esmaspäev, detsember 31, 2012

Pekki, milline aastalõpp

Porno
Väike vahekokkuvõte: Viidik laekus mu manu Tallinna 21sel, Tartusse tulime 26ndal. Putuk oli 25ndani isa juures. Mõte oli pikka koolivaheaega lõbusasti ära kasutada ja kõvasti teha seda, noh... 
Mida vanainimesed teevad, kui omavahel on*.

Tühjagi.
Puuslik mäe otsas
Tallinnas olin mina VÄGA haige, Tartusse jõudsime, jäi varsti Viidik VÄGA haigeks ja on praeguseni. 38,4, alla ei lähe, tee või tinunni. Koogutan mäe otsas seisva puusliku poole hommikuti, õhtuti, ja pealelõunati, et Putuk terveks jääks. Plaanis on ju ka aastavahetuseks Kudzu juurde minna. Musta stsenaariumi kohaselt läheme sinna homme Putukaga kahekesi, lapsele sai ju lubatud. Kui ei lähe veel mustemaks. 
/koputab kolm korda vasaku jala keskmise varbaga vastu puud/
Pekki.

Ok, mis seal ikka, vaatasime filme (palju filme), tegin kolmele mehele süüa (Viidiku poeg ka siin.) koristasin ja kamandasin, helistasin koju Võsukesele ja muretsesin. Kena kodune olemine.
-----------------
Vahelduse mõttes kirjutan siia midagi enda kohta ka:
Mulle ei maitse 
absoluutselt:
mannapuder (Mis teema on meestel selle mannapudruga? Suured jämedad mehed armastavad mannaputru! Uimaivõi!)
sefiir šokolaadis
šokolaadijäätis
kuivad, rasvatud valgest jahust küpsised
verivorst
majonees

eriti:
pannkoogid
praesai, praeleib
peedisalat
Kiluvõileib munaga, wanted.
hapukoor
hamburger

Ma ei viitsi:
panni ääres seista ja väikesi asju praadida, v.a. kala, mille puhul motivatsioon kaalub tegevuse tüütuse üles.

Mulle meeldivad: tomat, ahjus tehtud toidud, liha, kala, kaalikas, lillkapsas, porgand, näkileib, muna, kiluvõileib - ma tahan kiluvõileiba munaga! Oi. 
Jt asjad.
--------------

*Näiteks puid ühest riidast teise laduda. 

laupäev, detsember 29, 2012

Olmelist

Pilt on siin lihtsalt ilu pärast.
Tallinnas küsis Viidik mu käest ühel hetkel sedasorti filosoofilise rahuga, mis omandatakse üldiselt läbi pikkade piinade ja paratamatuse mõistmise: "Kuidas sa küll minu juures maal magada saad, seal on ju nii vaikne? Ei kosta tänavalt autodemüra, ei müdise hotelli ventilaatorid, ei hüppa lae peal neiukesed aeroobikat teha - kuidas sa SEAL magada saad?" Midagi ma vastuseks mõmisesin, tõe kriteerium on aga alati praktika. Siin kohapeal selgub, et on küll vaikne (tähendab, suvel möliseb loodus) ent umbes kilomeetri kaugusel kulgeval raudteel sõidavad aegajalt kas reisi- või (öösiti) kaubarongid nii apokalüptilise mürinaga, et tuttavlikud paanikahood on ikkagi garanteeritud. Nagu kõmiseks muistine päikeseratas või hiiglaslik Sampo mööda maada majade poole. Vms. 

Möödunud ööl lõi Viidik palavikurekordi, visates termomeetri näidu korraks isegi 40,09 peale. Siin, Langel muutub olukord sellisel puhul pehmelt öeldes huvitavaks. Ravimid (peam. palavikualandajad) olid imeliku juhuse läbi kõik praktiliselt otsas. Minul pole lube. Ühistransport liigub vara hommikul ja hilja õhtul. Apteeki nurga taga ka ei ole. Helistasin kiirabisse, kes otsustas kohale tulla, haiget mõõta ja mõningaid soovitusi anda, aga minu suureks pettumuseks EI OLNUD neil kaasas pisikest mobiilset ravumipoodi, mis oleks ju maapiirkondadesse minnes igati asjakohane. Kaapisime kokku viimased palavikualandajad, mis meil olid, tegime viinasokkide jaoks lahti kunagi kingitud kallihinnalise kaunipakendilise lukspudeli ja saime Viidiku täna hommikuks nii palju ornungisse, et võisime Lõunakeskuses ära käia. 

 Kuidas inimesed maal ellu jäävad?

Misasja?

Ilus ekraanitaust. Pilt on siit:
Käisime kinos, Kääbikut vaatamas. Kui oled ette hoiatatud, siis polegi see suur pettumus - ilus vaatepilt igatahes. Tuleb lihtsalt teadmiseks võtta, et pisikesest lõbusast loost on järjekordne kolmeosaline film välja venitatud ja sellesse ajatäiteks pikitud kõike seda, mida originaalses loos ei olnud. Mõned täiendused olid isegi toredad, Radagast näiteks.

Thorin oli hale. Kui ta parajasti kedagi ei peksnud, tegeles ainult oma hiilgava mineviku tagapõdemisega. Välimuselt ja olekult kahtlaselt Aragorni moodi - tea, kas Jackson ei raatsinud armsakssaanud traagilise kangelase tüpaažist loobuda ve? Muidu olid päkapikud väga mõnusalt pungid tegelased. Laule oli vähe - kuhu jäi "Viisteist lindu viiel kuusepuul", ah? Miks see asendati mingi kuramuse eepilise võitlustseeniga? Ja "Alla poju, kollikoju" oleks ka marjaks ära kulunud. Olgu, olgu. Ikkagi kõlbab vaadata. Naistegelaste puuduse üle mina ei vinguks, sest Tolkieni algses loos ei olnudki neid rohkem, kui vaid korra meenutatud Belladonna Took, kes ise lavale üldse ei ilmunud. Väga palju oli neid kaadreid, mille puhul tekib tahtmine ekraanitõmmis teha ja arvutile taustapildiks panna.
-
Mis MÕTTES nagu?

Kinost välja tulles nägin sellist plakatit. ->
Mis mõttes, ma vanasti teadsin, et yakuza tähendaks nagu maffiat või nii, kas tõesti pannakse resto nimeks Maffia? Nojah siis. 

Oleme Tartus alates 26ndast. Nüüd on Viidik haige, tere, halleluuja.  Samamoodi kõrge, äkilise palavikuga nagu mina enne olin, kurk on ka punane. Tegelikult rohkem kui mina. Loodan, et tegu on sama tõvega, mille Putuk juba nädal tagasi läbi põdes. Loodan, et ta (Viidik) saab enne aastavahetust terveks. Loodan, et keegi teine enam ei nakatu. 

kolmapäev, detsember 26, 2012

Telefonimaniakid

Mul on olnud natuke piinlik sellest rääkida, aga ma ostsin uue telefoni. Väikese sisse- ja järelmaksuga, Klickist. Nokia Lumia 610
Etemateks versioonideks ma lihtsalt ei leidnud vabu vahendeid ja põhimõtteliselt kõik seesama, mis suurema ajuga Lumiatel, on ju ka 610-l olemas. 

Mitte et mu vanal, Nokia 5800-l midagi viga oleks olnud - see töötab täiesti perfektselt, tal on lihtsalt natuke väike aju (75mega põhimälu) ja ka aku ilmutab veidi väsimuse märke. Mina oma ahnuses olen sinna palju rakendusi installinud, sh osa tasulisigi. Installinud olen küll mälukaardile, paraku on Symbianile omane põhimälu aja jooksul digitaalse rämpsuga ära ummistada, noh, ja kuna 5800-l see on pisike, olen viimasel ajal tüütult palju pidanud kasutama selle lingi all toodud näpunäiteid. Alglaadimise järgselt aga ei installeeru sugugi kõik rakendused bäkapist automaagiliselt tagasi, vaid suurem enamus tuleb neist Ovi poest uuesti alla laadida ja installida. Õnneks ei nõua sama kasutajakonto alt installimine nende rakenduste uuesti kinnimaksmist (paari väikese erandiga), aga tüütu on see siiski. Samas mulle meeldis selle telefoni juures - ja meeldib praegugi - see, et seda sai kasutada stiilusega. 5800 ekraan on mõnusal vanamoodsal moel survetundlik ja reageerib peenikesele plastpulgale ka. 

Nii olen ma juba mõnda aega mõlgutelenud uut telefoni osta. Võimalikult väheste vaevustega rahakotile.
Mulle meeldib Nokia, tegelikult meeldib mulle Symbian ka, aga räägitakse ju, et selle päevad saavad loetud; samas oleks ju huvitav tutvuda Windows Mobilega, eriti, kuna ma siiski tahan sellist telefoni, mida ma saaksin kasutada ka wifi ruuterina; Androidist on mul kõrini. Teiseks ja kolmandaks ei tahtnud ma telefoni enam võtta mobiilioperaatorilt, kuna see seoks tähtajalise lepinguga. Ok, Klick pakkus Lumia 610 eriti soodsalt, tavai, sain natuke preemiat ka, võtsin ära. 

Pean ütlema, et mulle Windows Mobile meeldib, kui tal ainult ei oleks küljes paari hambaid krigistama ajavat mõttetu puuet - muidu täiesti töökorras bluetoothi ei saa kasutada failide transportimiseks ja sotsiaalmeedia kontode lisamine settingutes alates kolmandast kontost ei õnnestu, annab veateateid. Ok, sellest saab üle, kui installida mõned täiendavad rakendused, nagu IM+. Samas on sinna paljud funktsioonid mõnusasti juba sisse ehitatud, ekraan on hea suur ja allub ka eripliiatsile hästi (kõik mahutundlikud ekraanid ei ole nii kuulekad). Kõlar on väga vilets, aga kõrvaklappidega saab üsna normaalse heli kätte, vanal 5800-l oli heli ikka palju parem.

