka kopika. Ja kui temaga midagi peaks juhtuma, siis Putukale makstavat niigi prisket toitjakaotuspensioni, niiet me peaksime olema rahul ja tundma end kui või sees.

Tookord ütlesin ma talle - kui tahad, mine, mina täiskasvanud inimest kinni hoida ei saa, aga pea meeles, et mina sulle tagalat tegema ei hakka ja perekonna huvides see minek sul ei ole, ainult su enda pisikestes egoistlikes huvides. See on sinu mäng, mitte minu. Meie keegi sellest ei võida ja meie sind ootama ei jää.
Huvitaval kombel jättis ta selle jutu peale minekumõtte. Ja nüüd, mil ta on küll puhtalt oma süü läbi aga siiski minu algatusel jumalast vaba poiss, ei kipu ta ka veel sõjaväkke.

Eks ta muidugi võib veel minna. Sellisel juhul - missioonil olev issi ei saa last hoida samal ajal, kui emme kaugõppesessioonidel käib - olen ma suht hädas. Aga ka sellisele hädale leidub lahendusi, miinimumist kõrgem elatis ja palgaline lapsehoidja näiteks.

Üldiselt on sõda jama. Eriti just kauge sõda, kusagil mujal, kellegi teise sõda.
Samas olen ma nõus, et noored poisid peavad ajateenistuse läbima. Ja mida nooremas eas, seda parem. Kuramus, mängigu oma titemängud õigel ajal ära, siis ehk suudavad ka suureks kasvada.
Võsuke planeerib praegu õpinguahastuses, et läheks peale põhikooli kohe aega teenima. Ma ei tea kas seadus seda lubaks, aga muidu tundub see hea mõttena. Annaks lapsele aega suureks kasvada, enne kui otsustada, mis temast edasi peaks saama. Lapsepõlve pikendus.
/ohkab/

esmaspäev, oktoober 27, 2008

sport võidab

Evelin Ilvese sportimisharjumust on ajakirjandus nii koledasti ja kõvasti saginud, et eesti esileedi pidas vajalikuks ennast omaenda sõnadega õigustada. Lugege artiklit, saate isegi aru, mis hunnikusse mitmed arvamusliidrid astusid ja kuhu neil nüüd ka nina torgati, ma refereerima ei hakka.

Selle kohta, kas eneseõigustamine üldse on vajalik, ütleksin et oli küll. Kui sa muudkui vaikid, jäädakse ju lõpuks uskuma, et su vastaspoolel on õigus. Ja need kes kaagutavad, et õigel pole vaja ennast õigustada, unustavad ära, et see seisukoht võis kehtida külaühiskonnas, kus niikuinii oli kõik toimuv kõigi silma all, aga tänapäevases meediaühiskonnas see lihtsalt ei kehti.

Ise ütleksin, et ma täiesti imetlen meie presidendiprouat ja kui jaksaks siis teeks ise järele. Eriti ei jaksa - oma harvadel (nüüd kooliskäimiste tõttu veel harvemaks jäänud) sörkjooksukordadel ma palju üle 4-5 kilomeetri korraga läbida ei suuda. Võhma lihtsalt ei jätku, maratonidele mul veel asja ei ole. See ei tähenda, nagu peaksin ma loobuma. Isegi vähene liigutamine on parem kui üldse mitte liigutamist. Ja kunagi ei ole hilja alustada.

Presidendiprouat aga võiks malliks võtta mitte tema saavutuste pärast, vaid selles osas, mida ta teeb, ja järjekindluse osas. Et ta ei loobu. Ka ajakirjanduse kaagutamise pärast mitte.

Aga ma pean jah nüüd ise ka jälle rohkem liigutama, sest suure õppimisega võib muidu juhe kärssama hakata. Mens sana in corpore sana ja nii edasi.

