reede, august 21, 2015

Kell palju

ja ma peaksin magama, raamat neelas juba niigi mu haprast uneajast suure ampsu. Poole kaheni öösel lugeda, või hullu. Ega enam ei olda 24 ju ometi! Aga hea lugemine tekitab joobe, mida tahaks aina pikendada ja pikendada, kuniks raamat tühjaks loetud, pohmellgi on hommikul tagatud, rõngad silmade ümber ja magamatusest peavalu.
Raamat on "Harry Augusti esimesed viisteist elu". Üle pika aja fantasy, mis on ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ei unusta loogikat (viga, mille muidu teevad pea kõik ajarännujutud) ja mille läbiv idee on uudne, vähemalt mina pole sellist enne lugenud. Mingis mõttes on tegu Asimovi "Igaviku lõpu" pahupidi pööramise või vähemalt tühistamisega - kui selles jutus sõdis kangelane nende vastu, kes ohtlikku progressi takistasid (mõni mõis, kui suurem osa Maast muutub radioaktiivseks kõrbeks, ütles talle sellistes lugudes kohustuslik ilus-tšikk-mehe-kõrval), siis "Harry Augustis" on kangelase pühaks ülesandeks takistada inimest, kes progressi ülemääraselt tagant õhutab. Kusjuures tehnoloogiat tal abiks ei ole.
-------------
Sain oma uue-vana arvuti* klaviatuuri taustavalguse fn nupud lõpuks tööle. Win 8.1 draiverid kõlbasid win 10le ka. Nende otsimine viis mind aga mitmel korral eksiteele. Lõksudesse, millesse mind ahvatleti lubadustega kõik mu draiverimured nüüd ja edaspidi ära lahendada ainult piiisikese tasu eest. Punaste kardinate tagant helendasid ahvatlevad ihud ja tumedad silmad plinkisid kutsuvalt. Õhus hõljus viirukilehk. Jne.
Sapienti sat, avita, guugel!
-------------
*Minu uus, Nirti vana.

kolmapäev, august 19, 2015

Hiina ime ja uni


Tellisin Aliekspressist veetleva vidina nimetusega nutivõru ehk aktiivsusmonitor ehk smartband, nimega Mi Band. Ajendiks peamiselt asjaolu, et telefon saab mu samme loendada siiski ainult siis, kui ta on sammumise ajal mul kaasas. Niimoodi läheb suur hulk samme, eriti maal olles, lihtsalt raisku - ei loendu! Jama ju! Hiina ime tuli kohale pooleteise kuuga, maksis miskine 15 euri. Pisike ovaalne jubin (pildil paremal all) tuleb sokutada silikoonist käepaela pessa ja panna randmele nagu kell. Laadimiseks tuleb jubin rihmast välja võtta ja kaasasolevasse laadijasse torgata, mis omakorda tuleb ühendada arvuti usb pessa. Olgu öeldud, et algne, musta värvi käepael rebenes selle manipulatsiooni käigus pesa servast ära ja ma pidin uue tellima, ülal paremal lilleline, hind miskine eur, free shipping. Neid silikoonpaelu peakski kohe varuks olema. 

Miks ma just selle toote Ali vuflite tohutust sortimendist valisin - põhjuseks on seadme vee-, põrutus-, tolmu- ja lollikindlus, samuti pikk akuaeg, täpsemalt 30 päeva ühe laadimisega. See suudab mõõta samme ja üldist aktiivsust (nt jooga tuvastab ta liikumisena äragi, kuigi nõudepesu just mitte. Ega ka mitte suuremat osa seksist.) ja monitoorib und ning edastab kõik andmed telefoni (millel peab olema bluetooth 4!) äppi. Teatab värisemisega ka sissetulevast kõnest, väga kasulik tänavamüras. Ekraan - pole. Kellana kasutada - ei saa. Telefonis mängivat muusikat selle vidina kaudu vahetada ja kõnesid vastu võtta (Kit Kit! Kus sa oled?) ka ei saa, aga selliste võimekustega seadmed maksavadki kümneid kordi rohkem ja nende akud peavad kolmekümneid kordi vähem, niiet millest me räägime? Ma tahtsin sammumõõtjat. Asi töötab ja mina olen rahul. 