Järgmiseks aga juhtus, et Putuk võitis arvutijoonistuste võistlusel kolmanda koha ja sai auhinnaks Lotte telefoni. Hurra, tubli poiss, ainult... salaja ja siin omavahel ütlen, et ma oleksin digilaua vms asja üle palj rõõmsam olnud, sest ka Putukal ON juba kaks telefoni - nuppudega vana Nokia ja puutetundlik, aga üsna  mittenuti Samsung Star Wifi (millel pole isegi mitte Androidi opsüsteemi), aga noh, tema oli üpris rõõmus oma androidika üle ja tõmbab nüüd Google Playst mänge alla, mis koliseb. Kui wifit leiab, muidugi, sest Putuka numbrile olen ma kinni keeranud nii mobiilse interneti kui eritariifsed kõned ja sõnumid. 

Kogu selle pulli tagajärjel on meil praegu sahtlis seismas:
Nokia (eimäletanumbrit) millel on taskulamp ja FM raadio, aga muidu ainult helistamiseks, aku peab nädala ja rohkem;
Nokia5800, milles on pinu lahedaid rakendusi, mänge, GPS, välguga fotokas (3 mega, aga väga hea kvaliteediga) hea heli. Tegelikult liiga hea telefon, et ma raatsiksin seda Putukale nt kooli või matkale kaasa anda, liiga keeruline ka väikelapse jaoks (Symbian pole just intuitiivseim opsüsteem). Rohkem suurema ja arukama inimese nutifon. Tal on omad kapriisid ja vigurid, millega mina olen küll harjunud, aga mis nõuavad natuke tehnilist taipu.
Samsung Star Wifi, milles avatud opsüsteemi puudumise tõttu on rakendusi vähe, mõningad normaalsemad olen saanud osta (kui oma sim-kaardi sisse panin) Tele2 rakenduste poest, midagi leidsin ka Getjarist, millel on 3mega fotokas ja survetundlik ekraan, (stiilus ammu kadunud aga reageerib ka küünele ja muidugi näpuotsale) ja millel tänu väikesele ja vähenõudlikule ajule peab aku üllatavalt hästi. Sobib ka väiksematele.

Midagi nendest (kuni kaks) tuleks ära anda, muidu hakkan ma ennast päris nõmedana tundma. Ons soovijaid? 
*Ja kui ma ütlen "ära anda", siis ma ka mõtlen nii - annan ära, tasuta, heasse perekonda. 

esmaspäev, detsember 24, 2012

Olen haige

puruhaige. Tulin reede õhtul muuseumi jõulukalt veits purjusena koju ja magama minnes avastasin, et mul on ilmselt palavik.
Oligi, nagu järgmisel õhtul selgus, 38,3 ja üle selle.
Putukas läks õnneks laupäeval isa juurde ja Viidik on siin. Mina süüa ei teinud, midagi ei teinud, ainult põdesin (laupäeval otsustasin kergemeelselt, et tunnen ennast piisavalt hästi korraks välja minemaks. Valesti otsustasin.) Ma pole KUNAGI nii kohutavalt haige olnud! Palavik läks tänaseks ära ja siis hakkas põrgulik kurguvalu piinama, neelata praktiliselt ei saagi, iga neelatus tahab panna aknast välja hüppama. Mis muud, kui Viidik jälle apteegitretile saata. 
Öelge veel, et joomine olla "terviseks".
------------
Viidiku maitse jaoks on mu elamine liiga jahedavõitu. No ma ei saa aru, mis siin kurta, järjepideva kütmise tulemusena on 15 plusskraadi vähimalt kogu aeg sees. 
Ülevalt neiukesed alustasid täna jälle galopisessioone. Päev otsa kepslevad mööda tuba. Kuidas nad ära ei tüdine?
------------
Võsuke veetis nädalavahetuse sõbra juures auto all. Tagasi jõudes oli, tsiteerime klassikuid: "Väsinud aga õnnelik".
------------
Häid jõule kõigile!
/Rögiseva, piinatud häälega/

teisipäev, detsember 18, 2012

Pealt kuuldud kõnelusi

Mediteerib.
Putuka klassivend:
"Kui reedel maailm otsa lõppeb, kas siis tulevad tulnukad maa peale?"
/.../
Putukas: 
"Hinged tulevad hoopis maa peale. Tulevad sellena, kellena ise tahavad tulla. Kes tahab ninja olla, see tuleb ninjana, kes tahab, võib koguni tulla triibulisena, nagu tiiger!"
Klassivend:
"Aga see, kes tahaks olla maailma valitseja?"
Putukas:
"See tuleb jumalana."
Klassivend:
"Aga mõtle, kui keegi ei tahagi keegi teine olla, tahab olla just nii nagu tegelikult on?"
Häid jõule kõigile!
-----------------
Putukal on reedel kooli Jõuluhommik, umbes nagu klassiõhtu kingitustega, vms. Kostüümi pole keegi kohustuslikuks teinud, aga Putuk ise avaldas soovi, et ma võiksin ta riietada jääpurikaks. Hm.
Väga ei viitsi, aga idee on ju huvitav.
-----------------
Putukat tabas kolmapäeval mingi paganama kõhuviirus, oksendamistega. Läks kell 6 vabatahtlikult magama. Poole õhtu pealt keeras ennast minu poole ja jutustas läbi une:
"Emme."
"Kui ma natuke mõtlen, ma oskan su küll majast välja saata-"
"Mul on ju kaks pead. Ma saan neid korraga kasutada."
Küsisin jahmunult: "Kuidas sa said kaks pead?"
"Lõin jalgadega kõvasti vastu seina," vastas Putuk ja magas edasi. 

reede, detsember 14, 2012

Väike kasvatusküsitavus

Olen Putuka niru füüsise putitamiseks üritanud meid kahte võimalikult palju jala ühest kohast teise kuljetada, viimasel ajal ka hommikul kooli jalutades. See ei tundu lõpuks siiski väga hea mõte olevat - kipume nüüd hommikuti hiljaks jääma, mida bussi kasutades ette ei tulnud. 
Üleeile hommikul seisin garderoobi ukse taga ja utsitasin** Putukat kiiremini riietuma, kell oli just tundi helisenud. Putuk ronis pingile, et kombinesoon nagisse ära panna, ettevõtmine, mis pole just lihtne, kui kitsas garderoob on juba teiste laste pakse talveriideid ja ka mitmeid mahapillatud riideesemeid täis. Mööda jalutas keegi keskealine daam ja tõttas Putukale appi, sealjuures verbaalselt eraldi ära märkides:
"Oota, ma aitan sind!"
Nimetage mind nüüd bitšiks, kui tahate, aga ma hüüdsin nördinult: "Ei, ta peab ise saama!". Daam pöördus uskumatu ilmega minu poole, käsi ikka veel Putuka hilbu suunas välja sirutatud: "Peab ise saama?"
Mina kärsitult: "Jah, peab ise saama, muidu ta ei õpigi seda* ise ära."
Daam /laseb käe alla. Paus./Kehastunud põlgusena/:"Kui nii, siis küll."
Paus.
Daam: "Vabandage." /solvunult paremale ära/

Putukas oli selle ajaga oma kombinesooni juba nagisse saanud. Patsutasime teineteist rõõmsalt ja kumbki kappas oma teed. Nagu juba kombeks, lehvitasime teineteisele veel trepikoja suurest aknast.
----------
*midaiganes seda. Iseseisvuse kasvatamine algab minu meelest enesehooldusest.
**ma tean küll, et selline utsitamine pole ka päris hea meetod, targim oleks ignoreerida ja lasta tal oma saun hiljem ise vastu võtta.

neljapäev, detsember 13, 2012

Mida täna süüa teha?

See on üks õudsemaid küsimusi. Mida siis? Esitan selle küsimuse Võsukesele ja tema vastab: ah, ma ei tea... ükskõik, peaasi, et mitte (järgeb viimase viie päeva menüüde loetelu). Vaikimisi käib asjaga kaasas ka keeldumine süüa hernesuppi või kala või seeni. Tore-tore.
Ideed. Ideed on need, mis kannavad. Kui neid ei ole, siis on jamasti. Kust teie oma õhtusöögi-ideed saate?


Täna oli lihtne - Putukas teatas, et tema tahab lõunaks kiluvõileiba munaga. Ja punkt. Appi, kui nunnu. Muide - Võsuke on varasest noorusest peale kala jälestanud, ja nii pole ma kodus peale  väga kalalisi toite kuigi palju teinud. Peamiselt kalapulka või -kotletti, kui üldse. Viimati sõime Putukaga munaga kiluleiba Viidiku juures, millega seoses meenub, et oh pagan, ma unustasin täna sibula...

Olen tõbine, kurgukatarr. Ei viinud Putukat ka kooli ja ise ta sinna ei lähe. Veel mitte. Liiklus. Ohtlik. Puhkepäev kulub ka aegajalt lapsele ära. Joon põdrasamblateed - noobliess oblikas. Kui ma lapsi sunnin ülemiste hingamisteede haiguste korral seda jõledust jooma, siis pean selleks ka ise suuteline olema. Kosutavalt mõru. 

kolmapäev, detsember 12, 2012

Hhhh

Pilt on pärit siit:
See pulseeriv undamine ajab mind vaikselt hauda.

Täna õhtul üheksa paiku oli isegi lootustandev vaikus, pool kümme algas undamine uuesti.

See PEAB olema kas hotelli spa või mõni muu suurem asutus. Raudtee on siiski kuidagi kaugel.

