kolmapäev, märts 31, 2010

Ja kevad jah

Süda puperdab, peab kohvijoomise jälle maha jätma. Enne ka juhtunud. Kevadeti just.
Magada tahaks.
---
Hahaha...
Bauhof helistas ja teatas, et mul on üks kampaaniatekk saada. See, mis pidi jaanuaris kätte antama. Kleepsude eest.
Kui nõuaks nüüd vanale võlale protsendid otsa, kas siis saaks 13 cm laiema teki?
Ja Lasnamäele ronimise mõte tundub vastumeelsena.

Loomevõimest

Head uudised meile, gerondid.
Parimad ajad on veel ees!

teisipäev, märts 30, 2010

kellakeeramine või sessistress?

Peeglist vaatab vastu hall ja paistes silmaalustega nägu. Ei, see pole ealine iseärasus, sest paistetus muide suudab isegi peened kortsud silme ümbert ära peita. (Mis pole eriline boonus, ma armastan oma peenikesi kortse. Mulle ei meeldi hoopis füüsiliste suurvormide ümberpaiknemine gravitatsiooni mõjul. Olen nõus välja nägema nagu kraklee, ainult lubage mul selle all trimmis lihaseid evida. Sh ka miimilisi.) Ja hambad logisevad. Need, mis peaks muidu terved olema.
Kas kellakeeramine jõudis mulle alles nüüd kohale või siiski mõjub asjaolu, et nädalavahetust ei olnud ja erinevalt tavalisest, Ott seekord ei jäänudki esmaspäevaks-teisipäevaks natuke haigeks, et ma saanuksin temaga kodus istuda-lamada-molutada? Dammit, laps, sa oma ema peale üldse ei mõtle?
Aap käib praksis, homme läheb LOR-arstile. Ott käis isaga lastearstil, täna (mis nõudis küll minu poolt natuke sisisemist ja plaaniväliseid bussisõite, aga siiski), tuleb tallegi LOR-arsti aeg kirja panna. Ja soovitati silmaarsti ja hambaarsti väisata. Hambaarsti võtan mina, silmaarstile las läheb Tanel, meie (minu) peres on kõigil nägemine nagu raisakullil. Natuke ainult kipub mu käsi lühikeseks jääma, või siis õigemini klaviatuuri juhe.
Täpi sai nädalavahetusel hakkama erakordse vägitükiga, põgenes puurist ja näris mu rohelise teki sisse augud.
Triibule sai eile kaitsesüstid tehtud ja 13. aprillil kampaaniahinnaga ta steriliseeritakse.
Muidu oleme kõik elus, tänan küsimast.
----------
Leidsin Nirti blogist teabe, et olevat Tanelil olnud ID kaardi lugeja.
Kui lugeja, siis kas ka ID kaart? Vanasti oli ta selle dokumendivormi vastane. (Ma ei saa küll aru, miks, aga ju see on minu viga) Igatahes, Tanel, vihjeks sulle - ID kaardiga - kui see Sul nüüd on - e-patsienti sisse logides saad näha, mida sinu lapsega on eesti med-süsteemis tehtud alates selle aasta algusest. Ja loomulikult ka iseenda andmeid. Ma olen selle info nüüd edastanud.
----------
Ohohohoh.
Otile LORarsti aja sain 7 mai, 9.20, knk-s. Dr Sven Kivioja. Mul on siis sess, Tanel läheb.

Hambaarsti aja sain 6. aprilliks, kell 8, Toompuiesteel.

pühapäev, märts 28, 2010

appi

Ergonoomikat loeb meile Viljo Viljasoo. Alleaa.



Teisel ergonoomika lektoril, Mart Asil, on hääl kapitaalselt ära. Ta kähises midagi selle põhjuste kohta, mainis ära ka heli kõrguse, aga ma ei saanud aru.

Neil ergonoomikategelastel on mingi isiklik kamm keeleteadlastega.
Erialase terminoloogia pärast.

