reede, september 29, 2017

õõõõ

Ja nüüd olen ma haige.
/nördinud
/luristab ninaga
Selline tunne, et kael on juba peast paksemaks paistetanud. Peeglisse ei julge vaadata.
Pea muidugi ei tööta. Hapnikupuudus.
Putukas läks hommikul üksi kooli ja mul on kõik sammud tegemata.

Kiusan disainifirmat, kes teeb meie suhkrunäituse jaoks suhkru ainevahetuse multikaid. Aru ma ei taipa - enda meelest kirjutasin ma neile kena selge stsenaariumi, tartust teadlased kontrollisid selle üle, aga tulemuses on ikka mõningaid valesid ja minu stsenaariumist erinevaid kohti. Niiet saadan aga muudkui storyboardi tagasi ja palun ümber teha. Ei saa ju lasta valesti jätta. Või saab?

Kas see on liigne norimine ja juuksekarva lõhestamine, kui ma rasvumisest rääkiva multika puhul palun, et nad ei joonistaks ülearust glükoosi maksast välja otse rasvarakku lendamas vaid jätaksid selle maksa sisse, kus sellest kõigepealt tehakse vabad rasvhapped ja triglütseriid, mis siis lipoproteiinide poolt rasvrakku viiakse? Sest glükoosi rasvaks tegemine ei toimu ju rasvarakus, rasvarakk ainult talletab lõpptulemuse.

Ai ma olen haige ja pea on paks. Kas ma norin liigselt? Ma ju isegi jätsin ütlemata, et hee, kuulge, las see glükogeeni hargnev ahel koguneb ikkagi lõpuks suureks keraks (nagu oleks õige), et noh, kama kaks, las jääb hargnev lähivaade, aga no... Mul on see kurb ja hale ma-olen-liiga-kuri-inimene tunne praegu. Üldse hale.
Vaadake nummit multikat (ei, see ei ole see meie oma):


neljapäev, september 28, 2017

Probleem või mitte?

Viimasel ajal on mind muuseumis hakatud kohtlema nii, nagu mul kas puuduks mõtlemisvõime või lihtsalt õigus mõelda.
Väike näide - üldkoosolekul kaotas projektor laptopiga ühenduse. Inimene, kes parajasti kõneles, ei leidnud kohe põhjust ja nii ma hõikasin talle, et kontrolligu, kas HDMI juhe on korralikult pesas. Mulle vastati, et see ei saa põhjus olla. Pilt ikka ette ei tulnud ja järgmiseks leidis meie IT tehnik, et juhe tuleb välja tõmmata ja uuesti tagasi panna - mis loogiliselt andis tulemuse, et projektor saigi jälle arvutiga ühenduse. Ainult, et minu arvamus oli see, mida oli vaja ignoreerida.

Eile oli koosolek muuseumi sünnipäevapaketi loomise asjus - ja kui ma ütlesin, et üks lastele mõeldud tegevustest sisaldab liiga palju sisuga mitteseotud vaheettappe, hakkas koosoleku läbiviija rõhuma argumendile, et aga ta lihtsalt palub mul selle mängu kujundada. Vaidlesin üsna kõvasti, mulle ei meeldi teha asju, mida ma pean ebaõigeks. Pakkusin välja ka, kuidas seda loogilisemalt teha. Mingil põhjusel võttis too inimene selle peale hoiaku, nagu ma lihtsalt ei oskaks teha seda, mida tema tahab. Kui rääkisime teisest sünnipäevatoa paketi osast ja ma ütlesin, et see on lihtne (sest see oligi loogiline ja töötav idee), tõstis ta käpakesed üles ja muutus sarkastiliseks: "Jumal tänatud, lõpuks ometi!" Nagu? Mis mõte oli mind üldse koosolekule kutsuda, kui minu arvamust teada ei tahetud. Andke ülevalt poolt käsud kätte ja laksutage piitsa.

Sarnaseid näiteid on veelgi. See kõik on väga tüütu. Ja üldse pole mul selle pasa jaoks aega. Suhkrunäitus on vaja valmis saada, sellega on väga kiire.

kolmapäev, september 27, 2017

Silmad imestusest punnis

Loen FB-st seda arutelulõnga:
mille sisu on, et poed ei tohiks mänguasju ja maiustusi panna kassade lähedusse, kuna lapsed tahavad neid asju, nutavad ja karjuvad ja lapsevanematel on stress.