Või siis on kellelgi keldris pisemat sorti rahapesula või kondijahutootmistsehh. Aga väljas lonkimas käies pole ma üle hotelli ja spa valju kahina (kahin ise tuppa ei kosta) suutnud ühtegi lähemat müraallikat leida.

Öö..
Loomulikult on just minu voodi see, mis asub kandva ja järelikult enim vibreeriva seina ääres. Ma ei pane ju lapsi sellisesse kohta magama. Nende voodite juures on müratase talutav. Pealtnäha. 
Kuidas see neilegi tegelikult mõjuda võib, ei tea. Mina lähen tasapisi hulluks ja halliks.

teisipäev, detsember 11, 2012

Mitmesegast

Piparkoogid müügiks
Esmaspäeval oli Putuka koolis jõululaat. Putukas pani ennast juba ennakult klassijuhataja juures kaupmehena kirja ja minu seadis sündinud fakti ette. Eks küpsetasime nädalavahetusel piparkooke ja katsime neid sinise(!) glasuuriga, mida sel aastal imekombel poes isegi leida oli. 
Esmaspäeval ma esimesse müügivahetundi ei jõudnud, Putuk tegutses ise, üksinda. Järgmisse kohale jõudes avastasin, et pooled piparkoogid on müüdud ja rahakarp kõliseb meeliülendavalt. Lisasin ta kaubavalikule mõned enda tehtud  vidinad, astusin eemale ja vaatasin.
Putuk müüs nagu vana juut.
Kollane mask müüdi
kooli jõululaadal ära
Selgitas uudishimulikele uudistajatele agaralt oma kauba eripärasid ja soovitas üht või teist asja individuaalselt. Pagan, mina tema vanuses küll nii julge ei olnud!

Pärast porises, et ta on nagu mingi muuseumi omanik - kõik vaatavad, aga keegi ei osta. Tegelikult kogunes lõpuks rahakarpi kenake summa, mis koos eelnevalt päkapiku toodud kaheeurosega võimaldas tal osta ammuihaldatud Lego Ninjago treeningtempli ja natuke jäi veel üle.

Lego Ninjago harjutustempel.
Müüjaid oli laadal palju ja enamus nendest pakkus just piparkooke või muud magusat, sekka natuke koolitüdrukute tehtud kõrvarõngaid, millede hulgast ka ise ühe paari ostsin.

Täna aga oli Putukal koolis kabeturniir. Skoori ma teada ei saanud, ainult neutraalse: "meeldis" kommentaariks.
-----------------
Võsuke ostab oma autole varuosi ja lisavidinaid kokku, käib neid sõbraga paigaldamas ja on õnnelik. Teeks ta siis load ka ära...
----------------
Mürin ja vibra kodus jätkuvad. Nüüd täiesti ööpäevaringselt, korduvate pulsipikkuste hoogudena. Eile öösel kell 3 taipasin lõpuks ennast voodis teistpidi keerata, pea vibreerivast seinast eemale, ja jäin lõpuks isegi magama.
Nägin omapärast unenägu:
Olime Putukaga koos Viidiku kodus, mis aga unenäos paiknes hoopis seal, kus ma ise kunagi 15 a tagasi Tartus elasin. Minu toonasest osmikust oli unenäomaja küll suurem ja oluliselt tühjem, aga sama rimu. Viidikut polnud "kodus". Kondasime mööda asustamata ruume ringi ja vahtisime üksikuid vanemaid ja uuemaid elektroonikariistu, mõni nendest isegi töötas, nt üks rohemusta suurepikslilise ekraaniga puutetundlik mängutahvel kummuti sahtlis.. Lõpuks tahtsime välja minna, igav oli. Väljusime uksest, mis asus, erinevalt minu kunagisest elamisest, maja tänavapoolsel küljel, ja samal hetkel pidin Putuka kiiresti tuppa tagasi tõmbama, sest Raudtee tänaval oli nii hirmus ummik, et suur reisibuss kihutas otse ukse ette hoovi, tema kannul veel teinegi. Taandusime kiiresti tagumistesse tubadesse, vahtisin aknast välja, mätastunud* ja ammu niitmata tühermaale ja mõtlesin, et kui ma nüüd kuidagi ikkagi õue saaks, siis peaks selle hirmsa kuumaastiku üle trimmerdama. Putuk mängis mainitud elektronmängtahvliga. 
Järgmiseks aga sisenesin ma Muuseumi uude majja. Osutus, et Disainifirma oli Muuseumi asemele ehitanud taevasse kõrguva klaasist torni, mille keskel keerdus üles välja DNA kaksikheeliksi kujuline metallist ja puust trepp. Torni keskpaigas oli ka paar rõdujat vahekorrust, aga üldiselt oli tegu hõreda ehitisega, mille alumisest otsast nägi kõrge torni tippu välja. Muuseumi ekspositsiooni leidus selles klaasmonstrumis minimaalselt. Trampisin nördinult mööda treppi üles ja põrnitsesin üliväheseid eksponaate, mis olid sokutatud trepi kõrval asuvatesse räigelt üle disainitud vitriinidesse. 
Keegi oli allkorrusel kinniseotuna nurgas maas. Ülejäänud muuseumitöötajad olid kõige ülemisel rõdujal vahekorrusel samamoodi kinni seotud, kuna Disainifirma boss oli hulluks läinud ja nad kõik pantvangi võtnud. Jõudsin trepist üles ja pistsin teda sõimama, et mida ta muuseumiga on teinud ja miks ei ole korralikku ekspositsiooni ja... Minu vahetu ülemus, kena, sõbralik ja arukas daam üritas mulle nägusid tehes mõista anda umbes et: "Ole vait, lollakas", aga see tal läbi ei läinud. Disainifirma boss, kes unes oli turske latiinotüüpi mees, haaras taskust püstoli ja kukkus mind tulistama. Varjusin kössitades trepi-DNA astmete taha ja püüdsin tagurpidi allapoole ronida.
Ärkasin uneapnoega, tundega, nagu oleks mulle liivakotiga pähe virutatud. Paganama lõbus. :)
--------
*Viidiku kodu ümbert päris elus niitmata rohumaid ei leia. 

laupäev, detsember 08, 2012

Hea oleks


lihtsalt rahulikult kodus vedeleda. Paar päeva.

Niisama.
-------------
Mingi põrin ja undamine on praegu. Naabermajas on õhksoojuspump? Põrin tuleb häirival moel põranda ja seinakonstruktsioonide kaudu tuppa ja ei lase olla. Südame ajab pahaks. Mõelda ei saa. Masendav. 
Mida ma teha saaksin?
Läheks ja peksaks kedagi, aga keda?
--------------
Käisin õues, vaatasin, naabrite õhksoojuspumbad ei saa mingi valemiga sellist vibrat teha, mis minu seinani ulatuks. Ainuke võimalik süüdlane on üht servapidi mu kodutänavas asuv suur hotell, mis laiutab koos spa-ga üpris suurel maa-alal. Sellest kostab tänaval seisjale valju kahinat, mis küll majaseinte vahelt sisse ei jõua. Ilmselgelt aga jõuab just minu tuppa maapinna kaudu vibratsioon, mida tekitab mootor, mis on selle kahina eest vastutav. Kuramus.
Luulud mul ei ole, teised inimesed kuulevad seda ka. Minu toas otse ukse juures on see tugevaim. Ja loomulikult on minu voodi just sellesama ukse kõrval. Võsuke tuli kuulama ja põristas bassihäälega: mida ma sulle juba AASTAID, juba KOLM AASTAT olen rääkinud, et siit tuleb ära kolida!

Veerevale kivile ei kasva sammal.

neljapäev, detsember 06, 2012

Pikkade juhtmete päevad

Nirti kaotas oma telefoni päriselt ära, aga meie...
Putukas ARVAS, et ta kaotas eile oma telefoni ära. "Kui ema tuisuga koolimajja jõudis, oli Putuka seljakott garderoobis, lukud lahti ja telefoni netu". Muide, kott oli garderoobis olnud nähtavasti juba mitu tundi, samas, kui Putuk ise pikapäevas oma aega õhtusse saatis. 

Pöörasin koolimaja pahupidi, saatsin Putukat seda otsima ujulasse ja üles koridori. Lõpuks arvas Putuk, et andis telefoni mängimiseks kasutada ühele klassivennale. Helistasin klassikaaslasele, kes kinnitas siiralt, et ta oli samal päeval pärast mängimist telefoni Putukale jälle kaela riputanud. Õues. 

Aga Putuk ei käinudki pikapäevarühma ajal õues, sest tal oli ujumine.
Mütsika.

Helistada samsungijuustule ei saanud, aku oli tühi. Igati loogiline oli oletada, et laokile jäetud kotist oli viimane väärtuslik asi lihtsalt kellegi poolt süütust ja mõistetavast kasumijanust kantuna eemaldatud. Ehk siis: "süüdi on see, kes oma vara vedelema jätab". Kodus otsisin veel kõikvõimalikud kohad läbi, sest lapsed on udupäised ja ehk ajasid mulle teadmatult pada. Ei leidnud. 

Kandsin samsungi mõttes maha ja läksin magama otsusega täna uus sim-kaart hageda ja telefonikeha lukku keerata lasta. Nn helistamise telefon on meil ju tagavaraks olemas. Täna hommikul äratas meid sellesama samsungi delikaatne tirin karvaste mänguasjade kuhja alt... See polnud eile hommikul Putukaga kooli jõudnudki! Lapsed lihtsalt ARVASID. Õnneks on tegu mudeliga, mis suudab äratuskella käivitada ka siis, kui aku muidu tühi. 
Hämmastav, mida kõike lapsed kokku arvata oskavad. 
Simkaart aga rändas nüüd puutetundlikust poolnuti-Samsungist nupukase Nokiasse. Aitab naljast. 

kolmapäev, detsember 05, 2012

Soh.