Mis on artefakt sinu meelest?

Ja tänase päeva kolmas ning viimane esineja, Matis Luik, kes räägib riskianalüüsist, vaatab auditooriumi oma eriti ugri näo hallide silmadega, naeratab usalduslikult ja ütleb: ma sain uue arvuti. Päriselt ka. Ma veel päris hästi ei oska seda kasutada.
Siis annab hiire ühe esirea neiu kätte ja laseb tal, ise kaardikepiga ekraanil vehkides, oma arvuti kuvapilti opereerida. Neiuke osutub natuke kehva nägemisega olema, mispeale ma haaran hiire endale ja sokutan enda kõrval istuvale M-ile, kes küll alguses vastu puikleb - aga mis tal üle jääb. Tema on ju arvutiõpetaja.
Lektor ütleb: "Ja kõks" ning M klõpsab nuppu, ekraanile tuleb uus slaid.
M ei jää mulle seda võlgu. Loengu lõpus vajab õppejõud abikätt, kes tema arvutis tabelisse näidisandmeid toksiks. M nügib mind püünele. Nii tekib kooslus, kus õppejõud seisab ekraani ees, M istub tudengite seas, hiir käes ja mina pean klõbistama auditooriumi hõigeldud teksti tabeli sinna lahtrisse, kuhu kiuslik M sõbralikult naeratava õppejõu juhendamisel just kursori viskas. Läpaka pilt on loomulikult projektoriga kõigile tudengeile nähtavale kuvatud. Seega ka minu võimalikud kirjavead. Pühapäeva pärastlõunal.

Kõik see toimub Maaülikoolis.

kolmapäev, märts 24, 2010

Tütarlapsed akna taga

Õhtuti juhtub vahel huvitavaid asju.
Olen Otiga rahumeeli toas, joonistame, mängime, valmistume juba magama minema, äkki keegi koputab. Aknale. Lähen vaatama - teismeline tütarlaps. Tuttav nägu, ennegi Aabil külas käinud. Sõbranna üks paljudest, mitte pruut. Ainult et praegu pole last kodus. Ja ilm on rõõõõveeee. Lörts lendleb vasakult paremale, paremalt alt üles ja õkvaprõlla otse näkku. Lasen tütarlapse tuppa ja helistan pojale. Too vastab, et ta ei plaaninud niipeagi veel koju tulla.
Laenan tütarlapsele helistamiseks oma telefoni, pärast telefonikõnet lahkub ta lörtsisesse öhe. Ok, minu õhturahu jätkub, panen lapse magama, istun ise arvuti taha, kui umbes veerand kaksteist jälle koputatakse aknale. Seekord on kaks tütarlast akna taga (üks nendest sama, kes enne käis). Mul on kulmud juba pooles kuklas, lasen tüdrukud sisse (no ei ole telkimise ilm) ja helistan uuesti järeltulijale, kes nüüd peaks juba niiehknii koju tulema. Homme koolipäev. "Mis nad tahavad ööbima jääda või?" küsib jahmunud esiklaps, ja lubab siis kohe tulema hakata. Kõrvaltoas plõnnib Ilja baskitarri, ilma võimuta, tuhmilt. Tüdrukud istuvad köögis ja ajavad juttu, siis lähevad Aabi allüürnikuga suhtlema. Mina mõtlen, et asustustihedus mu pisikeses korteris hakkab tasapisi taluvuse piire ületama, aga johhaidii, see ilm. Ja hakkan madratseid kokku otsima.
Kui Aap koju jõudis oli tüdrukutel otsus tehtud, mõned kõned peetud - nemad lähevad viimase trolliga Mustamäele ühe teise sõbra juurde ööbima. Seepeale ma lihtsalt pidin küsimusi küsima hakkama, ehkki ma seda tavaliselt teha ei armasta:
M: kas te ei ela Tallinnas?
Td:Ei, tulime koolivaheajale. Me niisama.
M: Kas te niimoodi hilja õhtul ringi liikudes kurikamõrvarit ei karda? Või seda toruga peksjat?
Td: ee..eei? Ei ole kuulnudki.
Selgitan.
Üks malbe (ausõna. isegi külgedelt kiilaks aetud soengutega on nad mõlemad väga malbed ja sõbralikud) tütarlaps lubab kurikamõrvarile jalaga munadesse anda, kui see lagedale peaks ilmuma. Selgitan uuesti, ja rõhutan, et kiired jalad pluss hele kisa on külmrelvastatud kaagiga kokku puutudes parim kaitsevahend. Aap saadab tüdrukud bussi peale ja minu peas tiirlevad küsimused, mida ma oleksin pidanud, aga ei jõudnud või ei võhmanud esitada:
Kas teie vanemad teavad, kus te olete? Äkki nad muretsevad? Kas teil on kodus probleeme? Kas... Miks...?

