esmaspäev, november 30, 2009

ebamugav

Võrdlemisi ebamugav on nii julm olla, aga kui Tanel just ei esita usaldusväärseid ja ümberlükkamatuid tõendeid oma maksevõimetuse kohta; või kui ta ei maksa 10 detsembriks kogunenud elatise võlga ära, siis ma olen tõesti sunnitud kohtutäituri poole pöörduma.
Niiet Tanel - kui Su privaatsus on tonni kohtutäituri tasu väärt - anna minna. /vabandust - selle 1 tonn kohtutäituri tasu summa suuruseks andis mulle googel. Seadusi uurides tuleb aga välja midagi muud. Helistasin Arvi Pinki büroosse ja küsisin, neiuke seal vastas, et kohtutäituri tasu suurus, ka elatise sissenõudmise korral, sõltub nõutava summa suurusest. Tanel. Ole siis hoiatatud. Võta see link lahti ja otsi ctrl-F abiga sõnakesi "elatis" ja "tasu" vms. Tasuta juriidilist abi peaksid Sa ka leidma, kui vaid soovid.//
Ka kohtutäituriga annab rääkida ja ntks täituri tasu ajatada, vms.
Kui Sa aga arvad ka kohtutäiturit hanitada võivat ja ennast ümbrikupalgaga tööle vormistad, siis tuleb pahandusi nii Sinul kui ka sellel jobul, kes ümbrikuga tasuma on nõus. Ja seni koguneb Su võlg järelejätmatult.
Oma ähvarduse lasta elatise maksmine ajutiselt kohtu kaudu peatada võid Sa ju teostada - las ollagi parem kõik aus ja ametlik. Mulle sobikski see rohkem. Sa võid kohtu kaudu mida iganes taodelda. Elatise summa vähendamist. Vms. Sellisel juhul oleks mul vähemalt mingigi kindlustunne, et ma tean, mis toimub ja ei pea lootma vaid Sinu sõnadele.
Lastekaitse mulle Sinu kohta maksuameti andmeid ei edasta. Ütleb et tal pole vastavaid õigusi - ja pöörduge kohtutäituri poole. Kui juba lastekaitse sellist juttu räägib, siis, mis mul üle jääb? Nemad teavad paremini.

pühapäev, november 29, 2009

Psühhotest

Do you believe you have special extrasensory abilities (ability to "sense" a person's presence, for example)?
Well, I believe, that I have special extrasensory disabilities.
Do you take actions without thinking about the consequences?  
Totter küsimus. Loomulikult mõtlen ma tagajärgedele, aga see ei taga mulle 100% edu ega isegi mitte prognoosi 100% õigsust. Ma lihtsalt üritan.



DisorderRating
Paranoid Personality Disorder:Moderate
Schizoid Personality Disorder:Low
Schizotypal Personality Disorder:Moderate
Antisocial Personality Disorder:Low
Borderline Personality Disorder:Very High
Histrionic Personality Disorder:High
Narcissistic Personality Disorder:Moderate
Avoidant Personality Disorder:Moderate
Dependent Personality Disorder:High
Obsessive-Compulsive Disorder:Moderate

-- Take the Personality Disorder Test --
-- Personality Disorder Info --



Numpsik. Olengi üsna selline, nagu ma kahtlustasin. Idee pärineb siit.

Kui mu blogi peaks külastama mõni normaalne inimene, või selline, kes ennast ise normaalseks peab, ma oleks väga tänulik, kui ta moodustaks selle testi testimiseks testgrupi. :=)

Kõigi nende kenade isiksusehäirete kohta võib lugeda ka eesti keeles siit:

reede, november 27, 2009

võigas unenägu

Enne magamajäämist ei maksa kõhtu täis süüa lihtsalt sellepärast, et seedimisega hõivatud vereringe jätab aju hapnikunälga ja tulemuseks on košmaarid;

nägin unes, et olin seltskonnaüritusel ühes koledas suures betoonhoones, kus Edgar Savisaar üritas kogu hingest Nirtit ära nillida. Nirti vingerdas tal kuidagimoodi käest ära, kadus rahvasumma, pikk, peenike ja kokteiliklaas peos, aga E.S. tuli rahuldamatusest kilavate silmadega mulle personaalset kõnet pidama:

Kõik noored naised ajavad mulle ligi, tahavad poliitikas karjääri teha, aga kui on oma tahtmise saanud, siis on nende meelest kõik halvasti, miski ei kõlba, siis tahetakse alt ära hüpata,

Eedik pidas vahet ja teatas mulle siis rahulolevalt:

...aga mul on sellistega toimetulemiseks omad inimesed olemas!

ja tegi silma.

Unenägu läks edasi, oli mingi minu tavaline ehitise-kulgemise-treppide-betooniunenägu hommikuvalgusega tolmuste akende taga, väga hästi ei mäleta. Ärgates meenus ennekõike see õõvastav keskustelu v.a. sm. E.Savisaarega. Ja see, et unes mõtlesin ma kõnet kuulates alguses n, et õige, kuradima poliitbitšid; aga nendega "toimetulevate omade inimeste" mainimine oli isegi minu unenäomina jaoks liig.

Ma ei lähe kunagi poliitikasse.