Mul ei õnnestu nüüd enam wordpressi kommente kirjutada. Milles kühvel?
Ärge öelge, et ma pean hakkama seda kuradima gravatari kasutama või midagi. 

laupäev, detsember 01, 2012

Hellad kellad

Esinesime Vanavanemate Liidu advendikontserdil. Enne meid laulis Jüri perekoor, kes oli üheks esitatavaks lauluks valinud Ehala-Viidingu "Vana mehe laulu". Teate küll, seda:


Jüri perekooris laulis seda küll mitte Ehala ise, nagu ses videos, vaid keegi erakordselt kauni ja mahlaka (bassi)häälega jeesuselokkidega härrasmees. Meie (aldi rühm) jaoks jäi koorirõdule, kus me oma järjekorda ootasime, õhku kaks küsimust:
1. Kas pensionäridele laulda "kord ka ise oled muld" pole natukene... julm või vähemalt otsekohene?
2. Kas khm... Buratino on nüüdsest uus jeesuslaps? Tehniliselt, miks ka mitte. Isa puusepp, saamine müstiline, jne, jne.
Eks oli sõnum seegi, et "ainult seda omaks võta, mis su hinge puudutab".

Meil on aldirühmas uus laulja, ka erakordselt kauni ja mahlaka (ehkki mitte mees-)häälega. On mõned kaasuvad ohud:
1. Ma kas nikastan oma kõri tema kõrval lauldes ja alateadlikult seda tämbrit matkida püüdes ära, või
2. Ma muutun laisaks ja ei viitsi nii jõulise hääle kõrval ise enam eriti pingutada.
Või siis mõlemad.

Koorijuht on meil küll kõvasti ära keelanud pärast kontserti kohe analüüsima hakata, mis NÜÜD JÄLLE valesti läks ja kes kus mööda laulis. Mõistlik. Vanasti kujunes sellest lõpuks masohismifestival. Aga midagi igatahes läks. Minu meelest läks "Il Cielo" aia taha. Vajus või. Eks ma homme kuulen. 

reede, november 30, 2012

Troll?

Troll
"Sa oled ikka (natuke?) troll" öeldi mulle eile, kui ma üritasin ära tõestada, et väide "sünnitajate keskmine vanus on 26 a" ei pruugi üldse tähendada, et vanuses 26 a ongi sünnitajaid rohkem, kui teistes aastakäikudes. Võib, aga ei pruugi. Sellepärast, et (14+3X18+26+40)/6=22, näiteks, kusjuures sulgudes asuvatest arvudest üksus "18" on siin tuntavas enamuses, aga ei ole keskmine. 
Troll siis troll, küllap ma olengi. 

Täna tuli kolleg ja teatas, et Tartu maanteel on politsei Tallinnasse sissesõidu keelanud ja laseb autosid ainult Tallinnast välja. Vaatasin Postimeest ja nägin, et mitte politsei vaid hoopis veokid olid sulgenud sissepääsu Tallinnasse. Asusin vastu vaidlema. Kolleeg: "Ei, aga õhtulehes on kirjas, et politsei laseb autosid ainult Tallinna suunas läbi". Mina: "Jah aga see ei tähenda, et politsei takistaks autodel Tallinna sõitu, vaid ikka need veokid takistavad" Tema: "No aga seal on kirjas, et politsei laseb autosid praegu ainult Tallinnast välja!". Mina umbes et, politsei pole põhjuseks, et autod Tallinna ei saa, ikka veokid... ja sain vastuseks, et mis sa nüüd vaidled, mis seal vahet on, politsei on ju ka seal. 

Üldse on viimasel ajal minu poolt täiesti rahumeelselt arendatavad vaidlused kutsunud vastaspoolelt lõpuks esile negatiivse hinnangu või ägeda reaktsiooni. Omateada pole ma midagi valesti väitnud, samad väited võetakse tihtigi teiste inimeste poolt esitatuna palju mõistvamalt vastu, ometigi... 

Mis värk on, seltsimehed naised?

esmaspäev, november 26, 2012

Õudsed lood

on pime ja külm
Putuk mässis ennast pealaest jalatallani vana helesinise fliisteki sisse (see on tema fetiš - Lumetekk) kõndis ringi nagu pisike pehme muumia või topilisemat sorti islami daam ja teatas õõnsa väärikusega:
"Ma olen praegu sellel maal, kus on pime ja külm ja kõik lõkketuled kustuvad!"
Hm.
Lisaks sain teada, et sellel maal elab paha draakon, kes sülgab inimeste pihta pimedust, kellele ta pihta saab, see muutub ise ka pahaks.

Kriipi.

Meil on ikka see vinduv gripike. Täna olime kodus, homme viin ta kooli, eks näis, mis saab.
..............
Võsuke sai mu peale natuke pahaseks, kui ma tegin seda tüüpilist tüütut emade värki, teate küll - tundsin huvi, mille üle ta oma toas naerda lõugab. Lõpptulemusena kuulsin, et "Internet ongi lihtsalt juhuslikud kutid tegemas suvalisi asju ja seda üles riputamas. Usu mind - sa ei taha näha tulemusi otsingule "welcome to the internet"!"

Häh?
Loomulikult ma vaatasin kohe guuglisse. Otsinguga "welcome to the internet". Nojah siis. Õpid kuni elad. Ise ma poleks sellise otsingu peale muidugi tulnud.
..............
Rentsi juures käib muljetamine koolinostalgia teemadel ja arutelu, et nn talendist sõltuvad erialad - sport, kunst, muusika - võiks olla arvestuslikud, mitte hindelised. Selle vastu ilmselt keegi eriti ei vaidle. Vana teema.
Minu traumaatiline koolipõlvekogemus pärineb laulukoorist, kus me algklassides kohustuslikus korras (olles muusikaklassis) käisime. Laulukoori õpetaja mõnitas mind rämedalt. Sealjuures olen ma tegelt kuradima ilusa häälega, hea laulja ja viisipidaja, olin seda juba lapsena. Mõnitada sain solfedžo osa pärast, mida mu pea ei võtnud nii ruttu, kui teistel. Taktitunnet, st rütmitaju mul ka eriti ei olnud. Kaksikõde nt ei saanud mõnitada, tema omandas solfi kiiresti ja tema ei saa tagantjärgi ka aru, miks ma seda õpsi ei salli. No lihtsalt, mõnitamine EI OLE parim meetod küllaltki keerulise ja abstraktse muusikalise keele selgekstegemiseks lapsele, no EI OLE. Mõned usuvad nn jalaga-tagumikku meetodit, mina ei usu. Õnneks kohtasin hiljem koorijuhte, kes selle trauma ilusti ära siluda suutsid.
Minule jälle hirmsasti meeldis meie kunstiõps, keda teised pidasid kurjaks inimeseks. Minuga ta iial kuri ei olnud, ehkki ta muidugi võis öelda asju nagu: sa oskad paremini ka (seda mussaõps KUNAGI mulle ei öelnud, ikka ainult et: mis sust ikka tahta ja sinust ei saagi asja).Ta näitas mulle lahedaid nõkse vildikaga joonistamisel pinna katmiseks, jne. Ühte asja ei kannatanud ta absoluutselt, võis tõesti kurjaks minna - kui keegi lasi klassikaaslasel enda eest midagi ära joonistada. Ja võimalik et pealiskaudne "oi kui ilus" ei tulnud ta suust kuigi kergesti, noh teate küll, see, mida ikka viisakusest laste sokerduste peale öeldakse. Mäletan, et olin esimese klassi esimeses kunstitunnis kui kõrvust tõstetud, kui ta kõpsis küünega vastu mu pilti ja kiitis, et taibukas laps, ei jätnudki maa ja taeva vahele valget triipu ja siis näitas seda teistele ka.
Spordist mul eriti eredaid mälestusi ei ole. Olin keskpärane, sport ei meeldinud mulle. aga füüsis võimaldas seda üsna talutavalt sooritada. Meeskonnamänge, mida teised jumaldasid, nagu rahvastepall, jt, ma jälestasin personaalselt. Mis mõttes koostöö? Väkk. Kõrgushüpe miskipärast meeldis. Pallivise oli ka selline keskmine. Maiviitsinud.

Ok, aga igaühe subjektiivne kogemus neil tundlikel aladel ongi erinev. Mis on sinu värvikam koolitrauma? See, millest nüüd juba VÕIB rääkida. 

laupäev, november 24, 2012

Vaatasime

mitut filmi:, esiteks Muzi v nadeji, millest Viidik juba kirjutanud on ja mis oli üks päris südamlik ja helge, kuigi kiimaline lugu ilusate Tšehhi naistega. Tšehhid juba mõistavad seksi ja truudusetuse üle niimoodi nalja visata, et see ei kujune rõvedaks ja on ilus vaadata.
"Pitä huivista kiinni, Tatjana", millest ma kirjutasin oma teises blogis.Ja enne neid filme Hollivuudi toodangut: Ted, mis minu arust oli naljakas ja Viidiku arust mitte eriti; ning "Total recall" uusversiooni. Mäluasenduse algset versiooni oli naljakas vaadata peamisel kohmaka  tulevikuolme ja Svartsu Marsi missioonil pealuust väljatungivate silmamunade, samuti naiivse mängulaadi tõttu. Nüüd oli tehnoloogia, näitlemisstiil ja keskkond kaasajastatud ning hoolikalt lihvitud loost kogu nali kadunud; filmi idee, et me ei saa olla kindlad, kas meid ümbritsev on reaalsus või fiktsioon, pääseb aga sama vähe mõjule. Märul on peamine, tšikid! Mulle meeldinuks siiski, kui lugu ise ka vahel sõnaõiguse saanuks. 

