neljapäev, detsember 31, 2009

kiire kokkuvõte ka

2009 - Käisin koolis, jätkan kooli, kui esimesel kursusel pakatasin entusiasmist, siis nüüd on see vedru maha käinud, aga ega ma ei jäta jonni; ehkki õppeained muutuvad järjest jaburamaks ja mõttetumaks. Kellele kuradile on vaja Loova Õppimise eriala sellisel kujul, nagu meie seda praegu saame (ehkki õppejõud on kena, pikk, kõhn, kandiline, poisipeaga ja madala häälega sõbralik sümpaatne daam) või, vabandage, karjääriplaneerimist veel hullemal kujul, sest selle õppejõul pole isegi mitte isiklikku karismat letti lüüa? Või mida perset me peame peale hakkama ainega, mille nimi on multikultuuriline haridus, kui maha arvata, et webct veade ja headega, eriti selle html creatoriga tegin õige põhjalikult tutvust?
Ning kui ma aasta alguses ilkumisi mainisin inimestele, kes küsisid korduvalt, mis on minu kiire ja põhjaliku kõhnumise saladus, et minge mehest lahku ja võtate ka kenakesti kaalus alla, siis dammit, see nali tuli mulle nüüd üsna kurjalt kätte tagasi - pärast mr A-ga kohtumist selle aasta augustis; ja kurameerima asumist võtsin mõne kuuga 10 kilo juurde... tõsi, nüüd jõulude ajal õnnestus mul sellest kümnest jälle 2 kilo alla võtta. Päris kõiki lisakilosid ei saa ma rasestumisvastaste tablakate süüks ka ajada, mida ma ju ainult 2 kuud pruukisin. Hetke kaalunumber on /läheb vaatab järele/uhh, 75 kilo. Nutma ajab. Aga Aivarile ma sellisena kõlban ja seega lahku minema ma salenemise nimel siiski ei hakka - ähk saab teisiti.
Lume pühkimine traatharjaga täiskuu kollakas valguses on näiteks kena õhtuharjutus. Väga romantiline.

kolmapäev, detsember 30, 2009

selline pisike perversne mänguke

tõstke käsi, kes pole kordagi mõelnud, mis pärast tema surma temaga tehakse ja tahtnud seda kuidagi ette ära määrata?
mina olen seda mõnuga teinud muidugi korduvalt, aga ma ei mäleta, kas ma seda kuskil kirjalikult deklareerinud ka olen, noh, kirjutan nüüd:
kui mina suren ükskord, siis
1. kremeerige mind ja puistake mu tuhk Kingul pirnipuu alla, kui aga Kingu ei peaks siis meie suguvõsa valdusese enam olema, kõlbab misiganes viljapuu ükskõik kelle aias, soovitavalt aia omaniku nõusolekul.
2. ärge tähistage hauda, milleks.
3. kõik toimugu võimalikult odavalt, lihtsalt ja kiiresti, aga kui võimalik, siis las mõni Kendratest, Heli või Taavi mängib mulle ühe kiiretempolise ja lustliku rahvaviisi (la lega vms) - instrumentaali, palun, sest vokaal matustel on mu jaoks kergelt õudukas, lapsepõlves ridamisi maetud vanatädide tõttu, kellede matustel kirikutäis mutikesi ebamusikaalselt ja massiliselt laulda piiksusid
3.a. kui Kendraid viiulit mängima ei saa, siis sobib helikandjalt lastud "dust in the wind" vms. Või Tuksami "Meil on kodu keset metsa", voh.

Minu võlad ja varad päranduvad loomulikult minu lastele, seda pole vaja eraldi ära märkida. Ise vaadaku, kuidas saavad, vaevalt seal midagi nii väga jagada on. Kõik see vara, mis lastele kasutada ei kõlba, palun kiiremas korras puudustkannatavatele inimestele saata, ehkki ma ei tea, mida nad hakkavad peale suurema hulga miniseelikute ja stringidega (noh, kui kujutleda, et see surm saabub lähema kümnendi jooksul) ja rootsi rantsaabastega nr 38. Ahjaa. Krematooriumis vist vaadatakse enne põletamist ka korra kirstu sisse? Palun riietage mind suva etnosukkadesse ja kõige lühemasse miniseelikusse, mida mu kapist leiate (võib olla selline, mida ma pole elusast peast eriti kanda julgenud; ülemine ots vaadake lihtsalt sobilik. Puuvillane, palun, see põleb paremini.
-----------
ja noh, see peaks nüüd ometi olema vanainimese jaoks sobilik mure või kuidas?