Heldeke.
Ma saan muidugi aru, et mind on elu hellitanud, mul on ainult kaks last ja Võsuke nendest oli see, kes suurte inimeste reeglid kohe selgeks sai. Putukas on küll mitmesuguseid huvitavaid triangleid teinud, aga eriline mammonahimuline pole temagi.
Siiski. Ma olen neid probleeme näinud. Ma olen karjuva lapsega poes olnud ja sealt välja tulnud. Ma olen seda teinud rohkem, kui vaid kord. Olen vaeva näinud ka muude reeglite kehtestamisega - Putukal puudus vahepeal absoluutselt igasugune ohutaju autode ja parklate suhtes, see kestis aastaid ja aastaid ma muudkui kehtestasin ja õpetasin ja võimlesin ja tõin näiteid. Ja see oli õudne.
Aga mulle üldiselt ei tulnud sellist ideed, et ma oleks tahtnud Putuka koduteele jäävad parklad autodele sulgeda või miskit. Näiteks. (Kuigi ma olin sitaks kuri nende idiootide peale, kes oma autod keset kitsast kõnniteed parkisid ja kutsusin mõned korrad MuPo ka)

Ühe asja õppisin ma nende aastate jooksul ära. Ei, kolm.
1. Sinu õpetussõnad lapsele ei jõua alati ja ei peagi jõudma kohe esimese korraga kohale. Lepi sellega ja seleta uuesti. Nii kaua, kui vaja.
2. Lapsed on erinevad. Mõne jaoks on rohkem vaja naaksuda, teise jaoks vähem. Lepi sellega. Mis siis, et su lapsuke käitub avalikus kohas võimatult - loeb hoopis see, mida sina sellega peale hakkad
3. Teismeliste eri. See, et ta sulle vastu vaidleb, ei tähenda, et ta su jutu mõttest aru ei saaks.

Noh ja muidugi on see poodidest veits alatu, panna lastele meeldivad asjad laste käeulatusse just kassade juurde, aga näiteks... ürgajal kasvasid ja olid laste käeulatuses mitmesugused otseselt ohtlikud ent põnevad asjad, nagu mürgised marjad, mürkmaod, lõkketuli, kivid, ja üldiselt - ellu jäid neist minu meelest need, kelle vanemad viitsisid neile (korduvalt, kui vaja) seletada, et päris kõike ei maksa katsuda ja suhu toppida.

esmaspäev, september 25, 2017

Multiversaalne

Tõestatud: Putuka seljakotis on värav teise universumisse  - võibolla mitmesse.  Kui mul õnnestuks see endale varvuni pähe tõmmata, saaksin paralleelseid ilmu näha.
Variant B oleks palgata väikesekasvuline, uudishimulik ja kohanemisvõimeline inimene, varustada ta mõningate visuaal-auditiivse materjali salvestamise seadmetega ja sellesse kotti toppida. Käsuga õhtusöögiajaks tagasi olla.

Kes on siin püsilugejaks, see ilmselt mäletab rahakoti kadumise lugu. Hiljuti oli nädal aega kadunud Putuka 3DS, mis lõpuks tuli välja sellestsamast kotist, mida me olime juba mitu korda läbi raputanud, otsinud, tuhninud, sobranud. Mõni teisedimensioonlane vist mängis sellega. Ma olen peaaegu kindel, et kui ma umbes nädal hiljem uuesti vaatan, siis ikkagi on selles kotis see laadija, mille kohta T eile küsis ja mida ma eile noh, ei näinud.

Nad* võiks muidugi omalt poolt ka huvitavaid asjusi meie kotti jätta.
--------
Eile, üleeile ja täna oli suvi, kui märkasite. Täitsa kahju oli lopsakaid kõrvitsataimi istutuskastist üles katkuda, aga no maasikad tuli asemele istutada ja nädala pärast olla juba öökülmad, st nad peavad juurduma ju ka.
--------
*Teisdimensioonlased.

laupäev, september 23, 2017

Õhtune film

Vaatame seekord Jack Reacheri filme. Mind jätkuvalt ärritab see, et Tom Cruise sugune moosinäost kämbu on pandud mängima kahemeetrist, vastavalt laia, sõjaväelise taustaga ja usaldust mitteäratava välimusega mehemürakat. Tõsiselt - kas teie ei võtaks Tom Cruise-i autole, kui ta tee ääres hääletaks? Siukest nunnut?
Aga Jack Reacherit? Katkise ninaga mürakat? Nnn-never. Onju.
Sellest igatahes ei piisa, et nad on selles filmis Tomile kõvad pelmeenid silme alla ja kortsud näkku keevitanud.

