laupäev, oktoober 31, 2009

juhhuu

Aivar vahetas mu läpakal mälud ära. Õigemini, ühe vahetas ise, teise vahetasin tema näpunäidete järgi mina. Mu vana juustuke lippab nüüd uue värskuse ja kiirusega.

Aga 2 giga on ka maksimum, mida selle sisse suruda saab.

Enne minu Tartusse sõitmist palus Aap, et ma talle triibud pähe värviksin. Ühe punase, teise blondi. Nagu maasikajäätis :D
Ülejäänud punase värvi määrisin endale pähe.

Ott hakkab vantsimisest välja kasvama, ilmselt suuresti tänu sellele, et ma ei tassi teda enam kukil vaid sunnin jala käima.
Ka on rääkimine kenasti selgemaks muutunud ja enam ei vaidle ta vastu, kui mõne sõna hääldust parandada. Oti pildid on aga viimasel ajal kuidagi... sünged. Värvikad, samas.[...]
Kudzu ennustas meile eile õhtul Taro-kaartidega. Mind kummitas pidevalt Mündi Rüütel ja erinevalt teistest kohalviibijatest ennustasid kaardid mulle järjekindlalt viletsust, vaesust ja põlgtust, ainukesteks helgeteks momentideks minu enda lootused tuleviku suhtes ja armastus. Ohheldeke, nii sitta seisu hakka või uskuma.
--------
hilisõhtul:
minu koju jõudes oli ka minu toal uks juba ees. Poolmärg makrofleks moodustas piida ja seina vahele nilbeid punguvaid skulptuurikesi, nagu tal ikka kombeks, pragu sellesama piida ja seina vahel oli kõnekalt viltune, alt kitsam, ülevalt laiem. Viltune pole sealjuures muidugi mitte uks piitadega vaid ikka sein. See, kes siin majas ennem elas... Ma ei tea, kas ta lükkas kipsplaadid ise uneajast seina või palkas mõne joobnud krokodilli, ammugi ei tea ma miks, oh, miks, lõhkus ta maha kahe toa vahelise originaalseina ja asendas selle, loe ja kirjuta, kaheainsama kipsplaadi ja nende vahelise karkassiga. Ma võiksin enda ja Aabi toa vahele kööginoaga akna lõigata, kui vaid tahaksin. Porno.
Tanel saab uksepaigalduse eest veel 500 elatisevõlast maha (seega jääb septembri elatisest 200 võlga ja terve oktoobri võlg kuniks rahaasjad lahenevad.) ja Aap saab kodust töökasvatust hiljem lõppviimistlust tehes. Pahteldada ja lihvida, pahteldada ja lihvida. :) Mõnna.
Nüüd tuleb midagi veel peldiku jaoks välja mõelda, sest ka selle asutuse ees on lagunev voldikuks. Keeruline - peldiku ukseauk asub korteriuksel täiega seljas. Esmapilgul ei näi sinna midagi peale voldiku lihtsalt mahtuvat. See aga ei pea lihtsalt vastu.
Kapiuks? Metallruloo? Kahepoolne uks mahuks kitsale alale liikuma küll.

esmaspäev, oktoober 26, 2009

identiteet kujuneb sotsiaalsetes interaktsioonides

Identiteet ei ole ühene asi. Identiteet koosneb erinevatest kihtidest, identiteedi kihte võidakse valida nii lähemalt kui kaugemalt, luua neid nii vastandudes kui samastudes kellegagi-millegagi, identiteedi alla kuulub nii välimus, elustiil kui maailmavaade. Ja veel ühte-koma-teist.

Mõni inimene valib identiteedi välisteks signaalideks näiteks keelelise vastandumise enamusega ja samastumise vähemusega, mõni vastupidi, mõni valib rassismi, mõni valib himbo-bimbostiili, mis vaid esmapilgul näib olevat täiuslik kohandumine - ka peavool kujutab endast ju siiski vastandumist, näiteks vastandumist alternatiividele - ega ma ei ole mõni selline.

Päris tihti neelatakse esialgu vastandumise läbi tekkinud subkultuurid ja alternatsioonid peavoolutarbijate poolt alla ja seeditakse ära.

Võtkem kasvõi Viljandi folk, mis kunagi oli rahumeelsete vastandujate intiimne üritus ja millest nüüd on saanud... mis? Nii rohkearvuline publik ei kvalifitseeru enam alternatiivseks sub-folk-kultuuriks, see on juba peavool.

Muuseas pole mingit kohustust alternatsioonide kasutamisest vanemaks saades loobuda. Naised meie eas... Vanem põlvkond. :D

Kui ntks Kaaren peab vajalikuks kasutada iseäralikku kirjastiili, mis ilmselt on valitud nii samastumise (võru) kui ka vastandumise (suur-eesti) läbi, võib ta seda teha 34aastasena täpselt samamoodi nagu 14aastasena ja 64aastasena ja 94aastasena. Ma saan aru, et sellel on Kaarna (ja mitte ainult tema) jaoks sügav kultuuriline tähendus. Samuti tean ma täiesti täpselt, et Kaaren ei kirjuta nõndamoodi mitte sellepärast, et ta teisiti ei oska, vaid see on lihtsalt tema teadlik ja hästi läbimõeldud valik. (vat oskamatus kirjutada ja tahtmatus seda endale tunnistada ning parandada, st tahtlik lollus, ajaks mind küll tõsiselt närvi - nagu perekoolis. Aga blogi ma sellisel puhul lihtsalt ei loekski.)