reede, detsember 25, 2009

Äijole võimalik :D

Kirss.Net - Elu magusaimast küljest
Või siis on see ajutine :D

kolmapäev, detsember 23, 2009

väljalülitus

Jõul algas 21 dets muuseumi jõulupeoga, jätkus pakkimisralliga õhtul ja järgmisel hommikul ja une pealt väljaväänatud jalaga. T oli nii kena ja viis Putuka ise teisip hommikul lasteaeda. Järgi pidi niikuinii ise minema. Lõunaks andis pahkluualune valu järele ja lasi mul bussi peale tormata, kusjuures Võsuke veel imestas enne, et MIDA ma NII kaua pakin, tema pakib 3 kotti 10 minutiga ära. Ausõna ma ei tea. Mul on ilmselt eksamiteaegne läbipõlemissündroom, igatahes väga paljud kontaktid ajus ei anna ühendust. ERMi jõulupeole viis mind Viidik, kui täpne olla, siis mind võeti bussi pealt maha, viidi kohale, joodeti täis, tantsitati ja viidi jälle ära.
Tantsimise ajal pahkluu tunda ei andnud, täna hommikul ütles korraks mörrh, aga rahunes siis jälle. Mingi psühhosomaatiline häire? Kas psühhosomaatiline võib konkreetselt paiste minna?
Nüüd oleme maal, lumiste metsade vahel (rookisin sissesõiduteelt lund, aga seda sajab juurde, st ka homme hommikul on mulle meeldivalt ajuvaba kaloritepõletus garanteeritud). Putukas on issiga vanaema juures, Võsuke on suur poiss ja Tallinnas omapead (kui helistasin, tundus, et tal on külalised), homme läheb vanaema juurde, seega ma vist võin ennast ööpäevakeseks täielikult välja lülitada kõikvõimalikest kohustustest, mul on ametlikult jõulupuhkus uue aastani, Putukas tuuakse mulle 25ndal. Homse päeva, 24nda veedame metsade vahel omapead ja kahekesi ja mitte midagi ülearu tarka tehes. Vähemalt... nii on plaanis.
Ju see on minust südametu ja pereväärtusi mittehindav, aga ma tõesti vajan seda väljalülitust.
Kui mul poleks Viidikut, eelistaksin olla kuskil täiesti üksi. Nii 24 h. Siis võib jälle.
Shut down.

laupäev, detsember 19, 2009

hargneb ja laheneb

Tanel maksis kogu ülejäänud elatisevõla (sularahas) ära, aasta 2009 eest, nüüd on rahaasjad korras.
Kviitungit ei jõudnud jälle ära oodata. Sellepärast kirjutan siia: olen Tanel Jaanimäelt kätte saanud kogu aasta 2009 eest saada oleva elatise, 4 X 2175=8700 sellest sulas, ülejäänud on tulnud asjakohaselt märgistatuna arvele.

Võttis Oti ja sõitis Kadrinasse.

Pabistan homse eksami pärast. Nagu keskkoolis oleks jälle.
Abitu ja servast narmendav. Võtsin paanikaga lõpuks ühe fluxi sisse (oli leheke neid kapsleid kotis) üle hulga aja.
Mul on keeleõpingute ees täiesti ürgne hirm.

kolmapäev, detsember 16, 2009

Bad santa


Pühapäeva hommikul koolimajas loengute algust oodates trehvasime Jõuluvana.
Sellist lahjemapoolset.
Tuli uksest sisse, rääkis valvelauatädiga, oli muidu muhe jõul.
Kooliõde küsis, kas pai eest pakki saaks.
Jõuluvana praalis vastuseks, et pai eest ei saa masu ajal midagi, ikka šõu peab olema.
Mina kargasin (väga ettevaatlikult, sest läpakas oli süles) püsti ja hüüatasin, et mul on šõu, isegi mitu kui vaja! On slaidišõu ja igast muud. Tule õige lähemale, Jõuluvana, ma kohe esitan...

Jõuluvana lasi jalga. Pani kaabet.

Jummal küll.
Ja siis veel räägitakse eduelamuse olulisusest õpimotivatsiooni tõstmisel.
Mul on nüüd trauma eluksajaks.
Moraal:
Ära räägi võõraste santadega.

Mingi vastik

ärevus on sees. Nimetu.
Nagu oleks midagi halba tulemas.
Fakk ma ütlen.

teisipäev, detsember 15, 2009

Kirjuta oma eksist raamat.

