reede, mai 31, 2013

Hurraa!

Kooliaasta sai läbi. Jäime ellu.
Putuka tunnistusel (hindeid esimeses klassis ei pandud) ilutses iga aine lahtris (peale kehalise kasvatuse) tekst, mille sõnastus varieerus, aga sisu oli sama: Lahtise peaga nutikas poiss aga tunnis peaks ikka teistega kaasa töötama/tähele panema/mitte oma rida ajama/mitte aknast välja vaatama.
Kehalise kasvatusega on tal niikuinii oma rida ajada. 
Ja ma ei jõudnudki kordagi tema ujumistundi vaatama, kuidas tal seal läheb. Ok, eks ma suvel rannas näen.



Mul käis üleeile Torumees, viis ära arvestatava hulga vaese üksikema vaevaga teenitud pappi aga tegi meie boileri ka katlakivist puhtaks. Iseenesest on paari aasta tagant boileri puhastamine siiski odavam, kui 4-5 aasta tagant uue boileri paigaldamine. Blondie kiibitses ta ümber pingsa huviga, pidi tööriistakasti pea elama kolima.
Aga enim huvitas mind tema suureekraaniline Sony nutifon, mida ta hämmeldava muretusega mööda santehnilist soppa ja laost ringi loopis. Torumees selgitas lahkelt, et see nutifon suudab ellu jääda ka töötavas nõudepesumasinas - ta teab, sest ükskord ta filmis sellega just nimelt töötavat  nõudepesumasinat. Seestpoolt. Et teada saada, mis tal siis viga on. Nõudepesumasinal.
Krt, ma tahan endale ka sellist. Mudel jäi küsimata - välja nägi nagu täiesti tavaline lame sile kõrgtehnoloogiline tahvlike, üpris suur, ma pakuks, et neljatollise ekraaniga vähemalt. 

Teoreetiliselt peaks mul nüüd puhkus algama, praktikas tuleb seda pisut edasi lükata, sest töö juures on pakilisi asju, natuke ilgeid, nagu need tervishoiumuuseumi asjad ikka on. Kipsi lihvimise juurde lahutab mu meelt hulk vanu podcaste, nt "Tagasi tulevikku".  Tänases kuulatavas osas pabistati tehisintellekti maailmavallutusplaanide üle ja käidi välja mõte, et filosoofidel on nüüd aeg midagi kasulikku ka teha. Anda tehisintellektile vastused eetiliste dilemmade lahendamiseks.

Taskuhäälinguga on natuke paha lugu, minu telefoni (mis on nuti ja millel ON neti) jõuavad taskusaated seni siiski ainult arvuti, Zune ja datakaabli kaudu. Zune suudab podcaste nii alla tõmmata/uuendada kui ka maha mängida ja Zune kaudu neid telefoni tõsta on iseenesest väga lihtne, aga on digitaalselt alandav tõdeda, et otsetee pole mulle kättesaadav. Kusjuures WP-le, koguni selle 7.5 versioonile on teoreetiliselt podcastide imemise äpid isegi olemas, aga need, mida mina proovisin, ei leidnud otsinguga eesti podcaste lihtsalt üles. Ei leidnud märksõna err, ei leidnud märksõna raadio2 ega "Tagasi tulevikku". Nuhtlus noh. Eks viga võib jälle tagumiku ja ekraani vahel olla, muidugi. Pusin edasi. *
Samas RSS lugemise rakendus Collector leiab täpselt samasuguse otsinguga ka eesti blogid ja leheküljed üles - uvitav, miks siis taskuhäälingu äpid nii äpud on?
------------
*Podcastid on lahedad! Kasutage podcaste!

teisipäev, mai 28, 2013

Aru ma ei taipa -

mängin Facebookis Bubbles IQ-d, võiks isegi vist öelda, et olen sellest kergelt nagu sõltuvuses. Seal tuleb kasuks tiimi moodustamine - kui sõpradega koos punkte püüda, siis tiimi punktide kogusumma  tõusu pealt võib iga tiimi liige saada auhinnaks väikesi abividinaid, millega saab omakorda paremini mängida ja rohkem punkte püüda. 
Tiimi suurendamiseks olen ma läinud ja mänginud nt Viidiku konto alt - ise ta ei mängi, aga mina saan niimoodi meeskonnapunktide abil nänni juurde. Hiljuti tegin veel ühe pseudokonto (meesoost), lisasin endale sõbraks ja mängin selle alt ka. Ikka nänni korjamiseks.
Imelik on, et nii Viidiku kui selle olematu mehe kasutajas mängides saan ma enamasti (umbes kolmel  nädalaturniiril neljast) tublisti kõrgemaid skoore, kui oma kasutaja alt. Hoolimata sellest, et oma kasutaja all on mul rohkem mängivaid sõpru,  järelikult suurem tiim ja järelikult rohkem nänni. 
Mis värk on, aru ma ei taipa. 
Võimalikke variante on umbes kolm:
1. Facebook soosib meesoost mängijaid (aga milleks ometi?)
2. Võõra konto alt mängin kas vähem kramplikult või hoopis hoolikamalt
3. Facebook soosib neid mängijaid, kellel on väiksem meeskond ja vähem nänni.