Film kõlbab vaadata siiski. Ainult et.
Miks on Reachri filmides nii, et kui üks mees kakleb kolmega, siis politsei tuleb ja peab kinni just selle ühe?
Viidik arvas, et ameerikas on nii lihtsalt kombeks.

neljapäev, september 21, 2017

Asendustegelus

Millise prokrastineerimismeetodi valid sina?

Minul pole siin midagi valida, minu aju otsustab minu eest, et nüüd on aeg välja lülituda ja ma jään arvuti taga istudes magama, pliiats käes, vektorid nihkes. 

Heidutaval kombel samamoodi, nagu siis, kui mul depressioon oli ja ma täiesti lambist suvalistes olukordades ära loojuma juhtusin. Ükskord nt kõndides. Ühtlasi oli mu unevajadus siis kümnetunnine (selleni pole ma praegu veel jõudnud) ja muud huvitavad nähud. 

Moodu värk



Muidugi kõneleb minus ainult puhas kadedus, et mina ei saa endale moodsaid rõivaid lubada ei rahalises ega figuuri mõttes ja puha, aga lubage mul siiski imestelleda mõne nähtuse üle, mis on pealinna moepoodide akendele ilmunud.

Esimene ja kõige imelikum asi on läbi liibuva ent vist mitte nii hirmus õhukese püksi kumavad taskuservad. Jääb mulje, nagu oleks kandjal tagumised paled ette keeratud ja lapikuks triigitud. Ja kuna riie ei jäta odavat muljet, siis paistab, et see on meelega. Nagu. Tõsiselt.

Kas sulle, armas lugeja, ei tundu selline asi natukene rõve?




Kõnnin omaette imestades Ivo Nikkolo akna juurde Umm, elegantne seelik, kontsakingad ja spordisokid. Olen kuulnud, et see pidi uus mood olema aga. Olgu, minu viga, ma olen konserv.

Teen kiire järelduse, et kui piduliku riietuse juurde kõlbab kanda SPORDIsokke, siis kõlbab sinna juurde kanda ka Suva kauneid rahvus- ja muude mustritega sokke ja ignoreerin fakti, et selle juurde justkui oleks nõutav süsimusta värvi sire säärejooks.

(Võibolla tohin teha külmal ajal selle liigutuse, et panen jalga paksud sukad ja nende otsa villased sokid ja siis kingad)



Aga sokid on tühiasi. Näikse olevat eriti moodne kombineerida lillega kübar, pildiga pusa, üsna konservatiivse pikkusega (alla põlve) seelik ja lampassidega püksid nende all.

Veel mõned aastad tagasi võis sellist kombinatsiooni pealinna tänaval näha kodutute naiste (täpsemalt ühe, ses kodutuid naisi on vähe) seljas, või siis kandis ta pikka karusnahkkasukat ja selle juurde valget bibot. Või siis olin mina loll ja tema polnud kodutu vaid kõrgmoodi esindav lihtsalt natuke rikkis neerudega küps daam.

Hea uudis asja juures on, et enam pole kellelgi vaja endale moe nimel põiekat külmetada. Meesmannekeenid lampassistatud naismannekeeni kõrval näitavad, et palja pahkluu mood kaob minevikku.


Ja lõppudelõpuks oleme üle elanud palju hirmsamaid ja/või ebatervislikumaid moevoole - paljanabamood, kohustuslik ka talvel; poole perse pealt küljest rebitud säärtega püksid, mis perse vaatlemisel fantaasia hooleks enam kuigi palju ei jätnud; uggid ja haaremipüksid.
See praegune, jah, on vähemalt soe. Mõnus.

kolmapäev, september 20, 2017

Ilgelt kiire

ja stress ja kui on stress, siis hakkab mul nägu valutama.

