esmaspäev, august 30, 2010

Päälinna

põnev ööelu võtab aegajalt liiga kõrgeid pöördeid. Varas tahtis maja välisuksest sisse tulla. Tuli ka. Läbi lukus ukse. Mina elan otse ukse kõrval, kuulsin kahtlast müra, ärkasin, panin tule põlema. Varas ehmus aknast hoovi paistvast valgusest, lasi jalga. Nägin köögiaknast veel trepist alla plagavat sonimütsiga inimese siluetti. Läksin koridori vaatama, kedagi pole, aga uks on lahti ja lukusüdamikust pool kadunud. Edasi ootasime perenaisega koos lõdisedes tund aega patrulli ja rääkisime üksteisele lõbustuseks mitmesug. sissemurdmisjutte.
Nojah.
Patrull tegi mõned pildid, palus mul avalduse esitada ja lahkus. Operatiivrühm kohale ei tulnudki. Sulgesime tagaukse käepäraste vahenditega ja läksime, nagu patrull soovitas,"täiesti rahulikult" magama. Teadmisega, et politsei "teeb mis suudab" ja et "politseil on omad meetodid, mida me ei taha avalikustada". Seda viimast ütles patrullitädi väga solvunud tooniga meie lõbusate juttude peale sellest, kuidas
1. käidi mul kunagi ammu (väga kinnisest) aknast korteris sees ja viidi ära mobiiltelefon, aga hiljem sissemurdjat ei leitud
2. varastati hiljuti õue pealt ära mopeed, aga seda pole ka leitud
3. jne. kuidas üldse polegi lootust selliseid vargaid ja sissemurdjaid tabada.

Täiesti rahulikult magama minnes võtsin loomulikult oma armsa Nutifoni kaissu ja blogisin selle kaude. Hea, kui on selline Nutifon. Parim kollipeletaja ja pätivastane vahend.

pühapäev, august 29, 2010

Kultuurzed

inimezed, nagu me oleme, käisime Sol-i ja ta pere Tallinna-nädala lõpetuseks KUMU-s. piinates lapsi moodsama ja lähimineviku kunstiga (Eesti kunstiga), Kadrioru pargis piknikul (ei saa öelda, et piknik oleks 100% õnnestunud: Mitte keegi ei saanud herilaselt nõelata, ehkki üks triibuline tiirutas pidevalt meie toidukoorma ümber ja vahel. Ükski laps ei kaotanud oma mütsi, jalatsit, jopet, ega kukkunud põlve katki. Vihma ei hakanud ähvardavatest pilvedest hoolimata sadama. Jne.) ja tagatipuks Miia-Milla-Manda lastemuuseumis.

Sol&prints-abikaasa* ehk Sm. Kunstiteadlane** käisid ka Mikkeli muuseumis, mina, andke andeks, ei viitsinud... Saksa ekspressioniste vaadata. Mänguväljakul lastemuuseumi ees oli lõbusam.

Lapsed teadupärast kõrgusekartuse all reeglina ei kannata, Ott demonstreeris kõige õudsemate atraktsioonide peal, kelle poeg ta õigupoolest on, tüdrukud ei jäänud temast palju maha, väikseim laps ehk Beebi õnneks magas suurema osa ajast ja kui ta ärkas, läksimegi Miia-Milla-Mandasse, mis on üks uskumatu koht. Lapse unistus. Njaa, kohati puutetundlike ekraanidega ja kõrvaklappidega
õpetlike juttude kuulamiseks ja testide tegemiseks. Kohati vanade heade Asjadega, ja rohkete urgude ja koobastega kuhu pugeda ja kuhu ema igatahes järgi ei mahu.


----------------
*Sorry, meie pere inside joke. Mu emal on hunnik õdesid (ja 1ainus vend) ning naljatamisi öeldi selles peres üksteise meeste kohta "prints-abikaasa". Eks see räme matriarhaat ole.
** Soli ja ta pere Tallinnas viibimise põhjuseks oligi Sm. Kunstiteadlase vajadus arhiive külastada ja teadustööd teha. Samal ajal, kui Sm. Kunstiteadlane tolmustes kroonikates ja grimuaarides tuhlas, elasid naised/lapsed oma metsikut ja anarhilist salaelu, käies 1.loomaaias, 2. vanemale tütarlapsele kooliasju shoppamas, 3. aktimaali kiirkursusel, 4.niisama. Et perekond Kunstiteadlased minu pisikesse korterisse eriti ei mahtunuks, üürisid nad mu majaperenaise käest ühe tühja korteri ja magasid seal, olles päeval (minu tööl olles) siiski minu man. Aapi sundis selline ülearu lõbus eluke igatahes lõpuks kodunt ajutiselt evakueeruma. Pealekauba väljendas ta arvamust, et tema saab kunagi 0 last. Ott aga küsis täna hommikul, et millal Sol ja lapsed uuesti tulevad. Kass ei öelnud midagi. Kass lakkus oma Beebi poolt räsitud valget kasukakest.

