neljapäev, oktoober 20, 2016

Ulme

Svante Pääbo raamat "Neandertali inimene" lõpeb nagu vilets ulmefilm, millele plaanitakse järge - sisestasime inimese kõnevõimega seostatud valgu hiire genoomi ja tulemusena saadud hiirepoegade "Piiksatused ja viiksatused/.../ erinesid vaevumärgatavalt kuid selgesti nende mitteinimlikustatud pesakonnakaaslaste omadest."
Kõnevõimega hiired! Pikk ja kaasahaarav raamat põnevast ja piinlikult teaduslikule usaldusväärsusele tuginevast uurimisretkest läbi iidsete kudede ja siis selline lõpp,  no anna olla. Millal järg ilmub? 

Mikita "Lingivistiline mets" ei ole päris sama hea, kui "Metsik lingivistika" (mille ma ostsin siis, kui selle esimene trükk läbi müüdi, mingil hetkel teadmata kellele välja laenasin ja mis on mul ikka salapäraselt kadunud!). Esimeses raamatus justkui ei meelitatud eestlasi nii hirmus palju. Eks meelitamine on muidugi alguses vaimustav, aga liialdamise peale kisub väheke läila poole ära. 
Mikita võiks eestlastele uue pühakirja teha. Äravalimata rahva prohvet. 
Ei tegelt muidugi meeldib, ikka loen, häid kohti on palju, oleks lihtsalt võinud üle suhkurdamata jätta. Pühakirjas on teisalt väike suhkurdamine  (nagu ka pipardamine ja soolamine) siiski omal kohal. Preestrid lisavad hiljem selle hapu. 

kolmapäev, oktoober 19, 2016

kas mul üldse on midagi öelda

Äämm... näitus "Loomulik surm" avatakse 27ndal, pärast seda võivad kõik vaadata. Tulge vaatama! Muidu lihtsalt silmad valutavad. Ma ei mäleta, kas ma mainisin, et sain hambad suhu*, või ei maininud. Igatahes sain. Nüüd naeratan nii, nagu ma pole tahtnud seda viimased 10 aastat teha.
Ää.
----------
*Aia, ma ütlen, aia!

pühapäev, oktoober 09, 2016

ERM

Muidugi käisime ERM-is ära. Üks neitsimaarja skandaal ei lähe mulle ses mõttes korda, välja arvatud see, et kui mulle fotode põhjal tundus see olevat holoekraaniga ja seega muudetava sisuga eksponaat, siis kohapeal selgus, et tegu oli monumentaalse klaasigravüüritaiesega, kus liikumise kaadrid manatakse esile erinevate klaaslehtede küljelt valgustamisega ja sisu muuta seal enam ei saa. Noh, seda enam oleks selle sisu võinud natuke paremini läbi mõelda ja läbi joonistada. Niipalju sellest. See skandaalne eksponaat oli tegelikult kohapeal üsna märkamatu ja ma ütleksin, tühine. 

Maja on üüratu ja eksponaate ning disaini otsani täis. Arvatavasti on seal ka ruume, mis alles vajavad täitmist, nendeni jõudmine nõuaks aga tõsist pingutust või halbade asjaolude kokkulangemist.
Kõige uhkem osa ekspost on Uurali Kaja - maja alumisel korrusel asuv Soome-Ugri püsinäitus. Viimseni šikk-modern ja stiilne, hämaravõitu, nii et kehva kaameraga pole seal mõtet vehkida, selfisid teha eriti ei saa. Vanu lugusid illustreerivad vaimukad eksponaadid ja multifilmid, lastel on kindlasti huvitav, ainult et pange neile rihm või telefon külge, et  nad kuhugi karuperse ära ei kaoks, kuni teie silte loete. (Niipalju võib viriseda, et mõned sildid klaasi peal ei olnud hämara valguse tõttu hästi loetavad)
Esimest korrust läbiv ajajoon kipub kaootiliseks ja juhuslikuks ja tegelikult oleks mõistlik alustada selle läbimist hoopis B-sissekäigu juures. B-sissekäigu juures olev parkla oli pealegi tühi, samas kui peasissekäigu parkla sai laupäeval kella kaheks juba pilgeni täis ja ajas üle ääre.
Vanad asjad, vaibad ja kindad ei ole kusagile kadunud. Vaipade saalis oli suurendusega kaamera, mille all sai (ma ei ole kindel, Putukas avastas selle) vist omaenda kinda mustrit kuidagi tuvastada. Või oli see mõeldud millekski muuks. Rahvariided komplektidega on eksponeeritud päris inimeste pealt 3D skaneeritud ja vahtplastist freesitud mannekeenide seljas.
Õllekapad ei ole ka kusagile kadunud, nende jaoks on omaette saal. See võiks olla üsna naeruväärne saal, kui selle keskel poleks põranda-akent, mis avaneb vanade sõidukite hoidlasse.

