reede, detsember 26, 2008

elu allpool keskmist, pidevalt

Ma jäin praegu mõtlema, mis kuradima kamm on see - karmavõlg või?
Et mina ja mu lähedased elame pidevalt mingis mõttes allpool keskmist.
Et kui kõik tundub korda saavat, virutab kusagilt ikka miski hooga keset selga.
Et noh... ei minul ega mu õel ole õnnestunud endale normaalset meest leida... okei. Saame hakkama. Et teenime nii enamvähem natuke raha. Et paps on invaliid. Et.. alati peame oma väheste õnneraasukeste eest nii kallilt maksma.
Pole me joodikud ega kupeldajad, ei muidusööjad ega ajukääbikud.
Mille eest siis?
Mille eest on Aabil õppimisega nii pahasti? Olen ma teda tõesti nii valesti kasvatanud? Ta pole ju loomuldasa loll laps, miks siis nüüd nii?
Mille eest Johanile diabeet? Eelnev elu oli tal niigi raske.
Mille eest?

Kusjuures palun väga - mõni teine inimene valetab, vusserdab, jätab lubadused täitmata ja õilmitseb ikka rahulikult ja rõõmsalt edasi... ja tema vigade eest maksavad teised.

Või mille eest Kaarnaprouale sellised saatuselöögid? No ta ei ole neid ära teeninud.
Mille eest, ah?

hüva jõulu!

Alustuseks küsisid T õed Putuka enda juurde, et jõulude ajal head tädid olla. Kuna mul on teinekord raskusi olnud selle pere käest lapsehoidmiseteenuse saamisega, mõtlesin et võtkem sestki ainust ja olin nõus. Kuupäevi aga täpsemalt ei taadelnud, mistõttu selgus et jõulusööming minu ema juures toimub täpselt samal ajal kui Putukas on isapoolsete sugulaste hoida. Ohhhoijajjaa.
Siis jäin kõhugrippi. Võsukesel ehk (loodetavasti) õnnestus see juba eelnevalt kergel kujul läbi põdeda, mina ei saanud mitu päeva midagi rammusamat söödud, käisin ka öösel vetsupotti kallistamas ja mõtlesin et raisk, hea ajastus - Putukas on hoitud ja mujal. Kõhugripp ei takistanud mul remondi tegemist - piinasin lisaks endale ka alaealist orjatööga (ise on süüdi et nii pikk on ja ainuke, kes mu madala redeli pealt mu 3 m lakke ulatub :P) nüüd seisab mul laes ja seinas kenake lainemustriline seineks. Võsuke ähvardas pärast laekleepimist, et värvima hakkan ma seda ise. :P Okei - aga mitte enne kevadet. Senikaua kannatab see poollüüme värvitav tapeet ka ilma katteta olla. Igatahes parem pilt kui enne - paljas hall kipsplaat, kruvine ja sodine.
Ema juurde läksime 24ndal, kusjuures ei õde ega tema laps sinna ei tulnudki - sestj äi haigeks ja õde on mul nüüd haige lapse juures istunud mingi paar ööpäeva. Jällegi, jumal tänatud, et atakk ei juhtunud ajal, mil õde Tartus sessil... keegi ju ei osanud arvata, et lapsel mingi selline häda võib olla. Diabeet on muidugi haigus eluksajaks ja õde kardab, et tal tuleb nüüd oma haiget last 5 korda päevas süstima hakata ega saa koolis käia. Loodetavasti see asi nii hull ei ole siiski.

Hüva jõulu teilegi!

kolmapäev, detsember 17, 2008

oo internett

sa oled kui meelepett ja minu jala ümber raske kett.
teismeliste arvutisõltuvus pole ammu enam tühi mulin vaid eestis epideemiana leviv sõltuvustõbi.
Aabi õppeedukus on selle taha kinni jäänudki, kuigi ta ise muidugi sõdib: pole mul mingit sõltuvust, sa vaata kui palju teised arvutis istuvad.
Neid müütilisi "teisi" ma ei näe ja ei huvitagi, kui lapsel jäävad põhikohustused täitmata, läheb juhe seinast välja, lapse arvuti parool muutmisele ja ainult minu teada, seniks, kuniks hinded korda saab. Vajadusel võtan telekapuldi ka töö juurde kaasa, telekal lapselukk peal. Kahjuks hakkasin ma nii karmiks natukene hilja, kuna uskusin perepsühholoogi juttu, kes väitis, et neti äravõtmine on lapse suhtes sunnimeetod ja mina ei tohi last sundida. Nüüd, sunni all, Aap õpib ja klaarib oma tegemata koolitöid, aga kahepuru on nii laiali valgunud, et seda saab veel tükk aega kokku kraapida. Vähemalt aasta varem oleksin pidanud kurjaks hakkama.

Vaadake, alaealist olen ma küll kohustatud toitma ja katma, aga mitte soosima&kinni maksma tema looderdamist või sõltuvusi.
Internett ei kuulu maslow püramiidi alumisse ossa. See on luksusasi. Selle saab laps preemiaks, kui on oma põhikohused hästi täitnud - ja nende põhikohustuste hulka kuuluvad lisaks õppimisele ka jõukohased&õiglases koguses koduseid töid.
Ning arvutiligipääsu keelamine EI OLE lapsega manipuleerimine, eriti kui see keelatakse selleks, et laps OMA asjadega toime saaks.
Ookoo. Kui ta vähemalt kutsekooli suht viisakate hinnete ja eelteadmistega läheb, peaks elu korda saama. Keskhariduse saab hiljem ka täiskasvanute gümnast. Aga õpetuseks teistele lapsevanematele - kui psühholoogi jutt läheb teie sisetundega vastuollu, siis ärge seda väga kaua kuulake.

kolmapäev, detsember 10, 2008

Gunstikoolist, gunstikoolist

Kuradima kõva kool see Tartu Kunstikool (mitte kõrgem)
Selle kooli 1997. a haridusega inimene kõlbab nii kive raiduma, lapsi õpetama kui muuseumi IT aruannet koostama.
Taruiraraa
Tehtud!

Emokoletis



Ninataga blogi kinnises osakonnas räägiti emokoletistest.
Nii armas sõna.
Ma tegin sellest pildi.




Teine tore sell on Jõulukoletis.






Rahvas, minu süda valutab.
Kui ülemaailne majanduskriis kõike neelab, siis võib juhtuda, et neelab ühel hetkel ka neti.
Milleks seda www -d - või õigemini, millest seda www-d ikka ülal pidada?
Serverid, ühendused, kõik nõuab elektrit. Lülitame välja! Ja lähme maale kitsi kasvatama!
Või ei lase Bill Gates sellel juhtuda? Ütelge et see nii on! Palun!

teisipäev, detsember 02, 2008

mina ei taha pensionile

minge kanni, milleks?
et istuda kodus näljapajukil, üksinda, ja oodata lapselaste harvu külaskäike haisva&imelikku juttu rääkiva vanainimese juurde? eiiii!
jätkuks aga tööd
mina ei taha ÜLDSE pensionile, mitte enne kui olen nii nõder, et enam omal jõul uksest välja ei saa. tahan tööl käia, kohta kinni hoida, nooremaid kolleege targutamisega terroriseerida!
hoidke alt, geront´s attacks!

pröö!

ja taj chi võimlemised eestis kohustuslikuks&odavaks!

sümbiontlusest

Eesti naised on tugevad ja mehed nõrgad, muud ma ei oska nentida.
Ja kahe poja emana ma suisa kardan, et see kujuneb nõiaringiks.
Ple aimugi, kui palju kasu saab olema sellest, et ma olen Võsukest varajasest lapsepõlvest peale üritanud hästi iseseisvaks kasvatada. Võibolla olen hoopis kusagil sellega vindi üle keeranud? Võibolla olen teda liiga palju omapead jätnud? Võibolla vajanuks see sõbralik ja vagur laps omal ajal natuke rohkem tähelepanu ja topsutamist, selleks et tugevaks ja iseseisvaks inimeseks kasvada?

A, paraku, polnud ega ole niikuinii mingi mehelikkuse eeskuju.
Veel üks asi, mida ma Võsukesele mitte kunagi ei ütle.

esmaspäev, detsember 01, 2008

Sõgedad unenäod

Just praegu laulis minu unenäos mulle üks meesterahvas - T nägu ja soenguga, Aleksi mahlaka ooperliku baritoniga aga Võsukese pikkade kõhnade käsivartega dramaatiliselt veheldes - modernooperiviisiga ja sõnadega:
kui sa praegu koju jõuad, mis sul üldse kodus on...!
Laulu lõpetuseks toetas need sobimatult pikad käsivarred dramaatiliselt mu voodi servale ja viimased noodid pasundas mulle otse kõrva. Ärkasin ehmunult.
Papa Freud rõõmustaks.

Hiljem lisatud - postitasin selle peatüki öösel voodist, nutifoniga. Hommikuks oleks meelest läinud, nagu unenägudel ikka kombeks.
Ülalmainitud sõnu lauldi mulle ooperiseades tii-tii-tihase viisil.
Laulja hääle oli kõlav ja kõmisev ja ületas unenäo lõpus kindlalt 50 db. Nii eredat audiomuljet pole ma seni unes kogenud.

pisikesed põrgulised

Putukas lamab praegu, pool üks öösel, voodis, kopsib rusikaga seina ja ümiseb: printsess, printsess, kus sa oled, tule välja!
Tal on öö ja päev segi, hommikul magas kaua, lõunauni jäi kella 7 peale kui mina olin kooriproovis ja Võsuke teda hoidis ja nüüd siis sai uni otsa.
Neljapäeval käisime taastusraviarsti juures, kus ma pidin 20 minutit arsti ootama. Jah, hilinesin ise ka 5 minutit, aga arst hilines sellest veel 20... ja siis keeldus mind teenindamast, kuna mul oli mantel seljas.
Tegelikult polnud ju vaja teenindada mind, vaid last, kellel ma olin juba korraks kombeka seljast saanud, aga kes sellepeale haigena ja jonnitujus selle kombeka välkkiirelt jälle uuesti selga ajas ja luku kurguni kinni tõmbas. Arstiga tekkis tüli, mille käigus mina nutsin ja tema korrutas, et tema mind ei teeninda, ei teeninda, ei teeninda. Ja mina üritasin talle läbi nutu selgeks teha, et raisk, kui asi oleks minu teenindamises, ma ei viitsikski temaga suhelda, aga praegu tuleks teenindada ju hoopis last. Kelle ma pooleteise kuu pikkuse järjekorra järel puruhaigena kohale vedasin. Hinnake seda pingutust, doktor. Õnneks kutsus ta kohale tüli lahendama kolmanda isiku, kes suutis meid mõlemaid maha rahustada ja veenis ka Putukat riidest lahti võtma. Pärast ütles mulle: näete kui hea laps teil on! Seesama hea laps oli enne terve tee arsti juurde jonninud, jauranud ja kiskunud mind sõiduteele&bussi alla ja üldse valedes suunades. Aga see pidi olemagi ema ja lapse vahelise turvalise ning sooja sideme tunnus, et emaga omavahel käitub laps võimatult ja teiste ees hästi. Olgem siis sellega rahul.
Ujumise ja võimlemise ajad saime igatahes kirja, visiidi lõpus tegime arstiga mõlemad püüdlikult sellise näo, nagu mingit konflikti poleks olnudki. Viisakus, ennäe.

Päkapikud hakkasid käima, Putukas tegi selgeks, et kuna susse on kaks, tuleb mõlemasse komm panna. Ja eile hommikul pakkus teise kommi mulle.
Nüüd aga ärkas ta poole öö ajal kahjuks juba peale päkapikkude visiiti ja tühjendas oma sussid ennakult... ja kuna need olid juhtumisi mu viimased kommid, jäävad sussid pärishommikul paraku tühjaks.

Võsuke on hakanud kooliasjades pisut ka liigutama, aga tema hirmsa esimese veerandi tegematajätmisi saame veel tükk aega lappida. On ülimalt kahtlane, kas ta gümnaasiumi vastuvõtu lävendi ületada suudab, aga ma pean ütlema... ma ei tahagi et ta selles snoobidekoolis enam edasi käiks. Mõnes kutsekoolis võib ehk oodata normaalsemat suhtumist nii õppetöösse kui õpilastesse.
Või kui hästi läheb, siis mõni teine gümnaasium?
Talle ma seda juttu muidugi ei räägi. Räägin vaid, et ärgu võtku endalt valikuvõimalusi ja et kutsekasse minna võiks ju ka heade hinnetega eksju onju. Ja et teadmised on varandus, mida pole ühegi riigikorra ajal võimalik võõrandada, niisiis, omanda, poiss, need teadmised, kuni sulle tasuta antakse.

Matemaatika ja füüsika järeleaitamisõpetajat oskab keegi soovitada?