Kuidas viisakalt ja diplomaatilisel öelda järgmist:
"ora perses, teine tules ja iga kuradima kuli, kes saab aidata, peaks KOHE käed perse alt välja tõmbama ning kaasa lööma"?

Meil on vaja:
inimest, kes oleks kodus nii vene keeles kui rakubioloogias ja loeks üle meie venekeelsed tekstid, sest tõlkebüroost tulid need ootamatult kehvas seisus (ja see avastati ühe vene emakeelega noorteaduri poolt, sest ise me seda ei tuvastanud)
Meil ei ole:
selle jaoks eelarves raha.

esmaspäev, september 18, 2017

Igas muus mõttes

on praegu õunaaeg ja ploomiaeg ja ma ei taha ühtegi frukti enam eemalt ega lähedal ka näha ja lähen ostan paki vinnutatud liha.

Kui seksist rääkida

Eks ole eakohane, et see osa seksist, millega ma kõige kauem eelistan hõivatud saada, sisaldab peamiselt selja silitamist parema abaluu alt. 

Visiitsuhte puhul on risk, et visiit langeb menstruatsiooniga samale päevale. Viimasel ajal on mu tsükkel kahanenud kolme nädala peale, päevad ise aga pikemaks veninud; ja sama tendents tundub jätkuvat. Väga ebameeldiv, aga paistab, et tuleb naistearsti poole pöörduda. Günekoloog, brrr. 

---------
Muudest asjadest ka. Ma ei multitaski. Mingi nõme müüt eeldab, et naine peab suutma korraga mitme asjaga tegeleda - esiteks on see ainult müüt ja teiseks on inimesed erinevad ja kolmandaks, minu tähelepanekute põhjal, rööprähklemise tulemusena tehakse palju asju ära korraga ja lohakalt, selmet teha üks asi ära korraga ja korralikult. Neljandaks, näiteks Viidik multitaskib - palju edukamalt kui mina, ehkki ka tema mitte veatult. Viidik on, muide, meessoost, ma võin kinnitada.  
Teisalt (viiendalt) on muidugi tema se sisustuskaupade poodide fänn ja ise ilutegija ja see, kellel on kodus moodne ahi, nii et ma nüüd ei teagi kohe. 

Stereotüübid on lihtsalt põhimõtteliselt nõmedad.

esmaspäev, september 11, 2017

Tuulispasaks käijatele hoiatuseks

Meie siin, väikeses eestis, loomulikult teame kõik, et tuulispask pole loomulik asi vaid naabertalu ahne perenaine, kes su vilja, küttepuid ja kariloomi tuleb varastama. Tuulispasa tulistamine hõbekuuliga olla nii mõnegi omal ajal liigsest ahnusest terveks või surnuks ravinud.
Amerikamaal olla kah üks terane noormees sarnase järelduseni jõudnuvat, kuigi hõbekuuli asja ta ise ei teadnudki mitte. Jaganud seda mõtet suhtlusvõrgustikuski. Florida šerif aga olla selle kurjasti ära keelanuvat. Paistab, et ta ise kah mõni tuulispasaks käija ikka on.

pühapäev, september 10, 2017

Hell jeah


Mul on kohe kahju draamat vähendada, aga lapsuke leidis oma kadunud rahakoti üles - peale seda, kui ma olin juba Tallinna sadamasse kirja saatnud ja Soomes elavale sõbrale kaevelnud ja  ajanud lapsukese tosse jalga ajama, et nüüd lähme jalutame käidud tee läbi ja vaatame maha ja.. enne väljumist vaatasin ma igaks juhuks sinna, kus ma ise lapse rahakotti hoian ja olgelahked - seal see oligi. 
Tere, noh, talv.
Laps oli selle ise püüdlikult korrektselt ära pannud ja unustanud, sest me kõik teame ju, et ta on hajameelne ja ei pane kunagi asju õigesse kohta, järelikult. 