Strippar Marcol on minust mõningaid inkrimineerivaid pilte.

neljapäev, november 26, 2009

Haiged

Oleme haiged, pagesime Tartumaale, Aap jäi üksi koju, kardan kurikameest, loodan et ta (Aap) ei liigu üksinda, eile tulid puud, kõigest tonni eest sai heal juhul terve talve jagu kütteklotse (oleneb ilmataadist) ladusime neid Otiga, Oti tervis sellest halvemaks ei läinud, minu oma küll. Vaatan aknast igatsevalt astelpajusid ja nirutan. Peaks korjama. Ei jaksa. Peab jaksama! Otile kuluks värsket õhku ära tibake. 

Mul nüüd uus needus kallal, rong, millega me Tartusse sõitsime, jäi JÄLLE rikke taha kinni, umbes pooleks tunniks. Mis värk on?

teisipäev, november 24, 2009

Isake tsaar

Nuh.

Tanel ei taha mitte mingil moel tõestada, et ta tõepoolest ei ole perioodil augusti lõpust tänaseni vähimaidki töötasusid saanud. Ütleb et tema eraelu.

Jo siis. Igal inimesel on õigus oma eraelule.

Mina aga tahan teada, kas ta äkki mitte ei valeta. Kas ta äkki siiski on saanud vahepealse aja jooksul selliseid rahasid, millest võinuks ka Oti elatise jaoks näpsata.  Ilmselt sellisele infole ei ole mul õigust. Teise inimese eraelu.

Mitteametlikult on mul Taneliga suusõnaline kokkulepe (st oli, enne kui ma kahtlema hakkasin) et ta maksab elatise võla ühekorraga tagasi detsembris. Ametlikult ta seda kinnitada ei taha.

Konsulteerisin asjatundjatega ja nii lastekaitseametnik kui ka pankrotihaldur kinnitavad kui ühest suust, et minu ainus võimalus praegu ongi kohtutäitur. "Pöörduge kohtutäituri poole"

Muud võimalust ei olegi. Hakkan kurjaks vä? 

Btw, Tanel - elatise võla sissenõudmisel maksab kohtutäituri tasud alati võlglane. Helista mõnele täiturile ja küsi järele. Soovitan.

§ 5. Tasu elatise sissenõudmisel 

(1) Elatise sissenõudmise asjas võib kohtutäitur tasu nõuda ühe korra. Kohtutäituri tasu on 1000 krooni. Vabatahtliku maksmise korral nõutakse tasu sisse 200 krooni kaupa igakuiselt makselt.

(2) Kui võlgnik katkestab vabatahtliku maksmise ja seetõttu tuleb teha täiendavaid täitetoiminguid, tuleb kohtutäituri tasu maksta uuesti.

(3) Elatise sissenõudmise asjas on kohtutäituri tasu ettemaks 25 krooni, mida võib nõuda ühekordselt.

See viimane punkt on muidugi tappev. Ma ei mäletagi, et ma Aleksi asja kohtutäiturile andes oleksin midagi üldse maksnud.

----------

Tundub, et ma saan Tanelit tõestamise vaevast säästa - teoreetiliselt peaks kõigil lastekaitseametnikel olema ligipääs ka maksuameti andmetele. Nii et ametlikult makstud töötasud on e-riigis kirjas. Kui nüüd meie lastekaitseametnik vaid viitsib. Palun vabandust, Tanel, et ma sind selle asjaga üldse tülitasin... ;)

Mitteametlikud tulud ei lähe JOKK süsteemi järgi niikuinii arvesse, olgu selle moraaliga kuidas on. 

pühapäev, november 22, 2009

Olengi igno vä?

olen enne siin rääkinud, et Aabil käivad minu sessil oleku ajal meie juures kodus külalised. Esimesel paaril korral läksid need külastused pisut ülekäte, aga üldiselt olen ma neid kasutanud Aabile iseseisvuse õpetamiseks väga lihtsa meetodiga - hoia oma külalisi vaos, kui mingi jama tuleb ja nemad seda ära ei korista, teed seda ise. Oma kulu ja kirjadega. See on väga mõjus meetod - viimati kui üks Aabi sõber voodisse oksendas, pesi Aap kogu voodisisu enne mu kojujõudmist ise ära. Et ta lambanahka vale vahendiga pesi (pesupulber, mitte villashampoon) on noh... minu viga vist juba.

Nüüd viimasel ajal on Aap oma nõiast ema niipalju usaldama hakanud, et kutsub sõpru vahel külla ning ööbima ka siis, kui mina olen kodus. Tal on oma tuba, ma ei näe põhjust seda keelata. Ainuke piirang on - minu nina all alaealine alkoholi ei tarbi, mis tähendab, et kui mina kodus olen, siis ei tarbi üldse. (tegelikult ma muidugi ei tea, kas nad mitte salaja põuepudeleid ei konsumeeri, aga ma vähemalt ei tagane oma seisukohast). Ja toas suitsu ei tee ja trepi peale konisid ei jäta (see viimane on kõige raskem punkt. Olen lasknud Aabil konisid ära korjata, kui ta pole õigel hetkel sõpru seda tegema suunata suutnud). Üldiselt ei vestle ma nende teismelistega eriti, ei sekku, ei lähe Aabi tuppa, ei tutvu, sest et noh... ma ei ole kindel, kas nad seda tahaksid. (Kui nad ise minuga vestlevad, siis on mul muidugi hea meel. Meil käisid hiljuti paar tüdrukut, kes kohe Otiga sõpsima hakkasid. Aww... minu süda sulas selle peale.) Nad jäävad vahel ka ööbima. Jutu järgi just as friends. Mis on igati loogiline, mul on endal ka selliseid sõpru onju.