pühapäev, oktoober 26, 2008

Ö

Ketikoerade
kõlin aedade taga
minu öö minu oma

kolmapäev, oktoober 22, 2008

meeste ja naiste ruum

Istun bussis, sõidan tartu poole. Kohale jõuan poole öö ajal, jälle magamata öö enne sessiooni - sellest saab vist traditsioon Kooriproovist tõi Nipi mind autoga bussi peale, aga natuke liiga hilja - napilt jäin maha 21.15 väljuvast ja pidin bussijaamas ajasurnukslöömiseks elisa interneti pileti ostma. Sest järgmine buss väljus 23.00. Siin on vifi, niisiis jätkan ma bussijaamas alustatut ja uurin oma õppeplaani. Põmst siiski töötab OIS-i indiviuaalne tunnikas, tundub vaid, et mõni õpetaja pole osanud piiranguid panna ja minu tunniplaanis on aineid, mida ei tohiks olla. Aga need, mis peavad, need on kõik kenasti olemas.
Sebe kahekordse bussi all on teadupärast lauad toolide vahel, ühe vallutasin mina, viisakalt alguses poolt lauda vabaks jättes - et ehk keegi veel tahab siia istuda ja netiseeruda - teise keegi ajalehehuviline meeskodanik. Päris nägus. Kui kodanik oli kõik saadaolevad trükised oma laua peal läbi lugenud, tegi ta kummalise liigutuse- viskas need minu lauale, vabale kohale. Ta võis muidugi lihtsalt lahke olla aga... mina, naisena, oleksin KÜSINUD, kas teine inimene tahab lehti. Või siis jätnud need enda ette vahekäigupoolsele lauaotsale. Kust neid on kah suht lihtne kätte saada. Lehti oli palju ja neid potsatas minu ala vabale osale ükshaaval pikema aja jooksul. Kus nad mind ka segasid, piirates mu parema käe liikumisvabadust - ilma mõjuva põhjuseta. Kui seda vabadust piiranuks keegi, kes seda reaalselt vajanuks... ma oleksin saanud aru.
Minu ja selle kaasreisija istumisasendid on kah iseloomulikud - tema istub vahekäigupoolsel istmel, näoga sõidusuunas, mina teise laua taga akna all, seljaga sõidusuunas - et võimaldada endale rohkem isiklikku ruumi ja samas omada ruumist head ülevaadet.
Viisaka&tagasihoidliku inimesena ei hakanud ma neid lehti enda küünarnuki alt ära viskama, ent bussi loksumine kukutas need lõpuks laualt põrandale. Tegin näo et mitte midagi ei toimund ja hämmastaval kombel reageeris sellele mu meessoost reisikaaslane - võttis lehed põrandalt üles ja asetas - istmele, minu laua vastasküljel asuvale istmele, kus need mind tõepoolest ei sega. Taibu selline. Kui ma oskaks, ma vaataks talle silma ja naerataks, aga ma ei... oska. Flirtida

Vaatlusandmete põhjal (nii praeguste kui varasemate, see valim polegi liiga väike) saan väita et meeste ruumikäitumine on vallutuslik ja naiste ruumikäitumine põgenev ehk taanduv. Aga kas see on tingitud kromosoomidest ja hormoonidest, st kaasasündinud, või on see siiski sotsiaalse tellimuse tulemusel sisse kasvatatud, ma ei tea. Ei usu ka. Vaielge vastu. :)

täna saime kokku

Kolumbuses, blogistajate seltskonnaga. Kõik auväärsed vanemad või siis ka veidi nooremad daamid. Ja Ott, kes tiris mind pidevalt naisteseltskonnast eemale, Kolumbuse värvituledes lava juurde tantsima.
Alguses tegi Ott muidugi näo, et ei tunne mind üldse ja istus sootuks teise lauda. Ja suhtles peamiselt kena ettekandjaneiuga, kes ta peaaegu ära lapsendas. Hiljem siis nõustus minuga suhtlema ja isegi, nagu öeldud, tiris mind tantsima.
Seltskond oli tore, ehkki pool jutust läks mul lapsega ringi sibades ning mittesuitsetades kaduma. (kuidas oleks, kui seaks kõrtside suitsunurkadesse sisse mikrid ja kõlarid, et ka mittesuitsetajatest lapsevanemad konversatsiooni huvitavamast osast osa saaksid?) Rääkisime mh neegritest... ja venelastest... ja ikka ka I+I-st, kuidas muidu... ja Virgo Kruvest...  Kohal olid Sirje, Kukupai, Kati, Ninataga ja mina isiklikult.
Kõik, jutu ots.

teisipäev, oktoober 21, 2008

muudkui ütlevad

Indiaaninimede võlu on muidugi ka see, et neid saab omasoodu muuta, kui vaja. Nii on Ott jõudnud vahepeal olla Sinine Karvane Kala, Hall Kala, Kokudill, emme on muutunud Kollasest Konnast hoopis Roheliseks, siis kah Kokudilliks ja vahepeal olin ma Väike Pörsake, issi pidada olema Keksmine Pörsake ja Ott ise Suur Pörsake. Mingi meeletu itsitamistuju ja tembuvaim on Otil praegu peal, eile jällegi pintseldamistuju, pilt sai küll kaunikesti sünge - väga palju musta ja sinist - aga pildi teemaks oligi alguses mereröövituse laev, mis muundus pintseldamise käigus sujuvalt lennukiks ja helikopteriks. Kui koju jõuan, panen pildi üles.