Suure rõõmuga läksime ja ostsime meile mõlemale 1 jäätis.
Kui nüüd veel see ilmaasjata broneeritud raha ka tagasi saaks, oleks kõik hästi.
Nagu öeldud, reis oli tore. Ööbimispaik oli keskusest küll veits kaugel, käisime seal rongiga, kusjuures rongipeatuse ja hotelli vahele jäi 1,2 km pikkune imekaunis jalutusrada, mida oli lihtsalt rõõm mitmeid kordi läbida. (Kui just vihma ei sadanud.)
Programm oli meil järgine - hommikul laeva - sõit - laevast maha - orienteerusime läbi vihma linnamuuseumi. Tasuta muuseum, väga lahe lastega minna. Kõht läks tühjaks - otsisime, andke andeks, mäcdonaldsi, sest mujal kesklinnas olid hinnad natuke kõrged ja tänavatoidu tarbimist ei soodustanud ilm. Seejärel väike hulkumine raskete seljakottidega läbi vihma ja paari kaubanduskeskuse. Putukas tahtis kohalikke elektroonikapoode näha, aga me kuidagi ei trehvanud neid. Google maps juhatas meile teed, läksime raudteejaama, ostsime päevapiletid, otsisime oma rongi väljumiskohta - urrima keeruline, Helsingis on meeletult palju raudteid, Tallinn on sellega võrreldes täieline kolkaküla, mitte mingi päälinn. Pärast korduvaid teeküsimis kohalikelt - rongiga Haagasse, Googel, avita, jalutuskäik hotelli. Natuke lasin lapsel puhata, siis ajasin ta välja, et läheme uuesti, seekord ilma kottideta, kesklinna ja vaatame, mis muuseumi me minna jõuame.

Jalutuskäik jaama, rongiga kesklinna, kimame Ateneumi, sinna ei lastud enam sisse, uhh, kimame Kiasmasse ja - ausõna, see oligi õige koht, kuhu Putukaga minna. Vaadake, kui Putukas oleks muuseum, siis oleks ta Kiasma. Nii ongi. Muuhulgas andis ta mulle geniaalse idee ühe meie ületulevase näituse kujundamiseks. Ja siis sai kell nii palju, et ükski muuseum polnud enam lahti.

Okei, uuesti rongi peale ja hotelli minnes hüppasime Haaga kohalikust toidupoest läbi, et õhtuks juustu ja leiba osta. Mõlemad kutud. Hotellis oli tegelikult ka spa, aga me lihtsalt ei suutnud. 

Pühapäevaks oli puhtalt sisetunde pealt ja ilma pikemalt kalkuleerimata ostetud laevapiletid kella üheks, mis tähendas, et sadamas pidime olema kell 12, mis tähendas, et üks muuseum pidanuks minu meelest veel ajaliselt ära mahtuma, kuna me ärkasime vara ja lapsega kahe peale sai otsustatud, et mitte loodusmuuseum vaid disainimuuseum, mis asub sadamale lähemal, aga, võta näpust, selgus, kui olime ülesmäge ägades* kõige oma kompsudega kellakümneks selleni rühkinud, tehakse lahti alles kell 11. Kes kurat teeb muuseumi alles kell 11 lahti? Ookei. Ootasime ära, läksime sisse ja samuti väga lahe koht, kuigi me pidime sealt umbes 40 minutiga läbi kimama. Ikka lahe. 
"Kõik olid väsinud kuid rahul"
Kui ma oleks veits hilisema laeva pannud, me oleks siiski loodusmuuseumist ka läbi kapanud, aga olgu. 
Pilte olen pannud Instagrami ja kui viitsin, panen siia ka. 

*Ma ütlesin talle KOHE, et ärgu võtku oma läpakat Soome kaasa, see on RASKE, aga kas ta mind kuulas? Kas üldse keegi kunagi ema kuulab?

Majutuskohaga jäin ma rahule, kuigi vahepeal põrnitsesin pisikest pragu laes ja kujutlesin, kuidas sealt ühel hetkel ülemine naaber mulle kaela sajab, mõte, mis annab tunnistust üksnes minu seiklusjanulisest iseloomust; mul pole muidugi ülearu kõrgeid nõudmisi.

