pühapäev, september 28, 2014

Nädavahe


Putukas oli sel nädalavahetusel isaga, niivõrd kuivõrd. Tegelikult sokutas ta päris pikaks ajaks kellegi kolmanda hoida, aga teen südame külmaks ja mõtlen, et see on nende omavaheline asi.

Käisime Viidikuga autonäitusel. 
Muuhulgas pakuti seal tasuta maniküüri ja küünte lakkimist,vist Nissani boksis. Kasutasin kohe juhust. Lilla lakk.
Armusin Fiati kõige pisemasse autosse ja maeiteamisfirma autosuvilasse. Tahan. Teeks või load. 
Või siis mitte.

Katsin maasikapeenra maasikakilega ja kaevasin veel kaks peenart ümber. Talv võib nüüd tulla.
Tahtsin pirniistikut osta, aga need on selleks aastaks otsas. "Pepi" pidi meie kliimas parim sort olema.

Vaatasime jälle massiliselt filme - "Triangle", "Pahatar" ja X-meeste uusim osa. Kõik need filmid mõtisklevad moraalsete valikute tasuvuse üle, ebamoraalse või iseka valiku korral ähvardab häving. Öelge veel, et inimkonna meelsus käib alla, vms. 

Androidi Blogger jukerdab, ei lase valmis posti üles ega sinna pilte lisada/ära võtta, ei lase ka valida sinna toksitud teksti lõikelauale kopeerimiseks. Tahaks kedagi sõimata. Google Inc toode, nii keskkond kui äpp, no kuidas nad ei saa seda korda. 
Aga ju neid siis ei huvita.
Et millal see copy-paste veel välja mõeldi, õige mul asi, kirjutatagu esivanemate moel.
-----------------
Rongis istub mingi ilgelt itsitav tüdrukutekamp, tükki 30. Terve reisi aja naeravad, lõugavad, kisavad, lobisevad. Teismelised, tundub et purjus (igatahes nad rääkisid poole ajast alkoholi pruukimisest), kohutavalt valjuhäälsed. Valdavalt venekeelsed, aga see ei puutu praegu asjasse.
Ausõna.
Mina nende vanuses nii ei käitunud. 

Või kui käitusin, siis ei mäleta, ja mida ei mäleta, seda pole olnud. 


reede, september 26, 2014

Raamatud

Mitte KEEGI pole mind visanud meemiga "kirjuta siia ennast lapsepõlves enim mõjutanud raamatud", vms. Lugesin sellest Marca blogist ja võtsin lihtsalt üle, kuigi ma ilmselgelt sellesse kutsutute klubisse ei kuulu. /mürk/

Mälu on hakanud hõredaks kuluma, nagu meie vaene emakeel veebiavalikkuse väledat näppude all. Ühte kindlat raamatut siiski mäletan - esimene, mida ma iseseisvalt lugesin, "Tarkusetera ja teised lood" Põhiliselt seetõttu, et pildid oli sinna teinud Jaan Tammsaar ja nendele piltidele kaotas 5-aastane mina oma südame. (Teiseks seetõttu, et vanaema õpetas mulle selle järgi lugemist ja lõpuks soovitas raamatu ööseks padja alla panna - siis pidi hommikuks lugemine selge olema. Tegin nagu ta ütles, ja võtke või jätke, hommikul lugesin ma seda teksti VABALT. Esimene ja viimane kord mu elus, kui usk mind reaalselt aitas.)
Kõigest natuke hiljem kaotasin samamoodi südame Edgar Valteri piltidele ja Sipsikule, aga kui Valter illustreeris praktiliselt KÕIKE, siis Tammsaare illustratsioonid olid oluliselt eksklusiivsemad ja neid nii igal pool ei leidunud.

Järgmine raamat, mis mulle meenub ja mis pidi ka olema ajaliselt järgmine, sest seda luges isa meile Mustamäel elamise perioodil unejutuks - sealt ära kolisime, kui meie, kaksikud, olime umbes 10 - Ernest Seton-Thompsoni "Lugusid loomadest". See on julm ja lohutu kogumik, kus vaid üksikutes lugudes päädis eludraama õnneliku lõpu - ehk edasielamise ja poegimisega. Isal olid seda lugedes kindlasti parimad kavatsused, aga... millised siis täpsemalt?
Ja muidugi selle raamatu illustratsioonid.