Miks (need/mõned) noored tüdrukud niimoodi ringi hulguvad? Lähevad koerailmaga teise linna, ilma et üldse uuriks, kas neil on seal kuskil ööbida? Tulevad akna taha koputama... kui palju kordi on nad meie juures nii käinud, et mitte kedagi pole kodus? Mis neid taga ajab?

Aap vastas tagasi tulles mu küsimustele: a nad lihtsalt niisama tšillivad ringi. Nende vanemad on ammu käega löönud. Ei neil on kodud olemas küll. Kui ma koolis ei käiks, ma hulguks ilmselt samamoodi. (jeah, rait. mu mugavlev pojake)

teisipäev, märts 23, 2010

oli


Nädalavahetusel koorilaager, metsa sees, vanas jahimajandi majas (vms).

Ilm oli nii lörts, et Ott õues ei käinudki. Ja milleks, kui telkida ning ringi joosta sai ka suures saalis ja koridorides? Lõkke asemel oli seal olemas elusa tule kolded kahe hiiglasliku vanaaegse ahju näol.









Nägime kitsi. Päris lähedalt. Nii minnes, metsas, kui tulles, Ülemiste järve jääl. Loomad on näljas ja tulevad inimestele üsna julgelt ligi.

Meie koori paaniline ahjukütmine äratas talv läbi tühjana seisnud majas sinna hulgakaupa talvituma jäänud liblikaid, kärbseid, ja ühe sisaliku.
Ja loomulikult me laulsime.

Vanas jahimajas leidus võluvaid vanaesemeid. Üks nendest oli jahimeestele disainitud plekist kandik, pildil kunstipäraselt paigutatud rebaselaip ja relvad.


esmaspäev, märts 22, 2010

Aga alati saab halvemini ka minna

Kui ma oleksin oma esimese peikaga, Mittehumanoidse Eluvormiga, kokku jäänud, istuksin tõenäoliselt tema kinnisvaratankistina vanglas. Samal ajal, kui tema hispaanias suusataks. Mõnikord on mu intuitsioon pannud mind ka õigeid asju tegema, olgugi, et toona, selle mehe juurest jalga lastes, ei teadnud ma ta hiilgavast kurjategijakarjäärist midagi.
Ei, ma ei paljasta siin ta isikut :D
Ent noored tüdrukud, vaadake ette - kõige hullemate meestega võite kohtuda kooli abiturientide ballil või omaenda kodus. Seevastu tutvumine internetis tundub täiesti ohutu olevat.