Jah, lugesin seda blogi. Oodates macroprindi kõnet. Onju.
Hästi ajastatud ettepanek Irja poolt. Kui Inno pole aastaid oma laste vastu huvi tundnud, siis nüüd vaevalt need issi juurde minna tahavadki. Kui aga ähk tahavadki, kasvõi külla, siis nüüd pole nendega enam eriti muret - suurem kasvatustöö on ju juba tehtud. Ingridi poolt. Ja kui mingeid probleeme ilmnebki, saab need kärmelt kohe Ingridi kaela veeretada.
Ma ei tea, mis põhjused olid Ingridil keelata lapsi isa juurde varem - ise ma sellist hoiakut heaks ei kiida - aga kui Innol olnuks varem ikka tõsine tahtmine oma lastega kohtuda, siis oleks ta selle ka saavutanud. Endal istub jurist kodus, tasuta. Ju ta siis ei tahtnud. Blogis piuksumine on ju lahedam ja mugavam kui ntks lastekaitseametnikuga rääkimine või kohtu kaudu kohtumiste korra nõudmine.
Mõte aga, et Ingrid ei tohiks endast kirjutatud raamatu müümist takistada sellepärast, et ilma sellest raamatust saadava tuluta pole Innol elatise maksmine võimalik, on nii keniaalne, et on kohe. Vankumatult loogiline ka, ma pean ütlema. Ma jäin seepeale mõtlema, kas ma lubaks Tanelil endast raamatu kirjutada, kui see oleks ainuke võimalus Putukale elatise maksmiseks... ja välja mõelda ei suutnudki. Kui ikka muud võimalust ei ole.... aga ta peaks siis kõik nimed ja kohad ära muutma. Enda nime ka.
Muuseas pillas Tanel mulle kord vihaga, et ma olevat nagu innojairja. Eee... hhee?
:D
Kas Ruitlane maksab oma "Naisest" saadavast tulust oma ekslapsele elatist?

esmaspäev, detsember 14, 2009

Meelde tuli, rsk...

Lugedes Väikenõia blogi.
Minu isa oligi omal ajal see tudeng, kes Tartu Ülikoolis matti ja kõike muud asjassepuutuvat õppides ellujäämiseks õhtuti vaguneid laadimas käis. Lisaks käis ta igal suvel sõpradega Siberis palke parvetamas ja natuke olevat sellestki teenistusest talveks üle jäänud.
Ühele sellisele retkele haarasid nad kokaks kaasa esimese ülikooli peal ettejuhtunud manni, kellest hiljem sai minu ema. Paps ise väitis (kui ta terve oli) et tema ongi eesti informaatika üks rajajaid. Mul pole põhjust selles kahelda, ta pole hooplejat tüüpi.
Arvatavalt just Siberis ära külmetatud jalgadesse tekkisid keskeas miskised veenipõletikud ja tromb, mida hiljem lõigati. Ja umbes nii 11 a tagasi sai isa insuldi, mille tagajärjeks oli kogu parema kehapoole halvatus, täielik afaasia ja loomulikult töövõimetus. Hiljem võeti veel vasak jalg maha, nüüd on ta siis ratastoolis invaliid, kelle kasutada ainult ehk nii 15 sõna. Teised sama vanad mehed sama hariduse ja taustaga lasevad praegu nagu noored sälud mööda ülikoole ringi, kantseldavad tudengeid ja räägivad särasilmil oma lapselastest. 
Võibolla nemad ei laadinud vaguneid ega käinud siberis?

Hakkaks ka ise ahju remontima?

Nagu Joanamari?

Olen seda juba pikemat aega mõelnud. Ahi laguneb tasapisi. Korstnapühkija käis ja puhastas ta ära, ja oigas, et seda ahju pole enam kauaks. Aga kui viisipärane puhastamine palju ei maksa, siis uue ahju ehitamine on juba uhhuuu...

Ma olen nii kange mutt. Sõdin eksidega ja vehin seadustega ja saan igasugu imetrikkidega hakkama. Kas mu kangust kuidagi kreatiivsemalt ei annaks kasutada?
Minu paps ehitas maale ise pliidi ja soemüüri, kasutades raamatukest "Ahjud. Pliidid. Kaminad"
Tõsi, ta ei järginud raamatu juhtnööre üksühele, ladus kogu soemüüri ühe päevaga üles ja järgmisel päeval oli see kenasti kõver ning kummis. Aga kui mina pole nii ülbe... ja päris uut ahju ma ka ei ehita, lihtsalt võtan vana ahju esikülje ettevaatlikult lahti ja vaatan, kas seal annab midagi parandada? Halvemal juhul panen need esikülje potid lihtsalt sama targalt tagasi?
Ma olen skulptor, lõppudelõpuks. Kivi, savi, sh ka mört ja muu, vormimine ja toksimine ei ole mulle võõrad.