Aabi soengust - meeldigu see kellelegi või mitte, aga teismeline võib erinevate identideedisignaalidega katsetada ka siis, kui see talle midagi sama sügavat, kui algsetele viljelejatele, ei tähenda - või siis tähendab hoopis midagi muud; see on ilmsüütu. Minu poolest võib Aap käia riides kuidas tahab, kanda kasvõi pipipatse ja maalida ennast pealaest jalataldadeni sinisetriibuliseks, peaasi et ta õpib, ei narkotsi, on õiglane, ei tee väiksematele liiga ega ohverda surnuaial karvaseid loomakesi noh... Baalile, ütleme. Ja peseb ennast ning hilpe, millega õnneks enam eriti probleeme ei ole, ja kasib enda järelt. Ülikonnastatud ülbar, kelle sokke teised maast korjama peavad, ei oleks kohe kindlasti mitte parem variant.
Jah ja kui ta loobuks oma praegusest kergelt rassistlikust hoiakust.

Ahjaa. Tihti on just teismelised üsna jõledad vanuseshovinistid, nii näiteks laitis Aap maha minu soovi kanda miniseelikut, liibuvat kleiti, kiilaspead ja... ja veel midagi. Ehmm... mulle isiklikult tundub, et mustvalge maailmapilt on tõemeeli midagi sellist, mis peale ütleme 24ndat eluaastat ei ole enam päriselt eakohane. Praegu võin ma sellesse veel leebelt suhtuda. Ja ignoreerida.

Identideedil on sügavamaid ja ohtlikumaid kihte kui kirjakeel, soeng ja riietus. Kui inimesele mõni tema identiteedi välimine kiht väga armsaks saab, siis ei kohusta ka vanus teda sellest loobuma.

Sisemiste kihtidega on aga selline lugu, et... neh. Mina avastasin hiljuti, et naine minu eas võiks juba küll loobuda sellest identiteedi detailist, et "mina olen see, keda (niikuinii) mitte keegi ei taha, kes mitte kuskile ei kõlba", mis on mind saatnud pea kogu elu. Ja pannud ridamisi valesid valikuid tegema. Selline ID kiht on otseselt kahjulik ja sellest tasub loobuda küll.

Aga ma leian, et mul on kuni surmani näiteks õigus soovi korral oma pea kiilaks ajada (kui minu enda poolt seatud tingimused on täidetud) ja ma olen nõus seda õigust mitte rakendama ainult siis, kui ma saan midagi sama olulist vastu ;) Ja kui ma selleks võimaluse leian, siis lasen endale 50ndaks sünnariks (võib ka varem) kannika peale tattoo teha. :) Või siis nende armide peale, mis mu vasakul käsivarrel laiutavad. Loogelise sabaga roti. Tähendagu see teiste jaoks mida tahes - mina ise tean, mida see minu jaoks tähendab. :)

Eh, mulle meenub kuidas isa mu kallal torises, kui ma rohkem kui kümmekond aastat tagasi pea järjekordselt kiilaks ajasin: ise oled lapse ema... mida sa oma välimusega teed. Temal oli õigus toriseda ja minul oli õigus oma pead kiilastada.

Praegu on ta kahjuks invaliid, kes ei suuda suurt midagi öelda ja ma pean ütlema, et ma kasvataks endale pepuni patsi ja pletiks seda igal hommikul korrektseks palmikuks või krunniks, kui ma AINULT saaksin selle endise isa tagasi, kui isa saaks äkki imekombel terveks, vms. Aga selliseid imesid ei juhtu, kahjuks.

Lõpetuseks:
Kõiki asju ei pea alati lõpuni välja ütlema ja päris kõike päris lõpuni ma praegu ei ütlegi. Võimalik, et ka seesama siinne postitus ei lahenda vastuolusid vaid ajab need hoopis hullemaks, aga täiesti vait olla ma enam ei suutnud, sest üks minu identiteedi oluline süvakiht on just see: "mina olen naine, kes asjast räägib (kes eelistab asjast rääkida), mitte ei peida pead liiva alla"

Aivar, ma armastan Sind, Sa vana toriseja. Muuseas, need ülemised pildid on tehtud Sinu kaameraga, töödelnud ma neid ilmselt ei ole. Kuigi oleks võinud vist küll. :) Hea kaamera.
Alumine pilt on tehtud kunagi ammu (vist 1998) Kaarna poolt.

reede, oktoober 23, 2009

Kurnavad unenäod

Olen ilmselt terve selle nädala poolhaigena tööl käinud, viilimiseks võimalust eriti polnud, täna hommikul andsin alla ja teatasin tööle et ei tule, tehke ise minu eest need joonistamistunnid, sry.

