pühapäev, juuni 30, 2013

Roosa rügement ja sonksid

Ajad ei ole enam need.
Kui mina laps olin, peaaegu ei kantudki roosat. Lasteaias sai poistel ja tüdrukutel vahet teha nii, et teistel olid pikemad juuksed ja mõnikord lehv juustes. See muidugi ei tähenda, et diskrimineerimist poleks esinenud - tüdrukud pidid vähemalt pidulikel puhkudel ikkagi kandma rõvedaid lühikesi kleite, mille alt aluspüksid paistsid ja mina sain rahus legodega mängida alles siis, kui kõik lapsed viidi õue, aga mina kavaldasin ennast köha ettekäändeks tuues tuppa jääma. Oo, millese legomaja ma siis valmis ehitasin! Ma sain kasutada kõiki aknaid, kõiki uksi, suuri plaate!

Nüüd ei kohta lasteaias ega koolis selliseid tüdrukuid, kelle riietuses puuduks ainuski roosa ese. Kas see on märgistamine? Ükski poiss jällegi roosat ei kanna, niisiis on lihtne tuvastada, kummast soost lastekari sind parajasti jalust maha tahab joosta. Ja kui puu otsast pilguga roosa laigukese tabad, on lihtne häbistada: aiai, ronid puu otsa ja ise tüdruk! Poes müüakse tüdrukute legosid roosades karpides, mis lisaks muudele värvidele sisaldavad kolme eri tooni roosat klotsi. Aga mitte ainsatki musta.
Jep, see on märgistamine, vormirõivas. 

Mina noore emana
Kui mina omal ajal puu otsa ronisin, siis pidi noomija enne soospetsiifiliste märkuste tegemist ikka natuke vaeva nägema või vähemalt tuttav olema. Onni ehitamine polnud aga keelatud isegi mitte seelikukandjale. Isal oli aegajalt vihastamist, et "plikaussid!" on jälle tema naelad ja haamrid laiali vedanud. "Kui võtate, siis tooge tagasi ka, marss-marss!" möirgas ta. Aga ei maininud poole sõnagagi, et tüdrukule see ei sobi. Millegi nii ogara peale ei tulnud ta enne, kui mul endal juba laps oli ja ma omal pea kiilaks ajasin. "See ikka ei sobi lapse emale" torises ta täpselt üks ja ainus kord.
------------
Võsukese tüüpsoeng
Võsuke (eespool mainitud laps) on kandnud nii pikki lokke kui tema poolt fännatud B.A Barrackuse ehk irokeesisoengut kui lihtsalt siilipead. Putuka pulksirged juuksed on enamasti enne väga pikalt lehvima hakkamist üsna ruttu maha aetud. Nüüd tahab tegelikult tema ka endale B.A. soengut, mulle kahjuks tundub, et talle see eriti ei sobi. 

Hiljuti küsisin Putukalt, et kui ta oleks tüdruk, siis mis soengut tema kannaks. "Pikad juuksed oleksid normaalsed" arvas ta. 
Mina: "Aga kui mina laps olin, siis mul olid küll enamasti lühikesed juuksed - see oli mugav"
Putuka tüüpsoeng
/.../
Putukas: "Aga eksole, nii pikad juuksed, et ulatuvad jalgadeni, ei ole võimalikud?"
Mina: "Harva, väga harva juhtub, aga vahel ikka tuleb ette."
P: "Ameerikas ja Hiinas niikuinii, eksole?"
M: "Ee... rohkem on Indiast neid teateid."
P: "Ahah, selge. Rapuntsel elas siis Indias."