Aap on siiski jäänud Mustaks Hundiks. Seoses tiheda õppimisgraafikuga olen Aabi abi tarvitanud lapsehoidmisel, millega ta tuleb muidugi ülihästi toime. web-ct-is oli vaja teha 3 testi, kõik aja peale, st hakkad tegema, siis tuleb 2 tunni jooksul valmis saada, parandamise võimalust ei ole. Viimane neist käis andmebaaside kohta ja oli nii keeruline, et kutsusin suure paanikaga Aabi appi - noh lihtsalt "mõttepeegelduseks" Teate ju küll. Kui omal juhe kokku jookseb, siis teisega, isegi võhikuga, konsulteerimine võib aidata uuesti järje peale saada. Aga Aap andis mulle andmebaasides surfamiseks õla tagant juba objektiivselt nii head nõu et... jummal küll, tuleks ta oma kooliasjadega ka nii hästi toime.. Poiss pole üldse rumal. Koolis käib ilusti kellast kellani, pahandustesse ennast ei mässi. Mis tal viga on, et ta nii kehvi hindeid saab, mina aru ei taipa. Psühholoogi juurde keeldub minemast.

Mida peab moodne tudeng valdama ehk kasutama - registreerimisteks ja tunniplaanide koostamiseks OIS-i, samuti panevad mõned õpetajad sinna üles õppematerjalid ja kodused ülesanded; e-õppekeskondi on näha siin, meie kasutame nendest praegu Blackboardi - nendes keskkondades saab töid ka lahendada ja esitada; lisaks tegi meie arvutiõpetaja endale ülikooli serverisse omaette pesa, kuhu paneb ülesanded ja kuhu saab esitada kodutöid - ja saatis laiali kasutajatunnused&paroolid... hell, jeah! ja lisaks veel mitmekesised andmebaasid, millede nimekiri asub siin, millest mõnedele pääseb ligi ainult TÜ arvutivõrgust või siis seadistades proxy serveriks ülikooli oma või nojah, kolmas viis on ezproxy serveri kaudu. Lisaks saadab kursuse juhendaja listi kaudu kursuse infot laiali, niiet praegu on mul kolme võrgukeskkonna kasutajatunnused ja paroolid, pluss listi tunnus ja parool. Uued. Ja juurde tuleb meil nüüd ka uusi aineid, millede juhendatajatel võib olla virtuaalsete õppesüsteemide osas omi eelistusi - nagu Kuldmari mainis, täitsa hea pidi olema Moodle Ilmselt tuleb nüüd ära unustada nende erinevate foorumite kasutajatunnused ja paroolid, kus ma seni olen aega viitnud -mälumaht saab otsa ja aega ka nigu enam põle.
Blogi on lihtsalt selline mahalaadimise koht.
*Olen hakanud hommikuti vikerraadiot kuulama.
*Üks osa minu kvaliteetajast lapsega jookseb paratamatult ühistranspordis&teel lasteaeda/koju.
*Õppimiseks tuleb tarvitada raamatuid, mida koju lihtsalt ei laenutata, ei ole ka raamatukois müügil.Vat see on valus. Ma olen paadunud koduslugeja. Ja aega, nagu mainitud, üle ei ole. Töö juures on ka kiire.
Hea et on olemas Nutifon, mille kalendrisse saab järjest kõik muidu ununemakippuvad asjad kellade ja viledega üles märkida. Arstiajad. Tunniplaani. Kooriproovid. Jne. Näiteks "mine marisega lõunat sööma 13.15" ja piiks külge. Jne. Ja täisklaviatuur, tänu millele ei muutu märkmete tegemine sõrmikurnavaks massnuputamiseks.

reede, oktoober 17, 2008

hallooooo....

Kas mind keegi üldse lugemas ka käib...?
...........ka käib?
........................ka käib?