Shokina selgus äsja Aabi jutust, et ühe tüdruku ema tunneb mind ja on tütrele väljendanud teatud mmm.... pahameelt selle suhtes, et mina tüdrukul enda juures ööbida lasen. Eriti kui see juhtub nädala sees. Tütrel on koolis probleeme.

Ega ma ei ole viimasel ajal enam küsinud küll nende noorte käest, keda Aap külla kutsub, et "kas su vanemad teavad, et sa siin oled?".

Ammugi pole ma küsinud nende vanemate kontaktandmeid. Ega nende vanematega ise kontakti võtnud. Nagu et... midagi halba pole ju juhtunud. Piinlikul kombel on mul halb nimemälu ja ma ei ole kindel, kes nendest lastest on meil käinud korduvalt ja kes on esimest korda - Ott tunneb nad paremini ära kui mina.

Nüüd tunnen ma ennast natuke pahasti ja võõra tüdruku õppeedukuse eest vastutavana. (Aabil endal on praegu koolis kõik hästi. Kõikvõimas motivaator - raha - ta loodab kutseka stippi saada, kui hästi õpib.)

Ma räägin homme selle tüdruku emaga ja ma loodan, et ... ma ei teagi. Et ta saab aru, et mina pole süüdi? Loll tunne.

Aga mida teie teete, kuidas käitute oma teismeliste laste sõpradega, kes teie poole külla laekuvad? Istutate nad tassi kohvi taha maha ja küsitlete? Esitate kirjaliku ankeedi? Joote koos nendega õlut ja kabistate kobedamaid vastassooesindajaid? Jooksete supikausi ja villase pleediga kannul? Ignoreerite nagu mina? Saadate uksel tagasi?

laupäev, november 21, 2009

Frrriiik

Kui mul nüüd on ikka bipolaarne häire, siis avaldub see (pärast fluxi võtmise lõpetamist) väga veidralt.
On üüratult lõbusa tuju perioodid.
On hall aga neutraalne väsimus.
Ja on irratsionaalse silmitu raevu hetked. Praegu on need äratuntavalt irratsionaalsed, nii, et ma olen seisnud keset kööki või muus suvalises kohas, pea raevust tuline, aga ei tea, kelle või mille vastu see viha suunatud on. Kuna inimmõistus armastab selliseid tühje kohti ise täita, on jah mõned vihapõhjused peast läbi ka lipsanud... kes siis neid ei leia. Aga loogika ütleb, et kui samad asjad mind fluxi võtmise ajal eriti ei vihastanud, ei ole need viha tegelikud põhjused, vaid ajendid.
Niisiis seisan ma keset kööki, raev põleb rinnus, sunnib õhku ahmima ja mingil hetkel vaibub vastikuks peavaluks. Raevu spekter sisaldab jälgi süütundest ja alaväärsustundest, mis pärast võimust võtavad.

Esineb ka sügava kurbuse ja norutunde hetki, aga harvem. Misasi see siis on? Pean jälle arstile minema, kui need meeleolukõikumised jätkuvad, saab olema üha lihtsam oma vihale põhjusi leida ja siis ei tee ma ühel hetkel enam vahet, on see ajukeemia või elu, mis mind ärritab.

Psühholoogil oli selliste seisundite kohta ka üldnimetus: ärevus. Nii kurbus, hirm kui viha on lihtsalt ärevus. Mis avaldub erinevalt. Ja armastab ennast mõne fiksidee külge pookida. Mh olen hakanud jälle lambiga magama - kardan pimedust. 