Sellised pisikesed mõnusad pseudoprobleemid, kui lubate.

kolmapäev, mai 22, 2013

Mida

ma tööl teen? Ajupesu teen hambaharjaga. Te ei kujuta ette, kui ökad mustusekollid elektroodide pistikutest välja tulid...
Ja silmi teen.
Eile paigaldasin ühe silmaproteesi silikoonliimiga - päris ärev hetk oli, enne kui selle ilusti paika sain.
-----------------
Tõepoolest jahmatav on praegu lahvatanud koertepaanika, mille kisakoorist jääb kõige valjemini kostma hääl, mis nõuab kõikide koerte ketistamist ja suukorvistamist ilma eranditeta. 
Pagan võtaks! 
Koeri on erinevaid; koeraomanikke on erinevaid
Mõni on nii tark ja distsiplineeritud koer, et võid jätta ta kana küpsemist lõkkel valvama ja mõni on nii loll, et seitse aastat koerakoolis ei tee talle ka selgeks, et üle aia ei tohi hüpata ja et kuidas mitte ära eksida, kui nii juhtub. Rääkimata koeraomanikest - mõni ohjab emalaevasuuruseid penisid pelga pilguga ja paneb nööri mööda käima, mõni vaatab tölli näoga pealt, kuidas tema kasvatamata lontrus teiste inimeste lapsi rannas pureb või karata üritab. Rentsi blogi kommentaariumisse panin ma mõned juhtumid kirja ning kuigi avastasin, et mul on üsnagi rohkelt ebameeldivaid kogemusi aastatega kogunenud, ma SIISKI ei arva, et kõik koerad on neljajalgne oht, mida tohiks ainult klaasi tagant loomaaias vaadata. On ju ka meeldivaid kogemusi. Miks ma nendest ei kirjutanud?

Jah, miks ei kirjutata meeldivatest kogemustest koertega?

laupäev, mai 18, 2013

Ongi suvi

      
27 kraadi varjus kell 12.
Konnapojad tiigis. Kohvijoomine ÕUES.
 Äike. Grill. Paduvihm.
  



Postkastis on klassijuhataja kirjake:
Palun kontrollige laste päid sest praegu on jälle liikvel täid.
Lõbus. 

kolmapäev, mai 15, 2013

Progress või

mitte progress, aga kui viga on ikka tooli ja klaviatuuri vahel, siis tekitab see progress pigem probleeme.
Tahtsime muuseumi püsieksposse soengumängu - inimene tuleb kohale, istub ekraani ette, ekraani juures on kaamera, millega saab üles pildistada istuja näo ja inimene saab hakata oma näopildi külge erinevaid soenguid sobitama. Lihtne, eksole? Vahepeal oli internet selliseid mänge täis. Meie mängu pidid eriliseks tegema justnimelt ajaloolised soengud koos kommentaaridega pluss võimalus saata oma nägu koos soenguga ja reipa lausekesega enda valitud meiliaadressile ja muidugi asjaolu, et pilt tuleb teha kohapeal, muuseumis.
Saime mängu kätte ja selgus, et inimene ei näe oma nägu ekraanil eelnevalt, vaid hakkab nägema alles pärast foto ärategemist, enne klõpsu on ekraan lihtsalt tühi (v.a. juhtnupp: pildista). Oli ka muid vigu - need lubati ära parandada - aga meie soovile, et kaamerapilt, ehk siis, juhul, kui inimene selle kaamera ees istub, inimese nägu, oleks ekraanil kogu aeg ja enne klõpsu tegemist saab külastaja oma suu ilusti nippi sättida, vastati: "Me ei saa seda teha, sest teie eelarvest ei jätku piisavalt korraliku kaamera jaoks raha".
Ma ei saa aru. Minu meelest maksab muuseum disainifirmale päris korralikult, ühe keskmise kaamera (ja lihtsa, meetri-pooleteise kauguselt pildistatud portreekese jaoks ei ole ju mingeid ulmelisi objektiive vaja) hind ei tohiks seda eelarvet nüüd küll lõhki ajada. Kas ma olen liiga enesekindlalt võhiklik, kui arvan, et siinkohal on viga pigem progemises kui kaamera võimsuses? Korraliku progemise hinnad on tõenäoliselt muidugi kõvasti kõrgemad ühe näkase kaamera omast, aga kas siis ei võiks nii öeldagi?
Omavahel öeldes ma vaatasin juba olemas olevat kaamerat natuke lähemalt, see oli Canon Powershot SX100, kaabliga arvutisse ühendatud. Jällegi.. ma ei mõista. Ma ise kujutasin selle koha peal ette pigem mõnd kreftisemat veebikaamerat.*  Valesti kujutlesin ve? Ui mai või. Igatahes asi ei tööta nagu vaja ja tegijate kommentaar ajab mul kulmud täiega kuklasse. Kas mina olen idioot või on seekord keegi teine?
---------
*Juhul, kui on olemas veebikaamerat, mis suudab söödava pildi teha suhteliselt hämaras ruumis.**
**Ikka tõsiselt hämar. Tegelikult on see omaette probleem.