Mh, ah? Liiga hullumeelne mõte?

Emo?

No mis nüüd lahti?
Loen Õpetajate Lehte ja hakkan äkki pisardama ja ulguma. Võimatu on vastu panna v alla suruda. Õnneks istun üksi kabinetis.
Jah, mul on praegu rahalisi keerdsõlmi, palju stressi ja muud huvitavat. Jõulustress veel pealekauba. Tahaks ikka kõige tublim olla ja oma vähese raha eest lastele kõige paremad jõulukingid hankida. Inimene on kummist - venib hästi, aga kui piirini venitad, lööb plaksuga tagasi. Aga et Õpetajate Lehte lugedes nutma hakata? Oleks veel muusika kuulamise peale või midagi. Enam ei julge, uhh, teisi ajakirjandusväljaandeid lahti lüüagi. Sirpi või. Vikerkaart. Oi mul tuleb jälle pisar.
Miks ma õpetajatelehte praegu üldse loen (mitte et ma seda muidu ei võiks lugeda) - Ginterile saadetud haridusõiguse* referaat (teemal "huvihariduse areng ja õiguslikud probleemid") pälvis soovituse see ÕL-is avaldada. Võiks ju olla uhkustamise ja rõõmustamise teema. Vaja ainult natuke kõbida referaadi teksti, et see artikliks ka kõlbaks. Vaja veidi šnitti võtta sihtkoha muudest artiklitest.
Aga nutma ajab.
--------------
*üks kooliõde ütles toredasti: "ma olen peast seadus". Kehtib ka minu kohta. "Riigi teataja" söögi alla ning peale.

kolmapäev, detsember 09, 2009

Olin liiga vihane

Kustutan oma eelmise postituse siit maha, endal on piinlik lugeda.
Point muus polnudki, et kui Tanel küsis, mida ta enamasti ikka küsib enne mu sessi, et kas ma siiski ei saaks Otti ise võtta ja tema võtaks Oti minu käest hilja õhtul või järgmisel hommikul, sest tema ei jõua vist (sellel järgm. hommik võtmisel ei näe ma küll erilist mõtet...) siis, kuigi ma vastasin ei, hakkasin ma ometi otsima Taneli murele lahendusi ka omalt poolt ja müüsin oma vanema lapse vaba lapsehoiutööjõuna oma süümepiinade (et vaene issi, kellel on nii raske) leevendamiseks maha. Kah ema, ma ütlen, ausalt... aga poole tehingu pealt haarasid mind õigustatud, ehkki hilinenud kahtlused ning ma üritasin omakorda Taneli südametunnistusele pipart ja äädikat puistada, noh, stiilis, et "Aap võib Oti ära tuua küll, aga sina valmistad Otile sellega pettumuse, sest tema ootab ikka issit juba hommikust saati" Mispeale Tanel poksis süümepiinapalli jälle minu väljakupoolele tagasi: "sina valmistad talle pettumuse sest sina lubasid, et issi tuleb talle järele" Mispeale ma süttisin ja põlesin kibeda leegiga, tühistasin oma lubaduse (aiai) Aabi nahka jagada (aiai) ja tegin natuke telefoniterrorit, nagu vanasti, selle 2007 a kurval kevadel.
No milleks mul seda kõike vaja oli? Milleks oli mul vaja üldse lubada? Poolikuid lahendusi otsida? Teise inimese eest?
Asi lahenes lõpuks, Tanel jõudis ise Otile järele ja sai veel võimaluse mulle nina peale visata 2008 aasta kevade sündmusi, mis mind muidugi veel vihasemaks ajas. Paisusin nagu härgkonn.
Hirmutav kogu loo juures tagantjärele on see, et süütunne, mis viis mu sellistele järeleandmistele, afektid, mida ma üle elasin; ja minu reaktsioonid nendele afektidele olidki väga sarnased mu elu kõige kehvema perioodiga, mis väga napilt ja peamiselt vabade haiglakohtade puudumise tõttu ei lõppenud psühhoneuroloogiahaigla sessiooniga... See on õudne. Kas mul on nüüd sõltuvus fluksist? Kas ilma dopingu ja psühholoogi (keda ma pole nii 3 ndl juba külastanud) abita langen ma tagasi kisendava abitu raevu maailma, kus ahastus vaheldub nüri mõttetusega ja ainukesed eredamad eluhetked ongi need, mil ma kellegi peale vihastan? Masendav, masendav.

