reede, jaanuar 12, 2018

1 raamat

Tuleb meelde, et lõpetasin Jaan Aru "Ajust ja arust" mis on igas mõttes kena kerge lugemine, anna või lapsele kätte, kui teda sellised teemad huvitavad. Tehisintellektist oli küll väga vähe juttu.

Aga üks veider koht. Mingil hetkel hakkab Aru arutlema selle üle, et kasnäe, mõistus ja aju ei olegi kaks eri asja. Et need on pmst üks ja sama. Et teadvus ei seisa mateeriast lahus.
Esimesel korral, kui ta midagi sellist ütleb, saab rahulikult noogutada, aga teisel ja kolmandal korral hakkab juba imelik. Mis mõttega peab selle üle muljetama nii pikalt, see on ju õudselt loogiline? Kas tõesti kellegi jaoks ei ole?
(St muidugi, nii nagu informatsiooni saab kopeerida, nii peaks ka teadvust teoreetiliselt kunagi saama ühelt kandjalt teisele kopeerida, roboti kõvakettale või miskit, aga see selleks, sellega kaasnevad teistsugused võimalused ja ohud)

On ju teada, et uusi teadmisi ja oskusi omandades muutub aju füsioloogiline struktuur ja vastupidi, aju kahjustamine võib mõjutada inimese isiksust, ehkki mitte keegi ei garanteeri, mis suunas see mõjutamine toimub, sest erinevad oskused ja teadmised ei asu väikeste kängardena kindlates ajusahtlites vaid mõnusasti segamini sokkidena üle aju laiali. Mis sokkidena... ütleme, kui sa kogemuse soki ajju ära viskad, siis see harutab ennast enamjaolt lahti ja jätab mustrijälgi ka teistele kogemustele ja kui sul seda sokki jälle vaja on, siis aju kiiresti koob selle uuesti sokiks, ajades vahel lõngad sassi ka. Lõnga loogetes on sokina olemise mälestus küll alles.

Samasse auku läheb arutlemine minu "mina" üle. Seesinane mina on teadvuse osa, see ei pruugi olla isegi väga selgelt piiritletud, see "mina" võib haruneda üle teadvuse laiali, meil ei ole teadvuses kristallseintega kuulikindlat isiksuse keset, mis kõike ülejäänut vaatleb. Isiksuslik kese on ajas pidevalt muutuv, ehk klassikuid tsiteerides: "Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme see, kes te olete täna." ja "Ego is the point of consciousness, the latest term in a continuously expanding series along the line of memory duration"   ja muud sellised. Meie moraalsed valikud ja peamised oskused püsivad elus tänu pidevale ülekordamisele - mis võibolla on ka üheks põhjuseks, miks mõnigi inimene oma ainuõigeid põhimõtteid pidevalt kõva häälega kordab ja ka teistele kuidagi  vajalikuks peab, st teised peaks nagu aitama tal oma isiksuse moraalset palet äratuntavana hoida. St loogiliselt meie hinnang mõne teise inimese kohta ei ütle kuigi palju selle teise inimese kohta, küll aga ütleb üsna palju meie vajaduse kohta oma mina säilitada.

Näete, ma meietan. Käsitlemisviis, mida ma üldiselt eriti kõrgelt ei hinda. Antud juhul on see siiski omal kohal, kasvõi illustratsioonina.

Viimasel inimesel maailmas ei oleks oma mina säilitamisega, oma isiksuslikkuse keskmega probleeme, tal pole seda vaja. Kuni on teisi inimesi, on isiksuste piirid olulised.