Helistas Putuka isa, ütles, et Putuk (kes sel nädalavahetusel isa juures) on haigeks jäänud. Ohjah. Olime ju niikuinii esmaspäeval-teisipäeval gripiga kodus, ma arvasin, et saime selle ajaga terveks. Võsukese tõbisus lõi reedel välja. Jälle mingi kahtlane vinduva kuluga ja ootamatult ilmnevate sümptomitega nakkus liikvel.

Ja nüüd vaatame veel ühte filmi, jälle Kaurismäki, seekord tõsimeeli MASENDAV film sommide lama ajast, mida imdb-s miskipärast komöödiaks nimetatakse. Kauas pilveet karkaavat. Kui see on komöödia, siis mina olen, vabandage, Houdini. Kui teil on tunne, et elu on sitt ja sitemaks läheb, siis vaadake seda ja te näete, mis on tõeline sitt, kallid keskealised ja muud kaaskodanikud. Teiste sitta elu nähes aga peaks endal jälle tuju paremaks minema, kas pole tõsi? Eriti, kui see on hästi filmitud sitt, nagu Kaurismäki oskab. Muide, Kaurismäki PEAB olema asperger, tema tegelaskujud on lihtsalt kõik ühtmoodi suhtlussaamatud, kohmakad, ülemäära piduliku ja väljapeetud kõnemaneeriga (ainult täislaused! Sa võid KUULDA nende alguses suurtähte ja lõpus punkti või kirjavahemärki.) ja silma kunagi üksteisele ei vaata.

neljapäev, november 22, 2012

Rahune

"Kallis, see on ainult märulifilm," ütleb Viidik mõnel puhul õrna bassihäälega, "see ei peagi loogiline olema. Rahune."
Kõnealused märulid olid viimati vaadatud The Expendables ja The Expendables2. Nõustusin neid vaatama üksnes oma kaaslase sarmi tõttu ja seega eriti ei kahetse ka, lihtsalt et..  VaatePILDINA , järjestikkuste piltide kiiresti vahelduva jadana, olid need filmid muidugi omaette väärtused, pea igast kaadrist saab suurepärase ekraanitausta, lihtsalt võrratu. Filmil sisu aga... pole. Ilmselgelt said lihtsalt mõned vanad peerud, Willis, Stallone, jt, mingite muude filmide, millede režissöörid tõelist mehelikkust mõistmata olid järjekordset neile mingit sügavmõttelist sitta ette kirjutanud, kõrtsis või jõusaalis kokku, kirusid oma stsenaristide memmekust ja kitsarinnalisust ja jõudsid lõpuks kokkuleppele, et teevad kambakesi koos just sellise filmi, kus IGAÜKS saab teha TÄPSELT seda, mida ise tahab ja mida tal teistes filmides pole (piisavalt) teha lastud, ja kõik saavad mängida mõnd oma lemmikklišeed - või mitut. Need filmid ongi puhtakujulised klišeede apoteoosid. Tõeline Meeste Film on see ka ses mõttes, et seal pole ainsatki pahalasest naist, naised on kõik õrnad, abitud, meiede poolel, ilusad ja jäävad raudselt ellu/saavad päästetud. Õige! Korralik vanakooli mees ei talu mingeid feministlikke  mõrtsuktibisid oma filmis!
Klišeede kohta öeldakse, et need on populaarsed seetõttu, et need töötavad. Küllap vist. Esimeses filmis on need pealegi päris korralikult omavahel kokku õmmeldud, läbivaks punaseks niidiks saareriigi kahetsev diktaator, kes vaimustaval kombel sureb just siis, kui ta rahvalt oma hirmutegude pärast vabandust palub, ühtlasi üritades rahvast, keda ta poole filmi vältel rämedalt pilastanud, nüüd enda kaitseks üles piitsutada. See on seal ainuke helge hetk. Teise filmi pole seda niiti enam jagunud. Loogikast ei maksa unistadagi ja õmblused logisevad koledal kombel, nagu odaval Hiina toodangul. 
Filmide peamiseks* plussiks on, et vähemalt said filmiilma kuulsad vanamehed oma märgi unistusi teostada/taastoota/läbi elada, sealjuures ainsatki originaalset lugu ära raiskamata. Win. 

Nüüd ma mõtlen, kas minus on piisavalt seksikust, et panna Viidik "Jane Eyre" ükskõik millist versiooni vaatama. Tasakaaluks või nii.
Chuck Norris on nunnu.
____________
*Vabandust, tegelikult on seal paar Chuck Norrise nalja ka üldise tulistava pühalikkuse leevendamiseks, esitatud Norrise enda poolt. Norris on nunnu.
____________
Naised, kui teil on tingimata vaja mõni mees kindla peale ära rääkida/kõvaks ajada, siis pange esimene film peale ja ilmutage huvi. Tulemused garanteeritud!

teisipäev, november 20, 2012

Liikuvad pildid

Uus telekas oma uues pesas.
Viidik andis mulle oma eelmise teleka, kuna ostis ise uue. Tekkis Probleem (esialgu üks, aga ma kunagi väga kaugele ette ei mõtlegi.) - kuidas see telekas Tartu tagant Talna saada? Telc oli sedaaegu (möödunud ndlvh) lõunaosariikides sõidus ja nõustus pildikasti kohale kuljetama. Kui mina ja uus telekas kodus lõpuks kokku saime, tekkis uus Probleem - riiulivahe, mis tv jaoks ette nähtud, oli uue ekraani jaoks 2 cm liiga madal. Võsuke haaras abivalmilt kruvikeeraja, seda hoolimata äsjamöödunud pidusest nädalavahetusest ja kruvis ja kruvis ja kruvis laudu ja prusse lahti ja kinni, kuni sai augu mõõdud parajaks. Uus TV sobib taustaga (riiulil on musta värvi tagasein) nii ideaalselt, et kui see pole sisse lülitatud, paistab, nagu seda polekski. Pilt tuleks nagu seina seest otse.
Panime ta paika.  Kruttisin kõik juhtmed sinna, kuhu vaja. Ja siis tekkis uus Probleem, suurem kui kõik senised - vana telekast. Ok, tal ei pruugi olla palju ekraanipinda, ent seda rohkem on tal sügavust ja kaalu...

Men. You just can´t without them!
Sokutasin seda ühele ja pakkusin teisele, aga päälinna provvad ei ole nõus siukest kärakat majutama. Lõpuks ütles Lendav siinsamas blogisabas, et ehk on nõus... Jee! Aga Lendav elab veel enam tartutagusemas kohas, kui Viidik. Ja vanem telekas on oluliselt suurem ja raskem.   
Helistasin Telcile ja ta nõustus veel kord keepi lehvitades appi tulema. Millal... noh, ei tea. Aga millalgi. Peaasi, et Lendav nüüd alt ära ei hüppa!
Ja Putukas lahendas pühapäeva õhtul rongiga koju sõites ristsõnu nagu vana mees.

Kiidan siinkohal kõiki mehi! Head meestepäeva tagantjärele. Rahu maa peal ja inimestest hea meel. Ja eriti naljakas on selline telekate edasi-tagasi lohistamine naftalõpuajastul, vaid paar nädalat enne Apokralüpsist.

pühapäev, november 18, 2012

Ära anda vargakindel kineskooptelekas Nokia!



Ära anda vana aga korralik kineskoopteleviisor Nokia. Heli on suurepärane, pilt natuke pastelne, aga muidu korras. Mõõtmed 73X57X46 cm ekraani diagonaal 27 tolli, kaalub nii palju, et isegi Võsuke oigab seda tõstes. Sellise suure käraka võib julgelt viia suvilasse ja sinna jätta - mitte keegi seda varastada ei jaksa ja ei tahagi. Komplektis: pult, toitejuhe (küljes kinni) ja natuke ajaloolist tolmu.

Üks scart-pesadest kipub logisema, teine on korras, esipaneeli kõrvaklapipesa ei tööta, antennipesa on kõigiti korras. Äraandmise põhjuseks on peamiselt uue ja parema (vana) teleka tekkimine majapidamisse. Reageerige ruttu, see asi on mul jalus!
Transport kokkuleppel.

laupäev, november 10, 2012

Rikkad lapsed


ütleb garderoobitädi sõbralikult, kui ma jään koolis vaatama aknalauale kuhjatud ja suvaliste võrede külge riputatud eklektilist hilbuvalikut. Viimati täienes aknalaud koguni kahe kilekotiga, kummaski tossupaar. Kõik riided on terved, enamjaolt kulumata ja suhteliselt puhtad. Üsna mitu last saaks ennast mahaunustatud asjadest pealaest jalatallani kaetud, hulk kindaid ja paar pusa jääks veel ülegi. Alles hiljuti oli laost suur koormatäis riideid minema viidud, kuhu, noh seda ma ei tea. Kogunenud 10 a jooksul.

Saadan Putukat iga päev kooli ja toon ka ära, ning valvan kullipilguga, et ta oma mammona kokku korjaks, aga sellest hoolimata õnnestub temalgi aegajalt midagi kaotada. Seni oleme peale ühe pesukäsna kõik küll uuesti üles leidnud. Meenub, et ka Võsukese kraami olen käinud koolimajast otsimas ja ka seal (hoopis teine kool) kurtis valvur, et kastide viisi jääb asju vedelema ja mitte keegi ei tunne huvi. Mu oma kodus tolkneb mitmeid kindapaare, mõni isegi nahast, mille omanik teadmata. Rikkad lapsed. Tarbimisühiskond.
Kui mina laps olin, toodi mulle kord välismaalt erkroosa võimlemisdress ja see varastati kooli garderoobist lihtsalt ära.