Bookingu kogemus on mul nüüd ka olemas, iseenesest lihtne ja mugav süsteem, kui sa just ei unusta enne broneeringu kinnitamist kuupäevi maniakaalselt üle ja üle ja üle kontrollida ja sellega seoses, need kes pole  bookingut enne kasutanud, saavad mulle veits rahhi teenida ja ise ka soodsamalt, kui logivad sisse selle lingi kaudu: https://booking.com/s/k0rt8594

Ilmaasjata kiitlesin

et ei kaotanud seekord ID kaarte ära. Kodus tagasi, avastasime, et Putuka rahakott on kadunud. Koos ID kaardiga, muidugi mõista. Viimane kord, kui me seda nägime, oli Soomes, enne laevaleminekut pardakaartide ja dokumentide kontrollis. Edasi torkas ta selle endale taskusse ja mina surusin maha mind alatiselt saatva mõtte, et peaks kontrollima, kui hästi ta selle ära pani vms. Noh et tal on nagu aeg suureks saada või nii, et ema kogu aeg ei kontrolliks. Või nii.
Pms võis see jääda: Katajanokkasse, laevalemineku ootamise alale; tunnelisse, mida kaudu laevale mindi; laeva; Tallinna sadamassa ja lõpuks - koduteel lihtsalt maha kukkuda.
Vaimustav.

Soome reis oli muidugi tore, käisime kolmes muuseumis - linnamuuseum, Kiasma ja disainimuuseum. Meeldis väga, aga kogu see dokumentide kaotus ja vajadus neid jälle tegema hakata rikub tuju ära.
Lisaks. Kui dokumendid jäid Viking Line, siis viiakse need Helsingi politseisse. Halleluuja. Kes need mulle kätte toimetab? Sinna helistamine on muidugi kirvehinnaga ja ega nad pühapäeval ei tööta ka; e-maili saatmise võimalust välja ei pakuta. Tallinna sadamasse sai vähemalt kirja saata.

laupäev, september 09, 2017

Oi ma oskan

Muuseum võitis üleelmise aasta eest parima püsiekspo auhinna ja eelmise aasta eest parima ajutise näituse auhinna (tõsiselt, kui keegi teine ei taipa surma teemat käsitleda, siis need ainukesed, kes taipavad, panevadki võistluse kinni, daa). Kõik ni väga tore, aga nõks on selles, et... Vaadake, ma olin mõlema näituse meeskonnas. Ja meeskondadele anti auhinnaraha, mis tuli ära kulutada kultuuriseisideks.
Reisideks. 
Ma olen kodusistuja, reisifoobik, laevasõidufoobik ja ilmselt kardan paaniliselt ka lennusõitu, igaks juhuks ma lihtsalt ei istu lennukisse. Laevu pole mul oma elus täielikult vältida õnnestunud ja need kogemused on olnud enamasti valulised. Need, kes teavad, mis on paanikahäire, saavad aru, need, kes ei tea, neile pole mõtet seletadagi. Aga oma elu vähesed reisid olen ma alati suutnud teha nii, et keegi teine 1. korraldab 2. broneerib piletid 3. organiseerib majutuse 4. hoiab kätt ja talutab mu kohale.

Oma eelmise aasta preemiareisi raha ma lihtsalt loovutasin, ma loodan, et keegi teine muuseumist sai seda kasutada. Sel aastal anti mulle korraldus see faking reis ise ära teha. 
Olguste, võtame Helsingi. Tuttav koht ja suht lähedal. Muuseume nagu muda. Ootan ära mõne suht tuulevaba nädalavahetuse (kuigi sel reedel olid kenakesed magnettormid).
Elus esimest korda lähen ma ainukese vastutava täiskasvanuna reisile. (Putukas on kaasas) (Viidikut ei saa kaasa võtta, sest tema kulud peaks keegi ise maksma, aga ta Remondib ja Parendab praegu oma maja)
Esimest korda ostan ise laevapiletid. (Tehtud)
Elus esimest korda broneerin ise majutuse. Booking.com kaudu. Mulle meeldib, et neil on äpp ka. Nii 21 sajand. Ma olen nii moodne mimm tegelt. Jeah. Meri põlvini. 
Ja nüüd lõi errori sisse. Broneerin, vaatan, et hind oleks odav ja asukoht hea ja osutub, et nii odav koht, et broneeringu tühistamisel raha ei tagastata, noh olgu ja siis kui ma täna hommikul kell viis appimamagansisse paanikaga üles ärkan, läksin eneserahustuseks oma broneeringut imetlema ning avastan, et midafakki, see on paigutatud 28 oktoobrisse!
Aga sõit on täna! Appi! Kas me oleme lapsega kuuse all? Mis nüüd saab? Kuhu ma jooksen? Soome keelt ei oska, inglis on vilets.
Aga, nagu öeldud, ma olen moodne mimm. Kui on äpp, siis ma olen käpp. Tühistan broneeringu, otsin kähku uue ja loodan, et see ei asu kusagil X-dimensioonis. Kirjutan eelmise broneeringu hotellile, et pliis return mai mani, umbes ja loodame parimat
Halvimal juhul olen ma lihtsalt sajaka niisama ära kinkinud (kui nad seda ei tagasta, siis ma nõuan, et nad annetaksid selle kodutute loomade varjupaigale).