kolmapäev, juuni 26, 2013

Jaanipäev

Noor kolhoosnik puhkehetkel
oli stiilipidu Viidiku tuttavate juures, teemaks "Kolhoos". Väga lõbus oli, tore seltskond, enamus nii peale 40ndaid normaalsed inimesed, kes maailmalõppe üldiselt ei oota ega genereeri vaid elavad päriselt ja oskavad nii puhata kui mängida. Paraku ei suutnud mina stiili järgida, jäin liigselt lootma muuseumis kunagi vedelenud siniste kitlite peale, mis osutusid siiski olema täielikult ära visatud. Lisaks üritusele on sealkandis ka nii võrratu loodus, et Putuk unustas arvutid ning vidinad ja lihtsalt jooksis mööda õue ja võsa ringi nagu kevadine vasikas. Ilm oli erakorraliselt ilus. See pole jaanipäeval päris normaalne.
Magasime kolmekesi ühes telgis - Viidik, mina ja Putukas. Niisugune kooslus iseenesest välistab teatud tegevused, eriline mureküsimus see nüüd polnud,  kuna ette- ja tahanägelike inimestena leidsime me nendeks aega enne... ja pärast. Natuke kurnavaks kujunes aga hommik. Lapsed teadagi ärkavad pärast pidu väga vara - Putukas lõi rekordi, kui ajas mu kell viis üles, endal juba riided kitsas telgis selga aetud. Kussutasin ta uuesti magama, et peale kaheksat siiski uimasena koos lapsega välja ronida ja mööda võõrast elamist kohvijahti minna. Oeh. Nuggan hoidku - kuidas inimesed siis hakkama said, kui kohvijoomist polnud veel leiutatud?
Spioon kastekannuga

Hiljem viisime Putuka Kudzu juurde ja jätsimegi ööpäevaks sinna, tüdrukutega spioonimängu mängima ("Käituge loomulikult!" manitses Putuk teisi, kui nad vahepeal laua äärde sööma kamandati.), ise läksime maale. Õigemini, Viidik läks ees ja minu viis Lendav, kes ka täiesti kogemata Segasummasuvilasse sattus, hiljem järele.* Järgmisel päeval paraku sain lapse bussi peale minnes kätte pisaraterohke draama saatel. Ilmselgelt Putuk ei tahtnud Tartust lahkuda. Jääb üle ainult loota, et Kudzu pere kõigest hoolimata meile tutvust üles ei ütle, sest kui Putuk otsustab draamat teha, siis ta teeb seda ikka täie raha eest. Vähemalt oli tal sealviibimise vältel suurema osa ajast omasõnutsi lõbus olnud.

Tagasisõidul bussis ütles üks noormees enda kõrval istuvale neiule pika arutelu järel: "Kuule, ma usun, et meestel on olemas kõik seesama, mis naistel. Mehed ei ole ainult sellepärast naistest kehvemad, et nad on mehed!".
Vaade bussi esiaknast
Mulle meeldivad inimesed, kes pooldavad võrdõiguslikkust. Paljudele meeldivad - bussis läks mikrokliima kohe positiivsemaks pärast seda märkust. :)  Teedel heljus romantiline udu, mida loojuv päike kaunilt kuldas. Putuk kasutas Sebe bussi meediakeskust igakülgselt ja intensiivselt. Digipaus oli selleks korraks läbi.

Avastasin, et minu telefoni (WP) jagatavat wifi võrku ei olnud Putuka telefon (Android) suutnud seni seetõttu kasutada, et telefoni wifivõrgu nimi sisaldas täpitähte. Niipea, kui täpitähe nimest eemaldasin, suutsid Androidi seadmed Windows Phone võrgu vastu võtta. Moraal: liigne rahvuslus ei ole nutiseadmetele hea.
-------------
*Mida teevad kaks vanakeskealist inimest siis, kui nad on täiesti omapead maal ja metsade vahel? Teadagi mida - Androidi seadmetesse äppe tõmbavad. Kuna internet levib seal kehvasti, on selline tegevus päris hea ajapõletaja. 

pühapäev, juuni 23, 2013

Alaealine tööjõud

Panin Putuka juba mõnda aega tagasi nõusid pesema. Saab hakkama küll, samuti nagu poest piima toomisega. Kartulite koorimisega on veel aega, ega Võsuke ka seda enne 10ndat eluaastat ei teinud. Hari jääb ka veel veidi suureks, aga oma asjade kokku korjamine ei käi talle ammu enam üle jõu. 

Probleemiks on lapse (liigne) vaba aeg. Ma lihtsalt ei julge teda päris omapead õue sihitult tshillima lubada, eriti, kui ma ise olen kaugemal. Poodi-ja-tagasi on aktsepteeritav, aga niisama... Ei julge. Võibolla peaksin. Nii ta istub liiga palju toas ja arvutis.

Olen Suvevaheaja Sündroomi üritanud lahendada nii, et kuigi mul ametlikult on/peaks olema puhkus, käin jeeli-jeeli poole kohaga veel tööl (kuna niikuinii on praegu hädasti vaja seda teha), sedasi ei pea laps pikki päevi üksi olema ja teisalt saab puhkust  ehk terve suve peale laiali lahjendada, kõik ettetulevad suvised tööpäevad ära lühendada või midagi hoopis kodus teha jätta. Õde ja Nirti aitavad ka vahepeal last lõbustada, kui mõni pikk päev lühendamist ei kannata.  