reede, november 20, 2009

uus naine, vana naine, oma naine, võõras naine

mul on juba pikemat aega fäike fiksidee meeste ja naiste ja koduste suhete kvaliteedi kohta, mil teemal ma aegajalt ka sõpradega heietan aga kirja pole ma seda vist pannud...
lühidalt ja lihtsalt kõlab see idee nii:
alguses on alati kõik hästi. siis, kui kõik on uus. uus on parem kui vana.
nendele, kes võiksid muretsema hakata, et jälle vanainimesel selline imelik mure, ütlen ruttu, et see ei ole hetkel aktuaalne mure, aga elus üsna mitu meest läbi pidanud, st elukogenud inimesena, kel peale kõige muu on veel ka enamvähem funkav mälu, armastan ma aegajalt meenutada, üldistada, süstematiseerida ja muidu heietada mitm. teemadel. Mis sperma neelamisse puutub, siis seda teen ma muidugi mõnuga, aga selle maitse, noh... oleneb. Õlut joonud mehe oma ei soovita kellelegi, suitsetaja oma on kibe, rohke õunte söömine mõjub maitsele väga hästi. Ja igal juhul on alla neelata way lihtsam ning mugavam kui sülgama minna või iga päev voodilinu vahetada.
See selleks.
Ilmselgelt on mul endal kalduvus üles korjata erilisi jobusid (ja iga kord loota, et mina suudan temast mehe kasvatada), aga minu statistika näitab et keskmiselt pool aastat pärast püsisuhte ja kooselu paikaloksumist saab uuest ning huvitavast võõrast naisest tasapisi kõigepealt oma naine (see võib veel üsna soe seisus olla) ja siis juba vana naine (olenemata naise bioloogilisest vanusest.
Ükskõik, mida vana naine ei ütleks, on see tänitamine, vingumine, või muidu tühi mula.
Iga kord kui mees pilgu ajalehelt tõstab ja naist vaatab, näeb ta naise otsaette kinnitatud kilomeetripikkust silti, millele on kirjutatud KOHUSTUSED.
Ühiste laste olemasolul kannavad neid (ehkki väiksemaid) silte otsaees ka lapsed.
See on hirmus sõna. Kohutav sõna. Tappev sõna. Selle peale mees väsib, hirmub ja tahaks põgeneda. Kuna lõplikult põgeneda ei lubaks ühiskond ja kuskil peab siiski elama, pealegi see koledat silti kandev vana naine tagab mehele siiski puhtad sokid, sooja toa ja pudru, ei põgene mees enamasti lõplikult, küll aga hakkab ta aega veetma uute ja huvitavate võõraste naiste seltsis, kelle otsaesine sellist koledat silti tema jaoks ei kanna.
Loomulikult ei saa selliseid silte kandvat naist ja lapsi nende toredate uute inimeste seltskonda kaasa võtta. Mõni võib äkki küsida: kuule, mees, miks su naisel on selline üüratu papitükk peas? Ja mis kurat sinna kirjutatud on?
Piiiiiiiinlik ju.
Pealegi on laste seltsis keeruline õlmarit libistada, ei saa ennast lõõga lasta... jah muidugi, lapsi kantseldab ka seltskonnas tegelikult naine, kes ju eeldatavasti ise vähimatki lõõgastust ega seltskondlikku vaheldust ei vaja, aga siiski... nad on jalus. Ja kui nad väga lähedale satuvad, peab neilegi mingil moel reageerima. Niisiis - lõõgastuma minna tuleb üksinda. Ja et lõõgastumise aega mitte raisata, tuleb kõik kodused tööd jätta naise teha.
Mjah.
Ilmselgelt kleepub ka oma vana mehe otsaesisele aja jooksul erinevaid silte, ehkki naisele avanev vaatepilt on veidi mitmekesisem kui see, mida mees näeb (nagu alati, on naistel detailide ja väikeste erisuste peale rohkem silma) - ütleme nii, et oma vana mehe näos laiutavad kollased kleepekad kirjadega TÄITMATA LUBADUSED, TEGEMATA TÖÖD, PARANDAMATA SEINAKONTAKTID, SOKID, PESEMATA NÕUD, SOKID, SÄRGID, jne. Kuna naistel, eriti lastega, on reeglina raskem kodunt välja saada, on naiste võimalus oma silmi uute ja huvitavate võõraste meeste peal puhata üsnagi piiratud. Võiks ju jätta lapsed mehe hooleks ja samamoodi lõõgastuma minna, aga mees
1. kaebab et ta ei saa lastega hakkama
1.a, teatab vastava palve esitamisel kärmelt, et temal on juba plaanid tehtud tänaseks, homseks, ülehomseks, jne ja ta tõesti EI SAA lastega kodus olla.
kui ta aga nõustub siiski lastega kodus olema
2. toidab lapsi valesti
3. riietab neid valesti
4. ei korista lastega kodus olles tuba ära
5. või kui koristab, siis valesti
6. helistab iga 12 min tagant ja küsib, millal sa ometi tulema hakkad
7. helistab ja ütleb hauataguse häälega, et noorem laps nutab ahastavalt juba mitmeid tunde ja järgi ei jäta, ilmselt on tal midagi viga, TULE KOJU JA VAATA OMA LAST. (ja kui naine "haige lapse" juurde koju tormab, leiab mees, et ta on ka ise lõõgastumise ära teeninud ning tõmbab uduje enne kui naine teda mõne apteegi poole saata jõuab. või siis kasutab apteeki minekut ettekäändeks kodunt jalga lasta "ma lihtsalt lippan veel paarist kohast läbi". tema telefoni aku saab muidugi sellistel puhkudel täiesti ootamatult tühjaks)
niiet sedasorti lõõgastumine, mida mehed harrastavad, on keskmisele naisele üsna kurnav.
Praegu olen ma õnnelikult uue ning huvitava naise seisuses, lisaks pealegi veelgi huvitavama võõra naise seisuses (kuna teine elab teises linnas) mis tähendab küll, et keppi saab harva ja ebaregulaarselt, aga ühtlasi ka, et kõik on veel hästi. Kohustuste koletu silt ei ole ennast meist kummagi otsaesisele kleepinud, ühiseid lapsi ka ei ole. Ilmselt ei plaani ka.
Noh, tulevikus ootab meidki argipäev :D

neljapäev, november 19, 2009

Eksponaadid


Täna olid lastega voolimas väga rasked kasvatajad.
Lapsed ise olid normaalsed. Natuke sahistasid, natuke lobisesid - nagu lapsed ikka. Mõni oli tubli ja iseseisev, mõni oli rahutu ja iseseisev, mõni oli abitu ja rahutu, jne. Nende kasvatajad aga pidasid vajalikuks oma ülima kohusetunde demomiseks tõsine spektaakel korraldada ja säutsusid kogu aeg:
"No istu ometi, istu, mis sa seisad!"
"Miks sa kisud laua pealt asju, oota!"
"Sulle öeldi, et oota, ei tohi kiskuda!"
"Ära vooli niimoodi, õpetaja näitas hoopis teisiti!"
"No mis sul jälle häda on!"
Paaril korral peaaegu et laksasid lastele vastu näppe... kui need tegid midagi teisiti kui kasvataja arust õige.