laupäev, august 28, 2010

...

Hirmus armas on kogu sotsiaalse ja perekondliku ja misiganes sissisõja vahele leida messengeri vallassõnumitest väike meeldetuletus, et mind armastatakse. Selliste hetkede nimel tasub elada.

Olen suht kogu nädal olnud õhtuiks nii laip, et pole jaksanud kodus arvutit sissegi lülitada.

neljapäev, august 26, 2010

teid anun...


kui saadate mulle plakatile paigutamiseks mõne teksti, ärge kujundage seda. Vähemalt, ärge kujundage seda reavahede, realõpu poolituste, realõpu enterite ja rohkete tühikute abil. Arvutis pole see kõik sugugi vajalik, küll aga valmistab ohtralt lisatüli.

Jah, ma ütlen seda kõike ka kolleegile, aga ma pean suutma seda teha ilma dramaatika ja valjuhäälse halamiseta. Sest ma olen seda juba ennegi öelnud.

kolmapäev, august 25, 2010

Käisime loomaaias

Vaadake pilte, kirjutada nii väga ei viitsi. Teismeline oli kaasas ja pildistas umbes pooled pildid. Vihma sadas, jääkaru tegid meile trikke (ei pildistanud kahjuks), elevandid poseerisid, kaamelipoeg sai emalt piima, hülged eputasid.
Lasteloomaaeda me Oti tungivatest nõudmistest hoolimata seekord ei jõudnud, sest juba trajektoori faasanid-kaamelid-veelinnud(pagan võtaks, münte söödaautomaadi jaoks polnud piisavalt kaasas)-elevandid-jääkaru-troopikamaja-hülged läbimine võttis meilt selle kambaga pea 5 tundi ja kogu võhma. Illuka kohviku jätsime targu* vahele, kuigi Piret teatas elegantse traagikaga mitu korda, et tema tahab kokteili... Pille-Riin kaotas ühe papu, Tiia-Triin oli algusest lõpuni melanhoolne, Aap tegi vahelduva eduga nägu, et ta ei tunne (ega tahagi tunda) seda koletislikku rügementi ja samas haaras aegajalt fotoka ja tormas kuskile midagi pildistama. Lapsed kaklesid Käru pärast, selle pärast, kes saab Kärus ees istuda, selle pärast, kes saab seda vedada ja istusid vahepeal akvaariumi või mõne puuri ees nagu lummatud. Saate isegi aru, et päev läks täie ette ja õhtul olid kõik "väsinud aga rahul". Kuni... unejonnini.
----------
*Olles hoiatatud. Käisime enne Rocca kaubakeskuse Prismas ja ostsime saiakesi&mahla kaasa. Näe, milleks blogimine kasulik on.

võlu ja vaev


lastekasvatamise oma, nimelt. Oli mul ühe inimesega selle üle vaidlus, kes arvas, et raskem töö (mu nooremaga) ju alles algab. Nomaeitea. Minu meelest on esimesed eluaastad kõige raskemad ja aheldavamad, nüüd on Ott juba nii suur, et temaga saab suht igale poole minna, ta oskab käituda (vähemalt mina arvan nii), ta tunneb reegleid (vähemalt neid, mida mina olen talle õpetanud) ja ei toimi enam konkurentsitu kaosekuningana. Lõpudelõpuks on mul õnnestunud ta isegi voodit korda tegema õpetada. Ja sõlme siduma (minu hommikumantli vööd ja toolijala külge, aga algus
seegi). Arvutada oskab. Lugemist - õpime veel. Tähed on selged, sõnade kokkulugemise nõksakas pole veel ära käinud... aga -
kui laps ISE midagi vajab, suudab ta seda verbaalselt väljendada, mitte ei
pea ema hiromandi kombel ära mõistatama, mida ta seekord tahab, vajab või kaebab.