Üldse on led-valgustuse kätte toodud palju, väga palju seni peidus püsinud aardeid. Kukruse emand näiteks. Kellegi isetehtud muruniiduk. Aurumasin. Voodid (milles külastaja võis ka ise lesida). Ja nii edasi. 
Kahe ja poole tunniga ei jõudnud me pooltki muuseumi läbi vaadata. Ning kuigi me läksime sinna üsna vara, oli seal juba natuke ülearu palju rahvast, sh giididega gruppe. Mu vaim väsis Putuka tagaajamisest ära (teinekord ma tõesti panen talle telefoni külge) ja pea hakkas otsas jaurama. 

Kaks märkust. Stiilne lainetav sein muuseumis on ohtlikult kõva ja kare. Klaasist käetugi keldrisse mineva trepi kõrval on ääristatud mõttetu ja inetu teravaservalise plekiribaga. Vaadake ette, et te ennast ei veristaks. 
Vastukaaluks on üüratusse fuajeesse paigutatud rannakivide kujulisi pehmeid sohvasid, mille peal meie lahkumise ajal hulk lapsi mängis "mitte põrandat puutuda" mängu. :D Nendel istumine on tasuta. Soovisin, et mul oleks termosega kakaod kaasas olnud. 

neljapäev, oktoober 06, 2016

Hambad

Käisime Putukaga hambaarsti juures ja...  jah, tõesti, ma läksin 11. a lapsega arsti juurde kaasa, sest laps ise ei oleks viitsinud muret tunda sellepärast, miks tal piimahambad ikka veel suus on ega ei oleks tema lõualuust röntgenit ka tehtud ilma minu aktiivse paanitsemiseta. 
Pildil selgus, et hambad igemete sees ikka kenasti kasvavad ja seda nüüd juba üsna õiges suunas, ükski ei kavatse esialgu ennast keset suulage või igeme peale sättida. (Eelmise pildi peal moodustasid need hambaalged ikka väga suvalisi puntraid) 
Muus osas - uusi auke pole, vanade aukude täidised istuvad kenasti nendessamades piimahammastes, mis ei taha suust lahkuda ja valehambumuse osas tuleb ortodondi poole pöörduda, kuhu me praegu aega ei saanud, helistage 20ndal uuesti. 
Ära tulles kiidan lapsele: tore, lase samas vaimus edasi, sinu hammastega on kõik hästi. 
Putukas teeb kiire järelduse: ilmselt hästi tuulutatud hambad.
Mina: ?
P: Noh ma ju räägin nii palju kogu aeg. 

Kallid lapsevanemad, ärge keelake oma lapsel lobiseda! Lobisemine on lõualuude arenguks hädavajalik tegevus!
-------------------------
Paar päeva hiljem käisin endaga dentisti man. Aia, ma ütlen, aia! Ma isegi ei ütle (sest valus on) vaid mõtlen: AIAIAIAIAAA! 
Lühidalt:
Üks ülemistest esihammastest on mu suust enneaegselt lahkunud. 
Teised vajasid ka niikuinii põhjalikku ravi.
Kolm allesjäänud hammast lihviti osaliselt maha, et neile kroonid panna.
Tühiku  kohale tuleb protees, mis kinnitatakse sillaga kahe kõrvalasuva hamba kroonide külge. Neljas saab krooni lihtsalt ilu pärast, et esihambad oleks ühelaiused. 

Mulle tehti kolm süsti ülemiste esimeste kohale igemesse ja lõualuusse. Selline tunne, et süstlanõel libises näokolju uurdeid (ja närve!) mööda sujuvalt ninani ja silmakoopani välja. Augud nendest süstidest on igatahes praeguseni tunda.
Kolmas süst oli üleüldse vajalik seetõttu, et kauakestnud lihvimise jooksul hakkas valuvaigisti mõju kaduma ning alasti kaabitud hambanärv teatas oma probleemidest pikalt, pidulikult ja piinarikkalt. Pole midagi nii absoluutsena mõjuvat kui hambanärvi viibe üle peapiirkonna neuronite süsteemi, seda saaks täiesti edukalt ajupesu tegemiseks kasutada.

Järgmisel esmaspäeval lähen uuesti piinapinki, siis peaks asi lõpetatud saama. Minu suus saavad olema hambad, mis originaalidega enam kuigivõrd ei sarnane - teine kalle, teine laius, üldse. Võibolla on see ilusam ja parem, aga see ei ole oma. 