Mu enda kooliasjad on ka kõik praegu tegemata. Hirmus deprekas on peal ja haige lapse kõrvalt kaob kuidagi jõud ära. Nagu oleksin ise ka haige, vms. Kuigi ei ole ju.
Või mine sa tea, kooriproovis täna läks mu hääl ära. Ja nina oli kinni.

Vaadake seda filmi, soovitan. Mulle soovitas Kudzu. Tõmbasin jälle torrentitest.
Võsuke vaatas ja ütles mitu korda: pff, mõttetu film. Mille tagajärjel tekkis mul temaga huvitav diskuss maailma asjadest, usust, ajaloost ja poliitilistest olukordadest.
Teate ju, et Venemaa juba kobestab ideoloogilist pinnast balti riikide uuesti annekteerimiseks? Aap hindas "vabadust" kõrgemaks kui elu sellise valitsuse all, mina kui bioloogiline lapsevanem üritasin selgeks teha, et eee... ellujäämine on primaarne. Tegelt ma ei tea kas on. Aga ka vabadus pole ju asi iseenesest vaid üksnes suhteline ja ajas muutuv kokkuleppeline väärtus.
Savisaare kellad.

esmaspäev, november 24, 2008

Kojamehed ja lumelabidad

Seekordse (12. akad. ndl) õppesessiooni ajal olin ma enda meelest hästi kaval ja rääkisin enda ning Aedi juba varakult ühe kursaõe auto peale.
Kuna meil mõlemal lõppes küll erinev loeng aga samal ajal, kell 4, lootsime pühap kenasti varakult Tallinnas olla.

Tutkit.

Loengu lõppemise ajaks oli torm taeva pimedaks tuisanud ja autotuled hõõgusid paksu lumekorra alt. Auto puhtakspühkimine (mille käigus ma korduvalt murelikult küsisin, kas autojuht ei tahaks masinat tartusse jätta ja et me võime ka rongiga minna) käis nii, et esimene ots puhtaks, siis tagumine ja siis jälle esimene, ja siis eneste puhtakskloppimine ja siis jälle auto pühkimine. Lõpuks autos istudes võisin pikema aja jooksul tajuda mütsilt sulava vee krae vahele tilkumist.

Sõitma hakates eksisime alustuseks Tartu linnas mõnevõrra ära, lõpuks jõudsime Herne tänavale, et vältida Jakobi tänava järsku mäge.

Herne tänaval müttas lumekoristusauto ja selle taga roomas aeglaselt pikk saba sõidukeid.
Teiste tarkade sabas keerasime paremale, ühte põiktänavasse... kus kõige ees sõitev nelikveoline masin järsul mäkketõusul toppama jäi ja edasi ei saanud, ja meie selle sabas kolmandad. Ja meie taga veel autosid.
Hakkasime tagurdama. Ja jäime kordamööda hangedesse kinni.
Ümbritsevatest soojadest ja valgustatud majadest hüppasid hambaid-minema-puhuva-tuisu kätte välja lumelabidatega inimesed ja kukkusid autosid lahti kühveldama. Südame tegi soojaks.
Kui Herne tänavale tagasi jõudsime, oli see juba lahti aetud. Saime lõpuks laululava juurde ja sealt Tallinna maanteele välja.
Ja varsti lõppes tänavavalgustus.
Edasi sõitsime eessõitja tagatuledesse klammerdununa, nähes enamuse ajast ainult peadpööritavat vastutuiskavat lund, vahel harva teetulpi. Apokalüptilist visuaalset entroopiat ilmestasid aegajalt tee ääres kummituslikult nähtavale ilmuvad kraavisõitnud bussid, rekkad ning sõiduautod. Otsustasime, et üks teelt väljasõitnud tropp oli seesama, kes enne meie autost ja veel paljudest tuisus mööda kihutas ning nõelus, meile suurt hirmu põhjustades. Selles tuisus ei saanud muidugi asjas väga kindel olla. Kõik, mis seisma jäi, moondus lühikese ajaga eristamatuks valgeks mütsakaks. Ükski numbrimärk polnud tuvastatav.
Sulalumi voolas auto katuselt esiklaasile, haaras kaasa uue lume ja jäätas väljavaate nii, et kojamehed sellest jagu ei saanud. Kui eessõitev auto korraks peatus, tõmbasime meiegi tee äärde ja tormasime kojamehi ning klaasi puhtaks taguma. Korduvalt.

Esimene pool teed möödus umbes 40se kiirusega roomates. Mäos tegime peatuse, pärast seda oli ilm parem - maantee oli nähtav! Sai sõita tervelt 70-ga. Ning õnneks oli ära klaarinud ka ummik Türi kandis. Vist umbes pool kümme sain Tallinnas koju.
Ulmeline sõit. Minust pole selle õiget kirjeldajat. Surmahirmu metalline maitse oli kuni Mäoni hambus. Juht aga lausus rooli tagant aegajalt lohutuseks, et kui teelt välja sõidabki, siis ohutult hange ja väikese kiirusega - karta pole midagi. Joah.


Meie autojuht väärib medalit. Vapruse, visaduse ja hea vaistu eest.
Pildid - mina ise. Tartu linn, vaated auto küljeaknast, lõpuks kodutänav.

laupäev, november 15, 2008

isadepäevast tagantjärele

Putuka lasteaias oli 6ndal novembril isadepäeva pidu. Mina olin siis Tartus. T ei läinud sellele peole, ehkki pidi Putuka lasteaiast võtma niikuinii. Põhjendas tööasjadega.
Usun ma jee seda hülge möla. Koopiamasinate parandamine ei ole kiirabiarsti töö, seda PEAB saama mõnikord harva ka ajatada. Ju tal lihtsalt osa tööaega nii kogemata kombel mõne huvitavama tegevuse peale kulus. Nagu ikka, nagu ikka. Ja Putukas oli isadepäevapeol täitsa üksi.
Aga vihastada ma lihtsalt enam ei viitsi. Lihtsalt tuli meelde Ninataga blogi lugedes. Kus oli muuseas geniaalne idee - kui ma vaid oleksin teadnud, et Tanel seekord ka jälle alt veab, oleksin äkki Võsukese Putukale seltsiks orgunninud.

T muidugi võinuks ka ise selle peale tulla, et lapsel on paha üksi olla, kui kõik isadega koos, ja ise kellegi enda asemel saata - oma isa ntks. vms. Helistada ju ikka saab, kui ka on tõeline SOS.


Oma isast...
olen väga oma isa moodi. Nii head kui vead olen temalt kõik 100% pärinud. Kes mind tunneb, see teab :P Teistele ei viitsi seletada.

õudust ja kurbust


meie muuseumi üks õudustäratavamaid eksponaate on väike balsameeritud tüdrukuloode, mis asub 3 korrusel, raseduse ja sünnituse toas vitriinis.
Eriti siis, kui Ott oli väga väike, aga põhimõtteliselt tänaseni, oli mul seda tuba läbides alati kurb ja hirmus olla. Kuigi ma ei pea ennast aravereliseks inimeseks ja näiteks meie kallis Vasja, balsameeritud kodutu, ei ärata minus mitte mingeid emotsioone.
Noh, meil on põhimõtteliselt teadusmuuseum ja kus veel peaks olema kurioosumite koht kui mitte näitusel... enamus lapsi vaatab seda lihtsalt pisikese judinapõnevusega.
Täna oli mul kaks gruppi perekondi südant voolimas, esimene grupp isadepäeva ürituse puhul, teine niisama. Sellest teisest grupist üks väike laps hakkas meeleheitlikult nutma, nõudis isa sülle ja koju, kui teada sai, et tüdruk vitriinis on ehtne.
Niiet... ma polegi ainuke, kes seda eksponaati kardab.
Enamasti õnneks siiski toimuvad mu voolimistunnid korrus allpool, klassis, kus eksponaate üldse pole.

Tuge ja abi?

Paar päeva tagasi läks meil (nais)kolleegidega kergvestluse käigus jutt meeste ja suhete peale ning loomulikult võeti ka minu "juhtumid" läbi. Jutu lõpetuseks ütles üks kolleegidest, et ma peaksin järgmise mehe valimisel silmas pidama, et mulle temast ikka ka tuge oleks. See lause jäi mällu häirivalt kripeldama.
Nagu et... Tuge? Ma ei saa küll väita, nagu poleks mul Tanelist tuge olnud. Oi ta on ikka väga... Abivalmis? Selline SOS-mees.
Ma lihtsalt ei saanud teda usaldada.
Kui ta midagi lubas, oli natuke vähem kui 50% tõenäosus, et ta oma lubaduse ka täidab. Väga ebakindel.
Mulle pole tuge vaja. Saan ise hakkama.
Mulle on vaja inimest, keda saab usaldada. Kes ei peta, ei reeda, ei hülga.
Ei valeta. Vat.

teisipäev, november 11, 2008

veider unenägu

mulle anti unenäos mõõk... õigemini ma tõmbasin selle vankrikoormast. selline laia teraga veidi kõver terava otsaga mõõk.
hakkasin sellega naljapärast sudima, aga osutus et mõõga käepide oli murdunud ja mõõk ainult loperdas mul pihus. meister võttis selle mul käest ja lubas ära parandada.
tundsin end kui ilmajäetu

meister oli pisut T nägu, ainult sale ja musketäririietes. mjah.

esmaspäev, november 03, 2008

never ever

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.öhh möhh.
no ma kardan kõrgust ja kiirust ja ilmselt eelistaksin mitte sõita tivolis nende hullumeelseid kiirendusi arendavate atraktsioonidega. kui mind ei sunnita
ma ei rööviks ega varastaks
ma õnnetuid ei parastaks

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
ei saa vastata, kuna ma pole omal nahal järgi proovinud kuigi palju kohti. oletan et pilvelõhkuja ülemistel korrustel tunneksin ennast ülemäära ebamugavalt

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
mittesöödavaid&mürgiseid asju, ntks sitta. kui just ei sunnita

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
eelistan mitte töötada rahadega, nagu müüja, raamatupidaja, finantsdirektor, vms.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
oletan et marati valget trikoopesu. aga kui on valida ntks põiepõletiku ja soonilise veniva särgi vahel... parema puudumisel?

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
kui ma teda ei tunne, siis kust ma tean, kas ma tahan temaga tutvuda või mitte? isegi I+I ei ole välistatud

7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
ehk saunalaval 100 kraadi juures on natuke liiga...
või siis päise päeva ajal avalikus rahvarohkes kohas. või televisiooni otseülekandes
no aga jällegi kui pakutakse laetud püssi motivatsiooni, siis oleks raske ära öelda või mis?

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?

oli küll selline, lapsepõlves. seotud riietumise ja kooliminekuga, aga see jääb saladuseks

reede, oktoober 31, 2008

rotirõõmud

Kaarnaproua palus rotipidamise nõkse ja roti toitumisharjumusi vahel üles riputada...
jaha. Võibolla pole kõikidel rottidel samu maitse-eelistusi, aga Täpi on nüüdseks
1. närinud natuke minu lapilise kampsuni puust käsitöönööpide küljest
2. tirinud oma puuri ning pitsiliseks hekseldanud Kaarnaproua poolt mulle tehtud ja suurt sentimentaalset väärtust omavad lapikardinad
3. näksinud Võsukest huulest
ja praegu üritas konsumeerida minu merevaigust kõrvaripatseid ning hematiidist kaelaripatsit.

kõik mis naturaalne või esoteeriline läheb hästi kaubaks :P

uusi pilte ei saa ma hetkel üles panna, kuna olen JÄLLE oma fotoaparaadi kaabli kuskile ära kaotanud, dammit.

elementaarne

pentsik küll:

Your result for The Which Element Are You? Test...

Air


Virtue - Air people possess the virtue of knowledge. This does not mean they are more intelligent than anyone else but are generally well rounded and informed. They are good communicators. Most have a good grasp of the language and generally know a little something about everything. They have good personalities and are easy to get to know.


Core - These are mentally inclined people. They actively acquire knowledge through experience, education and association. They are curious, have initiative, are original, generally are well-disciplined and are quick thinkers.


Nature - They rationalize by thinking things out rather than being influenced by emotional or physical factors. They enjoy any type of entertainment where they can use their intellectual capacity and their ability to think quickly and accurately often gives them the upper hand.


Drives - These people have a tendency to judge themselves very harshly. They have certain standards they set for themselves such as hygiene, the way they dress, education, job performance and family.

Vice - When angered, they resort to trickery. These people are crafty, under handed and ingenious when it comes to evil. They are also prone to physical violence. They carry a grudge, and they are quick to express their opinion and are very opinionated.