esmaspäev, mai 13, 2013

Täna


oli selline päev.

Veetsin palju aega tüütu mehega, tuim tükk, aga mitte just paksunahaline, pigem vastupidi. Lõpuks sain ta puhtaks. Hambahari kulus igatahes sooniliste lihaste vahel ära.
Tükke kukkus tema küljest pidevalt.
Homme saab ta lihvi ja laki.

Progress on imeline.


Pintseldamisliigutus ise ja värvitaju pole ehk paari sajandiga palju muutunud, aga viimased kümmekond aastat on andnud mulle tugeva taskulambi (mida saab laadida, mis ei vaja patareisid), mis võimaldab mudeli ja selle paranduse toonierinevusi kontrollida, mis samal ajal suudab pildistada ja samal ajal mängitab mulle meelelahutuseks taskuhäälingut targa jutuga ja kui vaja, siis võimaldab ka inimestega kiiresti kommunikeeruda, selmet joosta trepist üles, läbi tubade, teisest trepist alla, õue, naabermajja, trepist üles... jne.

Minu kõbitavate anatoomiliste mudelite idee pärineb märksa varasemast ajast, mil taskulampe ja raadioid veel ei olnud; mudelid füüsiliselt ise mõnekümne aasta tagusest ajast, mil telefonid juba olid, aga taskus neid üldiselt ei peetud; taskulampidel said patareid alati liiga ruttu tühjaks ja pildistamise jaoks tuli kutsuda vastava varustusega spetsialist. 

Aru ma ainult sellest ei saa, miks ei võiks podcast ennast minu telefonis ise uuendada, miks ma pean seda tegema kaabli, arvuti ja Zune kaudu - telefonil endal on ju ka olemas internetiühendus ja puha. Kas konkreetselt minu mudel (viisakalt väljendudes*: the most affordable Windows Phone) polegi selleks võimeline? Või on viga tagumiku ja puuteekraani vahelisel alal? Uurime asja. 
-------------
*ebaviisakalt võib päris mitut moodi väljenduda.

pühapäev, mai 12, 2013

Veider kõnelus

Sõitsime trammiga, mina ja Putukas. Seisin esimese ukse vastas, Putuk istus üle vahekäigu ja tegi minu suunas nägusid ning hääli. Minu lähedal istus paar pikakasvulisi noori, varastest kahekümnendates ehk, tüdruk natuke rokilikult mustas nahktagis, poiss heledates riietes ja tossudes. Tahtmatult kuulsin nende omavahelist vestlust osaliselt pealt:
"..ta on praegu kusagil lastekodus."
"Aga kui me ta endale võtaksime? Lihtsalt läheme kohale ja toome ära."
/.../
"Ma olen teda vist kõige rohkem hoidnud nende aastate jooksul,"
"Meil läheb kitsaks, tõsiselt kitsaks."
/.../
"Juba lasteaiakoha eest tuleb koos söögiga maksta mingi, ma ei tea, 80 euri kuus."
"Kurat, ma ei saa aru, miks inimesed teevad üldse lapsi, kui nad nende eest hoolitseda ei taha!"
/.../
"Ma tõepoolest hoolin temast!"

Siinkohal ei suutnud ma enam vait olla, sekkuv mõrd nagu ma olen. Kummardusin noorte poole, vabandasin ja ütlesin, et minu teada saab, kui ennast hoolduspereks vormistada, päris arvestatavat hooldajatoetust, mis võib katta lapse vajadused täiesti edukalt. Et peaks konsulteerima lastekaitseametnikuga. Ainult et hoolduspereks olles võib juhtuda, et tegelikud vanemad tulevad ühel hetkel last tagasi nõudma, päris lapsendamise korral seda ei juhtu. 
"No näed!" ütles üks nendest huviga. 