Lapse isa peale on nii vähe mõtet loota, et ma ei viitsi sel teemal isegi mitte kiruda enam. Siiski.. Üksainus täiskasvanu lapse elus on vaieldamatult ebapiisav. Juba inimlooma bioloogilisse olemusse kuulub vajadus rohkemate hõimusidemete järele. 
Aga mina olen selle nimel, et neid sidemeid rohkem oleks, niikuinii üle igasuguse mõistliku määra tõmmelnud.  Ma nüüd rohkem enam ei jaksa.

neljapäev, juuni 20, 2013

Meri


Putuk sai lõpuks vette. Minu jaoks oli liiga jahe. Meri asus enamvähem seal, kus ta pidigi olema. Natuke ärapuhutud, aga siiski. Rahvast oli meeldivalt vähe. 

Laevad taamal krigisesid ja kolisesid kahtlaselt ning nende juurest tuli auru. 

Jaanipäevaks on selts-kondlikud plaanid. Kellelgi teist telki oleks laenata? 

Töö juures oleme kambakesi jõudnud seisundisse, kus juba kokku-lahku kirjutamine raskusi tekitab.
"Selline on kord juba leiutaja elu - raske, aga huvitav!"
Jänes Adalbert, "Leiutajateküla Lotte"
-------------
Kodune wifi paneb järjekindlalt näkku. Vaja ruuter välja vahetada?
Palju asju on vaja teha. 

esmaspäev, juuni 17, 2013

Väikesed võidud ja kaotused

Kui  8-aastane sellise pildi kokku
kleebib, kas ma peaksin muretsema
või kurvastama või on lubatud naerda?

Klõpsa pildil, näed suuremalt.
Putukas on eluaeg marjapõlgur olnud. Nt nii, et korjab peotäie metsmaasikaid, kallab selle mulle suhu aga ise keeldub üle ühe marja maitsmast. Täna kondasime Kristiine keskuses mööda maasika-ja muude marjade müügiletist, Putuk tõmbas kaks korda ninanaga ja teatas: "Ma tahan maasikaid! Nendes on ju rauda!"
Kahtlesin, aga ostsin. 
Hurraa, ära sõi! Suurema osa sõi ära. Nii juba läheb. Huvitav, kas seda saab seostada äsjase piimahambakaotusega?
--------
Meenub, kuidas Võsuke ei söönud üldse liha, kuni tal 5-aastasena esimene piimahammas suust tuli. Pärast seda teatas laps: "Nüüd võin ma liha süüa, nüüd kasvavad mulle lihahambad!"
--------
Oleme kahe peale ära unustanud Putuka hot-i postkasti parooli. Vihjed ka meelest läinud.Teeb meele mõruks.

pühapäev, juuni 16, 2013

Täiendasin

seda lehekülge: http://vaaladekalmistu.blogspot.com/p/et-ei.html
Et ei unustaks.
Ma ei andesta; aga mälu kipub viimasel ajal kehvaks minema. Niisiis tuleb kirja panna see, mida ma andestada ei kavatse.

reede, juuni 14, 2013

Ajan pilli lõhki?

Kolleeg: Vererõhk on südame töö numbriline näitaja...
Mina: Ei ole. Vererõhk on rõhk, mis tekib organismis südame töö tagajärjel.
No aga seda saab ju numbritega mõõta?
Saab, see on mõõdetav, aga see ei OLE iseenesest numbriline näitaja, see on midagi enamat.
--------------
Kolleeg2: Pulss on südame töö...
Mina: Ei ole, pulss tekib südame töö tulemusena, aga see ei võrdu sellega.

Pulsi kohta oli meil ilus lause tegelikult juba enne olemas, tekkis lihtsalt küsimus, kas seda saaks lühendada. Tuleb välja, et ei saa.
--------------
Ajan pilli lõhki?
--------------
Rentsi juures käib tirriteeriv arutelu ostlemisest, naiselikkusest, perekonnaõpetusest ja ökonoomikast (Maavaimude Häälekaja). Sellest inspiratsiooni saanuna otsisin välja oma unarule jäänud kosmeetikakoti ja väänasin sealt üht kui teist näkku. Pisikeses peeglis paistist suht OK. Suure peegli ette jõudnud, tegin aga kärmelt ristimärgi Kurja Silmavärvi vastu ja läksin ruttu nii üht kui teist maha pesema.