reede, märts 19, 2010

rahast veel

Nojah, selle kuu elatisest olen ma kätte saanud ainult 700 kr, Tanel väidab, et tööandja ei maksa talle õigeks ja lubatud ajaks. Nüüd Tanel ise helistas mulle, tööandja olevat väitnud, et ta on Tanelile maksnud aga Tanelil raha arvel pole (veel) Vanasti oleksin ma selle aja peale kahtlustavaks muutunud ja tööandjale helistama hakanud. Nüüdseks olen ma tööandja käest saanud tagasisidet, mis selle infoallika minu jaoks ebausaldusväärseks muudab.
Mis te arvate, sõbrad?
Kas Hoseignasio leiab Mariaga ühise keele? Kas Danielo rääkis tõtt? Porke? Kelle peale me kihla veame?
Ei, ma veel ei viitsi ärrituda, aga arved tahaks siiski varsti ära maksta.

stressist

http://www.jyritk.ee/index.php?page=80


Ja raamat:


Aga mina?
Mina võtsin eile fluxi (oli 1 leheke järel siiski) ja täna fluxi ja kuigi see ei peaks nii ruttu mõjuma, tunnen end kut lilleke... peaaegu. Aabi pärast on mure. Ott on suht terve.
--------------
Aap on nii palju haigusega kodus olnud, et ta õppetulemused ja ka õpimotivatsioon kannatavad selle all (pluss veel eraelu komistuskivid). Uuesti on alanud tema poolt see jutt, et: ma ei suuda õppida, ma ei suuda! Ma lihtsalt vahin materjale ja ma ei suuda kaasa mõelda!. Lapse pärast mures, tahtsin teda juba psühhiaatri juurde vedada. Veensin ja veensin, ta oli juba peaagu nõus vähemalt arstiga rääkima. Noh, et kuna ravimite võtmine pole ju kohustuslik. Aga et las asjatundja ütleb.
Nüüd aga selgus, et eelnevate õppetulemuste eest sai ta ehituskoolist vähemalt kahe kuu jagu rahalist toetust. Koolis talle selle kohta sõnagi ei öeldud, raha lihtsal potsatas arvele. Ja seisis seal, kuna Aap ei tulnud selle pealegi, et midagi võiks olla. Mina näen tema kontol toimuvat, kuni ta on alaealine, mina täna panka vaatasin ja mina talle seda teatasin - poiss, sa oled minust rikkam :D Ehituskool maksab sind kinni :D
Hahahaa, mida! Mingepekki! röögatas Aap, kui sellest kuulis. Jess! Jaa, ma teen oma puudutud tööd kõik ilusti korda! Jaa, ma hoian oma õppimise nüüd paremas korras! Jaa, ma suudan! Jess! (Neil arvestatakse iga kuu õppetulemusi järgmise kuu toetuse maksmisel eraldi) Silm särab ja õpimotivatsioon on tagasi.
Hm, kusjuures... kui ma ise talle sellise summa andnuksin, siis see ilmselt niisugust efekti ei oleks kaasa toonud. Koolipoolne, ametlik tunnustus, on märksa kõvem sõna. Eriti, kuna see on Aabi elus esimene kord sellist toetust saada, ja kuna eelnevalt oli kuulda, et tavaliselt esimese kursuse omadele siiski raha ei anta.
Vaat sulle präänikut, mis paneb jalutud kõndima ja kurdid kuulma! Arstileminekuplaan sai seekord tühistatud.
:D

neljapäev, märts 18, 2010

motivatsioonipuudus

aju ei tööta, sitt on olla, midagi ei seisa meeles, kui meelde tuleb, siis on hilja, see rikub omakorda tuju.
aju ei tööta noh. äkilised mäluhäired. raskusi arusaamisega. panen endale kärmelt diagnoosi ära?
tegelikult kipub vaikselt juba nägemishäireid ka tekkima.
vitamiine võtan, kala söön, tänan küsimast.

lapsed on ka kogu aeg haiged. aap jäi täna paistes kurguga koju. ott läks lasteaeda.
kas meil on midagi majas? vamm? kas vamm võib mäluhäireid põhjustada?
-----------
"regionaalhaigla registratuur"
"tere, kas ma saaksin lapsele LOR arsti juurde aja panna"
"ei ole meil LOR arstidele praegu aegu"
"mis mõttes ei ole aegu?"
"aprillikuu on juba täis, aga mai graafikud tulevad võibolla järgmisel või ülejärgmisel nädalal alles"

kolmapäev, märts 17, 2010

öhh

lumesadu märtsi teises pooles on juba mõnevõrra ebasünnis.

esmaspäev, märts 15, 2010

Pähh, raha.