Minu meelest segasid kasvatajad oma paanitsemisega tundi palju rohkem kui lapsed ise. Mul aga puuduvad vahendid selliste sebijatega toimetulekuks. Ukse taha ei saa ma neid tõsta, kuigi väga tahaks - ebaviisakas ja haavav. Peale käratada? Kisub kasvataja autoriteedi alla ja pealekauab kutsub esile selgituste ja eneseõigustuste kaskaadi, milleks mul ei ole aega. Nii ma siis lihtsalt ignosin neid... ja kiitsin lapsi igal võimalikul juhul.. ja rõhutasin pidevalt, et "te võite teha täpselt sellise hamba nagu tahate", "võta selline värv, mis endale meeldib", "ei pea tegema nii nagu mina näitan, kui endal on parem idee", "suurepärane, hästi tehtud". Korra siiski ütlesin kasvatajale ka: "ei, ta ei pea tegema nii, vaid võib teha ka teisiti" - võimalikult sõbralikult. Ja rõhutasin, et vajadus teha voolitav hammas PIGEM lühem ning paksem, kui pikem ja peenem, ei tulene minu käsust, havi soovist, vaid hoopis asjaolust, et cernitist klibakas kipub hiljem kaelas rippudes murduma, kui on mõnest kohast liiga peenike. Ja sellest oleks ju koledasti kahju, kui nii ilusad tööd hiljem katki lähevad.

Kogu see manööverdamine oli väga kurnav.
Õnneks on 19 gruppi 20st siiski normaalsete kasvatajatega varustatud, kes ei sekku vaid aitavad. Eriti just erivajadustega laste kasvatajad. Ma võtan sellise grupi alati rõõmuga vastu, sest tean, et ma ei pea seal kahe närvilise täiskasvanuga sõdima. Kes arvavad, et endast hea mulje jätmiseks tuleb lastega võimalikult valjusti, kolesti ja kõvasti riielda. Et ikka näha oleks - nad KASVATAVAD. Nemad kasvatavad. Lapsed, raiped, lihtsalt rikuvad kõik ära.

kolmapäev, november 18, 2009

Et ma ei unustaks

Praeguse seisuga on T mulle võlgu:
septembrikuu elatisest 175 krooni (tuhat maksis sulas ära. 500+500 sai uksepaigalduse tasuks võlast maha arvata)
Oktoobrikuu elatise 2175 krooni
novembrikuu elatise maksmise tähtaeg on ka juba möödas -veel 2175 krooni

Aga kui oksendamiseni aus ja täpne olla, võlgneb ta selle raha oma pojale ja juriidiliselt korrektselt käitudes ei oleks mina tegelikult tohtinudki Taneli septembri elatise võlga selliste tööde arvelt kustutada... nii et ma ei tea, mida arvaks sellest asjast lastekaitseametnik.

Pluss kaks täiendavat Putuka hoidmise nädalavahetust Nutifoni eest, kusjuures, ma ei kavatse selle võla katteks arvestada jõuluaegset vanaemakülastust. Need täiendavad nädalavahetused on mulle õppimise jaoks ette nähtud. Tarbeks.

töö on töö on töö

Igasugune töö on töö.
Mõni töö on mõnes olukorras eluliselt rohkem vajalik kui mõni teine.
Ise pean ennast kunstnikuks, mis öeldakse olevat mitte amet või elukutse vaid diagnoos :D

Ma ei käi praegu võõrastes kodudes seinamaale tegemas, nagu varem, sest tasu, mida küsin, ehmatab kodukaunistajad tavaliselt ära. Ja nad võtavad mõne tudengi või kunagi lastekunstikoolis käinu, kes on nõus maalima seintele Lottesid ja Mikihiiri tuhande-paarituhande krooni eest. Masu aeg ju. Ilmselt teeksin ma asja odavamalt, kui oleksin täiesti töötu ja hädas, ent hetkel leian, et minu töö (mitte minu isik) väärib seda hinda, mida küsin.

Ent ma ei arva, et kunstnikke peaks kuidagi teisiti kohtlema, kui teisi spetsialiste. Töö hind võib olla erinev. Inimesed on ikka üheväärsed. "Džentelmen kohtleb kõiki inimesi ühtmoodi" Higgins kohtleb hertsoginnat samamoodi nagu köögitüdrukut ja kolonel kohtleb köögitüdrukut samamoodi nagu hertsoginnat. Vahetegemine, vat see on matslik. ("Minu veetlev leedi")

Olen varemgi väljendanud oma arvamust selle kohta, et kunstnik (ükskõik mis kitsamal alal) on inimene nagu iga teinegi, ja saab oma kohvitassi soovi korral ka ise kätte, nagu iga teinegi, et selle ameti pidajate müstifitseerimine on täiesti ülearune ja et näiteks hea raamatupidaja tekitab minus palju enam aukartust. Luuletaja, õpetaja, sibi, advokaat, lasteaiakasvataja, popplaulja. Mis vahet seal, kui tööd tehakse hoole ja armastusega, mitte lohakalt, ülejala, haltuuritsedes, pooleli jättes? Ma ei kavatse neist kellegi käru rataste ette viskuda... Palk sõltub jah erialast, aga mitte see, kuidas peaks inimesse suhtuma. On ameteid, mida ma ise ei valiks, aga mitte sellepärast, et need oleksid kuidagi halvemad, vaid sellepärast, et ma ei saaks neis hakkama. On ka ameteid, mille olemasolu või puudumine mind vähimalgi määral ei mõjuta(ks) aga kellelegi teisele on need vajalikud - nagu küünetehnikud, ilukirurgid, jne. Ma ei pea õigeks ainsagi ameti pühitsemist, samuti ei arva ma, et nn meestetööd koduses olus ja perekonna keskel oleksid kuidagi erilisemad või olulisemad kui nn naistetööd. Kui jutt juba selle peale läks...

