reede, aprill 21, 2006

lahustun vaikselt argipäevas.
minust on umbes 30% kaduma läinud.
võrreldes.
võibolla see on hoopis hea.
sõnades ei ole enam nii palju valgust ega pimedust

kolmapäev, aprill 19, 2006

mulle meeldib

päris kohe meeldib Oja Pets
Eks ta üks labiilik on ja ilmselt ma temaga koos elada ei tahaks (ma ise ka labiilik juu), aga eesti avalikkusele on selle kaliibriga skandaalitsejat lihtsalt vaja.
Ilusti, viisakalt ja selleks ettenähtud kohas ühiskonna kitsaskohtadest rääkimisestju ei piisa. Isegi perekoolis rullnokluse üle kirumine ei tee maailma paremaks.
Petsi shokiteraapia äkki teeb.

Vt ka
Mahvalda
Arrogants
kollakapsas

Hoia kõva, Pets, ja ära endale insulti närvitse!

reede, aprill 07, 2006

rääkige lugusid

rääkige, lood hoiavad maailma koos. Aga rääkige tõtt. Mitte täit tõtt - keegi ei tea kuhu selle piirid ulatuvad. Aga tõtt.
rääkige kasvõi sama lugu mitu korda, kui see on hea lugu - siis tasub seda ka korduvalt kuulata.
Ja ärge valetage ega oletage selle kohta, mis jääb nägemispiirist kaugemale.
Pole vaja.

põrmust

iga enesereetmine
on maailma leidmine
üle kõige
sillerdab tuhk

Kolmeaastane Aap

nõudis minu käest söömiseks "augulusikat". Elasime siis Tartus, Tammelinna losside vahele eksinud madalas majaloksus. Aap istus köögis tooli peal, kõlgutas jalgu ja muudkui nõudis, "ei mitte see, anna augulusikas!"

Mina ei teadnud, mis see augulusikas on. Mul polnudki kodus ühtegi auguga lusikat.
Lõpuks selgitasin katseeksituse meetodil välja, et kriibitud ja kole hall väike alumiiniumlusikas kõlbas. Selle nimeks saigi augulusikas ja edaspidi ma juba teadsin, mis - aga ma ei teadnud, miks.

Seda sain ma alles nüüd teada.

Aga pioneerilaagris pole Aap olnud, pioneerilaagrid olid tema sündimise ajaks juba ajalugu.

teisipäev, aprill 04, 2006

Waalad

nende mänglev ja rõõmus käitumine annab märku lähenevast paaritumishooajast.

ärge öelge, et teid ei ole hoiatatud

kadund kass

ma ei lasknud Aferisti omal ajal kohitseda ega kiibitseda, selle mõttega, et las ta otsustab oma elu üle ise - mina toidan teda, pesen ta haavu, kui ta koju põdema tuleb ja teen igal aastal kaitsesüstimise, kui võimalik, aga oma käikude, elu ja surma üle ja ka selle üle, kas ta lseb mul oma haavu siduda ja pesta, otsustab ta ikka ise.
Nüüd ongi ta siis vist otsustanud minu kontrollipiirkonnast väljaspool maha kooleda ja ma tunnen kerget kripeldust... aga siiski - mis sest kiibist kasu, kui kassi ennast keegi ei leia... ja üldse. 7 aastat on ühele kassile juba isegi pikk iga... jah, kohitsetuna elanuks ta ilmselt kauem, aga ma mõtlen, et ta enda valik see vist siiski ei olnuks.
Muide võib ta veel siiski elus olla, lihtsalt tavapärasest pikema jalutuskäigu ette võtnud. See kripeldabki, et ma ei tea.
Aga elus on palju asju, mida me ei tea ja ei saagi teada. Las siis kripeldab. Mõni asi võib kripeldada ka.. natuke.
See küsimus on - kas ma panen ta sööginõud ja liivakasti ära? Ruumi on meil vähe.
Vara vist siiski veel.

esmaspäev, aprill 03, 2006

kass

Aferist on juba kolmat nädalat kadunud.