Ohjah, kui mul oleks kombeks muresid pudelisse uputada, istuksin ma praegu, pea peldikupotis ja paluksin kogu maailma käest vabandust. Et minu uimasti on alkoholi asemel nett, ütlen siinsamas ainult, et Tanel, anna andeks, et ma hakkasin su probleemi poole pealt lahendama, kui mul endal selleks tegelikult ressursse ei jätkunud. Ma püüan teinekord adekvaatsemalt käituda. Ja mitte lahendada.
Püüan!
Ma luban!
See oli viimane kord!
Iial, mitte iial enam!
Tänasest alustan uut elu!
/pistab pea uuesti peldikupotti ja ulub häälekalt/

Veel tükike liha

Käisin nahaarstil mõne kahtlase "sünnimärgiga", üks nendest intiimpiirkonnas, arsti ukse taga selgus et ohhoo, arst on meesterahvas. Imelik hakkas. Õnneks osutus, et tegu on eaka pahura karuga, keda üle kõige ärritas minu poolt kuritarvitatud termin "sünnimärk". Sünnimärk, ütles ta, on selline moodustis, mis on inimesel kohe sündides kaasas. Need pruunid karedad laigud, osutas ta, on keratoomid, nendest ei kasva iial midagi ohtlikku; need täpid on ka keratoomid, see on ealine iseärasus. Aga see, osutas ta mu värvlist allapoole, on lihtsalt papilloom, kui see teid häirib, võime selle kohe ära võtta.

Porisemise saatel tehti mulle kubemesse tuimestav süst (aia!) ja siis kõrvetati mind natuke aega mingi aparaadiga. Ja oligi kogu lugu, õde määris joodi peale, toas levis eriti vastik lihakõrvetamise hais. Õõk. Umbes hernesuurune tükike minust jäi paberlina peale vedelema, kuni riidesse panin, pidas arst mulle loengut melanoomidest, keratoomidest, papilloomidest ja nahavähist. Nahavähki, ütles ta, ei surda, melanoom on hoopis teine asi, melanoom EI OLE nahavähk; Ronald Reagan põdes nahavähki umbes keskmiselt kolm korda aastas aga suri Altzheimerisse; aga uv kiirguse kaitsega kreemid tegelikult ei kaitse nahavähi vastu vaid hoopis põhjustavad seda. Ajakirjanikud, ütles ta, ei tea, millest nad räägivad ja ajavad ilmaasjata rahvast segadusse, lisaks on neil vaja kosmeetikatoodetele varjatud reklaami teha. Ohtlikud on ainult kaasasündinud värvilised sünnimärgid, mitte need, mis elu jooksul tekivad. Kui kaasasündinud sünnimärgid peaks muutuma hakkama, siis on aeg arstile minna.

Oli kohe näha, et terminite väärkasutus oli ta jaoks valus teema. Liigutav.

pühapäev, detsember 06, 2009

Supernatural -suren naeru kätte

Bikamm ä fänn!

Sari räägib kahest vennast, kes jahivad ja tapavad üleloomulikke olendeid, deemoneid ja muid.  Neljanda hooaja lõpus ilmub lagedale prohvet, kes kirjutab vendade jooksvast elust sama jooksvalt raamatuid, millede kirjastamisest ta ka elatus, kuniks kirjastaja pankrotti läks. Prohveti jaoks on paras shokk, et tema raamatu kangelased on päris elus inimesed ja kõik, millest ta kirjutab, tõsi, sest tema saab oma õuduslood kirjapanemiseks ilmutusena. Ka prohveti kirjutatava raamatusarja fännide jaoks on tegu pigem väljamõeldud tegelastega... 

Soovitan kuumalt kõikidel LARP-i huvilistel vaadata Supernaturali viienda hooaja üheksandat osa :D Kuumalt, ma ütlen.

Eriti LARPihuvilistel koopiamasinaparandajatel ja stereoseadmete müüjatel. :D
Vaadake oma mängudega ette. Võib juhtuda, et mäng muutub tegelikkuseks ja tegelikkus mänguks ja nii ringiratast :DDD
---------------
Minu lemmiktegelane ses sarjas on muidugi Trikitaja, aga Castiel on kah ülimalt veetlev oma lunaatilise inglinäoga

Rahast ja lastest

Üks kommentaar, mida ma eelmise posti otsa kirjutada tahtsin, läks nii pikaks, et...