Jah muidugi on mõttetuid ameteid, nagu ntks savisaare reisisaatjate amet, ent isegi seda tööd on võimalik teha hoole ja hingega, nagu ma näinud olen. Inimene, kes midagi sellist nii totras ametis suudab, on tõesti lugupidamist väärt. Inimesena.

Mis puutub inimese välimuse standartsuse ja palga suuruse vahelisse seosesse, siis tõesti, sotsioloogid on leidnud, et pikemad mehed ja saledamad naised saavad reeglina pisut rohkem palka kui ebastandartsemad suguõed-vennad. Ise arvan aga küll, et pigem johtub see inimese enesehinnangust, mis on oma välimusega mitte rahul oleval inimesel tõenäoliselt madalam, nii et inimene ei tihkagi oma töö eest õiget hinda nõuda.

Minu jaoks on ükskõik, kuidas näeb välja inimene, kes mingi vajaliku töö mulle ära teeb. Töö kvaliteet on oluline, samuti hind, mida ma olen võimeline maksma. Haridust tõendavatest paberitest on aga olulisem see, et ta asja tõesti oskaks.

Mis ei tähenda loomulikult seda, nagu ma haridust ei väärtustaks. Olen alati väärtustanud. Või mida ma teie arvates praegu ülikoolis teen? Või miks ma pingutasin nii väga Aabi kutsekasse saamise nimel... (muide, kutsekast saab ka hariduse, juhul kui te seda veel ei teadnud) Lihtsalt.. see ei ole ainus tähtis asi maailmas ja alati ei ole see ka piisav argument. Ehkki on tarvilik.
Mul lihtsalt puudub igasugune aukartus mõnede pühitsetuks peetavate ametite ees. Kusjuures ma ei eita subordinatsiooni. Kui mu boss näiteks ütleb, et tema otsustas, et muuseumi itivärk tuleb anda täiega suurfirma valitsemise alla, siis pole mul ju volitusi seda otsust vaidlustada. Küll on mul õigus talle öelda, et selline võtmete käest andmine minu meelest kahjustab muuseumi huve ning vähendab suveräänsust ja et minu meelest peaks meil oma arvutite adminnparoolid siiski endal teada olema. Minul on õigus seda öelda ja temal on õigus otsustada ja kogu lugu.
Ning vabandage, kui ikka õppejõud loengu käigus ütleb välja mõne vastuolulise väite, siis on mul täielik õigus sellele vastuolule tähelepanu juhtida (tõsi, mul pole õigust kaastudengite aega oluliselt raisata). Minu suurima isikliku lugupidamise pälviski esiteks Mari Karm, andragoogika õppejõud, kes võtab minu ja teiste tudengite vastu-, poolt- ja kõrvaleväiteid täie tõsidusega arvesse ja tituleerib neid muretu sõbralikkusega olulisteks mõteteks. Ja teiseks meie sotsioloogiaõppejõud Tarmo Strenze, kes ütles ühe mu ninatarga vastuväite peale (mida ma enam isegi eriti ei mäleta) loengu ajal: teil on täiesti õigus. Vat see on tõesti lugupidamist väärt, kui inimene ei karda oma positsioonide kõigutamist ega pretendeeri selle kõigutamise kaitseks viimase instantsi tõe ainuvaldamisele.
Aga professor ei ole lambist rohkem väärt kui ükskõik kes muu, ainuüksi seetõttu, et ta on professor. Kraad üksi ei tee inimest. On piisavalt ka neid õppejõude, keda saaks asendada roboti või hologrammiga ja midagi halvemaks ei muutuks; jne, jne, jne.
Töö on töö.
Inimene on inimene.

teisipäev, november 17, 2009

väsimus

Tappev ja kestev väsimus viimasel ajal.
Midagi teha ei jõua, tahaks ainult magada.
Loodan, et see on fluxi võtmise lõpetamise võõrutusnäht ja möödub varsti.
Aga ma mäletan küll, kuidas mu masendus ja ärevushood üldiselt tekkisid. Just sellise kurnatuse pinnal - millega kaasnes pidev ebaõigluse-, hüljatuse-, ja ebaõnnestumistetunne, pluss veel süütunne tegemata jäänud ja kuhjuvate asjade pärast, mis tekitas täiendava kurnatuse, mis muutus lõputuks nõiaringiks. Ma tõesti ei taha uuesti..

reede, november 13, 2009

hahaha

muljeid muuseumitöötajate maskiballilt jagatakse blogosfääriski

http://vanahipi.masendav.com/?p=510&cpage=1

http://joanamariblog.blogspot.com/2009/11/eile-oli-mardi-laupaev.html


http://loitsija.blogspot.com/2009/11/muuseumiaasta-maskiball.html

Aga mina ootan ikka veel pilte, mida tehti rohkelt ja väga paljude poolt, aga ei panda ega panda üles. Ja videolõike. No kaua võib!
Klõpsisin küll ise ka telefoniga pilte, aga noh... pimedas ja kehvakese kaameraga.