Take The Which Element Are You? Test at HelloQuizzy

teisipäev, oktoober 28, 2008

sõda on meeste mäng

Tuleb lihtsalt meelde, kui Putukas oli tibatilluke ja T tööasjad ei edenenud just kõige paremini, tärkas T-l geniaalne idee, hakata reservsõjaväelaseks ja olla valmis vajadusel missioonile minema. Tema põhjendus oli, et reservis istudes saab pisukest lisatasu, missioonile minnes aga sootumaks kopsaka kopika. Ja kui temaga midagi peaks juhtuma, siis Putukale makstavat niigi prisket toitjakaotuspensioni, niiet me peaksime olema rahul ja tundma end kui või sees.

Tookord ütlesin ma talle - kui tahad, mine, mina täiskasvanud inimest kinni hoida ei saa, aga pea meeles, et mina sulle tagalat tegema ei hakka ja perekonna huvides see minek sul ei ole, ainult su enda pisikestes egoistlikes huvides. See on sinu mäng, mitte minu. Meie keegi sellest ei võida ja meie sind ootama ei jää.
Huvitaval kombel jättis ta selle jutu peale minekumõtte. Ja nüüd, mil ta on küll puhtalt oma süü läbi aga siiski minu algatusel jumalast vaba poiss, ei kipu ta ka veel sõjaväkke.

Eks ta muidugi võib veel minna. Sellisel juhul - missioonil olev issi ei saa last hoida samal ajal, kui emme kaugõppesessioonidel käib - olen ma suht hädas. Aga ka sellisele hädale leidub lahendusi, miinimumist kõrgem elatis ja palgaline lapsehoidja näiteks.

Üldiselt on sõda jama. Eriti just kauge sõda, kusagil mujal, kellegi teise sõda.
Samas olen ma nõus, et noored poisid peavad ajateenistuse läbima. Ja mida nooremas eas, seda parem. Kuramus, mängigu oma titemängud õigel ajal ära, siis ehk suudavad ka suureks kasvada.
Võsuke planeerib praegu õpinguahastuses, et läheks peale põhikooli kohe aega teenima. Ma ei tea kas seadus seda lubaks, aga muidu tundub see hea mõttena. Annaks lapsele aega suureks kasvada, enne kui otsustada, mis temast edasi peaks saama. Lapsepõlve pikendus.
/ohkab/

esmaspäev, oktoober 27, 2008

sport võidab

Evelin Ilvese sportimisharjumust on ajakirjandus nii koledasti ja kõvasti saginud, et eesti esileedi pidas vajalikuks ennast omaenda sõnadega õigustada. Lugege artiklit, saate isegi aru, mis hunnikusse mitmed arvamusliidrid astusid ja kuhu neil nüüd ka nina torgati, ma refereerima ei hakka.

Selle kohta, kas eneseõigustamine üldse on vajalik, ütleksin et oli küll. Kui sa muudkui vaikid, jäädakse ju lõpuks uskuma, et su vastaspoolel on õigus. Ja need kes kaagutavad, et õigel pole vaja ennast õigustada, unustavad ära, et see seisukoht võis kehtida külaühiskonnas, kus niikuinii oli kõik toimuv kõigi silma all, aga tänapäevases meediaühiskonnas see lihtsalt ei kehti.

Ise ütleksin, et ma täiesti imetlen meie presidendiprouat ja kui jaksaks siis teeks ise järele. Eriti ei jaksa - oma harvadel (nüüd kooliskäimiste tõttu veel harvemaks jäänud) sörkjooksukordadel ma palju üle 4-5 kilomeetri korraga läbida ei suuda. Võhma lihtsalt ei jätku, maratonidele mul veel asja ei ole. See ei tähenda, nagu peaksin ma loobuma. Isegi vähene liigutamine on parem kui üldse mitte liigutamist. Ja kunagi ei ole hilja alustada.

Presidendiprouat aga võiks malliks võtta mitte tema saavutuste pärast, vaid selles osas, mida ta teeb, ja järjekindluse osas. Et ta ei loobu. Ka ajakirjanduse kaagutamise pärast mitte.

Aga ma pean jah nüüd ise ka jälle rohkem liigutama, sest suure õppimisega võib muidu juhe kärssama hakata. Mens sana in corpore sana ja nii edasi.

pühapäev, oktoober 26, 2008

Ö

Ketikoerade
kõlin aedade taga
minu öö minu oma

kolmapäev, oktoober 22, 2008

meeste ja naiste ruum

Istun bussis, sõidan tartu poole. Kohale jõuan poole öö ajal, jälle magamata öö enne sessiooni - sellest saab vist traditsioon Kooriproovist tõi Nipi mind autoga bussi peale, aga natuke liiga hilja - napilt jäin maha 21.15 väljuvast ja pidin bussijaamas ajasurnukslöömiseks elisa interneti pileti ostma. Sest järgmine buss väljus 23.00. Siin on vifi, niisiis jätkan ma bussijaamas alustatut ja uurin oma õppeplaani. Põmst siiski töötab OIS-i indiviuaalne tunnikas, tundub vaid, et mõni õpetaja pole osanud piiranguid panna ja minu tunniplaanis on aineid, mida ei tohiks olla. Aga need, mis peavad, need on kõik kenasti olemas.
Sebe kahekordse bussi all on teadupärast lauad toolide vahel, ühe vallutasin mina, viisakalt alguses poolt lauda vabaks jättes - et ehk keegi veel tahab siia istuda ja netiseeruda - teise keegi ajalehehuviline meeskodanik. Päris nägus. Kui kodanik oli kõik saadaolevad trükised oma laua peal läbi lugenud, tegi ta kummalise liigutuse- viskas need minu lauale, vabale kohale. Ta võis muidugi lihtsalt lahke olla aga... mina, naisena, oleksin KÜSINUD, kas teine inimene tahab lehti. Või siis jätnud need enda ette vahekäigupoolsele lauaotsale. Kust neid on kah suht lihtne kätte saada. Lehti oli palju ja neid potsatas minu ala vabale osale ükshaaval pikema aja jooksul. Kus nad mind ka segasid, piirates mu parema käe liikumisvabadust - ilma mõjuva põhjuseta. Kui seda vabadust piiranuks keegi, kes seda reaalselt vajanuks... ma oleksin saanud aru.
Minu ja selle kaasreisija istumisasendid on kah iseloomulikud - tema istub vahekäigupoolsel istmel, näoga sõidusuunas, mina teise laua taga akna all, seljaga sõidusuunas - et võimaldada endale rohkem isiklikku ruumi ja samas omada ruumist head ülevaadet.
Viisaka&tagasihoidliku inimesena ei hakanud ma neid lehti enda küünarnuki alt ära viskama, ent bussi loksumine kukutas need lõpuks laualt põrandale. Tegin näo et mitte midagi ei toimund ja hämmastaval kombel reageeris sellele mu meessoost reisikaaslane - võttis lehed põrandalt üles ja asetas - istmele, minu laua vastasküljel asuvale istmele, kus need mind tõepoolest ei sega. Taibu selline. Kui ma oskaks, ma vaataks talle silma ja naerataks, aga ma ei... oska. Flirtida

Vaatlusandmete põhjal (nii praeguste kui varasemate, see valim polegi liiga väike) saan väita et meeste ruumikäitumine on vallutuslik ja naiste ruumikäitumine põgenev ehk taanduv. Aga kas see on tingitud kromosoomidest ja hormoonidest, st kaasasündinud, või on see siiski sotsiaalse tellimuse tulemusel sisse kasvatatud, ma ei tea. Ei usu ka. Vaielge vastu. :)

täna saime kokku

Kolumbuses, blogistajate seltskonnaga. Kõik auväärsed vanemad või siis ka veidi nooremad daamid. Ja Ott, kes tiris mind pidevalt naisteseltskonnast eemale, Kolumbuse värvituledes lava juurde tantsima.
Alguses tegi Ott muidugi näo, et ei tunne mind üldse ja istus sootuks teise lauda. Ja suhtles peamiselt kena ettekandjaneiuga, kes ta peaaegu ära lapsendas. Hiljem siis nõustus minuga suhtlema ja isegi, nagu öeldud, tiris mind tantsima.
Seltskond oli tore, ehkki pool jutust läks mul lapsega ringi sibades ning mittesuitsetades kaduma. (kuidas oleks, kui seaks kõrtside suitsunurkadesse sisse mikrid ja kõlarid, et ka mittesuitsetajatest lapsevanemad konversatsiooni huvitavamast osast osa saaksid?) Rääkisime mh neegritest... ja venelastest... ja ikka ka I+I-st, kuidas muidu... ja Virgo Kruvest...  Kohal olid Sirje, Kukupai, Kati, Ninataga ja mina isiklikult.
Kõik, jutu ots.

teisipäev, oktoober 21, 2008

muudkui ütlevad

Indiaaninimede võlu on muidugi ka see, et neid saab omasoodu muuta, kui vaja. Nii on Ott jõudnud vahepeal olla Sinine Karvane Kala, Hall Kala, Kokudill, emme on muutunud Kollasest Konnast hoopis Roheliseks, siis kah Kokudilliks ja vahepeal olin ma Väike Pörsake, issi pidada olema Keksmine Pörsake ja Ott ise Suur Pörsake. Mingi meeletu itsitamistuju ja tembuvaim on Otil praegu peal, eile jällegi pintseldamistuju, pilt sai küll kaunikesti sünge - väga palju musta ja sinist - aga pildi teemaks oligi alguses mereröövituse laev, mis muundus pintseldamise käigus sujuvalt lennukiks ja helikopteriks. Kui koju jõuan, panen pildi üles.

Aap on siiski jäänud Mustaks Hundiks. Seoses tiheda õppimisgraafikuga olen Aabi abi tarvitanud lapsehoidmisel, millega ta tuleb muidugi ülihästi toime. web-ct-is oli vaja teha 3 testi, kõik aja peale, st hakkad tegema, siis tuleb 2 tunni jooksul valmis saada, parandamise võimalust ei ole. Viimane neist käis andmebaaside kohta ja oli nii keeruline, et kutsusin suure paanikaga Aabi appi - noh lihtsalt "mõttepeegelduseks" Teate ju küll. Kui omal juhe kokku jookseb, siis teisega, isegi võhikuga, konsulteerimine võib aidata uuesti järje peale saada. Aga Aap andis mulle andmebaasides surfamiseks õla tagant juba objektiivselt nii head nõu et... jummal küll, tuleks ta oma kooliasjadega ka nii hästi toime.. Poiss pole üldse rumal. Koolis käib ilusti kellast kellani, pahandustesse ennast ei mässi. Mis tal viga on, et ta nii kehvi hindeid saab, mina aru ei taipa. Psühholoogi juurde keeldub minemast.

Mida peab moodne tudeng valdama ehk kasutama - registreerimisteks ja tunniplaanide koostamiseks OIS-i, samuti panevad mõned õpetajad sinna üles õppematerjalid ja kodused ülesanded; e-õppekeskondi on näha siin, meie kasutame nendest praegu Blackboardi - nendes keskkondades saab töid ka lahendada ja esitada; lisaks tegi meie arvutiõpetaja endale ülikooli serverisse omaette pesa, kuhu paneb ülesanded ja kuhu saab esitada kodutöid - ja saatis laiali kasutajatunnused&paroolid... hell, jeah! ja lisaks veel mitmekesised andmebaasid, millede nimekiri asub siin, millest mõnedele pääseb ligi ainult TÜ arvutivõrgust või siis seadistades proxy serveriks ülikooli oma või nojah, kolmas viis on ezproxy serveri kaudu. Lisaks saadab kursuse juhendaja listi kaudu kursuse infot laiali, niiet praegu on mul kolme võrgukeskkonna kasutajatunnused ja paroolid, pluss listi tunnus ja parool. Uued. Ja juurde tuleb meil nüüd ka uusi aineid, millede juhendatajatel võib olla virtuaalsete õppesüsteemide osas omi eelistusi - nagu Kuldmari mainis, täitsa hea pidi olema Moodle Ilmselt tuleb nüüd ära unustada nende erinevate foorumite kasutajatunnused ja paroolid, kus ma seni olen aega viitnud -mälumaht saab otsa ja aega ka nigu enam põle.
Blogi on lihtsalt selline mahalaadimise koht.
*Olen hakanud hommikuti vikerraadiot kuulama.
*Üks osa minu kvaliteetajast lapsega jookseb paratamatult ühistranspordis&teel lasteaeda/koju.
*Õppimiseks tuleb tarvitada raamatuid, mida koju lihtsalt ei laenutata, ei ole ka raamatukois müügil.Vat see on valus. Ma olen paadunud koduslugeja. Ja aega, nagu mainitud, üle ei ole. Töö juures on ka kiire.
Hea et on olemas Nutifon, mille kalendrisse saab järjest kõik muidu ununemakippuvad asjad kellade ja viledega üles märkida. Arstiajad. Tunniplaani. Kooriproovid. Jne. Näiteks "mine marisega lõunat sööma 13.15" ja piiks külge. Jne. Ja täisklaviatuur, tänu millele ei muutu märkmete tegemine sõrmikurnavaks massnuputamiseks.

reede, oktoober 17, 2008

hallooooo....