#tühjad seinad kajavad vastu

veel üks mõnus test :D

You are .exe When given proper orders, you execute them flawlessly.  You're familiar to most, and useful to all.
Which File Extension are You?



aww... nii nunnu.
Siit

Ja veel üks:

You are slashdot.org You  are geeky.  You value freedom, but not spelling.  People look to you to find out what's going on.  You inspire spirited discussions and ad hominem attacks.
Which Website are You?


Kodus uurin lähemalt siis... ennast
http://slashdot.org :D

neljapäev, oktoober 16, 2008

Elu käib omasoodu

Kunagi andis Kudzu mulle ülesandeks panna kõige kirumiste kõrval oma blogisse kirja ntks nimekiri 20st asjast mis teevad mu õnnelikuks.
Tol hetkel ma seda ei suutnud, aga nüüd võiks juba proovida, kusjuures need ei ole tähtsuse järjekorras:
1. Otiga lasteaiast kojutulek, jne
2. Teadmine et ma olen tudeng
3. Õppimine ise
4. Aabiga vestlemine
5. Laulmine (tänaval, vannitoas, etc)
6. Tööl mõne uue&huvitava asja väljanuputamine
7. Kolleegidega vestlemine
8. Sõpradega koosviibimine (kusjuures äää... imelik aga telefonivestlused sõpradega ei tee otse õnnelikuks, need on rohkem mingite probleemide lahendamiseks. samade asjade reaalis rääkimine teeb küll)
9. Ma olen üle hulga aja jälle natukene armunud. Armumise objekt ise ei tea seda (jummal tennatud, jummal tennatud) aga mind teeb õnnelikuks lihtsalt tema nägemine ja seltskonnas viibimine.
10. Laulmine kooris (seal ei hakka lapsed mu peale karjuma, et ole vait :P)

Otsa said praegu... rohkem ei tule meelde. Ehk piisab? Tehku veel keegi :P

kolmapäev, oktoober 15, 2008

süda kisub kokku

lugedes lugusid mahajäetud lapsest ja vaadates armsa nutunäoga tüdrukukese pilti ajalehtedes.
Jah, aga positiivse poole pealt tahaksin mainida, et minu meelest on eesti politsei, lastekaitsjad ja muud vastavad organid käitunud antud juhul enneolematult korrektselt, või siis on selline korrektne käitumine esmakordselt ajakirjandusse jõudnud...
nimelt meeldib mulle see artikkel: “Meedia on võtnudki sellise suuna, et on hakanud jube palju oletama. Me ei tohi praegu hukka mõista selle lapse vanemaid, sest me tegelikult ei tea praegu keegi, kas see laps jäeti maha või on selles loos mingid muud põhjused,” rääkis Tikerpuu ERR Uudistele.
Ent niipea, kui sünnitunnistusega "kasuisa" kohale ilmus, peeti ta igati korrektselt ja asjakohaselt ka ülekuulamiseks kinni.

Kummalised on hoopis eesti seadused, mille kohaselt lapse hülgamine ei ole kriminaalkuritegu.

Sedalaadi hülgamise tagamaid ja võimetust niisugusi olukordi vältida kirjeldatakse aga üsna täpselt teise delfi artikli kommentaariumis
Nimelt selgub sealt, et eestis on emal lapsest loobumine praktiliselt võimatu või igatahes väga raske. Ja kui ametlik ning korrektne loobumine pole võimalik, siis tekibki kahjuks mõnel vanemal vajadus laps just nimelt hüljata. Jätta tühermaale selle asemel, et viia ta mõnda sooja, hästivarustatud ruumi, asjatundlike inimeste hoole alla.
Teiseks võiks eesti seadused ette näha selliste hüljatud laste puhul nende vanematel otsekohe vanemlike õiguste pöördumatu äravõtmise, et uued ja asjalikumad kasuvanemad ei peaks kartma, et bioloogilised vanemad last tagasi nõudma hakkavad.
Rinnapiim on hea asi, selle propageerimisel ei maksa aga päris lolliks ka minna.