Mis seal ikka. Putukas on praegu oma isa juures - juhuslikult küll, aga kas pole tore, et see just Mardipäeva ja isadepäeva nädalavahetusel juhtus? Igasuguseid ägedaid üritusi saavad nad koos ette võtta. 
----------
Šoplesin endale hiljuti Photopointi 1 euro müügist mõned sülearvuti kaanekleebised. Valisin ikka ilusad, minu suureks pettumuseks olid Viidiku läpakale need kõik aga liiga väikesed. Minu omadele parajad, pidin isegi natuke lõikama. Ainukesed suuremamõõtmelised kleepsud olid erakordselt rõvedate piltidega, no kes inimene paneks midagi SELLIST oma parima sõbra kaanele?

Siit aga idee - kui Muuseum tõepoolest ükskord avatakse, peaksime me suveniiripoes ka läptopi kaanekleepse müüma, temaatilise kujundusega.

esmaspäev, november 05, 2012

Tänavakassi tango

Komplektmüts Tänavakassi tango
Kudusin mütsi, kassikõrvade, salli ja taskutega, kohutavalt suur sai, üritan seda nüüd pesumasinas väiksemaks viltida. Ok, see oli niikuinii esimene vastav katsetus, kaltsupoest leitud odavlõngast ja veebist viidatud lõigete järgi: Cat hat. Putuk leidis itsitades, et mütsil võiks veel pisikesed jalad ka all olla ja sall oleks käteks. Õige mõte. 

Vaikne ndlvh Viidiku juures, ainult korra hüppasime laupäeva õhtul patupessa sisse, Sõbra Prisma sünnipäeva ostuööle. Meie suurt midagi ei ostnudki, kõik mahtus korvi ära, aegajalt manitsesime üksteist ses üleüldises elevuses: "Ei maksa osteldes lolliks minna!" Seepeale Putuk küsis: "Miks mõned inimesed suure kärutäie asju ostavad?" Juhhei. Mida selle peale vastata, mis oleks viisakas ja õige? Putukal on lihtsalt spetsiaalne anne, pidevalt inimeste pähe suuri rasvaseid küsimärke tekitada. 
Rahvast oli palju ja nii lõbusas tujus, et kogu aeg kiusas soov viis isamaalist laulu üles võtta.

Putuk hages endale sealt järjekordse Lego Ninjago, aga meie Viidikuga unustasime masendaval kombel päevalehe koos Eesti filmiklassika plaadiga täielikult. Niuks. Selle oleks ju tervelt 33 prossa odavamalt kätte saanud, mõtelge.
--------
Muidu olen ma paks tädi 40ndates, voodile istmiku alla mugav lohk kulunud, snäkiga on nii ja naa, aga et te ikka teaksite, ma olen ka vahel kellelgi päeva päästnud. Nt kutsusin umb nädal tagasi elektrirongis laamendavale joodikule politsei, jättes selleks isegi Angry Birdsi tahvelarvutis korraks pooleli, samal ajal kui teised 40ndates tädid mu selja taga pomisesid, et peaks vist politsei kutsuma, KEEGI peaks OMETI politsei kutsuma. "Täiega segane tüüp" sekundeerisid sellele pominale määratlemata vanusegruppi kuuluvad onud. Politseiga jutule saamise hetkeks oli laamendaja vagunist lahkunud ja tema isikukirjelduse koostamisest kujunes päris naljakas ettevõtmine: mis tal seljas oli? Mis tal jalas oli? Kuidas ta välja nägi? küsis politsei minult ja mina hämmeldudes (sest üldse ei mäletanud) kogu vagunitäielt rahvalt. Rahvas arvas: pruun, ei must, tume jope, lühike vist; tumedad, ei sinised, ei mustad püksid. Kindlad oldi ainult selles, et kott oli käes ja läkiläki peas. Ennastohverdavalt ütlesin politseile ka oma kodanikunime, tohtides seepeale lõpuks telefoni ära panna ja roheliste sigade peksmist jätkata. Vot tankist. Minu selja taga arvas keegi järjekordne 40ndates tädi, et lõpuks päästab selline helistamine ehk lausa joodiku hingekese rongirataste alt.

Meil on küll kodanikuühiskond, mingil kujul.

Eile aga osutus kasulikuks minu kalduvus igale poole ohtralt elektroonilist kola kaasa tassida, tänu mu Pisikesel Punasel (välisel kõvakettal) majutuvale muusikakogule saime uuele kooriliikmele Corou de Berra plaadi kõrvetada. 

teisipäev, oktoober 30, 2012

Lõikab nagu noaga


taustapilt arvutis. Oh issand, ma vaatan seda ja tahan minna väga sügavale ekraani sisse. 
Mäletate, kunagi oli suvi...

pühapäev, oktoober 28, 2012

Kassid

Kass soostus lõpuks pildile jääma
Iga fotokaomanikust kassiarmastaja või kassiomanikust pildistamishuviline teab, kui raske on kasse kaamerasse püüda. Küllap on paljudel mainitud inimestel arvutis/prügikastis/ajalooanaalides luge-matuid kaadreid "kassi saba pildi nurgas", "kass lahkub pildilt", "kassikujuline udukogu", jne. Koertega peaks asi ideekohaselt pisut parem olema, koeri on räägitavasti võimalik õpetada.

Viimaks sain õe kassi normaalselt pildile.

Mängin talle juba mitmendat päeva bonnet, kuna õde ise on Üritusel ja õe laps kasvas ootamatult suureks ja kolis kodunt ära. Sama saatus ootab mindki, kui Võsuke lõpuks oma ähvarduse täide viib. Tõsi, mulle jääb siis veel üks laps, kelle suurekssaamiseni on praegusest nii 12 a aega vähemalt, õde elabki praegu täiesti üksi, kassiga. Kõhedad perspektiivid! Äkki ma peakski Putuka isale nõretamiseni tänulik olema, et ta lapse seltskonna on peamiselt minu eesõiguseks jätnud? Sorry, see oli nüüd sarkasm. Aga tõsi on, et kuni sul on peale enese veel üksainuski inimhing majas, olgu kaasüüriline, vanaema või väike titt, sa ei ole reaalselt üksi. Kas kassist piisaks üksinduse täiteks, see on mõnevõrra küsitav. Kas koormuse vähenemine ja "aeg iseendale" kaalub üles seltskonna puudumise, pole veel teada.

Siinkohal sobib natuke reklaami teha: teisipäeval, 30. oktoobril kell 17 on Tartu linnakodaniku muuseumis külas minu suur iidol, zooloog ja jutuvestja Aleksei Turovski, kes räägib linnakasside elust. Kahju, et ma siis Tartus ei ole, muidu läheksin raudselt Turovskile näppu viskama.

Õe juures on soojem, kui ma harjunud olen, ja ma saan seal magades alati peavalu. Praegu istun ma Viru hotellis heategevuslikul täikal ja ootan ostjaid oma kraamile. Võimalik, et olen liiga optimistlik või lihtsalt vales kohas. Glämmikraami mul eriti ei ole. 

laupäev, oktoober 27, 2012

Keskmine

Õudne Laps
Ma olen selline igav kesklassi mamma - lahutatud, kahe lapsega, käin palgatööl, nurisen eksmehe kallal, pooldan koduste ülesannete tegemist ja laste varajast lugemaõpetamist, nõelun sokke, keedan hommikuputru ja maalin lapsukesele halloweeni kostüümi veriseks.
Nõelus Võsuke oma hilpu siiski ise. Multitasking-man-style - hetkel ta joob teed, meigib ennast ja föönitab kostüümi kuivaks, kõik ühekorraga.
Putukas on lõpuks isa juures, rahu maa peal, inimestest hea meel. Oli juba khm-khm kildu* visanud lumiste autokatuste teemadel.
----------
*minu tsensuur ei lase seda läbi.

teisipäev, oktoober 23, 2012

Arstil käidud nigu niuhti

Koolivaheaeg
Ei võtnud kahte aastatki, nagu mu ema ütleb. Turbekuliiniproovi streigi tõttu teha ei saanuks, aga vereproov ja kopsupilt näitasid, et ma olen täiesti terve. Kui vinget skolioosi mitte arvestada. Mida me ei arvesta. Mis sellega ikka teha annaks? Streigi ajal.
Ei, mul ei ole raha eraarstile minekuks. 
-----------
Kohutav uni on. Võsuke veedab päevi selili auto all. Putukas arvuti ja teleka taga. Koolivaheaeg.
On tõsi, et laste rakendamine kodutöödel nõuab organiseerimiseks rohkem energiat, kui kuluks nende tööde ise ära tegemiseks. Samas on kasvatuslik moment ka ikka tähtis.
-----------
Tuhat ja tuline
Kaks nädalat tagasi algas mul ametlikult küttehooaeg ja sellest ajast saadik olen vahelduva eduga ka kandnud Kudzu tehtud tuhat-ja-tuliseid kindaid. Eriti selle haige käe otsas.
Aitab ikka küll, peab aitama!
Seda nimetatakse värvusteraapiaks.
Kui värvusteraapiast väheks jääb, peab aitama mustriteraapia.
----------------
Viidik võttis ette ja tegi uue blogi seriaalidest. Seni põhiliselt Vene seriaalidest. Mõnda olen tema kõrval ise ka piilunud, kui just ei ole sõjaseriaalid, mida ma ei kannata. Olmelisemad, nt miilitsaseriaalid on põnevad, ehkki ma kannatan akuutse võõrkeeltesoolikapuudulikkuse all. Kuna Viidik ise valdab vene keelt vabalt, pole tema jälle viitsinud neile subtiitreid üldse teha. Noh jah. 

pühapäev, oktoober 21, 2012

Appi, koolivaheaeg!