Ajan pilli lõhki.

pühapäev, juuni 09, 2013

Käisime, olime, tegime

Lugesin kirjeldustõlget festivalil "Ka puude taga on inimene", Mart Kivastiku etendusele "No näed ise!"
Pooletunnine etendus kahe näitlejaga osutus väga võimsaks tükiks, mille kirjeldamine oli iseenesest juba nauditav tegevus. Loodetavasti tuleb see esitamisele ka kusagil mujal. Tegemist pole sugugi ainult  ühest puudega inimesest või ühest puudest rääkivast etendusest, sisult on see palju sügavam ja üldisem. 
Festivali kava oli päris muljetavaldav, oli väga häid esinejaid, tasuta sissepääs, publikut oleks kontserdilava ees võinud vabalt rohkem olla. Pisike teatrisaal oli kõigil neljal etendusel puupüsti täis. 

Aga ju siis ei julgenud need inimesed, keda see otseselt ei puudutanud, kohale tulla. Tegelikult ei saadetud väravast mitte kedagi tagasi. 

Meelitasin kohale Viidiku koos Putukaga, nad jõudsid küll üsna hiliseks ajaks. Siiski said nad näha etendust ja Sülvi oli nii lahke, ning talutas Putukat korra läbi pimekohviku. Seda masuurikast last ei julgenud ma festivalile, kus ju ise pidin tööd tegema, ilma täiendava lapsehoidjata kogu ajaks kaasa võtta. Ehkki, kes teab, ehk oleksin siiski võinud. Võibolla oleksid Lasteala töötajad ka temaga hakkama saanud. 

No vaatame, mis järgmisel aastal saab.
-------
Iseenesest oleksin nagu väga tubli olnud, aga väsimus ei lähe üle, ei anna järele. Parema meelega magaksin päevi maha. Aga tuleval nädalal on jälle töö. 

kolmapäev, juuni 05, 2013

Nimekiri

Koduleht roogitud
Sünnipäeval käidud
Lobisetud
Anne kanalis ujutud
Sääskedest söödud
Putuka ujumisoskus ära nähtud (oskab küll)
Viidik kabistatud
Arvuti hooldusest ära toodud

Puhkust mul tegelikult ei ole.  On koguperefestivali "Ka puude taga on inimene" jaoks imeliku kiirusega kirjeldustõlke tegemine, koori juubeli plakat ja ka muuseumi asju kenake peotäis. 
Aga ma ei pea enam õhtuti lapsega õppima ja teda hommikuti kooli Organiseerima. 
Loodetavasti ei hakka tal igav enne, kui ma festivali pisikese mutrikesena olen oma olemasolu ära õigustanud.

Jätkub.  Tegemist vajavaid asju jätkub. Kuna ma olen ebausklik, siis ma neid otsesõnu ei maini. Aga neid on.
.
.
.
.
.

Putukas küsis just täna: mida tähendab lühend jne?

pühapäev, juuni 02, 2013

Puhkuse võlud

ehk "Ma hakkasin piilujaks", teine osa.

Vali plekkhäälne tänitamine sundis mind aknast välja vaatama - minu magamistoa aknast näeb sirgel diagonaalis Naabrinaise hoovi ja tagatreppi.
Naabrinaine, seekord seljas sirge tumepunane maksiseelik, triiksärk ja elegantne kaelasall, seisis kahte hoovi lahutava lagunenud kivimüüri juures, vehkis kätega ja karjus tüsedale valgepäisele vanamehele lühikestes beežides pükstes ja lühikeste käistega triiksärgis: "Vii see siit ära, vii see minema!".

Osutus, et vanamees hoidis väljasirutatud käes sabapidi rippu prisket surnud rotti. Kõndis selle rotiga lõpuks prügikonteinerini, viskas sinna sisse, ja tuli lustlikult irvitava näoga tagasi. 
Tore, kui vanainimestes veel niipalju elaani leidub.
--------------------------
Käisime rullitamas. Ilus ilm ja krobeline, auklik tee. Liiga palju ristmikke. Ilmselt tuleb normaalsemaks sõitmiseks panna rullikad kõigepealt kotti, sõita bussiga sinna, kus algab asfalt ja siis..