Ahistavaid lugusid hüljatud lastest võib aga siitki kommentaariumist lugeda:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?v=forum&subtopicID=119454#mID1024592

feminismi kollist

alustuseks tunnistan, et mul tegelikult pole halli aimugi, mida ametlik feministlik ideoloogia endast kujutab, peale selle põhiide, et inimesed peaksid olema või võiksid olla võrdsed.
võrdsuse idee on ilus, meeste ja naiste võrdsust on muidugi püütud naeruvääristada väidetega, et "mehed ju ei sünnita". ja et samadel põhjustel, naised ei tohiks tappa. jne.
võrdsus minu meelest ei tähenda sarnastamist või erinevuste unustamist, võrdsus peaks tähendama, et sama tegevuse juures samade võimetega inimestel on võrdsed õigused - mitte aga kohustust sarnaselt käituda.

ma ei tea ka seda, mida üks päris feminist arvab seksist, aga ise konstrueerides jõuan ma järgmise mõtteni -
sugupoolte võrdsus seksis peaks ideaalis tähendama seda, et mõlemal sugupoolel on õigus algatada seksuaalset kontakti või väljendada vastavat soovi, ilma et teda imelikuks peetaks, NING - mõlemal sugupoolel on õigus sellisest kontaktist ära öelda, keelduda. Sundida ei tohi kedagi. Naise "ei" on täpselt sama kaalukas kui mehe "ei". Ja vastupidi.

pühapäev, oktoober 12, 2008

jah

ristiretkedel
laipu ei loendata kõik
saavad taevasse

reede, oktoober 10, 2008

loomad elutoas


Ott pani eile meile kogu perele indiaaninimed. Lasteaiast koju minnes selgus, et tema on Roheline Jänes. mina olin Kollane Konn. No me siis hüppasime koju. Kvaak-kvaak!

Kodus küsisin, kes Aap on - sellega läks natuke rohkem aega, aga lõpuks otsustas Ott et Aap on hunt. Must Hunt. Aap, kes parajasti lihapalle ahjupanemiseks plaadile vormis, ei suutnud naeru varjata. Muidu käib ta viimasel ajal ringi süngena nagu kõuepilv. Isegi eilane totter spioonifilm Rowan Atkinsoniga peaosas ei kutsunud esile harjumuspäraseid kõrvulukustavaid naerupahvakuid vaid üksnes vaoshoitud mugina. Ma olen lapse pärast mures kohe. Võibolla ta muretseb oma hinnete pärast?

Kudzu oli külas, tema tituleeriti Lõviks, ilma epiteetideta. Hau.



kolmapäev, oktoober 08, 2008

tilk silmas


Täna käis esimene grupp lapsi muuseumis minu käe all südant meisterdamas. Meisterdame cernitist, küpsetame kohe ära, ja kes lastes on piisavalt korraliku augu oma südame sisse puurinud, see saab enne äraminekut selle kaela ka riputada.



Mind küll hoiatati, et tegu on lasteaialastega aga kui fuajees mulle punt 2-4aastaseid pudinaid ümber kogunes, siis pidin esimese ehmatusega püksi tegema, teiseks tuli meeleliigutusest pisar silma. Need pisikesed on niiiiiiiiiiiiiiiiii nummid! Nad tulevad kohe juurde ja ütlevad nime ja räägivad oma eluloo ära... ja siis mina pean neile õpetama sellise jõleda ehk creepy anatoomilise südame tegemist.




No hakkamisest neil puudu ei jäänud, kasvatajad olid ka osavad ja ilusad, "minu esimene ahjutäis" on nüüd siin:


Lapsed on ikka andekad.


Mida ma unustasin või ei taibanud ja milelle lapsed minu tähelepanu juhtisid - kaelaripatsite tegemise ürituse juures on kindla peale nõutav kaelasidumise materjali, st paelte v nööride olemasolu! Järgmiseks korraks hankida - jämedat niiti, suur sukanõel, käärid.