Ja kogu selle piinamise kinnimaksmiseks tuli mul lihtsalt laenu teha. 

laupäev, oktoober 01, 2016

Eksponaadikadedus*

Kuulge, ma ju tean, kuidas neid valikuid tehakse:
Ma täiesti kujutan ette, kuidas suure muuseumi meeskond andis disainerite ohjad käest ja...
"Oh, kuule, vaata, lahe holoekraan! Selle ostame!
"Oh, on jah! A kuule, millega me selle käivitame?
"Mingi... käed külge värk. Kangiga või?"
"No kinekti jaoks igatahes enam eelarves raha ei jätku."
"Kõik kohad (muuseumid) on selliseid käed-külge asju täis, ära tüütab."
"No teeme jalad-külge?"
"Oh, lahe mõte!
"Aga sisu?"
"Las olla midagi ägedat. Peaasi, et mingit mõttetut vokki ei pandaks sinna ketrama."
"Jah, parem mingi reformatsioon või värki. Miskit draamat nagu. Globaalset!"
"Kuule, las mõtlevad midagi, mida oleks lihtne animeerida. Mul on ilge peavalu. Ja see ei lähe kolmapäevaks ka üle."
"Kaks-kolm kaadrit, maksimum."

Odavad sellised ekraanid ei ole. Võin kinnitada. 
Olen jah kade.
Googeldage holoscreen ja näete ise, kui lahedaid asju annaks sinna teha. Kellegi usuliste tunnete riivamine on sellise raiskamise kõrval tühiasi. 

*vrd peenisekadedus, vituviha, etc.

Oodates maailmalõpu kuulutajaid

Loen Mikitat ja vaidlen mõttes vaikselt vastu. Mitte kurjalt - ta ei ütle midagi valesti - aga kogu aeg meelde tuletades, et teistsugused kogemused ja värki. 
Mõni asi, millest ta kirjutab, on väga lohutav, nii on mul nüüd näiteks igati noobel ning üllas põhjendus sellele, miks Putukas tänaval kõndides kätega vehib ja omaette (viimasel ajal ingliskeeles) räägib. Kui keegi peaks küsima, on mul kohe vastus valmis, on kohe vastus valmis. 

Mõni asi paneb mind mõtlema, et ma olen eri-eriline. Tinnitus, mul ei ole tinnitust. Enamasti ei ole, st, paaril-mõnel korral on olnud (ja need korrad olid kohutavad). Hiljuti sain sokeerival kombel teadlikuks sellest, et väga paljudel on pidevalt. Et just vaikuses kuulevad väga paljud inimesed kõrvus vilinat või pininat. 
Mina kuulen vaikuses vaikust. See pole kunagi absoluutne. Ikka ja jälle toimub kusagil mõni liikumine, mille kaja on olulise tähendusega ja mida ei tohi kõrvust lasta. Seetõttu ma ei taha helitausta. Ma pean kuulma, kasvõi läbi une, kas on kõik rahulik või murrab keegi parajasti mu aknast sisse, kaevab maja vundamendi alla auku, hädamaandab lennuki, veeretab UFO üle lageda välja, valmistab ette maailmalõppu... Viidiku juures on vaikus kahe rongi vahel nii täielik, et ma kuulen metsloomade kõndimist ümber maja. Nojah, ilmselt on need kõigest siilid ja võõrad kassid, mitte karusuurused pimeduse peletised, mida mu uinuv mõistus maalib. Ning nendel paaril tinnitusega korral, mida ma olen kogenud, oleks see olnud võimatu, see tinin lõikas mu maailmast ära tõhusamalt, kui silmade sulgemine. 

Seetõttu oli mul kuni viimase ajani raske mõista ja andestada inimestele vajadust pideva tahtliku tehismürast kardina järele. Nüüd ma siis tean. Pange pealegi oma muusika mängima, see pinin on tõeliselt õudne. 
-----------
Üks tõsisemaid asju, mida uuele presidendikandidaadile ette heidetakse, on see, et ta on ametnik. Tubli ametnik.* Teeb mida kästakse, mis ongi tinginud tema praeguse ootamatu platsiilmumise (käsu peale). Loen ta intervjuud  ja mind tabab samasusrõõm - ka mina pidasin komsomoli astumist mõttetuks ja eriti mõttetu oligi selle vajadust põhjendada argumendiga "aga sa ei saa muidu ülikooli". Keeldumine koormata oma mõistust asjadega, mis pole otseselt tema vastutada, nagu nt tema abikaasa kunagine töökoht on samuti sümpaatne ja tühistab raamatupidamisliku mõttelaadi süüdistuse kenasti. 
Mis ei ole sümpaatne, on avalikkuse kibelev huvi nimetatud abikaasa isiku vastu. Kui palju teatakse teiste presidendikandidaatide abikaasadest?
Noh ja eestlane ei ole muidugi kunagi mitte millegagi rahul - kui Kaljurannale heideti ette liiga luksusliku käekoti omamist, siis Kaljulaid pälvib kriitikat stiilse riietuse puudumise eest. Einoh!
------------
*St ei ole loov, ei ole südamlik, ei ole inimlik, vms.