Hmjaa.
Räägitakse küll, et suured lapsed, suured mured, väiksed lapsed, väiksed mured, aga... väikese lapsega on kõiki neid muresid nii palju rohkem ja tihedamalt, et need moodustavad päris suure kuhja. 5aastane ju ei karju enam öö läbi gaasivalude käes, ta ütleb sulle: emme, mul kõht valutab! Ta ei sülita rohtu välja, vaid saab aru ja neelab ka kibedat pilli.
Ta sööb ise ja riietub ise (kui sul jätkub kannatust oodata, kuni ta sellega valmis saab) peseb ise, käib vetsus ise ja teeb üldse pea kõike juba põhimõtteliselt ise. Imiku ja väikelapsega sa nii hõlpsalt läbi ei saa.
Eriti õudne pidada olema vanus 1-2 a. mil laps küll juba liigub ise, aga ühtegi reeglit veel ei mõista.
Ei tea - ei mäleta. Mäletan ainult, et vanuses 5-12 on lapsed tõesti elu õiekesed, elu ise seega puhas lillepidu.
Noh, ja siis algab puberteet. Aga sinnani on veel aega. Ja see läheb ükskord mööda. Kui läheb. No igal juhul leebemaks asi läheb ikka lõpuks.

Et miks vanainimene jälle sellise teema üles võttis? Eks perekoolis oli ka vastav vaidlus. Ja üldse. Üldse on mul kosmogramm, nostalgia ja muu stuff. Ja teiseks saaksin ma nii suure lapse kõrvalt täiesti vabalt ka Taneli abita koolis käidud, aga sellisel juhul, kui Tanel oma lapse eest vastutada ei taha, ei peaks ta ka midagi õigustest priiksuma. Vastutus tähendab aga, et valitakse olukorrale selline lahendus, mis on lapsele parim.

mäletate,

käisime Catenaga Hiiumaal laulmas. Esitasime eriti eksklusiivset Missat - mille autoriks Hiiuma mees Siim Liik. Missa on vägev. Teadmata põhjustel olime me eestis umbes teine koosseis, kes seda üldse esitas, ja mandri-eestist esimene koosseis. Siim Liik kuulas meie esitust stoilise pokkerimängija näoga. Ütles ülima hiidlasliku diplomaatiaga, et "ehedust jagus kõvasti". Aga pärast pehmendas oma diplomaatiat arvamusavaldusega, et me võiksime ta Missa plaadistada. Hmm...

Noh, me laulsime muidki vaimulikke ja vähem vaimulikke laule, pilte Hiiuma tripist näeb:
minu pildistatud (Nokia5800) siin.
Ja Kassi ning teiste pildistatud (korralik kaamera) siin.
*Kass hoiatab: enne tema albumi pildiallkirjade lugemist on rangelt soovitav pissil ära käia. :)

Aa, ja nendele, kes pole asjaga kursis: hetkel moodustab Kendrate maffia meie koori koosseisust üsna valdava enamuse, koorijuht ehk Ristiema Heli on ka sellest perest. Ise tapvalt musikaalne, on ta oma musikaalsuse ka kõigile lastele (kokku 4) edasi pärandanud. Meie pisike amatöörkoorike peamiselt Kendra laste võimekusele toetubki.

neljapäev, august 19, 2010

Sõnaseletusi

Litutama (irooniliselt) - muretult ja huvitavalt, kohustustevabalt aega veetma. "Lähme linna peale litutama", jne.

Mina sain selle sõna oma emalt, võimalik, et seda tuntakse ka mujal, päritolu ei tea ja ei oska ka öelda, kas selle sõna etümoloogia viitaks kuidagi juba märksa ühesemalt kõlvatutele tegevustele - litsi lööma, liputama, vms. Igatahes on kindel, et meie peres kasutati ja kasutatakse seda märksa laiemas ja ilmsüütumas tähenduses. Litutamine kui selline võib hõlmata ka seksuaalseid või seksuaalse alatooniga tegevusi, aga ei pea ilmtingimata. Oluline on, et seda tehakse rutiinsest ja kohustustega seotud keskkonnast eemal, suhteliselt planeerimatult ja tegevuse käigus impulsiivselt. Nt koorilaul ei ole litutamine, ehkki on lõbus ja huvitav. Sest - koorilauluga tõsiselt tegelemine kujuneb alati ka kohustuseks.