Kas mind keegi üldse lugemas ka käib...?
...........ka käib?
........................ka käib?

#tühjad seinad kajavad vastu

veel üks mõnus test :D

You are .exe When given proper orders, you execute them flawlessly.  You're familiar to most, and useful to all.
Which File Extension are You?



aww... nii nunnu.
Siit

Ja veel üks:

You are slashdot.org You  are geeky.  You value freedom, but not spelling.  People look to you to find out what's going on.  You inspire spirited discussions and ad hominem attacks.
Which Website are You?


Kodus uurin lähemalt siis... ennast
http://slashdot.org :D

neljapäev, oktoober 16, 2008

Elu käib omasoodu

Kunagi andis Kudzu mulle ülesandeks panna kõige kirumiste kõrval oma blogisse kirja ntks nimekiri 20st asjast mis teevad mu õnnelikuks.
Tol hetkel ma seda ei suutnud, aga nüüd võiks juba proovida, kusjuures need ei ole tähtsuse järjekorras:
1. Otiga lasteaiast kojutulek, jne
2. Teadmine et ma olen tudeng
3. Õppimine ise
4. Aabiga vestlemine
5. Laulmine (tänaval, vannitoas, etc)
6. Tööl mõne uue&huvitava asja väljanuputamine
7. Kolleegidega vestlemine
8. Sõpradega koosviibimine (kusjuures äää... imelik aga telefonivestlused sõpradega ei tee otse õnnelikuks, need on rohkem mingite probleemide lahendamiseks. samade asjade reaalis rääkimine teeb küll)
9. Ma olen üle hulga aja jälle natukene armunud. Armumise objekt ise ei tea seda (jummal tennatud, jummal tennatud) aga mind teeb õnnelikuks lihtsalt tema nägemine ja seltskonnas viibimine.
10. Laulmine kooris (seal ei hakka lapsed mu peale karjuma, et ole vait :P)

Otsa said praegu... rohkem ei tule meelde. Ehk piisab? Tehku veel keegi :P

kolmapäev, oktoober 15, 2008

süda kisub kokku

lugedes lugusid mahajäetud lapsest ja vaadates armsa nutunäoga tüdrukukese pilti ajalehtedes.
Jah, aga positiivse poole pealt tahaksin mainida, et minu meelest on eesti politsei, lastekaitsjad ja muud vastavad organid käitunud antud juhul enneolematult korrektselt, või siis on selline korrektne käitumine esmakordselt ajakirjandusse jõudnud...
nimelt meeldib mulle see artikkel: “Meedia on võtnudki sellise suuna, et on hakanud jube palju oletama. Me ei tohi praegu hukka mõista selle lapse vanemaid, sest me tegelikult ei tea praegu keegi, kas see laps jäeti maha või on selles loos mingid muud põhjused,” rääkis Tikerpuu ERR Uudistele.
Ent niipea, kui sünnitunnistusega "kasuisa" kohale ilmus, peeti ta igati korrektselt ja asjakohaselt ka ülekuulamiseks kinni.

Kummalised on hoopis eesti seadused, mille kohaselt lapse hülgamine ei ole kriminaalkuritegu.

Sedalaadi hülgamise tagamaid ja võimetust niisugusi olukordi vältida kirjeldatakse aga üsna täpselt teise delfi artikli kommentaariumis
Nimelt selgub sealt, et eestis on emal lapsest loobumine praktiliselt võimatu või igatahes väga raske. Ja kui ametlik ning korrektne loobumine pole võimalik, siis tekibki kahjuks mõnel vanemal vajadus laps just nimelt hüljata. Jätta tühermaale selle asemel, et viia ta mõnda sooja, hästivarustatud ruumi, asjatundlike inimeste hoole alla.
Teiseks võiks eesti seadused ette näha selliste hüljatud laste puhul nende vanematel otsekohe vanemlike õiguste pöördumatu äravõtmise, et uued ja asjalikumad kasuvanemad ei peaks kartma, et bioloogilised vanemad last tagasi nõudma hakkavad.
Rinnapiim on hea asi, selle propageerimisel ei maksa aga päris lolliks ka minna.

Ahistavaid lugusid hüljatud lastest võib aga siitki kommentaariumist lugeda:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?v=forum&subtopicID=119454#mID1024592

feminismi kollist

alustuseks tunnistan, et mul tegelikult pole halli aimugi, mida ametlik feministlik ideoloogia endast kujutab, peale selle põhiide, et inimesed peaksid olema või võiksid olla võrdsed.
võrdsuse idee on ilus, meeste ja naiste võrdsust on muidugi püütud naeruvääristada väidetega, et "mehed ju ei sünnita". ja et samadel põhjustel, naised ei tohiks tappa. jne.
võrdsus minu meelest ei tähenda sarnastamist või erinevuste unustamist, võrdsus peaks tähendama, et sama tegevuse juures samade võimetega inimestel on võrdsed õigused - mitte aga kohustust sarnaselt käituda.

ma ei tea ka seda, mida üks päris feminist arvab seksist, aga ise konstrueerides jõuan ma järgmise mõtteni -
sugupoolte võrdsus seksis peaks ideaalis tähendama seda, et mõlemal sugupoolel on õigus algatada seksuaalset kontakti või väljendada vastavat soovi, ilma et teda imelikuks peetaks, NING - mõlemal sugupoolel on õigus sellisest kontaktist ära öelda, keelduda. Sundida ei tohi kedagi. Naise "ei" on täpselt sama kaalukas kui mehe "ei". Ja vastupidi.

pühapäev, oktoober 12, 2008

jah

ristiretkedel
laipu ei loendata kõik
saavad taevasse

reede, oktoober 10, 2008

loomad elutoas


Ott pani eile meile kogu perele indiaaninimed. Lasteaiast koju minnes selgus, et tema on Roheline Jänes. mina olin Kollane Konn. No me siis hüppasime koju. Kvaak-kvaak!

Kodus küsisin, kes Aap on - sellega läks natuke rohkem aega, aga lõpuks otsustas Ott et Aap on hunt. Must Hunt. Aap, kes parajasti lihapalle ahjupanemiseks plaadile vormis, ei suutnud naeru varjata. Muidu käib ta viimasel ajal ringi süngena nagu kõuepilv. Isegi eilane totter spioonifilm Rowan Atkinsoniga peaosas ei kutsunud esile harjumuspäraseid kõrvulukustavaid naerupahvakuid vaid üksnes vaoshoitud mugina. Ma olen lapse pärast mures kohe. Võibolla ta muretseb oma hinnete pärast?

Kudzu oli külas, tema tituleeriti Lõviks, ilma epiteetideta. Hau.



kolmapäev, oktoober 08, 2008

tilk silmas


Täna käis esimene grupp lapsi muuseumis minu käe all südant meisterdamas. Meisterdame cernitist, küpsetame kohe ära, ja kes lastes on piisavalt korraliku augu oma südame sisse puurinud, see saab enne äraminekut selle kaela ka riputada.



Mind küll hoiatati, et tegu on lasteaialastega aga kui fuajees mulle punt 2-4aastaseid pudinaid ümber kogunes, siis pidin esimese ehmatusega püksi tegema, teiseks tuli meeleliigutusest pisar silma. Need pisikesed on niiiiiiiiiiiiiiiiii nummid! Nad tulevad kohe juurde ja ütlevad nime ja räägivad oma eluloo ära... ja siis mina pean neile õpetama sellise jõleda ehk creepy anatoomilise südame tegemist.




No hakkamisest neil puudu ei jäänud, kasvatajad olid ka osavad ja ilusad, "minu esimene ahjutäis" on nüüd siin:


Lapsed on ikka andekad.


Mida ma unustasin või ei taibanud ja milelle lapsed minu tähelepanu juhtisid - kaelaripatsite tegemise ürituse juures on kindla peale nõutav kaelasidumise materjali, st paelte v nööride olemasolu! Järgmiseks korraks hankida - jämedat niiti, suur sukanõel, käärid.

teisipäev, oktoober 07, 2008

üsna lühidalt

*Eelmisel neljapäeval tulid tellitud puud, nagu neetud - tööajal. Ehkki lubati õhtupoole.
Komandeerisin õelapsed Aabile appi ja kolmekesi said nad puud keldrisse - auto õuemanööverdamine olevat rohkem aega võtnud kui 40 koti kütteklotside keldrisse vedamine. Raisk, ma olen uhke, et meil on nii tublid ja tugevad ja hakkamasaajad suured poisid. Kui ma vahepeal Aabile helistasin ja telefonitorusse habisesin: kas te saate hakkama, kas ma pean koju tulema, vastas ta mulle bassihäälsel põrinal: me saame hakkama, no ütle, MIS sinust siin kasu oleks ah?
Õige kah? :D
*samal hommikul lubasin Taneli palve peale üsna kergemeelselt et lähen ja ostan ta jaoks turu antikvariaadist ära ühe katkise karmoshka. Kahjuks toimusid kõige hullemad vihmavalingud just nimelt sel ajal, mil ma turu poole kappasin ja hiljem tööle minnes täpselt samamoodi - sain ihuni märjaks ja külmetasin järgmiseks päevaks täiesti puruhaigeks. Karmoshka jäi muidugi saamata. Neljap oli pood kinni ja reedel, mil ma haigena uuesti vaatama läksin, oli vanavara juba ära ostetud.
*kohtutäitur sai Aleksilt lõpuks mulle 1 kuu elatisraha üle kantud. Algul ma ei saanud aru, miks nii väike summa - 1400 - küsisin ju 1800, 2007nda aasta miinimumi põhjal. Lõpuks mulle selgitati, et tulumaks läks maha. Kogunenud võla kohta ma pean veel küsima, sellest pole juttugi olnud... Igatahes kulutan ma selle raha ka kohe ära, ostan Aabile ujula 10 korra pileti.
*põdesin terve nädalavahetuse. üsna salakaval külmetus oli, hommikuti lubas nagu et olen terve, õhtuks niitis uuesti maha. Lagle oli lastega külas, käisime laupäevase ilusa ilmaga mere ääres jalutamas, mis oli tõesti tore - ja vaevalt ma kodus istudes tervemaks oleksin saanud
*homme tuleb mulle esimene meisterdamise grupp muuseumi, nii põnev. Hakkan lasteaialastele anatoomilise südame meisterdamist õpetama. Esmasp käisime vunderis ettetellitud materjalide (cernit) järel ja vunderi neiukesed pidid mulle südari ehmatama - keegi oli seal saatelehtedest valesti aru saanud ning tellitud kauba riiulitesse jaemüüki ladunud. Õnneks sain vajaliku koguse õiget värvi cernitipakke ikka kätte.
*nüüd köhib ja pahurdab Ott. kardan et jääb haigeks :(
Mulle, alleaa, makstaks ju eelmise aasta sotsmaksu põhjal praeguse palgaga võrreldes haiguslehe päevade eest poole vähem. Tanel küll aasta alguses lubas, et kui Ott haigestub, istub ta temaga ise kodus, aga seni pole ta muud teinud kui, lubage naerda, võtnud hooluslehe&hoolduslehe rahad Oti suviste tuulerõugete eest, ehkki mina istusin siis ise Otiga 3 nädalat kodus... kuna oli ju minu korraline puhkus, onjä.