Appi-appi! Kass tuli kapist, st garaažist välja, aga Putukal on nüüd koolivaheaeg!
Ühest küljest tore, ma võin senisest poolteist tundi hiljem tõusta. Teisest küljest peab 7aastane leidlik lapsuke päev otsa üksi kodus olema. Üks nädal. 
Õnneks on olemas kohustuslik kirjandus.
Sinine.

Võsukese auto tuli nüüd koju ja seisab õue peal, kuniks Võsukesel load tehtud saavad. Täitsa päris auto. Sinine. Loodetavasti viiakse emme ka ikka vahel sõitma või nii.
Vähemalt on nüüd riistapuu olemas, miska Nibiru eest katitari õuele pakku sõita.

----------------
Tahvelarvuti ilmutab ülesütlemise märke, keeldub sisse lülitumast või ei tunne mälukaarti ära, oh viletsust. Garantii vist õnneks kehtib veel. Probook ei saanud jälle netti sisse, kuigi ma seisin pea peal, liigutasin kõrvu ja varbaid, kustutasin wifivõrkude listi tühjaks, restartisin nii arvutit, ruuterit kui modemit, läksin Safe Mode-i ja tegin veel sada imet. Lõpuks hakkas PB oma kõvaketast mingite rikete suhtes skännima ja tegeles sellega kohe hulk aega. Nüüd siis sain lõpuks netti, pärast mitmetunnist agooniat. Nibiru teine tulemine? Magnettormid?
Ärge naerge, te ketserid! Ka Rents kirjutas sellest.
Üks prohveteist käis juba merre rauatolmu külvamas, saavutades seega lõhepopulatsiooni suurenemise (vaaladest see uudis ei räägi). Varsti lastakse karusloomakasvanduste rebased kõik puuridest välja ja siis te alles näete! Kährikud juba trügivad tuppa. Aga ma pean ütlema, et katitari desorienteeritud mesilastele ja vaaladele teevad maailmalõpumärkidena pika puuga ära hüperseksuaalsed sügiskonnad:

Kõigi mehhiko seepide ema

on Akvitaania Eleanori elulugu, vähemalt selle Wikipedia versioon. Läks lahku prantsuse kunnist, abiellus inglise kunniga, mõlemale sünnitas lapsi, siiberdas üle väina edasi-tagasi, intrigeeris poliitikas... ja ühe tema poja, Richard Lõvisüdame, fänn oli ka kuulus ja lõbus Robin Hood, kes oma lõbusate vabatmeestega metsas töllerdas ning massiliselt looduskaitse-eeskirju rikkus. Akvitaania Eleanorist pole kahjuks teadaolevalt lugulaule tehtud, lõbusatest meestest aga küll, ühe alternatiivina näiteks see film, millest Viidik niigi juba pikalt kirjutab.  Muidu aga paistab vähemalt selle filmi näitel, et polnud see keskaeg nii hirmus pime midagi, lahutused ja see... sarimonogaamia? oli täiesti aktsepteeritav, vähemalt kõrgseltskonnas. Identiteedivargused polnud biomeetriliste passide puudumisest hoolimata kuigi hõlpsad ja maa-aadlikud polnud ülearu pepsid, leedi Marion käis isiklikult üht oma väärtuslikku oinast poriloigust päästmas, öös viljavargaid hirmutamas ning ei peljanud üldse koibi mudaseks teha.

Kass ilmus välja, Triibu, maal, Viidiku juures, olles olnud kadunud ligi kaks nädalat. Eile, mis oli üks kurdistavalt vaikne päev, ütles üks naaber, et kusagilt nagu kostab näugumist...  kusagi suunas kõndides leidsin teise naabri lukus kuuri, kus tõesti kass kaebles, ja õnneks oli nende naabrite sugulased seal lähedal kolmandas majas, nendel oli nimetatud kuuri võti. Kass ei tahtnud algul kuurist välja tullagi. Viisime ta koju, söötsime kõhu täis ja juba kimas ta uuesti õue. Puhta hull, vastu hommikut soostus siiski tuppa tulema. Ta on siin terve küla oma territooriumiks kuulutanud ja aeleb kõikides majades ringi, kuhu aga sisse saab.

neljapäev, oktoober 18, 2012

Üldiselt mulle Saagim ei meeldi

See jutuke on aga küll päris nunnu: Pool aastat surmani.
Mida mina teeksin, kui kindlalt teaksin, et surmani vaid pool aastat jäänud? Suurt midagi. Tähendab, jätkaksin ikka vana rada, üritaksin oma laste elu korraldada nii, et nad ka pärast mind ilusti ellu jääksid.  Nagu senigi. Võsukese puhul on see töö juba tegelikult tehtud. Putuka puhul tähendaks see, et ma ei saaks siiski käega lüüa ja loobuda nn last isale peale surumast. Juriidiliselt peaks ju isa olemagi see, kes niisugusel puhul teatepulga üle võtab, mh, ah? Ja kui ei ole, no siis minu sugulased tulevad Putukaga toime igal juhul, neid ei ole vaja selleks eraldi koolitada.
Töö juures püüaksin kõik süsteemid dubleerida, noh jälle täpselt nagu senigi, et minu kadumisega andmed ja tehtud tööd kaduma ei läheks. Korraldaksin põhjalikuma meeleavalduse nägemise toa disainikavandite vastu. Esitaksin mingigi omapoolse nägemuse, kuigi see pole päris minu töö ja asi.
Ilmselt püüaksin ka Viidikuga sagedamini kokku saada. Mingeid meeletuid orgiaid ei peaks ma küll vajalikuks. Üritaksin kiiremini heegeldada. Maaliksin midagi. Äkki teeksin siiski ühe näituse. 
Oleks ja Pidi on kaks paha meest, eeldame, et ma elan siiski igavesti ja seega ma ei tuleta lapse isale just väga tungivalt meelde, et ta lubas selle nädalavahetuse lapsega veeta ja lükkame kõik näituseplaanid määramatusesse ja...
----------
MuPo püüab täna jalakäijaid, kes punase tulega üle tee lähevad. Kolleeg sai just trahvi.
----------

Miks ma eluga rahul ei ole?

Miks ma ei lepi munakoorega poole muna asemel, ratsionaalse valikuga õiglase asemel, ühe euroga pool-või-mitte-millegi asemel? Või miks ma ei oska lahtuvate lahenduste ja petukauba eest tänulik olla. 
Näib nii, et õiglus on inimkonna liim, inimloomuse lahutamatu osa ja minagi olen ju inimene. Inimene ja õiglus:
Olgu veel mainitud, et kõik tänapäeva suuremad ideoloogilised liikumised baseeruvad just inimlikul õiglustundel: rassismi ja homofoobia vastased ning võrdõiguslikkuse ja tolerantsuse eest võitlevad liikumised. Võite seda uueks religiooniks nimetada, kui soovite. Ka kristlus oli omal ajal peamiselt patustele ja tölneritele mõeldud, enne institutsionaliseerumist. 

kolmapäev, oktoober 17, 2012

Õudus jatkuu

Mitte just ammendav pilt pärliriiulist
Inimesed loobivad raha, kaks inimest, täpsemalt, aga sellest ju piisab üldistuse tegemiseks? Enamasti piisab ühestainsastki, onju.

Telliskivi tänava CoMarketi juures baari ees seisva kolmese joodikutepundi taga maas vedeles viiekümbine.  Hõikasin möödudes, et hei, teil raha vedeleb. Üks joodik võttis raha üles ja sirutas minu poole: "Teie leidsite, proua,". "Ei, see pole minu oma," taganesin heitudes. Teine joodik kinnitas esimesele: "See on sinu raha muidugi, sa siin enne vehkisid rahadega".
Asi oli sellega lahendatud.

Karnaluksis on lõngariiulite linnad
Teist nägin täna trammipeatuses, luges oma taskus olevat metalli ja ilus kaheeurone münt pääses veerema. Mees astus ise juba ülekäigurajale, hüüdsin talle järele: "Kuulge, te pillasite kaheeurose!" Ta pööras pead küll, aga vist ei saanud aru.
Mul oli trammile kiire, edasi kihutades nägin, kuidas üks teine mees ümmarguse raha järele kummardus.

Nuhklooma unelm
Kus ma käisin? Käisin disainifirmas. Arutasime uut ekspositsiooni, kuni lõpuks tuli see jutt, mida enam edasi lükata ei andnud - ütlesin, et nägemise toa disain on mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Direktorile seesama paraku meeldib. Argumenteerisin. See justkui ei lugenud. Disainifirma esindaja kuulas meid viisakalt distantsilt. Muutusin lõpuks täitsa vihaseks*.
Nägemine on nii atraktiivne teema, selle kohta on väga palju huvitavaid asju teada, praegu plaanitav kujundus matab ja tapab sisu kõik ära.

Koosolek lõpetati ses osas konsensusele jõudmata, sain väiksemat sorti närvivapustuse, läksin enda rahustamiseks Karnaluksi.

Tahtejõu proov
Mõni ostab stressi maandamiseks veini, mõni kingi, mina ostan lõnga. Oo, nendest riiulitest möödumine nõuab meeletut tahtejõudu! Eriti villaheide riiul! Eriti ka kõik muud riiulid!

Arvet maksta (seal saab kohapeal ülekannet teha, aga kaardimakseterminali ei ole) üritades raiskasin hulga aega ära, kohalik arvuti lihtsalt ei jõudnud makse digiallkirjastamiseni. Lisastress.
Lõpuks pidin väga ebaviisakal kombel võõra arvuti veebibrauseri sisikonnas sobrama ja sealt java lubama, et üldse maksta saaks.