Maskid, mida me mr A-ga kandsime, olid loomulikult mu enda tehtud.

kolmapäev, november 11, 2009

bizi mann

kui elus on kõik hästi ja tegemist palju, siis ei ole aega kirjutada - ega tundu selleks põhjustki olema.
Tahaksin siiski käsitella sellist põnevat teemakest nagu sperma neelamine.

Mis teie arvate?

1. kas sperma neelamine on väkk või ok?
2. miks meestele on see allaneelamine nii oluline? mis vahet seal oleks, neelad alla või sülgad elegantselt ntks voodi all peituvasse topsikesse?
3. kui paljud nendest meestest, kes sperma neelamist nõuavad või soovivad, on ise omaenda spermat kasvõi maitsnud?
4. kui sperma neelamine on midagi, mida te ei tee põhimõtteliselt, siis kas teie vastuseis on moraalne, psühholoogiline või füsioloogiline? ja kuidas sellisel juhul jääb suhuvõtmisega üleüldse?
--------
ahjaa, vahepeal oli muuseumitöötajate maskiball, kus käisime mr A-ga, kes oskab meeldiva üllatusena väga hästi tantsida, tulemas on sess.

reede, november 06, 2009

Suitsetajatest/veider

Ma ei kannata suitsuhaisu ega enda juuresolekul või enda kodus suitsetamist. Ma olen küll suuteline seda mõnedel tingimustel välja kannatama - külas viibides, võõral territooriumil ei lähe ju omi reegleid kehtestama, kohvikus ntks on mul valida, kas ma istun seal või mitte - aga ma ei tolereeri seda seal, kus mul on õigus selle kohta midagi öelda, või kus mul, vabandage, ei ole võimalik hõlpsalt asukohta vahetada, kus minul ei ole valikut. Nagu näiteks bussis, mis sõidab.
Kusjuures jaa, ma olen ise ka paaril korral suitsu teinud. Õues, eemal kõigist, keda see hetkel häirida võib. Ammu.
Ok, see oli sissejuhatuseks.
Täpsemalt aga juhtus hiljuti pentsik lugu... Eile õhtul, lasteaiast tulles, pugesime trolli oodates Otiga bussiootepaviljoni varju. Esimesel hooga tahtsin paviljonist uuesti välja taganeda, sest seal istus üksühe kaisus puntras paarike, kellest meespool usinasti suitsu kimus (amelemise vastu pole mul midagi. Suitsetamist ma ei kannata). Järgmisel hetkel, tundes kuklas uuesti lõikavat tuult, astusin paviljoni tagasi ja teatasin järsult, et ärgu ta suitsetagu midagi. Mees oli vait, tüdruk aga tõstis pea ja selgitas, et nad eesti keelt ei oska. Hüüdsin siis: ne kurit! Ne kurit! mille peale paarike (vabandust, mees) aga ei reageerinud... Jah, tüdruk kobises midagi vastu, millest ma eriti aru ei saanud. Ütlesin uuesti, mõlemas keeles, et bussiootepaviljonis ei tohi suitsetada ja kuna jätkuvalt mingit soovitud reaktsiooni ei järgnenud, teatasin et hea küll ja õngitsesin telefoni... teate küll seda numbrit. 110.
Tüdruk (mitte mees) teatas omakorda, et a mne tože ja hakkas oma telefoni õngitsema. Mispeale mees, kes polnud ainsatki sõna öelnud, tõusis häbeliku irve saatel ja viis oma suitsu prügikasti. Asi lahendatud.
Ma olin küll selle aja peale juba suht närvis, mulle ei meeldi sellised jutuajamised, aga asi oli põhimõttelisel lahendatud.
Seisime Otiga tuule eest varjul, masseerisin oma värisevaid käsi ja mõtlesin lillekestest... ja linnukestest... ja lehmakestest aasal... kui tüdruk uuesti minu poole pöördus ja küsis, et kas kõik on korras. Jajah, korras muidugi.
Ja siis küsis tüdruk mu käest pastapliiatsit ja kirjutas poisi jaoks telefoninumbri (või midagi) kuskile tsheki peale ja siis läksid nad koos trolli peale ja mina jäin veel oma trolli ootama ja mõtlesin et mida pekki siin praegu toimus?
Mees ju suitsetas, miks tema mulle vastu ei vaielnud? Tüdruk ei suitsetanud.
Mõlemad nad olid täisealised, mees pealtnäha rohkem täisealine kui tüdruk, miks tüdruk pidas vajalikuks teda kaitsma tormata?
Mis toimus ä?
Mis meestel viga on?
Mina kaitsesin enda ja oma väga alaealise poja kopse, nina ja kõri, aga mis nagu täiskasvanud meestel viga on, et nad naistel endi eest dzotile viskuda lasevad? Mis, ah? (see suitsupaviljoni näide on vaid näide, olen sarnast nähtust ka palju elulisemates situatsioonides kohanud)

Ah, kusjuures ma tean, et kui mu lastest olnuks minu juures tol hetkel Aap, siis tema oleks mulle pahaselt öelnud, et las nad olla, mis sa õiendad. Piiiiiiinlik on.
Oi, bljääd.