Niiet elu on raske aga huvitav. Keegi perekoolis püstitas millalgi teema, et mis on kõige raskem üksikema olemise juures. Ma sinna ei viitsinud vastata, aga ütlen siinsamas, et ebaõigluse tunne on kõige raskem - mina teen iga päev hiiglasetöö ära ja mitte keegi ei kiida, samas kui Ott oli augustis Taneli käes, helistas Tanel iga kuradima päev ja kerjas kiitust. Lõpuks puhus ennast nii täis, et süüdistas mind selles, et tema aasta alguses Otiga vaid korra kuus kohtus, kas te kujutate ette... Mind, kes ma lõpuks läksin lastekaitseametniku juurde selleks, et isa lapsega kohtuks - kas pole haletsusväärne?
Mina kuljetan Otti iga päev lasteaeda ja koju oma isiklikul kukil, olenemata ilmast, Tanelil on auto perse all ja ta ei viitsi isegi siis last ise lasteaiast ära tuua&hoida, kui mul oleks vaja ka oma vanema lapsega veidi tegeleda, ntks lapsevanemate koosolekule minna, mis toimub täna.
Aga midagi pole teha, virisemine ei lahenda asja, ise ma need mökud oma lastele isadeks valisin - lähen toon Oti lasteaiast koju, Aap valvab, mina katsun selle va koosolekuga ruttu ühele poole saada - eelmisel aastal kestis see igatahes 3 tundi... ja õhtul jõuan ehk veidi ka koolitükka teha - kui tervet rehkendust ei jõua, siis pool ikka! Hakkama saab ikka! Kiitke siis teiegi, kallid lugejad mind veidi, sest Taneli ega Aleksi meelest ei ole minu panus nende laste kasvatamisel küünemustagi väärt!

ach need silmad






vat selline tripsuke. normaalolekus jääb see ülemise silmalau varju, sellep ma seda ilmselt märganud ei olegi.
muuseumi fotokas pole suurem asi, või siis pole mina suurem asi fotograaf.

esmaspäev, oktoober 06, 2008

Müstiline meditsiin

Asi algas umbes üleeile õhtul, mil avastasin peeglisse&endale sügavalt silma vaadates&kinnitades et ma olen maailma kõige ilusam ja targem inimene, keda ma ei tunne - vasaku silma sarvkestalt iirise ülemise vasaku serva pealt heleda tripsukese. Nii umbes 0,1 mm lai, 15-20 kaarekraadi pikk. Ei sügele, ei valuta, aga on nähtav. Kindluse mõttes lasin Aabil üle kontrollida - tema nägi ka.
Täna siis töö juures helistasin idatallinna keskhaigla registratuuri numbrile 1900 ja sain arstiaja... 31ks detsembriks. Einoh.
Kuna nii kolleegid kui tasuta arstiabinr 1220 ajasid mulle hirmu nahka, kimasin lõpuks silmakliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Jatkuu...
te saate ju aru, et pisikese, häiriva, aga mitte tapva tervisehäirega inimene EI OLE ja EI PEAGI OLEMA kannatlik, mõistev, etc. Leian et mul on täielik õigus vinguda selle üle, et:
registratuuri lett on nii kõrge ja LAI (miks vanakuradi vanaema päralt peab registratuuri lett LAI olema?) et isegi minusugusel tervete jalgadega&keskmist kasvu inimesel oli raskusi sellest üle küünitamisega& reg-tädi jutu kuulmisega ja lõpuks kaardimakseterminali teadete nägemisega;
et registratuuris pidin uuesti teatama oma aadressi, telefoni jt isikuandmed - kas meil ei ole e-riik, kas idkaardi ulatamisest ei piisa? Olgu, olen tänulik, et mu suguelu sageduse ja mehe/elukaaslase suitsetamisharjumuste vastu huvi ei tuntud, nagu viimati sünnitusmajas.
et registratuuri tädi mulle ei öelnud, et silmaarsti ukse taga tuleb tema antav paber silmaarsti kätte ise anda (ma mõtlesin et registratuuri andmed jõuavad arstini automaatselt, nt kohvõrgu kaudu. Meil siis ikkagi ei ole e-riik.)
et silmakliiniku fuajee kohviautomaat ei tööta
et traumapunktis pole vifit (kahju on väää?)
ja et tagatipuks valati mulle 4 korruse kohvikus mulle kohvi peale tilgastanud koort, aga kuna kiirustasin alla, oma järjekorda ootama, ei olnud mul aega protestida. Ilmaaegu kiirustasin, alla jõudes selgus, et vahepeal oli vaid 1 patsient arstile pääsenud ja kuna ma polnud enne oma kaarti arstile andnud (kuna keegi mulle ei öelnud et nii tuleb teha) ei olnud ma veel järjekorras niikuinii.
Kas medipeded ei võiks edaspidiseks nende neetud kaartide jaoks kabinettide uste sisse korralikult märgistatud postipilusid teha?

nagu meie raamatupidaja mind hoiatas: need silmaarstid on kõik kartelli moodustanud ja tahavad et sa tasulisse vastuvõttu läheksid.
Küll tema juba teab.
Ta töötas enne haiglas.

kolmapäev, oktoober 01, 2008

mis on minu töölaual praegu?





lisaks arvutile?
skänner, telefon, idkaardilugeja, kokkupandav juuksehari (taneli pärandus), pruun vildikas, klaviatuuri all mõned täiskritseldatud paberid, valge gerbera, fotoaparaat, kätekreem, pisike südame mudel, vaibanuga, suur sepatööna valminud võti, sõrmus, kummist vinnipuhhiklibakas juuksekummi küljest, näputäis reklaamvoldikuid, paar cd-d coreli klippartidega, üksildane fotoraamiklamber ja värvilaserprinter.
Üks järjekordne blogimeem, nimelt.

Leiutasin uue meemi: mis on kritseldatud sinu klaviatuuri all asuvatele paberitele? kui võimalik, skänni või pildista ja pane üles.

teisipäev, september 30, 2008

midagi kuntsnikele

tehke see test:
http://www.xrite.com/custom_page.aspx?PageID=77

neljapäev, september 25, 2008

läkski nii

et minu esimene koolipäev jäi lihtsalt ära. Andsin eile õhtul Oti Taneli hoolde, tulin muuseumi ja kukkusin siin faile keerutama ja vahepeal puhkuseks papimassist südamemudelit vuntsima, magama sain kella 3 paiku öösel - siinsamas muuseumis, mugaval soffal, värske remondihaisu sees.
Ei tea kas stressi või värvileha tõttu nägin eriliselt haiget und selle kohta, et üritasin mingis hiiglaslikus garaazis või angaaris, millel oli terve ülesallalastav külgsein, kunstinäitust teha, aga vahepal sõitsid sinna traktoriga inno ja irja ja hakkasid lõbusasti kisades minu pilte (traktori pealt???) maha loopima... paanikas tahtsin seina alla lasta, aga mootor jukerdas ja see jäi poolele teele seisma. ilus loojanguvalgus paistis hämarasse angaari pooleldi allalastud turvakardina alt, innojairja sõistid traktoriga minema, ühtäkki olid ka mahaloobitud pildid kadunud ja ma tundsin ennast hüljatuna.

Teha oli enne magamakukkumist vaja veel viimased paar 7mest suurest väljatrükist meie südamenäitusele ja ma tõesti lootsin, et kui need hommikul kiiresti üle loetakse&heaks kiidetakse, saan ennelõunal Tartu poole minema. Tutkit. Nagu ikka tuleb inimestele just viimasel minutil hiilgavaid ideid, mida vaja tööse toppida ja selgub üha uusi tüponäpuvigu (ärge minu otsa vaadake. mina panen posterile selle teksti, mis mulle saadetakse), mida parandada. Sain faile serverisse tõstma hakata alles kell 15, ise juba kergelt näost rohetades ja praegu ootan macroprindipoolset kohtuotsust - kas on VEEL vaja midagi ümber teha või võin bussi peale minna. Öösel ainult 4 tundi maganuna on tõenäosus ootamatute näpukate ilmnemiseks suhteliselt suur. Näiteks meenub mulle, et värvikood jäi rgb... ei saanud cmyk. Aga ega sest, kui mõni toon veidi paigast nihkub, midagi väga traagilist juhtugi.

gimmi ä haag või midagi sellist.

hommikune

unepaelussi
morbiidne hüdra(ulika)
kellega jagada?

teisipäev, september 23, 2008

Sõjalise drill jälle koolidesse tagasi?



nii nagu veel minu kooliskäima ajal...
seekord siis koolitulistamiste ja muu relvastatud tsiviilterrori vastu.
Drill - 1-2-3 püssiga pätt-lapsed laua alla-õpetajale vastu ei vaidle

Esmaabivõtted, kannatanude abistamine, nii poistele kui tüdrukutele. ja õpetajatele!
Kursused "käitumine kriisiolukorras".
Edasijõudnutele näiteks kursus "Taburetiga päti vastu"

Pagan ma ei tea. Nutma ajab. Nii abitud oleme...

Jutt käib siis sellest:



aga enesekaitse on asja üks pool. Selliste asjade juhtumist annaks ka vältida, ennetada või vähemalt miinimumini viia, kui koolides ei oleks kiusamist ja vägivalda, mis inimese psüühika nii segi keeravad, et tulevikus saab temast koolitulistaja või... ohutumal juhul näiteks sopablogija.

Kus on õpetajate silmad...

ära loe äripäeva...

"Venelane tahab vineerivabrikut ära osta!" hüüatab meie raamatupidaja "ja iinlane!"
"Kelle idee oli vineerivabrik erakätesse müüa?"
ja teeb järelduse: orjaaeg tuleb tagasi. Kui mitte järgmise põlvkonnaga, siis ülejärgmise.

Kas tuleb? mis teie arvate?

Mh on ta veendunud, et negatiivne riigieelarve on kurjast ja et madala kõrrega vili on lihtsalt ikaldunud vili - kuigi ma püüdsin seletada, et madal kõrs aretati viljale juba pärast viljakoristuskombainide leiutamist sisse. Ja jagab esmaspäeviti mulle omaküpsetatud karaskit ja kuklit.
Hea raamatupidaja on.

töö juures

on päris hullumaja, paljud asjad jäänud viimasele minutle, näituse avamine juba 1sel.
Tundub, et ma ei jõua 24ndal ega ka mitte 25ndal Tartusse.
Hiljem peaks kergem olema...

esmaspäev, september 22, 2008

I+I ületasid piiri

http://innojairja.blogspot.com/2008/09/kes-on-see-pervert-morgie.html

Kui seda postitust nüüd kohe ära ei korjata, teen ma ettepaneku kõigile, kelle kallal Tähismaad närivad, nad ühiselt kohtusse kaevata. Mina pole tahtnud et mind nende blogis mainitaks, ma pole selleks põhjust andnud, mina pole neid seni ka ise oma blogis maininud. Nüüd ei jää mul muud üle.

Andke märku, kes on I+I poolt sagida saanud ja teeme selle asja ära.

PS: kui nad homseks oma laimava peatüki minu kohta ise ära koristavad, siis läheb ka siinne postitus kustutamisele ja case closed. Minu poolt.

keerutab-tiirutab

Sirje väljendab oma blogis muret selle üle, et inimesi/blogijaid mõistetakse valesti. Ja et kommenteerijad loevad blogist välja midagi muud, kui sinna pandud.
Minu jaoks see midagi uut ei ole. Foorumites ammu kogetud fenomen.
Esiteks jookseb enamuse inimeste jaoks alati kaadri allservas nende oma isiklik metatekst subtiitritena ja võõra blogi postitustes nähakse valdavalt oma murede või huvide peegeldust.
Teiseks kipub inimene (sh mina) mingist olulisest teemast rääkides seda kaunistama, garneerima ja serveerima, teema ümber tiire tegema nagu kass ümber palava pudru. Siis võibki juhtuda, et lugeja näeb talle serveeritava põrsa asemel peamiselt põrsa suhu topitud õuna ja vingatab: kuramuse taimetoitlane! või Nii väike ja vissis!
Ja kolmandaks pole lihtsalt ette nähtudki et inimesed üksteisest aru saaksid.
Neljandaks - blogid on isiklik-avalikud päevikud, blogisse ei panda kõike aga pannakse nii mõndagi ja blogipostitustest saavadki kõige adekvaatsemalt aru tuttavad ja sõbrad.
Kelle mõte eeldatavasti rändab samu radu pidi.

Lahendusi?
ok:
1. kirjuta lühidalt, lihtsalt ja ainult 1 asjast korraga. ära illustreeri, ära kaunista, ära kujunda.
või
2. ära avalda arvamusi ja seisukohti, kirjelda ainult juhtunud sündmusi
või
3. pane kommentaarid lukku.

laupäev, september 20, 2008

kana, kana, kana...


pildistasin üles selle imetabase kana, kellest supipuljongi küll sai, aga kes lihaloomana termilisele töötlemisele ei allunud.Mõned puitunud lihatükikesed kraapisin Täpile nätsutamiseks aga muidu rändas kangelaslik kana supipotist prügikasti üsna sama tervena, kui enne keetmist.
Rahu tema põrmule.
Supp oli söödav.

kolmapäev, september 17, 2008

Rohud peal

emotsioonid all. Ja jummalast rahulik on olla.
Need rohelised kuulikesed ikka. Mõjuvad küll. Isegi liiga tuimaks teevad, ma ei tunne enam eriti hästi oma näolihaseid. Võtan siiski edasi, vahepealne masendus oli liiga ränk taluda.
Ostsin poest kõige mumifitseerunuma kana, mida ma eales näinud olen ja keedan seda praegu. On põhjust loota, et aastavahetuseks saab suppigi.

teisipäev, september 16, 2008

kelle mina päästaksin põlevast majast?

naabrionule, kes regulaarselt ennast uduje õlitab, eelistaksin ma raudselt oma kassi, Robertit kui ta elus oleks ja ise ennast mingil põhjusel päästa ei suudaks. Robertile eelistaksin oma lapsi. Kui omad lapsed päästetud, ja kuuleksin ntks naabrilapsi karjumas, või paistaks mulle, et nad on omapead, siis ilmselt jätaksin lemmiklooma esialgu sinnapaika ja jookseksin nende juurde, tee peal klopiksin teistele ustele: ärgake, maja põleb. Lapsed ikka ennem.