Nüüd igatahes istume laevas, mul on Xanax sees ja suht tšill olla, Putukas mängib kaasasolevate nutiseadmetega ja ümberringi sumiseb ebaromantiline varahommikune sõitjatesumm ja ma mõtlen süngelt, mis imelisi asju ma selle sugugi mitte ülearuse sajakaga oleks saanud peale hakata. Ma oleks võinud selle investeerida! Või kasiinos maha mängida! Või raamatuid osta!
Vähemalt ei kaotanud ma seekord ID kaarte ära. 

neljapäev, september 07, 2017

Minge p....

Naeratusest.  Ma olen sel teemal varem kobisenud. 
Minu kallal on FB-s irisetud, et naerata. Pildi peal. No ma saan aru, et ma olengi naturaalselt mõnevõrra kurja näoga ja siis on inimestel kuidagi julgem olla, kui ma endale Wallace&Gromit-i stiilis irve ette rebin. Aga siiski. Mis see kurat kellegi teise asi on? Paljast perset ma ei näita ja relvaga kaamera poole ei sihi, andke olla noh. 
Paari tuttava piltide all olen näinud sama irisemist. Muide, ka meeste. Surve naeratada on naiste suunas küll suurem, aga mehed ei jää sellest puutumata. Ühel mehel on selline lahe keskaegne piklik näoovaal, seda naeratusega moonutada oleks küll patt, ikka on irisetud. Kuulge! Kas te lähete kirikus ka Martin Lutheri pildi alla kirjutama - "Naerata ometi!" 
Ja nüüd just pani üks minu übernunnu sõbranna endast uue pildi üles, väga stiilse, väga nunnu, ei põrmugi kurja, täpselt tema ise, nagu ta ikka on olnud ja krt, ikka pidas keegi vajalikuks iriseda seal all, et sendi eest naeratust palun.
Minge noh. Tõsiselt. Mõnedel inimestel on mingi kramp või sisseharjunud kompleks kohe naeratusi jõuga välja nõuda. Teate, et see on ahistamine?
Kuna teise inimese seinal ei ole ilus tüli kiskuda, valasin oma viha siia. Kinnitage või lükake ümber. 


kolmapäev, september 06, 2017

Parim kild täna

Mõni õpik jäi veel pakkida, Putukas voldib pabereid ja loeb õpikute sisekaane infot. "Ema, vaata, selles intervjuus küsitakse ka liiki."
Tegemist on inimeseõpetuse töövihikuga. Vastan eriliselt süvenemata, et liik on ilmsesti Homo sapiens. Putukas: "Nojah, muidu võib mõni Homo erectus lagedale karata äkki."
Hakkan seletama, kuidas kõik teised inimliigid on tänaseks päevaks välja surnud, välja arvatud ehk floresiensis, mis aga ei ole tõestatud.
Putukas toksib kääriga vihikukaane vastu: "Jah, vaata, intervjueeritavalt tuleb küsida: Nimi, vanus, rahvus, liik."
"Päriselt või?"
Vaatab uuesti: "Ei, pagan, hoopis RIIKI küsiti."

üle künka

On olnud kiired kooli sisseelamise ajad ja seetõttu jäi kauaks esilehele postitus, millest võib jääda mulje, nagu poleks ma oma lapsevanemarolliga või lapsega rahul. Tegelt olen.
Kuues klass. Laps pakkis oma õpikud eile jõupaberisse ja täiesti mäletas, kuidas seda teha. Tõsi, tulemus jäi nii mõnegi raamatu servades ülearu kohev, avar ja ekstsentriline (et mitte öelda viltu) aga ta tegi seda ise. Teooria ütleb, et teatud asju on parem lasta lapsel teha ise, selmet rõhuda õigsuse, tõhususe ja stiili peale*. Ja harjutamine teeb harjutajaks.