Olen oma täiskasvanuea veetnud õndsas illusioonis, et suudan hästi magada igasugustes tingimustes, rongis, bussis, keemia tunnis, pedagoogilise psühholoogia loengus esireas, rahutu lapse (kuigi mitte norskava isiku) kaisus ja nii edasi. Et probleeme on mul ärkvel püsimise, mitte uinumisega. Olin oma hea une üle uhke.
Viimasel ajal on elu näidanud vastupidist. Hakkan vist vanaks jääma - unehäired ja uinumistakistused jälitavad mind muuseumist hotelli ja hotellist bussipeatusesse. StPeterburgis näiteks segas mul magamist võõras koht ja öösel kellpoolüks akna taga jõristavad ilma summutita motikavellod. 
Kodus, siiski, uskusin, et magan. Pikaajaline monitoorimine Mi Bandi abiga on näidanud, et eksitus seegi. Täna öösel (telefoni kuvatõmmis pildil ülal paremal) olevat ma umbes tund aega lausa ärkvel olnud. Mida hekki. Kes on rikkis? Riist või mina?

esmaspäev, august 17, 2015

Räägitakse

et tahvliturg olla vabalanguses ja et tahvel kui selline vajab kiiret kontseptimuutust. 
Kuulge, milles küsimus? Ma juba aastaid jauran, et kui tahvel, siis olgu ka krihvel. Et näppudega ei näpita. Et pliiatsit ei leiutatud mitte selleks, et näpud puhtaks jääks, vaid tõsisematel põhjustel. Et nii visuaalne asi, nagu tahvelarvuti, on ilma KORRALIKU krihvlita nagu vana ajaleht, kusjuures esialgu ei saa sellest isegi maalrimütsi voltida. 
On jah olemas puutepliiatseid, olen vist mingi kümme erinevat läbi katsetanud, aga mitte ükski ei tööta veel nii hästi, kui normaalne pliiats normaalsel paberil. Kusjuures on olemas ka vägagi tegusaid joonistusäppe. Mida ei ole, on riist. Tehke see kontseptimuutus ära ja müük paraneb! Kaua ma ootan?

Mis veel? Värviline e-ink paluks, igas muus mõttes tavafunktsionaalsusega tahvlitele. Et ma saaks päeval taustavalguse välja lülitada ja krihvliga hoogsalt vehkides visandeid teha. Taktiilse ekraaniesituse võimalikkus. Kokkuvolditavus - noh et panen ta kinni A5 formaadis kaustikuks ja kui teen lahti, siis on mul ees A4 paber. Võimalusi kui palju.

laupäev, august 15, 2015

Turism ei ole nõrkadele

Ei, tõesti ei ole.
Tegelikult tulime kolleegidega Piiterisse muidugi tööasjus, ent boss jättis meile piisavalt aega ka kultuuri manustamiseks. Arengud ja Katsumused algasid kohe Peterburis Balti vaksalis bussi pealt maha astudes, kus taksojuht tegi meile selgeks, et a. alla kahe tuhande rubla meie sihtkohta meid keegi ei vii, b. me oleme lollid, kui sellises kõrvalises kohas tundmatus hotellis tahame ööbida. Kolleeg, kes meile hotellitoad broneeris, läks juba täiesti pabinasse, ta on alati väga kohusetundlik ja süümekas. Kohapeal selgus, et me elame a. keset kultuuriasutuste parve ja Ermitaažist 20 min jalutuskäigu kaugusel ning b. panen ma siia oma luksnumbri pildi, kusjuures etteruttavalt c. hiljem selgus, et selle marsruudi taksosõit maksab tegelikult umbes 600 rubla. Ainuke kehv asi siin on tõeliselt nõrk hommikukohv, aga paljureisinud kolleegid kinnitasid, et Euroopa hotellides pole see sugugi parem. 