Aga kui mul oleks konkreetselt valida, kas asotsiaalne, minu kui maksumaksja seisukohalt lootusetult kasutu naabrionku, keda ma meelemärkuseta olekust tõstagi ei jõua, või oma kallis kass, siis jah, andke mulle andeks, mina päästaksin kassi.
Kui mul koer oleks - ma pole just suurem asi koerainimene - aga siiski, kui mul oleks, siis eelistaksin ka teda. Praeguses olukorras - krahmaksin puuri koos Täpiga ja läptopi, kui lapsed ennem ohutult õue toimetatud. Ja nagist sooje riideid. Või voodist tekke. Kui see koorem õues, siis käsutaksin Aabi oti-ja rotivahti ning vaataksin, mis või kes veel. Ja, ma kordan, lapsed ennekõike.

Kelle sina põlevast majast ennekõike päästaksid?

esmaspäev, september 15, 2008

naljakas valitsus

Mida kavatseb valitsus lappida töötukassasse varasemate heade aastatega kogunenud kolme miljardiga? Või on juba lappinud? Kui plaanide kohaselt ei taheta sel aastal töötutele välja maksta üle paarisaja miljoni? Ja tahetakse tõsta töötuskindlustusmakset KOHE praegu, enne kui reservi üldse kasutatudki on?
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=1a08fd9a-d604-4243-b8cc-90d7515b94b2

Ega muidu nalja ei saa, kui ise ei tee, mõni nali maksab lihtsalt natuke rohkem kui teine.
Ja mõnel naljal puudub täielikult point.
http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=54db5ec9-2712-48b6-bc82-f26b1fd4853f

reede, september 12, 2008

selleks korraks

tundub olevat korras.
Tanel kirjutas lapsehoiugraafikule alla, direktor kirjutas minu avaldusele alla ja uhh, hehh, appi. Läheb lahti.

Tunniplaan on mul nüüd ka käes, naljakal kombel on selles koguni tervisekasvatuse tund, mis haakub ju minu praeguse tööga suurepäraselt. Muidu on suur hulk igasugust andra- ja pedagoogikat ja suhtlemispsühholoogiat ja küsimus laiale ringile, st neile kes viimase umbes 5 aasta jooksul tudengid olnud
kas ma peaksin loengusse minema
a. diktofoniga
b. läpakaga
c. mitme erineva kaustikuga?
d. muu

neljapäev, september 11, 2008

nõrgemad üle parda

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=19848225
ja tuletõrjelt, kiirabilt, politseilt rahasid ja kohti vähemaks. Las põlevad ja surevad, keda see kotib.
Tasuta koolitoit lastelt ära võtta, põllumeeste toetusi vähendada - milleks põllumehi küll elus hoida, toome parem välismaalt toitu sisse. Lastele, haridusele ja infrastruktuurile käärid külge!
Aga riigiisade esinduskulusid ei kärbita. Pigem vist tõstetakse. Minu teada jäetakse puutumata ka inkassofirmade ja sms laenude õigused mõistusevastaseid protsente nõuda.
Oh, ja sambatamiseks muidugi jätkub: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=19850666

Kas rahvas on riigi ja valitsuse jaoks või on riik ja valitsus rahva jaoks? Kui see esimene variant, siis kuidas ometi riik ja valitsus aru ei saa, et kui ta rahva eest ei hoolitse, siis varsti tõesti talle enam orje ei jäägi?

kolmapäev, september 10, 2008

täitsa pekkis...


Your result for The Heart Test...


Lonely Heart


You are 20% Independent, 50% Idealistic, 60% Intimate, and 80% Indulgent!



The Lonely Heart

Dependent, Realistic, Intimate, Indulgent


You are the most misunderstood of hearts, the Lonely Heart. Your desire for love and your want of harmony and intimacy are all very loving qualities. At the same time you are very down-to-earth, which may present a more cold or hard demeanor than you actually possess. Your qualities are all of the quieter types, so you may be shy, leading to difficulties in love, which is hard for you, being so caring as you are. You want love, but your realistic nature may work against these more idealistic desires.
/.../
Your exact opposite is The Lively Heart.

Avoid Explicits if you can. You need love and the feeling of being loved, and an Explicit may not understand or appreciate this, leading to conflict. Idealists may also be difficult to get along with if you are stubborn. But if you can adapt and appreciate their ways of thinking, a relationship with an Idealist can work.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

ko ja sam?




Nii põnev:
Sügissemestri õppesessioonide ajad
- 25.-28.september
- 23.-26.oktoober
- 6.-9.november
- 20.-23.november
- 11.-14.detsember

tegelt jõuab alles aegamööda kohale, et näh, olengi tudeng.
Õppekava on esimese hooga päris hirmutav: https://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast

ja juba on mul mõte, et ainuüksi pedagoogikast jääb tuleviku tarbeks ikka väheks.
Kahjuks ei saa ma õppelaenu võtta. Kuna ma ei tööta õpetajana.
Muidu on mõte, et võtaks ntks eka juures mõned graafika- ja kuntsikursused. Tasulised. Aga ehk leian sellegi raha kuskilt... pole liiga kallis.
Direktoril pole mu õppimaskäimiste vastu midagi, talle tuleb ainult avaldus teha, õppekavaga.
Tundub et... /koputagem vastu puud/ kõik sujub.
Pildil: maniakaalne õpetajakandidaat käsilasega. :D Autoportree

teisipäev, september 09, 2008

astusin ka ülikooli

sain sisse ka
kutseõpetajaks
kaugõppesse, riigieelarvelisele.
ootan tunniplaani.

lapsehoiugraafikut taneliga tuleb nüüd niimoodi nihutada, et see võimaldaks mul õppes käia.
teate, ega ma ise poleks läinudki. aga kaksikõde sundis. ausõna!
lendas mulle kohina ja mühinaga peale, et 5nda septembrini võetakse täiendavalt vastu, mine.
oli mul siis üldse valikut?
kõik astuvad praegu. egas ma ei saanud maha jääda

paluks õnnesoove. õele siis põhiliselt

------------
aga ma ei saanudki oma töölauda kolmandalt teisele, rahva sekka kolida, nagu algselt lubati. kuna otsustati, et vastremonditud ruumide jaoks on minu isik ja töö liiga ebaesteetilise välimusega ja tegu on ikkagi esindusruumidega ometigi.

laupäev, september 06, 2008

awwww....

Your result for The Harry Potter Husband Test...

Mrs. Lupin


You like a nice, kind guy with a bit of a fierce streak and you don't mind if he comes damaged. /.../

(Art by Gold-Seven http://gold-seven.deviantart.com/ Used with permission.)


Take The Harry Potter Husband Test at HelloQuizzy

reede, september 05, 2008

Kumb on ilusam?


Mina või rott?

Rott või hiir?

Täpiga on iludusvõislustel väga raske võistelda

tellimus

MTA tellis mu käest kingitusteks 35 külmikumagnetit "Kaalujälgija"

ja 35 kaelaripatsit "Süda"

Ikka Cernitist, millest muust. Maaletooja Vunder
Õmblesin neile ka ise linased kotikesed, ehkki alguses oli plaanis need kelleltki tellida. Õmblemine jäi viimasele minutile ja röövis mu kahe öö uneaja. Tulemusega jäädi igati rahule.

helesinine unistus

Nokia on saanud hakkama uue tükiga -
välja lasknud mudeli Sinu Unistuste Mees.

Põhiandmed
Mõõdud 190 x 120 x80
Kõrgus * laius (õlgadest) * paksus (pihast)
Kaal 85
Ooteaeg, kuni (h) - ta võib sind lõputult oodata
Kõneaeg, kuni (h) - ta võib ka lõputult kuulata. Kõneleb niipalju kui vaja.
Tegemist on tootja poolt antud maksimumaegadega, mis kehtivad ideaaltingimustes. Reaalses kasutuses olevate telefonide oote- ja kõneajad võivad tootja poolt antud aegadest oluliselt erineda.
GSM kõik standardid
+
Standardaku + lisaakud Vegetable ja Your Mothers Kitchen
Värviline ekraan (oojaa)
16M colors (loodame et väheks ei jää)

Omadused
Monogamic, True Love, Passion
Kalender+ Sinu sünnipäeva, nimepäeva, naistepäeva, jõulukinkide, teie kohtumise aastapäeva, pulmaastapäeva, muusikamaitse, värvieelistuse, lemmiklillede, maiustuste ja Teie Laulu Meelespea
+
Kasutaja profiilid - Ainult Sina
+
Helistajate grupid - Ainult Sinu Lubatud
+
Äratuskell - Täpselt Õigel Ajal, lisaseadmena Hommikukohvi Voodisse
+
Kalkulaator - Täpne, Õiglane, Sinu kasuks.
+
Mängud - Sinuga ja Mängud Lastega. Lisaseadmena - Mängud Koeraga.
+
FM-Raadio
+
Vibro mmmmm
+
Helilooja Kui Soovid
+
Häälvalimine - reageerib ka sosinale, puudutusele või pilgule. või mõttele.
+
Kõik keeled. Aga mitte kahekeelsus.
+
Digikaamera - Ei! Ei-Ei, Ei!

MP3 Mängija - valikud - Lemmiklood, Sinu Lemmiklood ja Meie Lemmiklood
+
Sõnumid
Piltsõnumid
Lilledega sõnumid
Luuletustega sõnumid
+
Ainult Sinu soovil - SMS mängud-

Mälu - Ühised Magusad Mälestused, Laste tembud, Taksonumbrid, Arstide Numbrid, Sooduspakkumised Spad ja Juveelipoed
Practically unlimited entries and fields
Mälumaht
Niipalju kui soovid
Mälukaardi pesa
olemas. Isegi mitu, kui vaja.
DATA
Kõik ühilduvused; Tuunitav.

Aga noh... ma lepiks sellisega ka: http://www.tele2.ee/mobiil/pood.html#p_622
Või sellisega: http://www.nokia.ee/A41148054
Või pigem sellisega: http://www.nokia.ee/A4541399

kolmapäev, september 03, 2008

Hirm pisarate ees

ehk

Ära näita oma valu.

Nutmine teiste inimeste juuresolekul on keelatud sest see häirib teisi inimesi.

Miks häirib? Eks ikka sellepärast et ka nendele teistele inimestele on lapsest peale sisendatud, et kurbolemine on kuritegu. Nutmine on kuritegu. Kurjategijaid tuleb karistada.

Inimesed harjuvad lõpuks ise ennast karistama ja keelavadki endale teiste juuresolekul nutmise. Ja keelavad ka teistele, eriti lastele. Sest titekisa on kõige hirmsam nutmine üleüldse. Onju. Olgugi väikelapsel kurbuseks enda meelest ülearugi piisavalt põhjust.

Esimene keeld, mida elu meile jagab on: kuss-kuss, ära jonni! Ei tohi jonnida! See keeld kulutab alateadvusesse kõige sügavamad rööpad ja teebki igaveseks selgeks, et kurbus, valu ja pisarad on kuritegu. Ja kivistab needsamad pisarad.

Inimesed, kes avalikus kohas nutvale väikelapsele tema nuttu pahaks panevad, kardavad omaenda kivistunud pisaraid. Inimene, kes masenduses kaasinimest sõimama ja tema nina ette peeglit upitama läheb, kardab omaenda kurbust.

Ära jonni! Kuss-kuss! Ei tohi! Ei tohi teisi häirida!

Ma olen veendunud, et kui lapsi ei õpetataks esimese asjana oma kurbust kartma, siis oleks maailmas pisaraid poole vähem. Ja et õnnelik inimene, kes ei karda pisaraid, ei pane ka avalikus kohas nutvale lapsele neid pisaraid pahaks. Ja kivistunud pisarad ei kasvaks kurjuseks.

teisipäev, september 02, 2008

bitshimise päev

Tõstsin oma tööarvuti korpuselt (must, Harry nimeks, asub laua peal) ära vaasi ilusate astritega ja panin sinna paberi järgmise tekstiga:
Palun ärge asetage arvuti korpuse peale lillevaase ega muid vedelikke sisaldavaid anumaid.Kui vedelik satub arvutisse, läheb see arvuti reeglina väga rikki ja selle remont või ümbervahetamine läheb väga palju maksma.
Olen jah südametu bitch. Aga mulle meeldib mu arvuti natuke rohkem kui lõikelilled.

Töö juures käib remont. Lubati et eelmiseks reedeks on läbi, kahjuks murdis remondimees endal tööst vabal ajal mõningaid luid katki ja nüüd lubatakse et tulevaseks reedeks on läbi. Kui saab, siis hakkab minu töökoht olema hoopis teises ruumis ja seltskonnas - kolin kolmandalt korruselt, raamatupidaja ruumist alla, teisele korrusele. Sinna kus elu keeb, rahva sekka.
Siis jääb ilmselt ka blogimiseks vähem aega.