Neljandaks kindlasti Muumitrolli lood. Kõik need. Ainult, pidage meeles, mina ei ole mingi faking Muumimamma! Kuigi mind on sellesse rolli püütud suruda. Ma ei ole leebe, andestav, ei tee pannkooke ja ei usu sellesse, et küll kõik saab lõpuks korda. Ometigi.... ""Kui ma teaksin, et ta teab, et ma ronin tema pärast üle nende mägede, siis saaksin ma sellega hakkama," ütles Muumitroll iseendale. "Aga päris üksipäini see ei lähe"". "Pole midagi kahjulikumat, kui muutuda toaskonutajaks. Niimoodi tulevad kergesti ideed pähe" - Koduvana Trollitalves. Geniaalne. Ja need illustratsioonid.

Lapsepõlveraamatuid on mul palju, võimalik, et  mõnes teises meeleolus ma valiksin välja mõned teised eredad hetked. Ajast, mil me juba Lasnamäel elasime ja ma meelelahutuseks meie kodus olevaid raamatuid kokku lugesin (umbes 4 tuhat) ja süstematiseerida üritasin, on järgmise heleda tulukesena meeles "Loomade käitumine". Sellest raamatust sain ma esimest korda teada, et narkootilised ained, sh kofeiin, mõjuvad eri liikidele erinevalt ja et on olemas nähtus nimega "kõrvalesuunatud reaktsioon". Vist. Vist sellest. Mul pole seda kontrollimiseks käepärast.

"Tuhat ja üks ööd"
"Vähemalt miljon sinist kassi"
"Legend lõputust õnnest"
"Tapamaja korpus viis"
"Alice imedemaal"
Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummo luuletused.

Kõike lihtsalt ei jõua üles lugeda. Need on sellised eredamad hetked. Ja siis sain ma suureks.

Sama meemi võiksid koostada Kudzu, LendavKaaren ja Nirti; või ka Viidik, kui ta veel blogi kirjutaks. 

neljapäev, september 25, 2014

Ei viitsi

Tegelt ma ei viitsinud üldse blogida, aga leidsin, et õigluse huvides tuleks siiski üles tähendada  - T (õige puhevil olekus) tõi täna septembrikuu elatise ära. Sulas, ja kviitung jäi talle andmata, nii et kirjutame siia üles:
lapse isa, september 2014, elatis makstud 180. 

Poole aasta pikkune võlg jääb endiselt kusagile rippuma, aga las ta siis olla. Tagavaraks või nii. Ma pidin niigi äärepealt mentaalselt perseli kukkuma, kui T tõemeeli rahaga akna taga oli. Kas te saate nüüd aru, kuidas Stockholmi sündroom tekib? Kõigepealt aetakse sind pikaajalise luban-lükkanedasi-luban-lükkan... süsteemiga nii tigedaks, et isegi Ernest Seton-Thompson ei aja enam nutma, ja siis tehakse ootamatu liigutus normaalsuse suunas. 

Putukaga kohtuda tahab ta ka sel nädalavahetusel, üldse on lapsega kohtumistega viimase pooleteise kuu jooksul kuidagi hästi, vist tema kaaslase teene, aitäh. 
Eks ma siis matan oma tigedad kampaaniaplaanid järgmise korrani maha.

-------------------------
Kütte ostsin ma juba enne seda sündmust ära, kui ikka ilm täiega tagumikku keerab, ei saa mingite ekside peale lootma jääda.  Tonn puitbriketti 130 euri eest, sellega peaks veebruarini toime tulema.

-------------------------
Oskaksite te unes ka pakkuda, milleks vibraator vajab wifi-t? Vaadake: 
Progress on imeline. 

teisipäev, september 23, 2014

esmaspäev, september 22, 2014

Ei midagi uut.,;

Tanel pole ikka veel sentigi elatist ära maksnud. Seni võisin ma neil teemadel suhelda täituriga, nüüd pean suhtlema T endaga. Stressitase on igatahes kordades kõrgem. Kordades. Vastik on. Ja mulle ei meeldi, kui vastik on (vt spordipostitus).
Midagi uut selles ei ole, kõik on nähtud. Ka selles, et ta lubas vahepeal "vähemalt" puid tuua mulle - kütteperiood läheneb, onju. Lubas üleelmisel nädalal nädala lõpuks, ei toonud. Siis oli Putukas nädalavahetusel temaga. Tõi lapse ära, lubas eelmiseks nädalaks kütet tuua. Arvake kolm korda, kas ma sain puid või mitte?  Siis mängis vahepeal telefoni äraviskamise ja väljalülitamise mängukest. Vana hea telefonimäng... Nostalgialaks. Nüüd sain ta kätte, lubas puid tuua. Homseks. Ütlesin, et ei usu ja maksku elatis ära. Lubas homseks maksta.
September hakkab vaikselt läbi saama. Võlg on mitmeid kuid vana. Ma pean pangakontolt järele vaatama, kui vana just - nii vana, et kõike enam ei mäleta.