Tanelil selle kuu elatis veel maksmata. Võiks olla sobiv põhjus ennast uimasusest välja vihastada. Paraku jääb Taneli jutust mulje, et seekord tõesti pole tööandja talle veel palka maksnud - ja asja omal käel uurimiseks jääb mul volüümi napiks. Tööandja peale vihastada pole kah nagu pointi. Võõras ja kauge inimene.
Aga rahapuudus üleüldise jõuetuse ja gripiviiruse foonil tekitab tahtmise teki alla pugeda ja enne mitte välja ronida, kui kevad käes ning saab põõsa alt muru närida.
Kahjuks ei mõista lapsed, loomad ega kool mu eksistentsiaalset nullseisu ja nõuavad ikka oma.

pühapäev, märts 14, 2010

uni

uni on. Inimesed kaebavad unetuse üle, dziisöös, oleks mul teie probleemid...
ma ei saa hommikuti maast lahti, ott kisub tekki ja nõuab süüa, ma ei saa, kuigi õhtul läksime vara magama. kapiust avades pean ette vaatama, et sinna mitte sisse kukkuda ja magama jääda. dushi all seistes vajub silm kinni. aju ei tööta ja vilgutab errorit. töö juures vajub silm kinni arvutit põrnitsedes. klaviatuurile.

täna õhtul on kooriproov, jään niikuinii seal ka magama, täpselt kolmveerand seitse, poole laulmise pealt, suu lahti. halvemal juhul inisen läbi une edasi, arvata on, et enam mitte viisi pihta.

kas ma juba mainisin, et aju ei tööta? ma peaksin tegelikult ju õppima. võimlemine ei aita, söömine ei aita, kohv ei aita. vihastaks kellegi peale? juba vihastasin kassi peale, kui see vaasi ümber ja põranda märjaks ajas ja lapse peale, kui see käise sisse nuuskas- ei olnud kasu. unine olen jätkuvalt. nagu mingi kuradima okasroosike.
vaatame, kas blogis vingumine aitas, teiste blogide lugemine ei aidanud. vahtisin neid nagu kala kompressorit ja mõtlesin et mida kuradit inimesed avalikes blogides kirjutavad - mis mõttes nagu? lsd tripist? nagu jah ä? mingepekki. panen blogtree kinni ja otsin midagi, mida on sobilik tuima pilguga põrnitseda.