Samal päeval sai kõvasti tööasju aetud, õhtuks olime suht laibad ja midagi eriti põnevat ette ei võtnud. Peale eine restoranis "Biblioteka". Sümpaatse nimega sümpaatne einestamiskoht, kus eurodesse ümberarvestatult maksid väga head toidud naeruväärselt vähe. 

Järgmisel päeval võtsime seevastu ette 3 kirikut ja Peeter-Pauli saare. Ronisin lõpuks üksinda Iisaku katedraali torni. Selgus ka, et enamustesse muuseumitesse ja kirikutesse saab ICOM-i kaardiga täiesti tasuta sisse, kuigi vastavat infot kassa juures väljas ei ole. Tuleb küsida.

Õhtul tegi boss piduliku õhtusöögi välja restoranis "Katjuša". Nevski prospektiga ristuvatel väikestel põiktänavatel (millest ühes asub ka meie hotell) on kombeks alternatiivmuusika esindajatel Nevski pool otsas oma võimendajad ja värgid suvaliselt maha panna ning kontserti andma hakata, raha kogumiseks karp või müts. Mõni on väga lahe, mõni võiks pigem koju jääda, maitseasi, aga see femonen on iseenesest lahe. 


Tänaseks jäi Ermitaaž, soojenduseks võtsime natuke Vene kunsti teises muuseumis ja käisime magusapoes, mis on juba omaette muuseumivääriline asutus.
Ermitaaži jõudsin  korralikult läbi küpsetatuna, mis ongi sobilik seisund võtmaks osa (eriti nõuka-aja taustaga inimesele) ülimalt masohhistlikust üritusest "Seisa muuseumi piletisabas". Tund ja veerand. (Veel ICOM-ist - hiljem kinnitas teine kolleeg, et selle kaardiga oleks pidanud ka teisest uksest ja ilma järjekorrata saama, lisaks sellele et tasuta. Nu... meie igapäevast masohhismi anna meile tänapäev.) Jõudsin kohale ka ikka, ning komberdasin arvestatava hulga saale läbi, kuigi impressioniste üles ei leidnudki. Põhiliselt sain renessaansiga vastu pead. Vana-Egiptus oli rahvast täiesti tühi, aga sinna jõudes olin ise nii küpse, et mitmete tuhandete aastate vanused artefaktid mind enam eriti liigutada ei suutnud.


Mul on ausalt ka kultuurimürgitus. Turism selekteeribki täiesti edukalt tugevad ja nõrgad eraldi ja ellu jäävad need, kes ei unusta vahepeal venitusi teha.
Käisin loomulikult ringi nagu Kettamaailma hullunud turist ja muudkui klõpsisin; ainult selfie-sticki ehk endlikepikest ei ostnud, küll aga kuulsin oma kaamerast pidevalt, et "Roosa on otsas!" Selle vastu aitas akupank. Ülejäänud pilte võid vaadata siit:

neljapäev, august 13, 2015

023, 033, 049, 066


Veel paar väljakutsepilti. Veekraan eeldatavasti on metallist.
033 - Midagi, mis tehtud metallist
049 - lihtsad vormid














Nii õun kui vana tool on meie hotelli sööklast; hommikusöök polnud just suurem asi, aga kõhu sai täis ikka. Toolid olid lahedad.
066 - õun
023 - vana tool

Joonistasin

021 Kortsus paber
veel paar asja joonistamisväljakutsest. Olen reisil - Piiterisse sõitsime kolleegidega. Hotellitoas pole õhtul midagi tarka teha, mingi piduloom ma ka ei ole. Fotosid Piiterist saab näha kas minu Instagrami kontol või siin hiljem, praegu panen joonistused üles.

Olgu öeldud, et St Petersburg on väga tsiviliseeritud linn, wifi on iga nurga peal ja igas kohvikus - tsivilisatsiooni alustala. Kuigi hotelli wifi vahepeal pidurdas, sai ka see asi korda.