Miks mitte tänaseks, ma küsin? Kui nende urrima haltuuradega nii palju teenib - ja vahepeal oli vahel terve nädalavahetus, mil võinuks usinasti haltuuratada - siis miks mitte tänaseks? Miks homseks? Ja mille peale me kihla veame, et homme on ta kadunud ega võta toru jälle?
Teate, iga nali muutub tüütuks, kui seda liiga palju korrata.  

Normaalne mees läheks palgatööle ja jätaks vastastikkuse kottimise täituri hooleks. Ma reaalselt EI TAHA temaga suhelda. Olen sunnitud. Böö.
-----------
Mul on paar soovitust headele inimestele - tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi:
Ärge käendage Taneli laene
Ärge laenake talle raha
Ärge andke avanssi pooliku või tegemata töö eest
Ärge võtke tema telefonilepingut või mõnda järelmaksulepingut enda nimele
Ärge lootke tema peale mitte üheski asjas

Ja kui kavatsete temaga lapse saada, olge valmis, et peate seda last üksinda ülal pidama.

Kui Tanel laenab raha ettekäändega, et vajab seda elatise maksmiseks, ärge parem uskuge teda (saate alati üle küsida).
Kui teil peaks siiski tekkima soov Tanelile mingil põhjusel raha anda, tehke seda ainult tema pangakontole (mitte sulas, mitte kellegi teise kontole), sest sealt jõuab see raha täituri kätte ja täituri käest millalgi ka lapsele. Tuletan meelde, et seaduse järgi on elatise võlg kõigi teiste võlgade ees prioriteetne.

Tänan tähelepanu eest.

laupäev, september 20, 2014

Digiterror

Oh häda. Googel muudkui integreerib ja teeb süsteeme ümber, neelas alla Picasawebi ja nüüd, nagu näha, jõudis selle ka ära seedida. Nüüd näitab Drive ja Picasawebi pilte samas kohas läbisegamini. Oh viletsust. 
Mobiilne Blogger samas ei tööta, ei suuda pilte üles ja õigesse kohta viia. Pean naasma vana hea - meili oma pilt oma blogi aadressile, logi arvutis sisse ja redigeeri postitust - süsteemi juurde. Enne, st vahepeal, sain pildi üles lasta Picasawebi oma blogi kausta ja sealt postitusse tuua, nüüd... võibolla ma lihtsalt ei leia õiget nuppu. Igatahes ei saa.
No aga milleks sülitada vanasse kaevu enne, kui uus on lõplikult valmis?

reede, september 19, 2014

Nõrk iseloom

Hommikuti ei saa kuidagi üles. Vajutan (telefoni)kella kinni ja vahin uneledes hämarat lage, kuni taipan, et. See tähendab, et ei jõua midagi ja kõike tuleb teha kiirustades. Sajaga puder keema, kätekõverdused (nii ise kui laps) jms, riided selga, voodi korda, puder sisse, sokid jalga, koolikott - kontrollida, et võti, rahakott, pinal ja telefon on seal sees. Või siis mitte kontrollida ja saada hiljem teada, et ei olnud. Mh. 

Putukas muidugi oskab* mulle töö juurde tulla, ja saab tulla, kui võtme maha unustab. Ilma minu võtmeta ei saaks me majast väljagi, nii et see selguks varem.
Sooneutraalse kasvatuse vili

Aga sajaga, sajaga, kõik käib ülepeakaela ja midagi ei saa rahulikult võtta. Jutud jäävad rääkimata. Täna tegin ekstra ringi koolimaja ukseni (tavaliselt läheme natuke varem lahku), et lapse unenägu jooksu pealt ära kuulata. Päris huvitav unenägu oli, kuigi tänavamüras läksid pooled sõnad kaduma.
Kui keegi neid näeb - neid kadunud sõnu - siis andke teada. Tunnused: roosa, must, tiibadega, nõid, vikerkaarepommid, mylittlepony (omq). Kuulge, see ongi sooneutraalse suunitlusega kasvatuse vili või? Mylittlepony! Api! 