teisipäev, oktoober 07, 2008

üsna lühidalt

*Eelmisel neljapäeval tulid tellitud puud, nagu neetud - tööajal. Ehkki lubati õhtupoole.
Komandeerisin õelapsed Aabile appi ja kolmekesi said nad puud keldrisse - auto õuemanööverdamine olevat rohkem aega võtnud kui 40 koti kütteklotside keldrisse vedamine. Raisk, ma olen uhke, et meil on nii tublid ja tugevad ja hakkamasaajad suured poisid. Kui ma vahepeal Aabile helistasin ja telefonitorusse habisesin: kas te saate hakkama, kas ma pean koju tulema, vastas ta mulle bassihäälsel põrinal: me saame hakkama, no ütle, MIS sinust siin kasu oleks ah?
Õige kah? :D
*samal hommikul lubasin Taneli palve peale üsna kergemeelselt et lähen ja ostan ta jaoks turu antikvariaadist ära ühe katkise karmoshka. Kahjuks toimusid kõige hullemad vihmavalingud just nimelt sel ajal, mil ma turu poole kappasin ja hiljem tööle minnes täpselt samamoodi - sain ihuni märjaks ja külmetasin järgmiseks päevaks täiesti puruhaigeks. Karmoshka jäi muidugi saamata. Neljap oli pood kinni ja reedel, mil ma haigena uuesti vaatama läksin, oli vanavara juba ära ostetud.
*kohtutäitur sai Aleksilt lõpuks mulle 1 kuu elatisraha üle kantud. Algul ma ei saanud aru, miks nii väike summa - 1400 - küsisin ju 1800, 2007nda aasta miinimumi põhjal. Lõpuks mulle selgitati, et tulumaks läks maha. Kogunenud võla kohta ma pean veel küsima, sellest pole juttugi olnud... Igatahes kulutan ma selle raha ka kohe ära, ostan Aabile ujula 10 korra pileti.
*põdesin terve nädalavahetuse. üsna salakaval külmetus oli, hommikuti lubas nagu et olen terve, õhtuks niitis uuesti maha. Lagle oli lastega külas, käisime laupäevase ilusa ilmaga mere ääres jalutamas, mis oli tõesti tore - ja vaevalt ma kodus istudes tervemaks oleksin saanud
*homme tuleb mulle esimene meisterdamise grupp muuseumi, nii põnev. Hakkan lasteaialastele anatoomilise südame meisterdamist õpetama. Esmasp käisime vunderis ettetellitud materjalide (cernit) järel ja vunderi neiukesed pidid mulle südari ehmatama - keegi oli seal saatelehtedest valesti aru saanud ning tellitud kauba riiulitesse jaemüüki ladunud. Õnneks sain vajaliku koguse õiget värvi cernitipakke ikka kätte.
*nüüd köhib ja pahurdab Ott. kardan et jääb haigeks :(
Mulle, alleaa, makstaks ju eelmise aasta sotsmaksu põhjal praeguse palgaga võrreldes haiguslehe päevade eest poole vähem. Tanel küll aasta alguses lubas, et kui Ott haigestub, istub ta temaga ise kodus, aga seni pole ta muud teinud kui, lubage naerda, võtnud hooluslehe&hoolduslehe rahad Oti suviste tuulerõugete eest, ehkki mina istusin siis ise Otiga 3 nädalat kodus... kuna oli ju minu korraline puhkus, onjä.

Niiet elu on raske aga huvitav. Keegi perekoolis püstitas millalgi teema, et mis on kõige raskem üksikema olemise juures. Ma sinna ei viitsinud vastata, aga ütlen siinsamas, et ebaõigluse tunne on kõige raskem - mina teen iga päev hiiglasetöö ära ja mitte keegi ei kiida, samas kui Ott oli augustis Taneli käes, helistas Tanel iga kuradima päev ja kerjas kiitust. Lõpuks puhus ennast nii täis, et süüdistas mind selles, et tema aasta alguses Otiga vaid korra kuus kohtus, kas te kujutate ette... Mind, kes ma lõpuks läksin lastekaitseametniku juurde selleks, et isa lapsega kohtuks - kas pole haletsusväärne?
Mina kuljetan Otti iga päev lasteaeda ja koju oma isiklikul kukil, olenemata ilmast, Tanelil on auto perse all ja ta ei viitsi isegi siis last ise lasteaiast ära tuua&hoida, kui mul oleks vaja ka oma vanema lapsega veidi tegeleda, ntks lapsevanemate koosolekule minna, mis toimub täna.
Aga midagi pole teha, virisemine ei lahenda asja, ise ma need mökud oma lastele isadeks valisin - lähen toon Oti lasteaiast koju, Aap valvab, mina katsun selle va koosolekuga ruttu ühele poole saada - eelmisel aastal kestis see igatahes 3 tundi... ja õhtul jõuan ehk veidi ka koolitükka teha - kui tervet rehkendust ei jõua, siis pool ikka! Hakkama saab ikka! Kiitke siis teiegi, kallid lugejad mind veidi, sest Taneli ega Aleksi meelest ei ole minu panus nende laste kasvatamisel küünemustagi väärt!