jeezuzkraizt

Ei tea kas mul on mingi öine testosteroonivabrik kuskil tööle hakanud ve? Eriti just hommikuti kipub kiim katust pealt sõidutama. Just siis, kui on vaja ontlik olla ja töhe kiirustada. Asjalikult, rangelt sõbralikult. Tööd teha. Ideid töödelda. Aju kasutada, seda, ülemist, oh.
Hea Boss aitab küll mõtteid mujale, vooruslikemale radadele juhtida, saates alluvatele infolisti kaudu selliseid videoid:


See on temast lõpmata kena :P

kolmapäev, august 18, 2010

Juuksed

Muuseumis on plaanis teha juuksenäitus. Kallis kolleeg Kalle teatas, et tema pole shampooni kasutanud kevadest alates, aga käib päevas 3 korda jões ujumas. Tal on ilusad juuksed, muide, aint ta võiks neid veidi sagedamini kammida (ja seda ütlen mina, eksole). Naised rääkisid ka muudest peapuhastusvahenditest - munaga oleme omal ajal õega isegi pead pesnud, õllega on pestud, seebilille* mainiti, kõige kurioossem uudis mu jaoks oli, et nõuka ajal puhastati pead kriitilistel hetkedel ka jahuga. Jahu puistati juustesse, kammiti läbi, tärklis oli selleks eriti hea olnud. Dziises faking kraist!

Muuseum tahab ka meenena šampooni müüma hakata, mina kujundan etiketid, šampoon ise on see tavaline Puhta Looduse sari.
---
*seebilill ja muu selline peab näitusele kindlasti füüsiliselt kohale ilmuma

teisipäev, august 17, 2010

Millest naised unistavad?

Šokolaadist? Täielik vale. Torgake mulle šoks nina alla ja ma söön, jah, kui see on tume, aga praegu tahab pigem seksiisu silmanägemise ära võtta. No seksiisu võtaks omakorda suurepäraselt ära stress, aga seda pole mul praegu ilmselt piisavalt.
Traa.

Jah, ka tsölibaadiga on võimalik harjuda, aga see võtab ju aega dammit.

Igatahes tunnen ma juba puudust jäisest tiigikesest, palavast katusealusest, kiiksuga naljadest, pikkadest kõhnadest jäsemetest ja [tsenseeritud] ja [tsenseeritud]. Jne. Mingi osa minust vaeb vaikselt küsimust, kas oleks võimalik Hiiumaa esinemistest viilida*, minu "litutamiste" üle vinguv T lapsehoidjana** kuhu kuradile saata ja järgmiseks nädalavahetuseks hoopis lapsega ja täiega Tartusse põrutada. Vaja endale mõni stress hankida või, et selliseid kõlvatuid mõtteid pähe ei tuleks...

*, ** - Putukaga koos oleks Hiiuma kontserttuur ikka praktiliselt võimatu või vähemalt lapsepiinamine. Eriti, kui ilm nii ära keerab, nagu ta praegu just keeras. Ja eriti kuna Putukal jälle on ninaverejooksud (huvitav, pärast oppi polnud üle nädala mitte mingeid verejookse...) ja stress: "emme ma ei taha lasteaeda minna, teeme puhkamise päeva"

esmaspäev, august 16, 2010

Aga

on asju, millest ei pea rääkima, milles ma ei vaja ei tuge ega tõuklemist... millega ma saan hakkama. Ja mida ma ei taha põlistada

Valge kass, valge kass

Paberist kuulutused Blondie kohta (mida Aap ja Ilja ümbruses plankudele ning bussiootepaviljonidele kleepisid) on lõpuks mõju avaldanud ja täna on mulle juba 2 korda helistatud teemal "see on vist meie valge kass" Kohale pole veel tuldud. Kasside andmed pole 100% klappinud. Nüüd.. Kassisõber Lis vannutas mind, et ma kassi omandiõigusele pretendeeriva isiku tausta hoolikalt uuriksin ja rõhutas, et ei peagi andma tagasi sellist looma, kelle puhul on kahtlus, et omanik kohtleb teda halvasti. Selline vastutuskoorem ajab mind närrrrvi. Mina ple ju mingi ekspert loomapidamispädevuse määramisel. Lis lubas appi tulla; Lis on ühtlasi jurist.
Ma ikka oskan oma nina toppida sinna, kuhu ei peaks.