Pärast lapse sajaga, kahesajaga kooli saatmist on mul tavaliselt oma tööpäeva alguseni tunni jagu aega ja ma longin selle aja rahulikult mööda Pelgulinna Vanalinna suunas maha, teen mõne pildi, saadan üles, jne. Pisikesed kurjad ülikonnastatud NATO robotnuhid võivad GPS andmete põhjal igal argipäeval registreerida mu järjekindlat ebajärjekindlust.
------------------
*Oo jaa, lapsed kasvavad ja saavad iseseisvamaks. Lihtsalt rabav, kui vaid mõelda, mida kõike ma enne esimest klassi kartsin**.
**Võsuke (Junior) on olnud iseseisev juba umbes viiendast eluaastast, või siis alakasvatatud ja hooletusse jäetud, tema oli see laps, kes hommikul ise õigel ajal üles ärkas ja mind ka äratas. 

neljapäev, september 18, 2014

Ma päris moosivaht ei olegi

Olen peale kükitamise kõikides asjades esimese veerandi lõpus, kükki pole lihtsalt proovinud, mine sa tea. Kätekõverdustega tegelikult 20nda päeva peal, mis tasakaalustab proovimata kükid kenasti. 
Kükid on vist põlvedele päris karm koormus? Eriti, kui ma olen ametlikult tugevalt ülekaaluline. Samas tundub, et mul on lihtsam need urrima kükid ära teha, kui kaalust alla võtta, sest...

Aga kurask, edasi ei viitsi liikuda. Selle esimese veerandi lõpus on ka päris tore sitsida. Igal hommikul.

Või...  kas tingimata peab sellele väljakutsele vastates igas asjas ALGUSEST alustama?
-------------
Ok, täna, st reede hommikul, tegin 30 kätekõverdust, aga vastik oli. Mulle ei meeldi, kui vastik on. Muidugi ma tean, et tugevamaks treenimine on sisuliselt lihaste vigastamine, et häiritud lihas ennast kasvataks. Aga ikkagi.

Kükid jäidki ajapuudusel tegemata.

Oh häda

T, kes on mulle ligi poole aasta elatise võlgu (pika aja jooksul kogunenud võlg) ja kes viimase kolme kuu jooksul pole maksnud ei võlgnevuse osa ega jooksvat elatist, teatas, et ta tuleb oma vanast töökohast ära.
Mis on iseenesest positiivne, sest seal oldi talle palga maksmisega veel vähem järjekindlad, kui T ise on oma lapsele elatise maksmisega. 
Aga! T ütles ka, et kuigi tal oleks juba praegu 3 erineva töökoha vahel valida, ühte nendest on ta ka haltuurat teinud, EI LÄHE ta praegu palgatööle vaid kavatsebki ennast elatada haltuuradest! 

Ei! Ei! Ei!

Kuulge, kas ma NALJA pärast olen kõik selle elatise jämmi kohtutäituri kätte andnud? Mkm, ikka asja pärast. Ka veel palgasaaja olles jäi T ilma survestamiseta elatist järjekindlalt võlgu (või see praegune pikk võlg ise tekkinud on...) Mustalt* makstavate tasude puhul aga pole mul (täituril, st) ainsatki seaduslikku survestamisvõimalust. 

Rahaliselt on niigi raske. Suve sain üsna muretult üle elatud ainult tänu ootamatule preemiale JA suve alguses võetud väikesele lisatööotsale. Nüüd on see tagavara ka otsas**.  Võiksin jah teha veel lisatööd, aga see tähendaks, et Putukas on siis veel rohkem omapead kui seni. Ega mul madalapalgaline ametikoht ei ole ka sugugi mitte nalja- või laiskuse pärast, ikka asja pärast. Muuseumitöö üldiselt võimaldab lapsekasvatamisel vajalikku paindlikkust. 

Ei ole siin elus sugugi kõik ainult oma teha ja oma süü. (Tähendab, kui laps on juba olemas, siis on sitta kanti hilja kaagutada, et "mis sa siis tegid siukse mehega lapse").