Ps-ps-psühholoogist/ Isiklik kogemus

Selgituseks kommentaari nr 10 juurde:
Psühholoogiga peab esiteks ilgelt vedama. Kõik psühholoogid ei sobi igaühele, jne.
Teiseks peab psühholoogi juurde sattuma õigel hetkel, kui inimene on ise valmis oma probleeme lahti lahkama, sestet psühholoogiline abi ei pruugi sugugi seisneda vaid selles, et su jaoks tehakse probleemid kergemaks, lihtsamaks ja lõbusamaks. Seda viimast suudavad teha tabletid. Psühholoogi funktsioon see ei ole. Vist, ma arvan, sest isiklik kogemus on nendel, kes vastavat abi tarvitanud, erinev, ja ka ettekujutus asjast neil, kes ei ole tarvitanud, väga erinev. Probleemid on ka erinevad.
Aga - ilma analoogita ma tõesti siinkohal läbi ei saa - hambavalu on täiesti võimalik tablaka abiga pikka aega maha suruda ja kui veab, siis elab inimene suht rahulikult selle hetkeni, mil hambanärv surebki põletiku tõttu oma loomulikku surma... ent vist igaüks siin on nõus, et valuvaigisti tegelikult ei ravi haiget hammast.
Hambaarstil käimine omakorda teeb tõsist valu. Noradrenaliinisüst on trauma, minul igatahes valutab süstekoht veel paar päeva tagantjärele, hamba väljatõmbamine ka süsti all teeb valu, lõualuu valutab pärast tõmbamist nädal tagantjärgi... hamba puurimine ilma süstita teeb valu, a kusjuures mina olen ka ise mõnel puhul just seda eelistama hakanud, sest süstekoht valutab ikka tõsiselt nõmedalt kaua tagantjärele. Miks siis käiakse hambaarstil? Kellel sest parem saab? On vaja vä?
On küll vaja, nagu välja tuleb, kui ei lähe, siis võib sitem saada. Aga vanasti polnud valuvaigisteid... polnud puure. Hambahaigused siiski eksisteerisid. Elati ka nii. Või surdi veremürgituste kätte. Ja lasti hambaid ILMA tuimestuseta välja tõmmata, kui väga vaja.
Nõnna. Psühholoogilised probleemid tunduvad veidi olevat nagu mingi moehaigus. Ma olen siiski veendunud, et need eksisteerisid sarnaselt hambahaigustega ka juba ammu, lihtsalt, nende ravimiseks ei olnud vahendeid. V.a. vangla, tuleriit, külahullu roll, usuhullused.
Aga sarnaselt hambaraviga ei saa psühholoogiline ravi ka alati valutult toimida. Mõnikord on vaja sügaval hinges surkida, et näha, kus see põletikukolle või võõrkeha - sõnaga, probleem, õige asub. Selline surkimine on omakorda trauma... hea psühholoog oskab näha, kuidas minimaalse traumaga saada maksimaalne kasu. Ja millal on surkimine patsiendile liiast, millal ta ei ole võimeline sellist valu taluma. Surkimine saab sündida siis, kui patsient on selleks piisavalt tugev, aga ka piisavalt tugevale ei pruugi see olla midagi sellist, mis olukorda KOHE leevendab ja enesetunde heaks teeb. Teinekord peab enne minema halvemaks selleks, et pärast läheks paremaks.
Hingele on omane vanade hingehaavade ümber kapsleid kasvatada. Nn musti auke tekitada. Mõnikord ongi targem need kapslid rahule jätta, mina leian, et minul isiklikult tasub neid surkida küll. Sest minu kapslid on üsna õhukesed ja kollid murravad nendest aegajalt ootamatult välja, et mulle uusi probleeme tekitada. Vaatame siis oma kollidele silma ja saame tuttavaks - aga ega see kerge ole.
Ja isiklik kogemus on siiski midagi enamat kui ilusad/hirmsad teooriad. Mina oma psühholoogi usaldan. Lihtsalt põhjusel - samamoodi nagu minu hambaarst, ei pea ta vajalikuks ennast Ülimaks Eksperdiks kuulutada, vaid seletab ilusti ära, mida ta parajasti teeb.
Tegelikult väidab ta muidugi et suurema osa tööst pean ma ise ära tegema, samas kui hambaarstid paluvad inimestel oma hambaid kodus mitte ise parandada, aga point ongi just see... et mulle jäetakse kontroll.

teisipäev, november 03, 2009

Gerontide armuelust vol2

Jäi mainimata, et sel nädalavahetusel palus A minult pidulikult mu jalga ja torkas sinna valgete kivikestega kihlavarvuse.

Mu töntsakate varvastega jalake särab nüüd villase soki sees nagu pühademuna. :)

Naljakas jah, aga ma pole elus varem varvust kandnud. Miskipärast.

Ja minu poolt sai see mees kihlapanni. Vägagi sümboolse. Panniga, ikka panniga...

Ilmselgelt kujuneb sellest pikk kihlus. Olude sunnil. Aga kuhu vanainimesel kiiret? :D

(Muide, kui juhtub kõige halvem ja kihlus peaks mingil põhjusel katkema, kas me siis peame vastastikku panni ning varvuse tagastama? Jah... kui ühel halval päeval süngeilmeline saadik mulle koguka kandilise mulliümbriku ulatab, tean ma ilmselt kohe, et jälle on läinud nii, nagu alati. Kuigi tahtsime kõige paremat.)

Bling-bling.
Kui selle peale mõtleme, mis me siis õige ütleme?
Ameerika, ameerika, ameerika, ameerika.

Johansonid.