Jah, minul lapsena taskuraha ei olnudki. Ema andis vajamineva jaoks ja kui kommiisu oli. Ja ostis hügieenisidemeid... kui neid oli. Uhh, need paksud jubedad sidemed.

Kasvatamiseks peale näägutamise ja loengute muid meetodeid polnud. Koduaresti ma ei mäleta, et oleks kasutatud. Sel poleks ka mõtet olnud, sest ma niikuinii istusin suurema osa ajast kodus ja lugesin. Võimalik, et mõnikord oleks suure pahanduse tõttu kommirahast ilma jäetud, aga kui oli kuri hetk, siis ma ju kommiraha ei küsinudki.

Esiku vaiba alt sai vahel kopikaid korjatud, 20 kopikat oli juba odavamate kommide kilohind.

Mõnikord sai raha kulutatud teisiti, kui emale öeldud, siis olid süümepiinad pikad. Ntks Kohvikus tee ja saia ostmise asemel hoopis poest kamashokolaadi ostetud.

Töötegemine nii linnas korteris kui maakodus oli vaba, v.a. igapäevaelu vältimatud toimingud, nagu vee ja puude tassimine, jne. Kartulite rohimise eest saime alati konkreetseid summasid. oli vist... 20 kopikat pikk vagu ja 10 kopikat lühike. ema ütles, et rohimine on nii vastik töö, et isegi tema oli lapsena rohimise eest natuke raha saanud, ehkki neil oli suur pere (6 last) ja vähe raha (isa oli nõukaaegne kirikuõpetaja abi vms).

Kunagi umbes 10aastastena käisime vanematel kolhoosis abiks peete võtmas. Siis olid need progaganda-seflusaktsioonid, st iga kuradima valgekraede asutus pidi mingit kindlad päevad kolhoositöid tegema. Et inimesed nendelt päevadelt ära viilida armastasid ja asutus sai sefluse eest linnukese kirja osalejate arvu pealt, võttis ema meid kaasa. Korjasime õega vihmasel põllul peete, veristasime pealseid lõigates oma näppe ja lõpuks saime kah mingid suht ulmelised summad koloosi kassast... need jäid meile muidugi endale kätte. Ei mäletagi, mille peale kulutasin.

Mäletan aga, kuidas ma peale keskkooli lõppu tehasesse tööle läksin ja isale talverehvide ostmiseks raha andsin, sest autoturul olid need siis just saada, kui intelligentsi esindajate palgad muudkui kusagil instantsides takerdusid... ja et ma sain keraamikatehases ahje valvates umbes sama palju palka kui mu ema ja isa siis kokku. Keeletoimetaja ja informaatika õppejõud. Oi olid ajad. Mäletan, et ostsin voodipesu (defitsiit!) ja koleda pika musta sulemantli seal teenitud raha eest. Tol ajal vist üsna popp asi... Ja andsin emale oma palgast söögiraha - see oli normaalne. Ja et õgisin volilt kuivatatud aprikoose. Ja et kolmes vahetuses töötamine hakkas lõpuks ajudele. Siis läksin kunstikooli, Tartusse ja vahepeal vahetati rublad kroonideks, enne seda sündmust aga oli mul raha kohati ulmeliselt palju käes, tänu sellele, et kõik firmad tahtsid lepalehtedest lahti saada ja korraldasid igatsorti kujunduskonkursse, millede rahalised auhinnad olid ikka suured. Rahal ei olnud toona seda väärtust, mis praegu. Saada polnud ju suurt midagi. Banaanimüüjad said rikkaks. Professorid olid vaesed ja kasvatasid vabal ajal kartuleid. Jne.

Nüüd on väheke teised ajad. Raha ja hüvede vahel valitseb kindel seos. Ja lapsele riided pean mina ostma niikuinii. Tõsi, kui Aap tahtis mingite tavaliste kossude asemel alpi saapaid, pidi ta selle nimel natuke ise ka iluvõimlema, ehkki argument kvaliteedi ja hinna suhtest mõjub mulle küll (lihtsalt, Kompassi poest saanuks mitte-edevad rootsi rantsaapad kolm korda odavamalt, ja vastupidavus on sama. Tean, sest ma kannan ise selliseid juba umbes kolm aastat) Taskuraha kaudu mõjutamine (mida meiega ju ei tehtud) on õiglane - inimene saab (lisaks eluks hädavajalikule) hüvesid vastavalt sellele, mis on ta enda saavutused. Ma võin näiteks selle taskuraha hoopis stipendiumiks ristida, mis siis, et see tuleb minu käest... Sellisel juhul aga peaksin ma iga halva hinde võrra stippi mitte külmutama vaid taskurahast mingi summa lõplikult maha kriipsutama. Võimalik, et mu praegune süsteem (raha seniks lihtsalt külma, kuni hinded korras ja siis saab kogu summa ikka kätte) polegi kõige õigem. Seda peab veel mõtlema.