Kolmandaks. Vale on väita, et sugu sugugi ei loe. Vastassugupoole uurimisel annab igatahes sootuks teist-sugused tulemused, kui oma sugupoole puhul.  Hu-hu-maütlen-huumor!

neljapäev, jaanuar 11, 2018

1. linnuke

Tervisetõend arstilt autokooli jaoks toodud - linnuke kirjas.
Selle inimese jaoks, kes kohe mähkmetest välja kasvanuna endale load tegi, võib see olla naeruväärne tühiasi, aga kuulge, te ju ei naeraks näiteks seljatraumaga inimese üle, kes hoopleks, et suudab nüüd ise kingapaelu siduda, ei?
Tõsiselt.
Ahjaa, kes ei tea - ma tunnen sõidumasinate ees irratsionaalset hirmu. See hirm tugevnes pärast esimesest mehest lahkuminekut ja veel mõnda intsidenti nii, et isegi bussiga sõitmine oli mulle vahepeal probleemiks. Laevaga sõitmisest sain nüüd jagu, lennukiga pole elus proovinud, auto rooli istumise mõte tekitas minus ka tõsise paanika. Aga. Need hirmud on hakanud vaikselt... ära kuluma. Kuniks miski neile uut hoogu ei anna. Nii et. Kingapaelad, hoidke alt!

Sellega seoses, ma ei saa absoluutselt aru õudusfilmide mõttest. Elu on niigi piisavalt õudne, Jah, kui õudukal on mingi lisapunkt, nagu metsahüti filmis või veidrates asjades, aga lihtsalt niisama, õuduse pärast? Ei.

teisipäev, jaanuar 09, 2018

Otsustatud

Panin ennast kirja. 15.01 lähen autokooli.
Saagu, mis saab.

laupäev, jaanuar 06, 2018

Mälu

Telekas näitab puuris ringi sibavat rotti, kelle kolju ülaosa on eemaldatud ja ajust paistavad välja kaks elektroodi. Juurde räägitakse juttu, et mälestused meie ajus on pehmed, mitte kõvad, et kasutades me kirjutame neid üle ja iga ülekirjutamine võib mälestust muuta.
Näidatakse, kui kerge on tekitada valemälestusi, võib isegi panna inimest uskuma, et ta on korda saatnud kuriteo.
Vaesed rotid.

Saade ise on siin:
Mälu mõistatused

reede, jaanuar 05, 2018

Nutiajastu ema

Mõni kümmekond või rohkem aastat noorem inimene võib nüüd vaadata, et ena dinosaurus siin kobiseb, aga.
Kõigist aastavahetuse kokkuvõtetest ei viitsi ma ise teha muud kui vastata küsimusele:
"Mida sa tegid 2017. aastal esimest korda elus?"

Minu vastused on seotud e-tarbimisega. Sõitsin Uber-iga, sh tegin ühe töösõidu, salvestasin kviitungi ja see maksti mulle kinni; teiseks broneerisin Booking.com kaudu majutuspaiga ja kolmandaks käisin esimest korda elus ainukese vastutava täiskasvanuna, kes kogu reisi ise Organiseeris, koos lapsega välismaal. (Jah, Soome on ka välismaa!) Väiksematest asjadest proovisin ka Nextbike äppi ja rattalaenutust ja käisin selle hirmsa rattakobakaga Nunne tänava alguses (aga vanalinna läbiva eepilise mu-na-ki-vi-tee-rei-si lõpus) valusalt käntsa. Ostsin Hesburgeri äpi kaudu suvel miskise soodukaga eine kogu kambale ja sain endale lõpuks tehtud PayPal-i konto. Ja Netflixi tegi aasta lõpus ära, makstes sellesama PP kontoga. Ega seal  Eestis küll suurt vaadata ei ole, Stranger Things ning Cosmos on läbi vändatud ja. Putukat huvitab sealt White Rabbit Project.

Prillid tegin ka esimest korda elus.

Vot nii. Piiks-piiks ja raha läheb.
Ainult ma ei leia mitte kusagilt sellist äppi, mille kaudu endale autojuhikursused kokku panna. Kas ma pean kontorisse kohale minema ja inimestega suhtlema või? Olge normaalsed!