Nüüd on mul palve. Kui siia satub keegi, kes teab kedagi, kes annab Tanelile neid haltuuraotsi - tuletage talle meelde, et ta on oma lapsele VÄGA KAUA elatise võlgu ja et selle all kannatab peamiselt laps.***
Kodanikud, säilitage paanika!
--------------
*Selle peale see oinas ka muidugi ei mõtle, kui napiks ta pensioni- ja sotsiaaltagatiste fond jääb.

**Ei, ma ei kavatsegi tunda süümekaid sellepärast, et ostsin sellest rahast osa eest endale uue telefoni. MIDAGI tohin ma endale ka ikka lubada oma raha eest.  Stressileevenduseks. Laps ei jäänud ka kaugeltki mitte ilma.

***Muidugi, kui ma loen, kuidas inimesed hooldavad seniilseid vanureid või sügava vaimse puudega lapsi, siis ma saan aru, et mu elu on täitsa lill. 

esmaspäev, september 15, 2014

Lapsed, lapsed, lapsed

Panin eilse postituse peitu, et see toon ei jääks mu blogis domineerima. 
Ja on muidki muresid.
-----------------------
Lapsed on leidlikud. Pühapäeval koju tulles nägin, kuidas minu kodumaja hoovist jooksid 5-8 vanuses lapsukesed hulgakesi sõiduteele, seisid seal ja jooksid tagasi. Tehnika tänaval, Toompuiestee pool otsas. See pole teil mingi vaikne kõrvaltänav, kuigi see lõik ehitati nüüd üherealiseks ja on olnud kogu aeg ühesuunaline. Sellel tänaval sõidavad lisaks autodele trollid, bussid ja paraku ka idiootidest kiiruskatsete tegijad, kes ühestki piirangust kinni ei pea. Õhtusel ajal kuulen päris tihti seal mõnd jõuravat ralliässa.

Ütlesin ühele tänava äärde seisma jäänud lapsele, et ärgu mängigu sõiduteel, see on jumalast ohtlik. Mainisin ka eelnimetatud idioote. Lapsuke noogutas ehmunult. Tema kambajõmmid olid vahepeal hoovi jooksnud, hoovis tehti teise korruse aken lahti ja täiskasvanu küsis magusa häälega, kuidas lastel seal õues läheb ka.
Üks teine lapsuke - ilmselgelt alainformeeritud - teatas rõõmsalt ülespoole: "Me mängime sellist mängu, et läheme sõiduteele ja siis seisame seal kuni auto tuleb!"
Täiskasvanu aknalt (irratsionaalse naeratusega hääles): "Ahah, vaata siis kui tore!"

Mk?*

Sekkuva mõrrana hõikasin nüüd omakorda sinna üles, et: "Ärge laske lastel sõiduteel mängida!" . Kas see mõne täiskasvanu ohutuled käima ka lülitas, ma ei tea, läksin tuppa ära. Eile õhtul igatahes keegi auto alla veel ei jäänud.

------------------------
*Ma ise oleksin sellise informatsiooni peale küll paukselt õues ja vaataksin olukorda üle.

kolmapäev, september 10, 2014

Halle karvu

Eelmisel nädalal sundisin Putukat õpikuid paberisse mähkima, nagu kord ja kohus. See oli piinarikas. Näitan ette ühe kaane, annan juhised, jätan lapse tööd jätkama, lähen kööki süüa tegema... toast kostab: "Eh. Kuidas ma nüüd pidin seda tegema?" Lähen tagasi, näitan ette teise kaane peal, õpik saab mässitud, võtame uue õpiku, näitan, kuidas paberit parajaks lõigata, jätan lapse omapead toimetama, lähen kööki... "Emaaa! Ma ei mäleta!".
Lõpuks tegin täiesti julmalt nii, et näitasin ette ja harutasin näidatu kohe tagasi lahti.
Selle peale sai asi selgeks.