022 - paberkott. Küll mitte pruun,
aga ausalt, mis seal vahet on?
Tunnen ennast siin nagu totaalne maakas väga suures suurlinnas, oma osa on muidugi sellel, et siiajõudmiseks pidin täna hommikul 4:45 üles tõusma; olen järjekordselt sooda. Vala sidrunimahla peale ja kihiseb.

Väsimus kutsub esile veidraid ängistusi, mida ma arvasin olevat ammu selja taha jätnud. Tunde, et ma pole siin maailmas õiges kohas. Väga pubekalik.






teisipäev, august 11, 2015

Sooda


080, minu jalad
Tegin puhkuse ajal haltuurat, haltuura on püha. Seda üle vaadates sain teise pakkumise, aga hästi kiire - tehku ma nädala ajaga kirjeldustõlge objektile, milletaolist ma pole enne käsitlenud. Oh johhaidii. Kogemus seegi mõtlesin, ja võtsin pakkumise vastu.

Ega ma magada pole saanud, täna loeti see kirjeldus linti, kvaliteedis pole ma ka eriti kindel, aga kuna enam midagi muuta ei anna,siis mis seal ikka. 

Tõin Blondie maalt koju. Too oli vahepeal õppinud hiiri püüdma, esimese puhul kasutas igatahes meetodit "istun hiirele peale ja kuulan imestunud näoga, kuidas ta piiksub". Kuna ta olukorra kontrollimiseks pidi ennast kergitama, pääses hiir jooksu ja Blondi jäi teda mööda pimedat aeda taga nuhkima. Hiljem tõhustas ta oma meetodeid niipalju, et tootis pererahvale esitamiseks ka mõned laibad. Triibu pidi teda ikka üle trumpama nahkhiirelaiba esitlusega. 
079, käsi hoidmas õuna
Õudsed proteiiniraiskajad on need kassid. Söögu ära oma saak. 

077, võtmekimp
Teen jälle paar juppi joonistamisväljakutsest. Pikk vahe on jäänud. Palju asju on jäänud joonistamata ja vist jäävadki. Nu ei ole aega ega eriti mitte jaksu. 




esmaspäev, august 03, 2015

Poliitik kaotas mõistuse

Ma tegelikult päriselt ei usu, et pagulaste siiatulek maailma oluliselt paremaks paigaks muudaks, sest ressursid. Needsamad, mida omagi vaestele ja viletsatele ei jätku. Ja mida fakki me nendega siin peale hakkame? Lisaks see, et suurem osa pagulasist on noored mehed, mitte lapsed, naised ja vanurid. Kahtlane värk - aga nii oleks see ju ka  kümne tuhande kreeklase, venelase või hiinase siiavoolamisel. 
Kahjuks aga näevad üsna paljud kallid kaasmaalased pagulaste suurima süüna hoopis nende nahavärvi ja räägivad pagulastest ainult kui murjamitest (unustades sujuvalt kõik ukrainlased, jms europiidse välimusega pagulased) ning vankumatu loogikaga arvavad ka, et kui A, siis tingimata B ja seetõttu C, st et kõik kohalikud mustanahalised on pagulased - järelikult sotsiaalprobleem.  Järelikult A võrdub C-ga ja sama võrdus peab kehtima ka vastupidi. 
Halleluuja. 
Kristiina Ojuland teab sellele sotsiaalprobleemile kiiret lahendust - kõik tuleb kirja panna. Mida ta nende nimekirjadega pärast peale hakkab, jääb saladuseks. Minule meenuvad igatahes küüditamisnimekirjad, juudimärk natsisaksamaal ja muud toredad nimestikud Nliidu perioodist - ajast, kui elu oli palju lihtsam ja mõtlemist polnud ette nähtud. Ent kui NLiidul oli olemas suur tühi Siber, siis Ojuland saab oma  nimekirjast inimesi ainult Kuu peale saatma hakata, mitte mujale.
Või gaasikambrisse, kui sõbrad totalitaarrežiimimaalt veits gaasi annetavad.