Nüüd oli mul Olukord:
Koolivaheaeg+Laps+Töö.
Laps läks arvutiga sõbra juurde ja enne endale kodus süüa ei teinud. Sõbra vanemaid ka kodus ei ole. Tõmbasin endale Wolt-i äpi, tellisin pitsa sõbra aadressile, panin märkustesse, et laps võtab vastu ja lapse telefon ja tegin tööd edasi. Mingil hetkel vaatasin, et Wolt näitab tellimuse koha peal rohelist linnukest.  Helistasin lapsele - kuidas pitsa oli? "Aa, see pitsa? Hea oli! Tsau!" (Mis MÕTTES on toidu koju tellimisega või suisa toidu ostmisega ÜLDSE nii VÄHE probleeme, tänapäeva jõnglased EI TEAGI, kuidas meie omal ajal kärbatanud porgandite ja sinise kana järel sabades seisime, MIS MÕTTES???)

Nüüd ma ei teagi, kas pidada seda võõrandumiseks või progressiks. Mis sina arvad, kallis lugeja?

Jagame promokoode ka, kui juba - nende koodidega peaks teoreetiliselt olema nii, et kui endale kontot tehes ja enne esimest tellimust/sõitu neid kasutad, siis saame mõlemad boonust. Vist. Teoreetiliselt. Endal pole mul õnnestunud ühtegi kellegi teise sooduskoodi kasutada, sest kogu aeg on nii tuline kiire taga olnud et pole kontot tehes kellegi koode üles leidnud. Või olen valest kohast otsinud.

Minu Wolt-i promokood: 98FM
Minu Uberi liitumiskood: r2xl8b
Booking Com liitumiskood: k0rt8594

teisipäev, jaanuar 02, 2018

õõv

Tallinnas pea kohal mürisevad lennukid - mõned ilmselt militaarlennukid. Lapsepõlve tuumasõja-hirm tuleb meelde.

Imelik lugu

Ma tegin sellise veidra asja, et andsin Rentsi blogi sabas suhtenõu ja nüüd on mul imelik olla.

Üldiselt muidugi suhtenõu ei peaks andma inimene (st mina), kes alles mitu kuud pärast teise pikaajalise suhte lõppu õppis ekspartnerile ütlema: "Ma põhimõtteliselt ei laena sulle raha".  Ja kelle käsilolev suhe püsib oletatavasti tänu sellele, et me ei ela koos ja saame üksteisest päris pikalt närve puhata. (Aga olgem ausad, Viidik ikkagi on ka.. Ta ongi päriselt ka nii tugev mees, et "suudab isegi koristada")

Ma võin ainult öelda, et minu kogemuste põhjal ei ole kommunikatsiooniprobleemide lahendamiseks head järgmised tööriistad:
1. Retrospektiivne tänitamine laadis "miks sa seda tegid/ei teinud?"
2. Sarkastilised isiklikud märkused
3. Ignoreerimine

Seda nimekirja vaadates tuleb tõdeda, et neid kasulikke tööriistu nagu põlegi õieti. Et nagu polegi eriti midagi teha. Asjad kas loksuvad paika või ei loksu. Ja kui loksuvad paika, siis võivad ka millalgi paigast ära loksuda. Milleks siis üldse muretseda?

Või nagu mulle vastati, kui ma põdesin suhkrunäitusele välja läinud esemete/toodete turvalisuse pärast: "Tegeleme nende probleemidega siis, kui need probleemid üles kerkivad". Tõsi, visa lobitöö tulemusena eemaldati vähemalt alkoholipudelitest alkohol ja asendati süütumate vedelikega, sest ennast näituse eksponaatidest umbe tõmmanud lapsukese eest võib siiski vastutavaks teha näituse tegijad.

Tulge näitusele, mis te niisama passite! Näete, kuidas ma ainevahetuse multikas soolisi stereotüüpe tsementeerisin ja puha. Õu, ajaloo multikas on ka tore, seesama naissoost mittehumanoidne jubin on seal rõhutute rollis.