-------------
*On ülimalt ekslik arvata, et kui inimene on vihane, siis ei ole tal õigus.

esmaspäev, oktoober 15, 2012

Hüpohondriahoog

Aga äkki mul on tuberkuloos või on hiljuti olnud infarkt?
Mis siis, kui ma reaalselt käin ringi nagu bakterioloogiline pomm?
Toetame meedikute streiki!





Kui uskuda jutte, et vara ärkamine ja pudru söömine on tervislikud, siis elame kõik lastega praegu väga tervislikku elu, rahustan ma ennast. Ärgatus kell 6.30, puder raudpoltkindlalt - hommikusöögihelbed ei täida kõhtu, nuriseb vahel Võsuke, kui mina eiviitsinud ja lükkab 6.40 tatrapoti tulele. Õhtuti vastavalt vara magama. Käin jala - kooli juurest tööle ja hiljem samamoodi tagasi. 2X2,3 km. Kuhu see tervis siis jääb? Perearsti number annab kindlameelselt kinnist tooni.
Lapsevanemate koosolekul otsustati, et esimese poolaasta lõpuni lapsukestel puhvetist ostelda ei lubata. Et ei juhtuks nii, nagu juba oli - sööklas on lauad tühjad ja esimese klassi lapsed seisavad saiakesesabas.

Mujal maailmas elavad barbarid

Kolleeg ütles, et Münchenis, Saksamaa muuseumis, ei saa kaardiga maksta. Piletit osta, noh. 
Mis MÕTTES nagu? 
Tsivilisatsioon puudub. Nibirul pole millegi kallal nagistada, kui ta tuleb.
-------------
Tulen Tartust koju, see on alati ette teada, et ma tulen Tartust lõpuks koju. Helistan veel ette ka: tehke mu tuba, mida te niikuinii kasutasite, korda!
Jõuan koju ja leian padja alt võõra sõrmuse, kapi pealt võõrad viltpliiatsid ja kaustikud. Väga ilusa käekirjaga oli konspekteeritud, mul ei saa iial olema nii ilusat käekirja. Sellegipoolest..
eelmisel korral avastasin kätekõverdusi tehes Putuka voodi alt tühja viinapudeli. Kas on raske aru saada, et tegelikult elavad selles toas mina ja Putuk, see on korduv refrään. Siia julki maha ei jäeta! Punkt, koma, semikoolon.
Ja ei, ma ei saa lahkudes oma toa ust kinni keerata, kuna minu toas on Modem, Ruuter ja telekas ning üldse kokku meie korteris ainult kaks pisikest tuba ongi ja teises toas elab lisaks Võsukesele juba mitmendat aastat tema sõber. Ma olen ikka räigelt tolerantne inimene. Kes kurat ütles, et ma´i ole? Raisk. Me kõik oleme.

Kunagi leidsin niimoodi kõrvaklapid ja omastasin need vihaselt.
Sõrmus oli mulle väike.

pühapäev, oktoober 14, 2012

Weider uni

Vist elu parimaid unenägusid - istusin rahvast täis kõrtsis pika laua taga ja hakkasin ühtäkki laulma Yankovici "Saga begins". Refrääni ajal ühines minuga kõrvallauas istuv neiu, siis selgus ka, et oli laulu alustanud natuke liiga madalalalt. Pole viga, järgmise salmiga alustas see neiu terts kõrgemalt ja varsti ühinesid meiega ka teised kõrtsilised - lõpuks üürgas kogu kõrtsitäis rahvast - "Soon I`m gonna be a Jedi!". Kõik ilusti viisi pihta ja samas helistikus, puhtalt. Oh seda õnne.

laupäev, oktoober 13, 2012

Nõrk

Siin Viidiku juures on internet nõrk. Väga nõrk. Aga see-eest kõikuv.

Mina olen nõrk nagu kevadine kapsauss, pool tunnikest riisumist ajas hingeldama,  selja märjaks ja südame kloppima. Nõrk. Äkki ma peaks... aa, vabandust, arstile ju ei saa praegu. Suurepärane, ma ei salligi arstil käimist. 

Putukas oli teisipäeval-neljapäeval koolis peavalu kaevanud ja nõrk palavik oli tal ka olnud. Liiga nõrk, et minu kraadiklaas seda mõõta suutnuks. Kooli õde: "Need elektroonilised kraadiklaasid ongi parajad lastele mängida anda. Kõige paremad on piirituse baasil". Praegu kappab Putuk mööda õue ringi nagu poleks midagi olnudki ja vehib puumõõgaga.

Triibu on kadunud, juba nädal aega. Siin maal on kahjuks palju kohti, kuhu kaduda. Lootus teda veel leida on üsna nõrk, mure aga on tugev. 

Fantastika- ja seiklusfilmides on loogika kohati ikka VÄGA nõrk. Omq. Kuigi Alien on muidu hea film.

Lootus sel kuul elatis lapsele normaalsel (mitte õigel, õige aeg ongi juba möödas, lihtsalt normaalsel) ajal kätte saada on üsna nõrk. Väsin juba mõtte juures, et pean sel teemal KA sõdima hakkama.

Jälle auto

Võsuke helistas täna enne 12, ma mõtlesin et MIS LAHTI ON, laupäeval nii vara - ja teatas: ostsin auto! Natuke tahab tegelemist, muidu korras! Järgmisel nädalal toon selle Tallinna ära.
Oh.
Hakkab pihta.
------
aga prioriteedid, prioriteedid! Endal on püksid pidevalt katki, pidevalt emme, nõelu! ja tema ostab auto! Selle raha eest oleks juba viis paari pükse saanud. Jah ma tean, et ma peaks põhimõtteliselt vastama: nõelu ise; aga seda on kaunikesti raske teha, kui ta teeb mu eest ära kõik füüsiliselt rasked vastikud asjad, nagu puude keldrisse loopimine. Ja mis peamine, ta teeb seda siis, kui vaja ja on kohal siis, kui ta on lubanud, seda hoolimata sellest, et puud ise laekusid lubatust ikka tunduvalt hiljem, niiet puudeloopijad pidid nädal otsa ilmaasjata valvel ja valmis olema. 
Niisiis emme nõelub. Teab mitmendat korda juba.

reede, oktoober 12, 2012

Haiguste ravi

Oleme Putukaga mõlemad kodus haiged, erineval viisil. Minul pea valutab. Putukas: "Kui sa peavalutabletti võtad, siis su peavalu läheb iga päevaga aina väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks kuni viimaks on laiaks litsutud!".
Mina: "Ja kui palju päevi see siis võtab?"
Putukas lahkelt: "No umbes nädal."
Lootustandev.

Haigus ei seganud Putukal mulle 8.30 laulmast: "Puhuvad pasunad! Tõuske üles, magajad!". 
Tegelikult ongi see kaks tundi hilisem meie tavalisest igapäevasest ärkamisajast.
----------
Mõtlesin hiljuti, et kui Putukas ükskord suureks saab ja hüüdnime teema mingil põhjusel oluliseks muutub, siis  emakeelne Putukas ei oma eriti matšopotentsiaali, aga Bug kõlab mingil põhjusel üsnagi hirmuäratavalt.
----------
Tšättisin Viidikuga, viskasin talle küsimuse: on sul StarWars olemas?  Ja jooksin kööki sööki kõrbemisest päästma. Laps hõikas mulle rõõmsalt järele: Tal on StarWars olemas, DVD peal!
Vaat nii. Kui vanasti oli kiirsõnumside igati privaatne suhtlemisviis, siis nüüd enam ei ole. Õpeta veel laps lugema.

Väsimus on

Setupalju jõudsingi teha, enne kui arvuti otsustas,
et tema seda programmi enam ei jooksuta.
Päeval. Paneks pea klaviatuurile ja magaks. Ei saa.
Öösel aga und ei tule.

Putukas helistab mulle tööajal koolist pikapäevarühmast mitmeid kordi ja esitab iga kord teavet imeliste loomade kohta üle kogu maailma. Raamat "Loomad eri mandritelt". See mõjub väga virgutavalt. Tööd teha küll eriti ei lase.

Installisin ühe programmikese, millega saab digitaalselt... voolida, ütleme nii. Lihtsam versioon on tasuta: http://www.pixologic.com/sculptris/ Paraku kipub isegi see lihtsam mu arvutit kokku jooksma panema. Või siis ongi see uus HP Probook täiesti lootusetu juhtum. Ega, kinni jookseb see tegelikult ka paljude muude asjade peale. Mis seal ikka tahta, tasuta saadud ja muuseumi oma, ma lihtsalt lootsin... Tootekirjeldus netis oli ju üsna vinge. Et muuseum sai selle probooki kõige nuditumad versioonid, on ilmselt paratamatus. 

Mul ei ole raha endale korralikku arvutit osta. 
Mul ei ole raha, et Putukas mõnda võitluskunsti ringi panna, kuigi seda oleks hädasti vaja. 
Mul ei ole aega ja ruumi, et teha mõnd päris skulptuuri. Täiendava stressifaktorina selgus, et ei saa ma modelleerimiseks seda kuradima  demoprogrammikest ka kasutada. Fak, ma ütlen.
Mul ei ole aega ja võhma teha oma bakatööd. Ma pean keskenduma kooliga raskesti kohanevale esimese klassi lapsele. Lapse isast ei ole selle juures abi. Isegi elatis on ka sel kuul juba hilineda jõudnud. Traditsioon.  Puid lubas kaks nädalat tagasi tuua, ei ole siiani toonud. Muid asju ei tasu enam mainidagi.

Ja nüüd puudub siit veel vaid mõni targutaja, kes tuleks näpuga torkima ja tänitama, et ise oled süüdi, et tegid elus nii kehvad valikud.