Edasi lükati ka meie südamenäituse fotokonkursi lõpptähtaega:
http://www.ilm.ee/?448480
seda osalejate vähesuse tõttu.

Halastage, kallid blogilugejad, meie muuseumile, osalege!

Seevastu altuura, mille ma sain tänu meie direktori tutvustele, on sisuliselt valmis - seda ei annaks ka muidugi edasi lükata juba tehnilistel põhjustel. Üsna humoorikas altuura, varsti panen pildi ka üles :)

CorelDraw X3 on tõeliselt hea programm. Selle põhiline viga on, et trükikojad seda tunnustada ei taha. Aga alati saab failid pdf-i konvertida. Samas, Coreli Photopoint on Adobe Photoshopiga võrreldes kohmakas ja saamatu.

Kriitilisel hetkel

kui on kiire. Või kole palju tegemist. Või kurb ja raske olla. Või on tõsiseid, ränkraskeid ja pikaajalisi probleeme vaja kuidagimoodi lahendada. Või lihtsalt mingi kriis.
Siis võid sa täiesti kindel olla, et leidub ikka keegi, kes viskab sulle mõne klishee või arhetüübi ja muudab su enesetunde sellega veel oluliselt palju halvemaks. Ja ise peab ennast suureks heategijaks. Sest et tema ju teab, kuidas sa peaksid mõtlema või tundma.
Selliste vastu ei ole kaitset.

Ilmselt peaks hakkama mütsi all fooliumi kandma.

teisipäev, august 26, 2008

natuke rahulikumalt

ehk: kuidas peaks lapsi kasvatama.
Lihtne küsimus, lihtne vastus.
Lapsi peaks kasvatama nii, et see oleks maksimaalselt nende laste endi huvides, tagaks lastele parimad oskused ellu jääda, hakkama saada ja ennast teostada.

Lapse ärahellitamine ei ole lapse huvides, see on lapsevanema huvides, kes tunneb ennast last hellitades hea inimesena ja last kasvatades halva inimesena.
Lapse ego maatasa tampimine ja lapse robotiks drillimine ei ole lapse huvides, see on "ühiskonna" huvides, kes vajab hingetut tööorja. Mille võib lihtsalt ära visata, kui see enam ei tööta.

Lapsel peavad olema piirid ja kohustused, aga lapsel peab olema ka vabadus. Näiteks vabadus ise otsustada, kas värvida oma juuksed roheliseks või ruuduliseks ja enamvähem ka, mida selga panna - seni, kuni see selgapandav vastab enamvähem ilmastikutingimustele ja oludele. Ja mis muusikat kuulata ja kas minna laulukoori või mitte. Kui põhikohustused on täidetud.
Laps tuleb õpetada oma eluga ise toime tulema, kuni, kurat võtaks, sinnamaani et puberteediealine peaks juba küll oskama kartuleid koorida ja makarone keeta, vähemalt. Ja pesu pesumasinasse panna ning välja võtta. Parimal juhul kuluks ikkagi ka ellujäämisretkele sobivad oskused ära nagu puupulgaga tule tegemine, jänese tapmine-nülgimine-praadimine ja külmas vees sokkide või jalanartsude pesemine, jah, aga kuna igapäevaelus on sellisteks asjadeks vajadust vähe, siis vähimalt võiks lapsele sisse kasvatada hoiaku, et kõik on õpitav ja ellujäämine võimalik ka väga kitsastes tingimustes.
Jah, laps tuleb õpetada kaasinimestega arvestama, ntks et võõrast vara loata võtta ega rikkuda ei tohi ja nõrgematele liiga teha ei tohi ja et autoteele jooksmine lõppeb enamasti väga halvasti just jooksjale endale. Aga - last ei pea drillima hingetuks robotiks, kellel on absoluutselt keelatud kaasinimeste häirimise sildi all oma tundeid väljendada - avalikkuse ees nutta või naerda, hüpata ja laulda. Lapse nutu pealtkuulmine ei kahjusta mitte kellegi tervist ega vara. Saage aru ja kannatage välja. Rullnokside autodest kostev tümps kahjustab tervist igal juhul rohkem... ja kestab kauem.

Ja täiesti ühiskonnakahjulik on kasvatada lapsi stiilis "see ei ole meeste töö" või "see ei ole naiste töö". Eluks hädavajaliku elementaarse enesehooldusega peab inimene toime tulema soost sõltumata.

huumor vä?

Lastetusmaksust. Ja eriti humoorikas on idee, et lastetusmaksust täielikult vabastaks vaid kahe lapse olemasolu.
No andke andeks, lgp hr Mardna. Mulle sobib praegune süsteem, kus laste pealt saab täiendava tulumaksuvabastuse (ja mis tähendab, et iga aasta alguses algab lõbus võidujooks lapse lahuselavate vanemate vahel, kes enne jõuab lapse oma tuludeklarisse märkida) Mulle sobib, et inimesed kellel lapsi ei ole, ei saa täiendavat tulumaksuvabastust ja köhigu pappi või mõtelgu mingeid geniaalsemaid süsteeme maksuameti petmiseks välja.
Mulle eriti ei sobi süsteem, kus narkarid emapalga nimel sünnitavad ja lapsi endi juures poolteist aastat kehvades tingimustes peavad, misjärel need juba rikutud tervisega lapsed ikkagi lastekodusse kukuvad. Ma kaotaks emapalga suht ära, või siis kehtestaks nendele riiklikult kinnimakstud imikutele rangema riigipoolse järelevalve. Ja korjataks need lapsukesed ära, kui tingimused ei vasta elementaarselegi miinimumile, et anda nad inimestele kes mingil põhjusel ise lapsi ei saa, aga tahaksid ka natuke perekonda mängida.
Ja kohe kindlalt ei sobiks mulle süsteem, mis karistaks inimest oma ambitsioonide ja suutlikkuse adekvaatse hindamise eest, selle eest et inimene jätab lapse sünnitamata, kui tunneb, et ei suuda teda kasvatada.
Jummal, tõstke siis laste pealt saadavaid tulumaksuvabastusi, tagage laste päevahoid, andke toetusi otse lastele, tehke elu lastele turvaliseks, tehke rongaisade (ja ka mõnede väheste rongaemade), kes elatist ei taha maksta, elu põrguks - siis sünnib ka neid lapsi rohkem, keda hoitakse ja armastatakse... ärge poputage süüdimatuid sünnitajaid ja ärge karistage neid, kes justnimelt hoolimise nimel jätavad mõned õnnetud sünnitamata.
Mis mõttega leiutada uusi mittetöötavaid süsteeme, kui olemasolevaidki pole funkama saadud?
Näiteks - mis valemiga ma Aabi isalt lõpuks selle neetud elatise peaksin kätte saama? Kohtuotsus on, ametlik töökoht on, kohtutäiturile on asi üle antud, kohtutäitur aga muneb selle ettekäände taga, et neil ei õnnestu teadet isale edasi toimetada. Isale, kes lasi mul 15 aastat oma väidetavalt palavasti armastatud poega jumalaüksi kasvatada (ja esimesed 5 aastat sellest toitsin ma ka isakest ennast) ja nüüd lihtsalt edastab ametiasutustele enda elukoha kohta valeandmeid või jätab kirjadele reageerimata. Hambutu värk... Kusjuures, lastetusmaksu see isake ju kartma ei peaks, sest et laps on ametlikult tema nimel. Või noh, poolt maksu vist peaks kartma.
Aga mille eest näiteks peaks karistama inimest, kes avastab endal raske geneetilise haiguse, mis näiteks meessoost lastel lööb välja ja naissoost lastel ei löö - ja kui see inimene otsustab et tema enam ei sigi ja seda haigust rohkem edasi ei kanna? Ikka väänata talle lastetusmaks? Selle eest et ta ei taha sünnitada potentsiaalseid invaliide ja vara-ära-surijaid?
Lugupeetud hr Mardna haugub vale puu all.
Haukugu seal, kus lapsed ula peale jäetakse ja neid halvasti koheldakse. Seal, kus emapalga nimel sünnitatud bioloogilisest massist ei taheta inimesi kasvatada.

reede, august 22, 2008

googelda mind

tänapäeval on selline võimalus - kui tutvute mõne uue inimesega ja saate teada ta täisnime - ja kui see nimi pole liiga levinud - siis võite seda nime googeldada. ja leida nii mõndagi huvitavat.
aga mitte kõike.
seda ei saa nuhkimiseks nimetada, kuna netti lekkinud/pandud info kuulub juba niikuinii avalikkusele. ent see info ei ütle veel kõike.
see võib öelda, seda mida inimene soovib avalikkusele näidata ja ka seda, mida ta ei soovi, aga see ei näita kõike.
hoolimata infosajandist kobame me inimeste tundmise osas endiselt pimeduses. ent surve "mõista" ja " hingesugulust" leida on suurem kui kunagi varem.

neljapäev, august 21, 2008

Suguline võrdõiguslikkus?

Ma ei viitsi muude asjade üle jahuda, ütlen ainult, et ka naisel on seksuaalsed vajadused ja naisel on nende rahuldamisele sama suur õigus kui mehel.

Ja jutt et "mehel on vajadused" ei anna meestele rohkem õigust nende rahuldamiseks, kui naistele. Ega ka mitte vähem, offkoors.

Tõsi, võimalused nende vajaduste rahuldamiseks on erinevatel inimestel erinevad. Ja hind, mida keegi on valmis oma vajaduste rahuldamise eest maksma. Aga jah, vajadused ise on kõigil. Mitte ainult ühel sugupoolel.

esmaspäev, august 18, 2008

lõbusamale lainele


Saage tuttavaks - Täpi.
Aap pani ta just mulle õlale ja nüüd ta sibab lõbusasti mööda arvutilauda (ettevaatust, juhtmed!) ringi.
Täpi on hakanud ennast juba koduselt tundma, sikutas puuri peale pandud villatutsu puuri sisse, katkus mu kardinaid ja tuli ükskord koguni ise puurist välja mulle õla peale.
Kui talle mõnda maiuspala hankida, haarab ta selle käest ja sibab kiiresti puuri alumisele korrusele. Eile pakkusin tükikest praetud muna, selle tahtis koos sõrmega puuri viia.

depressioon väää

Ametlikult loetakse depressiooniks pikaajalist, rohkem kui kaks nädalat kestvat põhimeeleolu langust, mille puhul esineb tavalisest kurbusest sügavam ja kestvam meeleolulangus. Kurbus võib tekkida ilma välise põhjuseta ja olla sügavam, kui selleks põhjust võiks olla.

Mul esineb lühiajalisi ent talumatult ägedaid masendushooge, mille jooksul, jah mõtlen ka enesetapule. Tegelikult on mul juba viisakas enesetapumeetod ka välja mõeldud. Muide, selline mille ettevalmistamine nõuaks aega, sobivate asjaolude kokkulangemist ja süsteemset tegutsemist. Niiet kuna mu masendushood on lühikesed, siis ma selle meetodi lõpliku teostamiseni loomulikult ei jõua. Ja kui masendushoog on möödas, panen isegi imeks, et ma midagi sellist üldse kaalusin, sest elus on ilusat ja huvitavat piisavalt.
Aga need masendushood on tõeliselt sügavad, valdavad ja kohutavad. Ma olen nende käes täiesti abitu ja neid võib vallandada mõni pealtnäha täiesti tähtsusetu asi. Või miski, millele sellise masendusega reageerimine ei ole mingil juhul adekvaatne.
Äkki ma olen hoopis ära neetud vms?

vahepeal

tikub jälle masendus kallale. Kui Ott on kodus, või kui muud tegevust palju, ei ole sellele aega mõelda, ent kui sebimisratas korraks seisma jääb, siis selgub, et jah, foonil on see masendus kogu aeg olnud ja vajub lainena peale.
Ma ei saa sellest üksi jagu. Ei tea kas peaks antimasendusaineid neelama hakkama või? Keemia suhtes on umbusk.
Abiks võiks ehk olla, kui saaksin mõnele küsimusele vastuse, aga ma ju tean et see, kellelt neid küsimusi küsida, ei vasta mulle...

nipetnopet

Alustuseks minu poolt suured tänud Helbele, kes mu Mütokale üldse kutsus ja tasuta sisse smugeldas. Kuna kostüümide peale ka ühtkuiteist kulus, ei oleks ma oma raha eest saanud seda üritust endale lubada.
Olime seal vabatahtlike abilistena, kõrtsi nõudepesijanaistena. Soojas kohas :)
Kuninglikke praade saime mekkida :)

Aru ma ei saa, miks Mati Nuuti nii pahasti taga räägitakse nii palju. Kui inimene suudab teha nii toreda ürituse nagu Mütofest, kui ta suudab seal panna koostööd tegema terve karja ambitsioonikaid alfaisaseid ja alfaemaseid, kui ta suudab kogu selle hullumeelse logistikaga toime tulla, kui ta ise sugugi püünele ja troonile ei kipu, siis ei ole ta kirumist ära teeninud. Orjapidaja siis orjapidaja, aga sellist üritust, kus ise üldse liigutama ei pea, saate ntks raske raha eest viljandis näha, kui soovite.