Jõudis minu peatus. Lahkusin Putukat kaasa viibates.
------
Hiljem Googles surfates sain teada, et hoolduspere toetust maksab ja selle saamise otsustab kohalik omavalitsus. Ja kas need noored üldse saaksid lapse enda hoolde, seda ma ju ka ei tea. Võibolla nad ei kvalifitseeru mingil põhjusel. Olen isegi näinud, kuidas ripakile jäänud lapse võimalikke hooldajaid sõeluti väga tiheda sõelaga ning lähisugulaste puhul kaheldi kõvemini, kui oleks pidanud. Kokkuvõtvalt, ma ei tea, kas mu jutust üldse kellelegi midagi kasu oli või jäi see vaid sooja õhu väljaajamiseks.
Aga ma vähemalt rääkisin. 

laupäev, mai 11, 2013

Eksistentsialismist virtuaalsusesse

Ei, ma ei tee endale Twitteri kontot, ehkki korraks kerkis vastav ahvatlus erilise jõuga minu ette - tahtsin iriseda sõna "klassikaline" kallal.
Aga ei, ei. Mul on niigi liig palju igasuguseid kontosid mitmesugustes erineva sotsiaalsuse määraga virtuaalsetes keskkondades. Liiga paljut nendest kannan ma ka taskus kaasas - nt kõnnin mööda Reisijate tänavat, mis on üks võluvalt sürreaalne tänavajupp olematuses kahe väga erineva sotsiaalse staatusega tuiksoone vahel ja samal ajal chatin telefonitsi Viidikuga, ja samal ajal põiklen osavate puusanõksudega kõrvale jalgratturitest, keda hoiab kihutamast üksnes konarlik ja ebatasane tee ja siis saan pahaseks, sest mul ei õnnestu telefoni msn kaudu saata talle fotot, mille ma äsja tegin, kuigi vastav nupp on olemas ja käsklus töötab, lihtsalt tal ei õnnestu seda vastu võtta ja...  ei, kusagil peab piir tulema. Tean inimesi, kes on selle piiri tõmmanud kõvasti varem. Nende päralt on taevariik. 

Miks mul ei õnnestunud Viidikule fotot saata, seda ma ei tea senini. Tigedaks teeb ka, et WP 7,5 vähemalt Lumia 610-l ei võimalda ekraanipilte teha. 

Haa, esimese maailma probleemid. Kui mul tsivilisatsiooniga muud ühist pole, siis probleemid ikka.

reede, mai 10, 2013

Olemasoluline

Putukas tuli täna hommikul pudrukausi juures küsimusega lagedale:
"Emme - kui sind ei oleks olemas olnud,"
mõtlik paus,
"siis mind poleks ju ka olemas?"

Mis ma oskan kosta? Eks see ongi üks neid eksistentsi suuri ja salapäraseid põhiküsimusi. Esimene ja kõige lihtsam vastus näib olevat "Jah", aga teisalt oleks vabalt võinud juhtuda, et T nikerdab lapse valmis kellegi teisega ja sellisel juhul oleks saanud olema lihtsalt natuke teistsugune Putukas. Kas seda aga praegune Putukas ise saaks pidada oma "mina" alternatiiviks?

Nii me siis arutasime hommikusöögi kõrvale baasilisi olemasoluküsimusi ja jäime lõpuks kooli natuke hiljaks.

Võsukesele meeldis ka selliste küsimustega just hommikul lagedale tulla. "Kas kunstlik gravitatsioon on olemas", jne. Pudru ja hambapesu vahel.
--------------
Mõned päevad tagasi:
"Emme, kas sa tead, miks libahuntidel on nii palju lapsi?"
Mina: ???
"Noh, nad öösiti sünnitavad kolm kutsikat ja päeval otsivad neile riided selga!"
Võidukas lai irve pisikesel näol.
Mina: "Igal öösel??"
"Nojah!"

Siinkohal pidin natuke selgitama imetajate, sh mütoloogiliste olendite paljunemisemehhanisme ja strateegiaid, mh seda, et ei hundid ega inimesed tegelikult ei paljune nii ohtrasti ja sagedasti, kui see neil füsioloogiliselt võimalik oleks. 

neljapäev, mai 02, 2013

Laul

Laulmisõpetaja ei suuda Putukale talle hetkel meeldiva lastelaulu viisi õigesti selgeks teha. Õnneks sain noodi ja palusin meie koorijuhilt abi. 
Aga - mul ei ole põhjust kahtlustada lauluõpetajat otseselt oskamatuses, küll aga leian ma, et siin, nagu paljudes muudes küsimustes, on peamine probleem just klassi suurus. 28 1. klassi last - ja kõik need, kes valesti laulavad, teevad seda igaüks omamoodi.  Jõuad sa siis kõiki jälgida ja õgvendada?
Aru ma ei taipa, milleks koole ja klasse sulgeda, lööge klassid väiksemaks, maksimaalselt 15 last klassis ja te saate õpetajatele normkoormuse tagasi ja õppekvaliteedi üles!
Te, me, ma ei tea õigupoolest, kes selle haridusjama eest vastutama peaks. 28 last klassis! Hullumaja!