pühapäev, august 15, 2010

Zupikanad

Kanade mässu raju mad üritused, nagu puidu vigursaagimine ja pronksehete sepistamine jäid ära, esimene vihma tõttu ja teine seetõttu, et, ma, oigen, ei viitsinud metallilaost õiget pronksi tuua vaid arvasin,et kolleegi annetatud jäme vasktraat on ka kõlbulik. See aga osutas töötlemisele nii kõva vastupanu, et ma targu loobusin. Niisiis istusime me Kudzu ja Kaarnaga (ja tema kõige vanema ja noorema lapsega) ööni verandal, maalisime massiliselt pisikesi õlipildikesi, natuke suuremaid akvarelle, ja joonistasime ja mr A.mängitas meile nostalgiamuusikapalu. Sai ka korduvalt Lange külakese karge, õigemini jäise veega tiigis käidud, täna hommikul keetsin tiba õunamoosi, vestlesime Lendavaga grillidest, kõrvitsatest ja koorilaulust ja läbi see lõbu ongi. Sõidan kooriproovi, vihm rabistab rongiaknail, uni on. Aga ma pole väga ammu nii palju maalinud...

reede, august 13, 2010

Kiisud

Kiisud samas ruumis lähestikku, vabatahtlikult. Ja isegi ei urisenud. Kuigi, teismeline väitis, et öösel olid nad teineteist sõimamas käinud, nii, et tema ei saanud magada.

neljapäev, august 12, 2010

Kassipesula

Mainisinb juba ka oma teises blogis, et meile tuli uus kass. Ise tuli. Sõbralik ja viisakas. Kuna ta on puhas ja valge, kutsume teda esialgu Blondieks. Andsin talle kirburohtu ja ussirohtu ja käisime ka loomaarstil. Ja täna pesime.

Võrdsuse ja hügieeni huvides sai pestud mõlemat kassi, nii oma kui võõrast. Hexocil-iga, mis pidada olema tõeline imevahend kõikidele karvastele lemmikloomadele (huuvitaaav... mida see teeks inimeselooma karvastikuga?) ja mille ostis Blondiele lahke Kassisõber Lis, kes sattus ahastusse, kuuldes minu plaanist valge tulnuk loomade hoiupaika ära saata. Tema veenis mind, et see on kassidele tõeline õudustemaja ja lubas kõik loomaarsti- ja muud arved ise maksta, peaasi, et "ärge palun saatke seda kiisut sinna!".

Niiet. Blondie elab meil, kuniks 1.omanik välja ilmub või 2.uue omaniku leidmiseni. Esialgu asusid nad Triibuga teine teisel pool ust ja ukseavast teineteist silmates ainult kähisesid. Nüüd on paaril korral juhtunud samasse ruumi nii, et ei kargagi üksteisele kallale. Loomaarst, kes tuvastas, et Blondie on emane, rääkis kahe kassi koospidamisest tõelisi õudukaid stiilis: "minu lõigatud emane tappis naabri emase lihtsalt ära ja see käis nii ruttu, et ma ei jõudnud reageeridagi"

Mai ole normaalne, aga kassidega mul kuidagi veab.

kolmapäev, august 11, 2010

___

Mida teie arvates teeb nurka aetud rott? Põhjalikult nurka aetud?

Kanade mäss!

Kuulutan välja kõigile ülekanastunud pereemadele, nii grill-, keedu- kui küpsekotikanadele ürituse nimega "Kanade mäss".
Jätke oma lapsed nende isadega koju ja tulge midagi eriti mässulist tegema - maalima, tikkima, kuduma, saagima, tantsima, pildistama, vms - Aivari juurde Langele*, 15-16, vabandust, 14-15 august. Kellaaeg vaba, söök - võtke enda jagu kaasa. Kohvi - keedame. Pintslid, kantslid ja käsipuud ka palun igalühel endal kaasa võtta.