Helgeid hetki on ikka palju. Kõige helgemad tavaliselt siis, kui me kella seitsme paiku üle künka Falgi teel koos bussipeatuse suunas kõnnime, hommikune päike (või vihm või rahe või) näos ja räägime. Isegi kui ma endale kunagi autojuhiloa saan ja auto soetan, ei hakka ma ikkagi last autoga kooli viima, sest siis ma räägiks temaga ainult niipalju: "Ole hea, ära sega, ma KARDAN LIIKLUST!" Jalgsi liiklemine nii keeruline ei ole ja meil on näiteks selliseid jutuajamisi:

"Ema. Kas on mõeldav selline inimene, kelle LIHASED kaaluvad 20 kilo?"
Suurepärane võimalus inimese anatoomia kohta kiire loeng pidada.
"Okei. Aga ema. Kas selline inimene on võimalik, kelle lihased kaaluvad sada kilo."
Võtab mõtlema. Teoreetiliselt on see muidugi võimalik, aga mitte eriti tõenäone nähtus.
Siis teadis ta ära öelda, et siseorganid on ingliskeeles internals. "Ja välisorganid externals". Loogiline. Seda teab ta arvutimängust nimega Terraria. Kus on, muide, relv, mis pöörab vastase pahupidi, siseorganid väljaspoole.

Või täna hommikul bussipeatuses:
"Ema. Kas sa tead, mis on sisalikel paremini kui inimestel?"
"Nooh... ütle ruttu, sinu buss tuleb."
"Neil ei ole seksuaalsel teel levivaid haigusi." Ja läheb bussi peale.
Päev on jälle tehtud :D
---
*Okei noh... ma ikka ütlesin talle ka, et kuule, murdejooned otseks palun ja paki korralikumalt. Ühe korra. Või kaks. No ma olen ka ainult inimene!

reede, september 01, 2017

Päris raske

on rahulikuks jääda sellise dialoogi kestes:
-"Ma ei tea, kus mu pinal on, see on kadunud! Seda lihtsalt pole!"
-"Mine otsi oma koolikott ja lauapealne korralikult läbi."
-"Ma juba vaatasin, seal ei ole!"
-"Mine vaata veel kord, tõsta pliiatsikarp riiulist eest ära, jne."
paus.
Tuleb tühja pinaliga.
- "Ma ei tea, kus mu pliiatsid on, need on juba ammu kadunud!"
- "Mine vaata veel kord oma lauapealne üle."
- "Seal pole! Ma vaatasin juba eile!"
- "Mine vaata veel kord."
- "Ma vaatasin!"
paus. Longib jalgu järel vedades oma tuppa.
Tuleb teise pinaliga, mis on pliiatseid täis.
- "Aga kõik tintenpenid on tühjad, nii et sellest kasu ikkagi ei ole."
Kontrollin tintenpenid ja nende tagavaraterad üle. Leidub kaks mittetühja. Pluss kuus tühja südamikku, mille kohta ma ei saa aru, miks neid omal ajal kohe ära ei visatud.
- "Kus su sirklikarp ja sirkli tagavarajupid on?"
- "Need on ammu ära visatud. Neid pole!"
Loen kümneni.
-"Meil on nüüd kaks varianti - ma kas tulen sinu tuppa, vaatan su lauda ja saan pahaseks, sest see on segamini, või sa lähed ja koristad selle ise ära ja leiad oma asjad üles. Kumba sa eelistad."
- "Ma juba vaatasin! Ma võin veel vaadata, aga seal ei ole!"
- "Kui sa leiad oma laua alt mõned mustad sokid, palun too need mustapesukasti."
- "Ma juba vaatasin! Seal ei ole! Okei, ma võin veel vaadata."
paus. Tuleb teisest toast töökorras sirkliga. Sinna jäi veel üks komplektne, aga vilets sirkel.
Ja nii edasi.

Head esimest septembrit!