ach need silmad






vat selline tripsuke. normaalolekus jääb see ülemise silmalau varju, sellep ma seda ilmselt märganud ei olegi.
muuseumi fotokas pole suurem asi, või siis pole mina suurem asi fotograaf.

esmaspäev, oktoober 06, 2008

Müstiline meditsiin

Asi algas umbes üleeile õhtul, mil avastasin peeglisse&endale sügavalt silma vaadates&kinnitades et ma olen maailma kõige ilusam ja targem inimene, keda ma ei tunne - vasaku silma sarvkestalt iirise ülemise vasaku serva pealt heleda tripsukese. Nii umbes 0,1 mm lai, 15-20 kaarekraadi pikk. Ei sügele, ei valuta, aga on nähtav. Kindluse mõttes lasin Aabil üle kontrollida - tema nägi ka.
Täna siis töö juures helistasin idatallinna keskhaigla registratuuri numbrile 1900 ja sain arstiaja... 31ks detsembriks. Einoh.
Kuna nii kolleegid kui tasuta arstiabinr 1220 ajasid mulle hirmu nahka, kimasin lõpuks silmakliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Jatkuu...
te saate ju aru, et pisikese, häiriva, aga mitte tapva tervisehäirega inimene EI OLE ja EI PEAGI OLEMA kannatlik, mõistev, etc. Leian et mul on täielik õigus vinguda selle üle, et:
registratuuri lett on nii kõrge ja LAI (miks vanakuradi vanaema päralt peab registratuuri lett LAI olema?) et isegi minusugusel tervete jalgadega&keskmist kasvu inimesel oli raskusi sellest üle küünitamisega& reg-tädi jutu kuulmisega ja lõpuks kaardimakseterminali teadete nägemisega;
et registratuuris pidin uuesti teatama oma aadressi, telefoni jt isikuandmed - kas meil ei ole e-riik, kas idkaardi ulatamisest ei piisa? Olgu, olen tänulik, et mu suguelu sageduse ja mehe/elukaaslase suitsetamisharjumuste vastu huvi ei tuntud, nagu viimati sünnitusmajas.
et registratuuri tädi mulle ei öelnud, et silmaarsti ukse taga tuleb tema antav paber silmaarsti kätte ise anda (ma mõtlesin et registratuuri andmed jõuavad arstini automaatselt, nt kohvõrgu kaudu. Meil siis ikkagi ei ole e-riik.)
et silmakliiniku fuajee kohviautomaat ei tööta
et traumapunktis pole vifit (kahju on väää?)
ja et tagatipuks valati mulle 4 korruse kohvikus mulle kohvi peale tilgastanud koort, aga kuna kiirustasin alla, oma järjekorda ootama, ei olnud mul aega protestida. Ilmaaegu kiirustasin, alla jõudes selgus, et vahepeal oli vaid 1 patsient arstile pääsenud ja kuna ma polnud enne oma kaarti arstile andnud (kuna keegi mulle ei öelnud et nii tuleb teha) ei olnud ma veel järjekorras niikuinii.
Kas medipeded ei võiks edaspidiseks nende neetud kaartide jaoks kabinettide uste sisse korralikult märgistatud postipilusid teha?

nagu meie raamatupidaja mind hoiatas: need silmaarstid on kõik kartelli moodustanud ja tahavad et sa tasulisse vastuvõttu läheksid.
Küll tema juba teab.
Ta töötas enne haiglas.

kolmapäev, oktoober 01, 2008

mis on minu töölaual praegu?





lisaks arvutile?
skänner, telefon, idkaardilugeja, kokkupandav juuksehari (taneli pärandus), pruun vildikas, klaviatuuri all mõned täiskritseldatud paberid, valge gerbera, fotoaparaat, kätekreem, pisike südame mudel, vaibanuga, suur sepatööna valminud võti, sõrmus, kummist vinnipuhhiklibakas juuksekummi küljest, näputäis reklaamvoldikuid, paar cd-d coreli klippartidega, üksildane fotoraamiklamber ja värvilaserprinter.
Üks järjekordne blogimeem, nimelt.

Leiutasin uue meemi: mis on kritseldatud sinu klaviatuuri all asuvatele paberitele? kui võimalik, skänni või pildista ja pane üles.