reede, detsember 04, 2009

demagoogiline bohheem

Poeg: Ahjaa, mamps, kas sa kannaksid, palun, mu selle kuu taskuraha juba üle?
Ema: Taskuraha saad siis kätte, kui kahe ära parandad, seniks jääb raha külma.
Poeg: Kamoon! Ainult üks kaks! Ma parandan selle niikuinii ära, kanna siis osagi esialgu!
Ema: Ei, mul on kahju, aga taskuraha saad kätte siis, kui ühtegi kahte enam ei ole.
Poeg: Sa oled liiga range!
Ema: Mis mõttes nagu? Mul on jumalast minimaalsed nõudmised - et sul kahtesid ei oleks. Ma ei ole üldse range. Mõni ema annaks sellegi peale otsad, kui laps saab mõne viiest kehvema hinde.
Poeg: No kurat, ma käin vähemalt koolis! H ja tema tüdruk mõlemad istuvad päevad läbi kodus! H tuli akadeemilisele, ehkki tal pole midagi viga ja tüdruk lihtsalt ei lähe kooli!
Ema: Noh, ja mida nende emad teevad?
Poeg: Ei midagi, mida nad teha saaksid?
Ema: Näiteks taskuraha kinni keerata?
Poeg: No ei, H ema viskab talle iga päev suitsuraha.
Ema: !!!
Poeg: Sellepärast ma ütlen, et sa oled liiga range. Üks kaks! Ainult üks kaks!
Siinkohal mõtlesin, et ma peaksin omaenda geneetilise materjali peale illgelt vihane olema, kui ma sama suvalt suitsuraha viskaksin, aga siiski - ma eriti ei usu, et see päris täpselt nii on, nagu poeg kirjeldab. Teismelised kipuvad utreerima.
Samas - tunnen ennast tõesti range rõveda kadeda bitšina ja lapsest hakkab kahju. Käsi sügeleb nagu iseenesest rahakoti poole. Aga kokkulepped on kokkulepped. Vähemalt pärast seda jubedat üheksandat klassi. Käratan oma käele: paigal! ja lepin mõttega, et ma olengi üks kalk ja nõudlik junn. Käsi niheleb natuke ja jääb haavunult vakka.
Poeg: E (seesama minu tuttava tütar, kes koolist viilib) ema ei tee ka midagi muud, kui et helistab ja sõimab lihtsalt.
Ema: Seegi on ju põhimõtteliselt millegi tegemine (kuigi, olgem ausad, ega telefoni teel riidlemine teismelisele tõesti enam ei mõju). Aga taskuraha annab siis või?
Poeg: Kust mina tean. Igatahes sina oledki ainuke nii range.
Range, mai äss. Hoidke alt. Psühhotraktor läheneb. :D Kodunt minemakõndiva modemini me seekord oma jutuga ei jõudnudki, lapsel oli kiire, lõi mopeedile hääled sisse ja sõitis kooli.

kolmapäev, detsember 02, 2009

Hellalt

Günekoloog näpistas mu emakakaelast tükikesi, ju tal neid läks rohkem vaja kui minul, aga ma jooksin verd nagu siga. Pikema aja jooksul.
"Sugujelu" keelati kolmeks päevaks ära. No problem, onju, suguelu elab niikuinii Tartus. Aga kas masturbeerida ka ei või? Seda ei julgenud ma range olemisega vanemalt arstilt küsida. 
Või lihtsalt une pealt orgasmi saada? Aga pesta? Või porri vaadata? Kas see kvalifitseeruks suguelu alla?

Ja miks see peab nii kaua tagantjärele valutama.

Okei, neelamist see vähemalt ei sega. Mandlilõikusega pole mõtet võrrelda.
Üsna tugeva menstruatsioonivalu moodi.
Lihtsalt natuke tigedaks teeb. 

Et meelest ära ei läheks.