reede, märts 12, 2010

rattad ja

rattad ja roosid
riiside riimid
tuhkade toosid
kleebid ja liimid

tolmunud kimpe
vaikuse valguses
neelatad klimpe
uues taas alguses

aegu on läinud et
tulla taas jälle
lootuseriismetest
sooje saab salle

sallidel narmaid
kiskumas kassid
juppideks hargnevad
pooltühjad tassid

Sonks&stuffi

Üleeile hommikul ütles meie Direktor (noor, kena, meessoost) mõtlikult kulmu kergitades, et oli mind unes näinud. Tardusin. Direktor selgitas: "Sul olid pikad, blondid ja väga kohevad juuksed". Naerukoht. Ja ühtlasi selle unenäo loogiline põhjendus - reaalis on mul õhukesed, nirud ja loomuldasa tumedad kartulikoorekarva juuksed. Mida iganes ma nendega ka ette võtan.
Sel esmaspäeval lõikas kallis kooliõde (prof juuksur) mul need tasuta ägedasse sonksi ja manitses mind (uuesti ja uuesti) et ma ikka ei tohi oma kehvakeste karvade kallale keemiaga minna, et kui üldse, peaksin ma värvima juukseid oma loomuliku värvi sarnaselt, siis ei pea nii sageli väljakasvanud juuri üle värvima, etc. (Eile ostsin Maximast sigaodavat Iraani hennat ja basmat, segasin kokku ja hoidsin 2 tundi peas - ja näe kui hästi valitud värv, loomuliku tooni sarnane, nagu polekski värvinud :D). Sonksi näete ülaloleval pildil; mina olen rahul. Ega paremini ei saa, töö tehakse tellija materjalist, ehkki kena ju oleks Direktori visiooni kohaselt pika blondi laka lehvides ringi kapata.
Hea siiski, et minu amet on olla muuseumikunstnik, mille juures välimus pole eriti oluline. Vaat kui ma peaks kassas istuma või saalis seisma või muidu inimestega suhtlema...

kolmapäev, märts 10, 2010

moekas mõrd

From Vaalade kalmistu
Muud midagi, kui et eelmiste Humana allahindluspäevade ajal sain ma endale 15 kr eest need saapad (neil on krobeline kummitald, seega on need ka libisemiskindlad) ja teise 15 kr eest need - leopardimustrilised ja siniste pojengidega Peggy Bundi stiilis stretšpüksid, ja ma pole nendega IKKA VEEL hoobelnud. Punased saapapaelad läksid maksma kõvasti rohkem (tervelt 45 raha). Tegelt ma tahtsin helesiniseid - oleks võikalt/kaunilt kreisi kombi saanud - aga 150 cm pikki helesiniseid saapapaelu (10le naksile-augule) pole ma leidnud.

Muuseumi katuselt mu akna taga kukub kõmakate saatel maha jääpurikaid ja jäätunud lund. Kevad.

vanad sõbrad

Te võite ju irvitada ja üle olla, aga vana sõber ja Kunstikooli kunagine modell Marco on õnnelik inimene - elab sellist elu, nagu ta alati on tahtnud elada.
Jookseb "looduses" alasti ringi ja laseb ennast pildistada ning filmida,
ja esineb kuulsale näitlejannale lavalaudadel.

Sellistest asjadest unistas ta juba hilispuberteedis noorukina, kiviosakonna lagunenud, hallides ja räämas ruumides, sakris ja räpakatele skulptuuritudengitele poseerides, plaasterdatud vinn tagumikul. Selle nimel nägi ta juba siis jõusaalides rassides vaeva. Ja ta oli HEA modell, ausõna. Pidev tibijutu ajamine ei takistanud teda korralikult poosi hoidmast ega oma töösse asjalikult suhtumast. Modellitöö kunstiklassis pole üldse kerge töö, ütlen ma ka ise poseerinuna. Proosit, Marco! Tore ju, kui mõni inimene saavutab, mida on soovinud - eriti kui tegu sellise kehastunud süütuse ja loodus... ee...linnalapsega.

-----------

Hiljem lisatud: Marco ehk Buratino, nagu me teda toona kutsusime, armastas teha sõpradele pisikesi aga glamuurseid kingitusekesi. Hiljuti Tartust tulles avastasin kahjuks Marco autograafiga ilutaldriku killud oma toas laua alt; Aap ütles, et "ahjah, juhtus". Kahju...
Aga mul on veelgi alles mõned Buratino annetatud kosmeetikakotid :D. Üks nendest leiab tõhusat kasutamist tervishoiumuuseumi fotoaparaadi kotina, sinna sisse mahuvad lisaks vanaldasele Olymposele ka akudelaadija ja kaabel.
Tulevikus tuleks see vist Marcomuseule annetada, seniks aga.. hea kott on, teate. ;)

laupäev, märts 06, 2010

Strenzeisme

Deviantsuse vormidest:

Strenze: "mis ühes ühiskonnas on hullumeelne käitumine, see teises ühiskonnas on - ?"
Tudeng: "Püha?"
Strenze: "Jah, püha mees"
-----
"homoseksuaalsus ei ole tänapäeval enam kõige levinum seksuaalsuse vorm"
-----
"kahjuks pidevalt muudetakse seadusi" - selle kohta, et kuritegude statistika aastate lõikes ei ole usaldusväärne.
----
"Ma soovitan teil uurida õlleka kultuuri" "Kuna see on väga oluline osa Eesti ajaloost"

----------
Ja edasi järgnes seminar, st pikaajaline säutsumine romantiliste suhete teemadel eesti naine+ välismaa mees ja vahelduseks natuke ka eesti mees+välismaa naine. Strenze oli tudengkonna hulgas vastava küsitluse koostanud ja presenteeris selle tulemusi iseloomuliku irve saatel. Sotsioloogia osas see mind oluliselt targemaks ei teinud, aga õpetlik oli muus mõttes.

eriliselt impo (self made)

Nägin unes, et masturbeerin ja masturbeerin ja muudkui masturbeerin ja rahuldust ei saa ega saa ega saa...
See oli nii õudne, et ärkasin üles kell 6.23, pahaaimamatult magava mehe kõrval. Ometi oli mul täna esimene loeng alles kell 10.

Une-Matil tuleb kõrvad pihku võtta! Loengus pane või tikud silmalaugude alla, ei aita.
----------
Tiig tn õppehoone ukse siseküljel oli see silt - mina lugesin esimese hooga, et kadunud aegu küsi valvelauast. Oh, neid on aastate jagu...

reede, märts 05, 2010

koolitee

Kui esimene loeng algab 8.15 ja ma ööbin Tartust mõneteistkümne kilomeetri kaugusel väikeasulas, tuleb kell 6 üles tõusta, et jõuda ainukese sobiva, 6.54 väljuva bussi peale.
Õnneks praegu sel kellaajal juba hahetab ja ma näen mööda Aivari kodunt maanteeni tulevat metsarada pidi kõndida. Näen ka kitse- ja jänesejälgi sel teel. Või kitsi endid. Kaugemal. Romantiik.
Sel kellaajal olen ma peatuses enamasti ainuke ootaja. Seista üksi koiduhämarikus, mille valgust küll lumi õnneks paljundab, kuulata vareste kila ja tuule mühinat on omaette nauditav elamus. (Videos kahjuks summutab tuul linnulaulu). On muidugi küsitav, kas ma tunneksin ennast niisama hästi ka juhul, kui mul puuduks teadmine, et bussile hilinemise, bussi ärajäämise, muu vääramatu asjaolu ilmnemisel, pruugiks mul vaid Aivarile helistada, ja ta ajaks auto välja, et mind järgmisse kontrollpunkti viia. Või tõelise koerailma korral. Teate, 7 kraadi külma+väike tuuleke on ILUS ilm. -1 kraadi ja rõlge, ihu ligi tikkuv niiskus... sellega ma juba mõtleksin, kas ajada mees voodist üles või mitte.
Bussis on juba rohkem rahvast ja mu hommikuhõllandus pakib ennast kokku, lülitub stand by peale.

kolmapäev, märts 03, 2010

Tülikas tudeng


Eelmisel õppesessioonil, esimeses säästva arengu loengus, esitas õppejõud küsimused:
1. Millised on Teie eesmärgid seoses osalemisega sellel kursusel?
2.
2. Milline on Teie isiklik panus nende eesmärkide realiseerimisel?

Küsimusele nr 1 polnud mul kerge vastata, küsimusele nr 2 aga vastasin täiesti automaatselt:
Minu panus seisneb õppejõule ebamugavate küsimuste esitamises*.