Lisaks tuleks Putuka rullikatele uued rattad osta, ma vaatasin.*
--------------------------
On suvi. Mõned kuud on veel aega selle aastaajani, mil ma tulen siia neid fotosid vaatama nostalgiavaluga südames. Napsitanud keskealised sommid tänavakohvikus vilistasid (varahommikul!) mulle järele ja eile ütles purjus nooremapoolne mees mulle poe juures hingestatult: ženssina! Ženssina! Tore, et ma olen veel ilusaks joodav.

Samm läheb kepsakamaks kohe sellise asja peale.

Nautigem siis seda, sest /hauataguse häälega/: Talv on tulekul! Uu-uu!
-------------------------
*Pildil klõpsates näed seda suuremalt.

laupäev, juuni 01, 2013

Väike puust linn

Tegelikult on minul ka võluv Naabrinaine - noored staarblogijannad pole ainsad, kes sellistega hoobelda saavad.
Kelmiküla miljööväärtuslikus rajoonis elab minu Naabrinaine - nii umbes 60ndates pisike kõhetu moor oma keskealise pojaga -  selles kunagises töölisbarakis, mille krunt puutub meie maja (samuti ammuse töölisbaraki) krundiga kokku nurkapidi, sisehoov avaneb meie sisehoovi suunas. Kuna maja nn peauks avaneb tülikalt tiheasustatud sõiduteele, liigutakse seal kodu-ja-õue vahet enamasti nn tagaukse kaudu. Praegusel ilusal aastaajal ka nt hoovi grillima ja tšillima. Aegajalt lähevad Naabrinaine ja tema poeg tülli (enamasti joomise pärast) ja siis viskab ema poja tänavale (st  hoovi) ja riidleb temaga, nii, et kõik kajab. 

Tänagi grillis ja tšillis Naabrinaise poeg õues koos paari sõbraga, kui Naabrinaine ilmus tagatrepile justament sellises kittelkleidis, millega Rents unistab ringi sõita  ja karjus paanikas: "Tule, kurat tuppa, maja põleb, raisk! Kuradi türa, maja põleb!" Mida poeg vastas, ma ei tea, tema hääleke ei kosta tänavamürast üle. Naabrinaine aga jätkas: "Kurat, maja põleb maha, raisk! Sina hakkad seda kustutama, raisk!"
Mingit suitsu näha ei olnud.
Mõtlesin, miks Naabrinaine ise tuletõrjesse ei helistanud ja mida tuletõrje ütleks, kui ma neile seda olukorda kirjeldaksin - usuks või ei usuks? Ja kas asi on tõsine, või ei ole.  Äkki on lihtsalt joomadeliirium? Vahepeal kadus Naabrinaine tuppa, et sealt veel suurema paanika ja ropuma jutuga tagasi tulla.
Ja ühel hetkel paistiski maja nuka tagant tuletõrjeauto punane nina. Et siis asi oli ikka tõsine. Päriselt ka. 
Fantastiline - see siin on PUUMAJADE rajoon. 

Poodlemine


Kõigepealt oli Purk*. Sinna sisse sai topitud raha mitmest kaukast. Iseseisvast poeskäigust ülejäänud sendid, niisama heast meelest lapsele antud mündid, isegi natuke paberraha.

Jutt jäi, et kui kooliaasta on läbi, teeme Purgi lahti ja sisu saab Putukas oma äranägemist mööda kasutada. Putuk muidugi üritas mind juba nädal tagasi veenda, et kooliaasta ON juba läbi, aga ma ei läinud õnge.

Uhh, kooliaasta sai läbi. Putuk luges raha pidulikult kokku. "Emme! Mul on 19 eurot! Ma olen peaaegu nagu miljonär!"
Käisime Kristiines ja Jukukeskuses, enne seda olime ka Kaubamajas kiibitsemas käinud - mida selle raha eest osta? Minul olid ühed ideed, lapsel teised.

Põhiline, et rahaomanik ise rahule jäi.

Vabadus, jee! Võtmed kaela ja minekit!
---------
Mäletan, et Võsuke ei kärsinud kunagi oma nappi taskuraha varuks korjata; tema jaoks oli kohe ise ostetav jäätis suurem motivaator kui hiljem saadav kallim nänn. Ka polnud ta kuigi kergesti äraräägitav.

Nüüd teenib oluliselt paremini, kui ema (ega see ei ole ka eriti keeruline) ja  majandab oma rahadega ise.
---------
*Selline Purk on parem, kui hoiupõrsas, eksole? Põrsast hakkab ju kahju.