An Arabian guy at the aeroport:
-Name?
- Ahmed al-Rhazib.
- Sex?
- Three to five times a week.
- No, no… I mean male or female?
- Male, female, sometimes camel.
- Holy cow!
- Yes, cow, sheep, animals in general.
- But isn’t that hostile?
- Horse style, doggy style, any style!
- Oh dear!
- No, no! Deer run too fast.

teisipäev, detsember 01, 2009

väsimus ja muu

Kakelungid nürjavad vaimu ära.
Ott ütles eile midagi lahedat, mis mulle nüüd meelde ei tule.
Aap soostus eile vabatahtlikult kaltsukasse viikareid ostma tulema, SEST nad lähevad täna Aleksiga teatrisse. St Aleks viib Aabi tasuta sisse ja lisaks on Aleksil "Minu veetlevas leedis" pisikene soolo-osa. Mis on hea uudis, sest sellel väikesel, lonkaval mehel on vapustav hääl, ja ma juba ammu arvasin, et kooris laulmiseks on ta liiga hea. Loodetavasti on see nüüd algus...
Muide, ma võin kuitahes bitš olla, aga see ei tähenda, et ma oma ekside häid omadusi näha ei oska. Minu kakelung Aleksiga elatise ja mineviku süü üle on nüüdseks kenasti lahus tema suhtlusest Aabiga. Ja kuigi ma võin endamisi nuriseda selle üle, et Aap isakese juures käies õlmarit libistab ja isake poja sõprade ning sõbrannadega koos väga demoraliseerival moel sedasama teeb, on mul ikkagi noh... hea meel. Et nad vahel ka muus mõttes suhtlevad ja et isakese eeskuju paneb Aabile viikarid jalga ning lipsu ette (30 krooni, Tartu mnt Humana. Poiss näeb hea välja.) ja et tänu isakesele oskab see pubekas ooperist lugu pidada.
Tema soengu kohta ma (diplomaatiliselt) ei ütle mitte kuradima midagi, sest piisas mul seda vaid mõtliku pilguga vaadata, kui ülikonda esitlev Aap juba röögatas: "Miks mu soeng kõigile ette jääb, ma ei saa aru?!"
/Haigutab/
Samamoodi on mul tegelt hea meel, et Ott oma isaga hästi läbi saab ja teda fännab, ehki see "issi-iss-sa-ooled-muulle-kaaliis!" laul kippus vahepeal liigagi korduvaks refrääniks kujunema, aga noh, ka Rigoletto aaria tüütaks kapitaalselt ära, kui seda 20 ja rohkem korda päevas lastaks. Ja mul on hea meel, kui ma kuulen mingitest Taneli ja Oti omavahelistest saavutustest ja tegevustest, nagu eelmisel talvel oli seintelronimisi ja muud. Olen teda selle eest tegelikult ka otsesõnu kiitnud, ehkki, hah, Tanel ise juba ei pea vähimalgi määral vajalikuks tunnustada minu saavutusi ja pingutusi Otiga. Sest see ei ole ju tähtis, mida ema lapse heaks teeb, eksole, daamid? Olgugi, et ta teeb kordi rohkem. See ei ole tähtis, sest see on endastmõistetav. Kiitust väärib vaid see, kes teeb harva..
Eks ma siis tänan ennast ise memme vaeva eest ja võtkem sestki ainust, mis meil on. /sarcasm standby/
Väldin püüdlikult haloefekti. Oti ja Taneli läbisaamine ei ole minu silmis seotud sellega, kas ma olen sunnitud kohtutäituri poole pöörduma või mitte, ega ka sellega, kas Tanel peab oma lubadusi või mitte; kui Tanel sellise (musta) halo enda silmis minu ümber tekitab ja minu jõnkkuse pärast ühel hetkel Otiga kohtuda ei taha, on see tema probleem. Aga samamoodi ei pane Taneli ja Oti hea läbisaamine mind soosivalt suhtuma Taneli kalduvusse valetada, lubadusi unustada, hämada, livida, nagu Luts ütles. Need on erinevad asjad. Ma ei võta ju ka Aleksi pihta käivat avaldust kohtutäituri juurest tagasi, ehkki Aleks viib Aabi ooperisse...
---------
Ahjaa, meelde tuli. Ott ütles eile, assisteerides mind friikate ahjupaneku juures, otsusekindlalt: sa oled tõesti hea emme! Oli näha, et seda hinnangut oli kaua, põhjalikult ja igakülgselt vaetud. :)
Ott sööb nüüd lõpuks kartuleid, sööb keedukartuleid soustiga, sööb friikartuleid, sõi isegi ahjukartuleid mee ning balsamäädika kastmega, mida ma Aivari juures tegin. Eestlane :)