Lastest on kõige halvemal juhul lubatud kaasa võtta ainult neid imikuid, kes ei jookse indiaanikisa saatel mööda ilma ringi ega verbaliseeri oma rahulolematusi ja pretensioone; lapsehoidjaid meil ei ole!**

Täiesti lastevaba nädalavahetus enne kooliaasta algust kulub ära, eh?
Ettepanekud ja kaebused palun esitada siiasamma, kommentaariumisse.
-----------------------------
*Osutus, et Aivari esivanemad ei viibi sel nädalavahetusel oma suvekodus. Seega saame seal vabalt mässata. Kartliku inimesena küsin siiski, kas, juhuks kui taevas alla kukub, on kellelgi mingit place B-d pakkuda?
**Njaa, kui Tanel peaks mind alt vedama ja 15-16 augustil Otti mitte võtma, siis olen sunnitud iseennast sellelt ürituselt diskvalifitseerima; aga proovida ju ometi võib.

laupäev, august 07, 2010

Väikesed veidrused

Ma ei talu salati peal hapukoort, majoneesi ega ühtki muud läbipaistmatut ollust. Õige salatikaste on õli ja/või äädikas. Või sidrun. Naturaalne äädikas, muidugi.
Mulle meeldib mõningaid maitseainesegusid paljalt süüa. Näpuga, pakist. Mõnikord puistan kamuflaazi huvides taldrikule ja kasutan näpu asemel tomatit.
Ma arrrrmastan tomateid. Päris tomateid, mitte seda maitsetut eurojama, mis ei idane ega mädane.

Ma vihkan paigaldajaga tampoone. Kahjuks polnud meie poes täna muud, kui tampaxit. Vanasti olid need paigaldajad vähemalt papist - tegin nendest mõned installatsioonid. Nüüd on plastikud. Milline raiskamine! Ja kasu pole neist sittagi.

Eelistan seksis kõike muud, kui naine-sellili poose, viimasel ajal peamiselt jubedate seljavalude tõttu, mis just selles poosis välja löövad.

Ma armastan fox crime, v.a. Sopranod ja JAG.
Ma loen oma 5. a. lapsele unejutuks raamatut "Minu keha atlas".

neljapäev, august 05, 2010

Kass jälle kodus

Aivar kinnitas, et ma olen õel ja pahatahtlik inimene, kui tahan teda ja Triibut lahutada, aga midagi pole teha - Aap nõudis oma kassi tagasi. Vaene loom, siin pole tal hiiri, konni, liblikaid ega laetalasid, on ainult vana tugitool...

kolmapäev, august 04, 2010

Teete nalja?

Sääseroog olgu pikk või paks või muidu silmapaistev?
Traaaah... Lubage mainida, et mina olen kehakaaluindeksiga üle keskmise, kui viisakalt mainida - 75/167 ei ole just kärbeskaal. Samas ei saa ma öelda, et sääsed mind kuidagi ülearu himustaksid, küll aga tekivad mulle kergesti kublud, mis kestavad nädalaid. Jah, Aivar, kes on väga pikk mees, kaebab tõesti sääserünnakute üle. Minu meelest on see siiski isikliku tundlikkuse ja taluvuse teema, rohkem kui sentimeetrite.

Aga teisalt - kommentaariumist nähtub, et ma pole ainus, kes neid elukaid nummideks peab:


pühapäev, august 01, 2010

Rikkusin jah

lapse lõbu ära ja jätsin ratta Tallinna. Aga tal ja meil kõigil oli selletagi väga lõbus Soli noorima lapse 1.a sünnipäeval. Hennamaalingud, paadisõidud, ujumised Võrtsjärves ja üle võsade kostev EMT suvepäevade mürts.































Kirurg keelas meile küll ära jooksmise, hüppamise, kuuma sauna, vanni, jne, aga ta ei keelanud ujumist, kummipaadiga sõitmist ega liivakastis istumist. Niisiis... Mina ei raatsinud neid ka lapsele keelata. Oti isikupärane ujumisstiil on jäädvustatud esimeses videos, paadi lahkumine sadamast teises. Tõsi, Ott keeldus enamusest söökidest, kaebas enne magamajäämist iiveldust ja puges aegajalt tuppa peitu, et, nagu ta ise ütles, olla vaikuses ja rahus, aga seda juhtus pigem harvem kui sagedamini; ja pärast ujumist soostus ta koguni sööma. Jõnga suhtlusstiiliga šovinistlik kirurg igatahes oma tööd (mida tehakse küll tellija materjalist) vähemalt oskas, ei mingeid veritsusi pärast. Minul aga oli endal tunne, nagu oleksin ise narkoosi üle elanud, kogu aeg hirmus uni.