Kusjuures, eelmisel aastal sai see kolgatatee vähemalt korra ju juba läbitud.  Jah, ise teha olnuks lihtsam, kiirem ja valutum, aga põhimõtted on ka tähtsad.  
...............
Teate, ma olen nelikümmend kaks. Mul on absoluutne õigus kasvatada oma peas halle karvu ja mitte pidada neid kuidagi patu- või häbiasjaks. Ühiskond (mõned selle liikmed) on aga jälle võtnud mu kallal sel teemal saagida - et NAINE peab ikka värvima ja ilma värvimata ei ole seksikas -või siis ei ole ma ilma värvimata üldse NAINE. Mingu see ühiskond ka puu taha, kui viisakalt väljenduda. Need on minu juuksed, minu hallid karvad, mõned neist saadavad mind alates 14ndast eluaastast, mõned olen korjanud valusate ja ilusate ISIKLIKE elukogemustega, ma ei kavatse neist mitte ühtegi häbeneda. Muidugi, ma olen elus mitmelgi korral juukseid värvinud, aga sellepärast, et see on/oli fun, mitte sellepärast et mingitele normatiividele vastav olla. Sama meikimisega. Kui fun ära kaob ja värvimine muutub kohustuseks, siis ma enam ei viitsi, ei taha. Pistke oma prokrustika sinna, kus on pime ja päike ei paista! Ma olen oma hallide karvade üle uhke. 

Ma muidugi ei ütle, kus neid veel leidub, peale pea piirkonna. 
Ja üldse kavatsen ma nüüd tuka välja kasvatada. 
..............
Olen Instagrami koletult palju pilte laadinud, niimoodi saab internet tõesti lõpuks täis. Eks see ole ka uue telefoni(kaamera)vaimustus. Või sõltuvus. Ehk läheb üle.

Kunagi ei tea ette, mis inimestele meeldib. Minu kõige rohkem laike saanud pilt on ilmetu ja isegi klantsivaba kaader raekoja platsilt, mida pole suutnud troonilt tõugata ka hunnik üliseksikaid seenepilte.

Tõsi, pilt surnud ja lapikuks sõidetud tuvist on vist kergesti prognoositav suurima läbikukkujana.

Viidiku üliromantilisele Madalmaade renessaansi stiilis makaronipildile võib aga kohe varakult suurt edu ennustada.
Nunnud kiisupildid on ka alati kindla peale minek. Looduse ja linnapiltidega on aga täiesti nii ja naa, juhuse asi.
.................
Käisime laupäeval Kudzu juures, et enne tema ärakolimist Eestist saaks veel lapsed koos mängida.
Pühapäeval olime Viidikuga seenel ja saime pealtnäha palju seeni, mis aga sisse tegema hakates  (kupatades) kaunikesti kahanesid. Soolasin neid paar purki, marineerimine jäi mehele teha. Keetsin ploomimoosi.

Sügis on koriluse aeg. Mitte ainult söödava kraami vaid ka looduse ilu, mis kohe koledate talveolude alla ära kaob. Nägemisnärvi peab ka toitma. Mälestus (ja instafoto) kaugusse kahanevatest mändidest on linnases talvekurbuses vähemalt sama kosutav, kui mustikamoos.
Tahaks veel metsa ja seenele. Või lihtsalt metsa. Metsas oli nii ilus, et... oli kohe. No oli ilus. 

kolmapäev, september 03, 2014

Haige

Olen mitu päeva haige olnud ja suurema osa nendest päevadest lihtsalt maha uimerdanud.
Nüüd on selline tunne, nagu oleks mind kusagilt kosmosest ilma ettevalmistuseta võõrale planeedile visatud. Ja edasi on - ämöff?

Mis Efkasse puutub, siis mulle endale meeldib kõige enam teooria, et kuna Toomas ammu juba vasakule (ja ka paremale) pani, aga ei taha enda presidenditalaari (või mis iganes asja) peale häbiplekki, siis maksti Efkale, et ta endal avalikult margi täis teeks ja president saaks  ülekohtu ohvrit mängides lahutuse kätte. See on kuidagi positiivne stsenaarium - kõik saavad midagi, keegi ei jää ilma. Lihtsalt siiras pea kaotamine oleks märksa nõmedam ja Efkale ka vähem tulus.

Muidu on meie presidendipaar andnud rahvale tsirkust kogu raha eest, minu meelest ei peaks maksumaksja vinguma. Võtame või... vanasti oli ikka laadaplatsidel mingi tola, kes torkas oma pea läbi kulissil olevast august ja lubas ennast tomatitega loopida. Kõik olid rahul ja kõik said midagi.

Nüüd on ju sama diil. Rahvas maksab - ja saab. Kes saab tunda ennast paremana kui riigi esipaar ja kes tunneb mõnusas vennastumistuhinas, et ta on nendega vähemalt võrdne - kui mitte muus osas, siis moraalses mõttes küll.