Nii see nimelt ongi. Seda ma kogu aeg teengi. Kui ma vahel vaikin, küsivad kaastudengid pärast, kas mul on paha tuju või? Kuigi nemadki pole just tummahambad, on tülikate küsimuste esitamise kalduvus minu firmamärgiks. Tõsi, kui ma näen, et asi kisub vaidluseks, jätan ma järele - pole ilus loengus teiste aega raisata. Ja ma ei arva ka, et peaksin alati kõigile küsimustele, nui neljaks, vastused saama. Oluline on need küsimused lihtsalt esitada.

Nüüd aga tuleb välja et selline käitumine on hea, õige, soositav, võibolla lausa ideaalilähedane. Eetikafoorumis osalemine on meie pedagooglise eetika kodune ülesanne.

Sõites Tartusse, rongis.
----------
*Õppejõud oli selle mõttega täiesti rahul

peedi-lihakotletti


Ott keeldus söömast. Teatas nördinult, et tema ÜLDSE ei söö peeti, kuidas ma siis aru ei saa. Eks need plönnid said pisut ülearu peedised ka - tumelillad käntsakad. Järgmisel korral pean oma entusiasmi veidi taltsutama. Aap aga sõi ja kuna mina kappan täna töölt otse rongile, jääb vähemalt haigele teismelisele koju natuke tervislikku valmistoitu... nii kilo jagu umbes. Supist, mis külmikusse jäi, hakkab küll kahju. Karta on, et ei sööda ja läheb hukka.
Tatra-peedipudruga katsetan järgmisel nädalal, nii, et ei ütlegi, mis seal sees on. Näis.

Leidsin koolitöid tehes kenakese arutelu kõikide nende activiate ja muude probiootiliste söökide kohta. Tellisin seemneid. Küll ma olen sel aastal ettenägelik... aga ikkagi, kust ma saaksin mugulpäevalille ehk maapirni istikuid?
---------
pildistas Aap

teisipäev, märts 02, 2010

Jama

Lapsed on nii haiged, Aap juba mitmendat päeva sirakil, ajasin ta arsti juurde, tuli tagasi diagnoosiga "mandlipõletik" (? on keegi kuulnud siuksest?) ja kutsega uuringutele, Ott oksendab juba teist esmaspäeva järjest, köhib demonstratiivselt ja teatab, et tal on niiii kole köha, eelmisel nädalal istusime 3 päeva kodus, seekord viisin täna juba lasteaeda ära; tööd peab ka vahepeal keegi tegema. Arstide vahet vaja jooksma hakata. Ja nende rõskete ilmadega olen ma külmakartlikum kui päris pakase ajal. Nilbe niiskus ronib ihu ligi ja ajab lõdisema. Siinkohal ei aita isegi võimlemine, noh, mitte rohkem kui korraks. Soov on visata üks pisike brändi. Et sooja saada. Aga juba turult kõige elementaarsemaid toiduaineid ostes kulub niisugune summa, et nuta. (Jah, ma tean, et piim on poes odavam. Turul on odavamad jällegi liha ja kartul.)
Mul on mingi aine puudus. Ostsin eile kaks suurt keedupeeti ja sõin mõlemad sama õhtuga ära. Sibula ja hapukurgiga. Oh, saaks ma Otile ka kuidagi peeti sisse... Aap ei söö juba mitmendat päeva praktiliselt midagi.
Mmm, seda peaks proovima. Pudru sees ei saa Ott ehk arugi, et peeti ka on.
Või siis tegema peedi-lihakotletti. Ohhoo. Guugel ikka abiks.

Ja üldse ja ülepea. Kevad jõuab. Ma taha ema juurde maale maapirni istutada. Kasulik, ehkki mitte eriti maitsev taim - kõige maitsvam on see toorsalatis, riivituna, koos mustrõikaga. Praktiliselt surematu, hooldusvaba, erinevalt muudest kasulikest taimedest, tüütu, kuna kipub vohama seal, kus pole vaja. Aga maal meil ruumi jagub, leiab talle ehk eraldi nurgakese. Ja ehk leiab ka muid söödavaid retsepte.