Meie telgis - st telgis, mille Agur ja tema klubi püsti lõid, sibas ööd kui päevad ringi üks priske karihiir. Kahel korral tormas mulle kaissugi, kõrva taha, peatus hetkeks ja sibas edasi. Inimseltskonnast ta ennast üldse segada ei lasknud.

Kuuvarjutus toimus kogu selle Veritasu kohal.

Tegin endale luust nõela ja õppisin nõelkuduma või kuidas seda tehnikat nimetataksegi.

Õppisin tibakene keskaegseid tantse. Double, sample ja nii edasi.

Võistlesin käesurumises, esimeses voorus võitsin, teises jäin alla pikale tüdrukule, kes lõpuks kogu võistluse kinni pani. Pikk kehakasv annab selles võitluskunstis ebaõiglase eelise.

Muinasaegsed riided on seksikad. :-)

Ja lõpuks, täna hommikul küsis muuseumi direktor, et kas nii spuukil üritusel nagu Mütofest inimohvreid ka tuuakse. Minu nähes ei toodud. Võimalik et asi jäi vabatahtlike puudumise taha. :)

laupäev, august 16, 2008

Mütofestilt

Nurjatu netisõltlasena võtsin nutifoni ja mobiilse interneti võsa vahele kaasa. Õigustan ennast temaatilise pealkirja panemisega ja sellega, et kannan blogimise juurde autentseid ja üsna isetehtud muinasaegseid rõivaid. Särk on küll pigem viikingiaegse lõikega, aga vaipkleit, pearätik, sõba ja isetehtud pronksehted klapivad täielikult.
hea kontsert käib praegu, napilt enne südaööd, kes esineb, võite ise mütoka lehelt järgi vaadata. Eilegi oli kaks head kontserti. Kuna piiksude kontsentratsioon lavaserval ületab mu taluvuspiiri, kuulan kontserti meie laagriplatsil, otse lava kohal. Kassinurme on vapustav koht, täna illumineeritud lisaks tõrvikutele ka kuuvarjutusega.Kõrvaltelgis norskab Vanakaru ja festivaliplatsil hulgub keegi õnnetu härrasmees, kelle müts peaks karukese peas olema aga ei ole - vaatasin ise järele.

neljapäev, august 14, 2008

mäluabi

Kohtusin täna muuseumis Sirjega, kes genereeris otsekohe kaks ideed, mis tuleb üles tähendada, enne kui meelest lähevad.
Esiteks soovitas ta Vasja kolba kohale vitriini lakke paigaldada peegli, et Vasja aju üksikasjad lühemale publikule nähtavad oleksid. Vasja on meie muuseumi muumia, Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemia eksperimentaalse tehnoloogia (silikooni süstimine kudedesse) abil balsameeritud inimene, kes enne balsameerimist leiti surnuna tänavalt ja enne surma oli eeldatavasti kodutu hulgus. Enne kodutuks hulguseks saamist aga pidi ta mõnda aega ka korraliku kodaniku elu elama, sest igatahes metallist hambaproteesid välguvad tal praegugi balsameeritud lõualuus. Vasja on parema vaatlemise huvides mitmest kohast lahti või pooleks lõigatud ja on praegu meie muuseumi üks uhkemaid eksponaate. Kelle ees mõnigi teismeline piiga on suisa minestanud.
Teine idee puudutab meie koori õnnetu saatusega esinemiskostüümi ja selle ma hoian esialgu enda teada, kirjutan ainult siia üles et ma ei unustaks. Nagu sõlm taskurätikus.

teisipäev, august 12, 2008

5 raamatut ja skleroos

tahaks ka seda raamatumeemi teha aga ei tule meelde ja ei suuda ära otsustada sest et pagan, igal eluperioodil on see kogum veidi erinev olnud...
aga ma proovin
niisiis, viis raamatut, mis on mind tugevalt mõjutanud.
1. Lapsepõlvest paks kogumik pealkirjaga Muumitroll, autor Tove Jansson. Tänapäeva lapsed teavad seda jaapani multikate põhjal, mis on originaalsest loost tublisti ninnunännum. Minu jaoks oli see peegel minu enda sisemisele üksindusele ja hüljatustundele - Trollitalvest ""Kui ma teaksin, et ta teab, et ma ronin tema pärast üle nende mägede, siis saaksin ma sellega hakkama," ütles Muumitroll iseendale. "Aga päris ihuüksi see ei lähe"" Jne. Igas selle raamatu loos on tugev rahuldamata vajadus tunnustuse, moraalse toe ja armastuse järele, tõsi, need lood lõppevad enamasti õnnelikult ja soovitu leitakse nn enda koduõuelt.
Ma pole aga kunagi tahtnud samastada ennast Muumimammaga, kelle rolli mind minu suureks nördimuseks ühel Taneli korraldatud larpil suruti. Mul oleks endal sellist mammat vaja hoopis. Ma ei jaksa seda teistele olla.
2. Paljupalju hiljem loetud Mika Valtari "Sinuhe". sama üksinduse ja kurbuse teema. Ainult et see lugu ei lõppe õnnelikult. Mõnes mõttes just sellepärast väga mobiliseeriv lugu ja kui mind vahel haarab meeleheide, et armastust ei ole minu jaoks olemas ega saagi kunagi olema, siis ma võtan ja valan selle vana köite kohal pisaraid - saab kergem (ärge oodake minult mingit süvaanalüüsi, palun, jah)
3. Pu Songlingi "Libarebased ja kooljad" Kahest eelnevast erinevalt hoopis lõbusam raamat, kusjuures õudukaid ja kurbust esineb selleski piisavalt. Väga sürr ja kuidagi... narkootiline. Õpetas elu väheke rõõmsamates või vähemalt iroonilisemates värvides nägema. Pealekauba annab seksist ja erootikast veidi muretuma pildi, kui meie, neurootilised eurooplased, tavaliselt oleme harjunud nägema.
4. "Tuhat ja üks ööd" araabia muinasjutud, kahes paksus köites, imeliselt kaunis raamat. Loetud väga õrnas eas, nii 13sena. Kahjuks süvendas selle raamatu lugemine minus veendumust, et minusugusele pole armastuses õnne ette nähtud, kuna ma ei ole imeilus, õrn, vooruslik ja alandlik seksikiisu. Sellest hoolimata lugesin ahnelt.
5. N. Tinbergeni "Loomade käitumine" ääretult lummav raamat. Lugesin seda kah lapsena ja lakkamatult. Mõjutanud on see mind nii, et ma mõistsin, et erinevate loomade käitumine ei allu alati inimlikele moraalinormidele ja et erinevad loomad tajuvad maailma erinevalt. Usun, et tänu sellele raamatule oskan liikidevahelisi erinevusi erapooletumalt võtta.

Uhh, vohh, valmis sain.
Tehku kes tahab.

reede, august 08, 2008

kana, kana, kana...

... hakkliha.
Sain Oti kätte pärast nädalast pabistamist. Nimelt on august see kuu, mille Ott veedab kokkuleppe kohaselt isaga. Ja kuna seesamune isa ei viibinud Otiga peaaegu üldse Tallinnas, siis ma pabistasin. Ja pabistasin. Ja pabistasin. Loomulikult ei karda ma et Tanel Otiga halvasti käitub, aga ma kardan et ta ülehindab enda võimeid ja alahindab Oti omi. Kardan, et ta laseb silma Oti pealt liiga kauaks ära ja Ott läheb sirgelt mööda teed minema. Või poeb põõsasse. Või topib näpud sinna, kuhu ei tohi. See kõik võib juhtuda loetud sekundite jooksul ja üldse ma tahakse selle lapse külge väikest gps seadet paigaldada... Ja seda kardan kahjuks ka, et ta paneb Otti hoidma mõne sellise inimese, kes temaga juba eelduste kohaselt toime ei tule - alaealise, liiga vana ja nõdra, liiga vähese kogemuse või motivatsiooniga inimese, vms.
Noh, selle nädala tulid nad kenasti toime, käisid ka kaljuronimas (jah aitäh Tanel, kust ma nüüd lapsele need kaljud ja köied peaksin välja võtma?) ja nüüd on Ott nädalavahetuseks jälle minu juures. Kusjuures ohhoo! Tanel hilines seekord Otti ära tuues, seega veetsid nad isegi graafikust rohkem aega koos. Esmaspäeva hommikul peab Tanel jälle Oti võtma ja siis saan jälle lõbusasti pabistada.
Tanel aga jälle... viskas Oti kähku mulle üle ukse, andis ka gaasipõleti, millega ma saan natuke ehteid teha ja siis lasi kärmelt jalga, jättes Oti ülejäänud asjad enda autosse. Öeldes, et tuleb ja annab need mulle homme kätte, et ta ei viitsi neid praegu otsida, jne. Ausaltöelda minu lihtinimese mõistus nii keerulist logistikat ei võta - palju lihtsam oleks tal ju olnud kogu kraam sealsamas ikkagi autost välja otsida ja mulle kätte anda, selmet homme täiendavaid kilomeetreid maha sõita. Mumeelest on asjade selline korraldus veits skisofreeniline (Tanelile muidugi väga iseloomulik - ajad kõiki asju nii keeruliselt ja nii paljude ringisõitmistega kui vähegi võimalik), aga noh, mida mina ka tean. Õnneks on Otil nii kole palju riideid, et saame ka ilma selle portsuta hakkama. Tahaks need lihtsalt ära pesta, enne kui hallitama lähevad.

neljapäev, august 07, 2008

head asjad tuleb üles kirjutada

käisime ööpäevasel rabamatkal K ja Ü-ga. Kolm inimest (kellest vähemalt üks tunneb teed) on ideaalselt paras punt metsas hulkumiseks. Ei liiga palju ega vähe. Ilm oli nagu tellitult ilus. Sain rabasauna, rabaveest keedetud kohvi ja magasin kuuse all, kus kahjuks hakkas öösel kohutavalt külm. Mahedat metsaelamust vürtsitas üks vaene väike metssiga, keda ma öösel hämaras kogemata karuks pidasin ja koleda karualarmi tõstsin, üritades K-d tema soojast magamiskotist põgenemisvalmiks välja raputada. Kuna "karu" lähenes meile jubedat soigumisesarnast häält tehes, hakkasime lõpuks kahekesi haukuma ja saime ta sellega põgenema. Hommikul näitasid tuhnimisjäljed kohe meie kuuse kõrval, et tegu oli siiski seaga. Oma napakat käitumist häbenedes tõusin kõige esimesena, nautisin hommikust rabaüksindust, keetsin ükspäinis hommikupäikese käes kohvi ja serveerisin seda oma kurnatud kaaslastele otse magamiskottidesse. Pärast vantsisime jälle kilomeetreid mööda lirtsuvaid metsateid tsivilisatsiooni lihapottide manu. Seljakotid olid ärajoodu ja -söödu võrra kergemad.

Ü juures sõime kõigepealt kõhud väga kõvasti täis ja siis vaatasime, kuidas Ü ja tema naine vastsündinud vasikat koos emaga üritavad karjamaalt lauta ajada. Vasikas oli kole suur ja raske, tema teisaldamiseks kasutati mootorkäru, vasika ema, kellele oli ette nähtud vaguralt käru sabas lauda poole kõndida, aga avaldas ägedat protesti ja ässitas sellega üles kogu karja, kes lõpuks kõik protsessiooni saatma tulid. Segadust suurendas pererahva hiiglaslik peni, kes pidas vajalikuks niigi ärritunud lehmaema peale haukuda.

Pärast viidi mind veel Varbola puupäevadele, kuhu ma olen ammu-ammu minna tahtnud aga pole erinevatel põhjustel jõudnud. Nägin seal Annit ja Marinat, saagisin ise ka hästi natuke mustrit ja siis sai aeg otsa - viimane buss talina suunas väljub Varbolast kell 19. Anni viis mu bussi peale, autos saime poolteist sõna lobisedagi.

Ma tahan kaa, ma tahan kaaa! Järgmisel aastal pean kuskile puuskulptuure saagima saama, nui neljaks! Selleks aastaks on vist hooaeg läbi. Aga Marina arvas, et kutsuvad mu enda asemel järgmisel aastal saaagima. No see oli kena kompliment - ma ju eriti ei oska.