Vajusin uuesti magama ja nägin unes, et elan mingis väikeasulas paneelmajas viimasel korrusel, suures aga ühetoalises (avatud köögiga) korteris. Korter oli suhteliselt lage ja tühi, seal oli kaks halastamatult suurt akent, olin seal koos Otiga kahekesi ja tundsin muserdavat üksindusvalu, tuiasin mööda korterit ringi ja tahtsin ära minna - miskipärast ei saanud - Aivarile helistada - ei suutnud -  kutsuda ta enda juurde(teisest linnast) - võtsin juba telefonitoru, aga siis mõtlesin ahastades kõikvõimalikele olmelistele takistustele ja panin toru jälle ära... painav masendus ning üksindusvalu sundisid mind rabedale tegutsemisele, kord mingeid hilpe kokku korjama, kord ennast ümber riietama, kord jälle kõike sinnapaika jätta. Unenäo Ott istus madratsil sassis teki sees keras ja vaatas mind kurva taipamatusega. Viimaks pöördusingi tema poole, ütlesin, et ilm on nii ilus, lähme parem õue jalutama, endal alateadvuses tuikamas plaan või idee alge, et.. noh... õue, siis rongi peale ja... nii edasi... kui ma julgen..

Selle peatu sahmimise käigus hakkasin üha tungivamalt tundma, et kusagilt seina või õigemini lae vahelt puhub mulle külma tuult kuklasse, puhus järjest intensiivsemalt, see sundis mind sebimisi katkestama, peatuma ja üles vaatama; selgus, et minu pea kohal lae sees oli väike, poole peopesa suurune ruudukujuline aknake, sealt tuli valgust ja aknakese lengide vahelt ka tuulekest... osutus, et minu pea kohal asuv lagi on heal juhul paari sentimeetri paksune. 

ärkasin üles.

Totter lugu on see, et kuigi sarnased emotsioonid on mulle enam kui tuttavad varasemast, ei lävi ma nendega enam viimasel ajal, olen ülekoormatud, hõivatud, enesega rahul ja toimetulev üksikema, kes ei soovi oma elu praegu rohkem muuta, kui et üks teatav meesisik elaks minuga samas linnas... või mina temaga. Aga muidu võiks ju kõik samaks jääda. Miks ma siis unes niisugust üksindust tundsin? Ammuunustatud ängi. Okei, aastatagust. Millest ma tablettide abiga välja sain. 

Võibelt selles ongi asi, et ma oma fluoxetiini enam ei võta. Mingi vist pool kuud vähemalt.  Aga. Aga. 

Ma ei taha uuesti rohtu võtma hakata.  Äkki see oli ikka ajutine tagasilöök. No unenägu noh, ega see ei ole ju päris. Mh, ah?

teisipäev, oktoober 20, 2009

Lemmikud

Olen teenimatult unarule jätnud oma neljajalgsete perekonnaliikmete eluolu kirjeldamise.
Kõigepealt, kass - see Aabi uus kass nimega Triibu - muudkui kasvab.
Pisikesest traatsabalisest tupsust on saanud sire kassineiu, kes aga kahjuks endiselt harrastab lapsikuid vempe... ehh, puberteet.
Kass ilmutab endiselt huvi roti vastu, vahepeal otsustas talle ka kutsumata külla minna... nagu näha, Täpi ei ole just vaimustatud, aga ei põlga külalist siiski ka ära:
Kass on otsustanud minu ja Aabi tehtud remondi igaks juhuks üle teha, algust on ta teinud meie pool paigaldatud tapeedi ülikriitilise mahakraapimisega. Raske töö tagajärjel satub Triibu tihti nn märja pesu olekusse.
Pesurestil puhates leiab kass meelelahutust samas kõrval asuva rotipuuri vaatlemisest. Täpi ei ole ka kade mutt, tuleb ikka võre äärde suhtlema.
Mõnikord laseme neil ka ilma puurivõreta koos... "mängida"


Aga kuna Täpi ja Triibu omavaheline vaba suhtlus on moraalijüngrite poolt oluliselt takistatud, peab kass ennast regulaarselt lohutama veidi kättesaadavama lemmiku kallal nilbitsemisega:

esmaspäev, oktoober 19, 2009

Hääl on jätkuvalt ära

Lootsin küll, et pärast valimisi saan tagasi.
Illuminaadid, rsk.

Minust tuleb nii kohutav kähisev piiks välja, et...
kooliõed ütlevad et see on malbe hääleke 8-O
Häält tõstes saan pesuehtsa nõiamoorikrigina kätte.

Kõik on ehtne










võin ma vastata Soli küsimusele, ega Aabi saadetud pilt olnud emme kiusamiseks leiutatud fotomontaaz.


Jõudsin koju, mr. A fotokas kaasas ja tegin ise mõned dokumentaalsed tõendid. Tõsi, kuna mul oli raskusi valge balansi paikasaamisega, pidin neid pilte hiljem fotosoppama. Kui juba, siis juba - Aabi näolt pisvinne maha shopates (krt, see laps peaks oma toitumisega midagi ette võtma) märkasin hämminguga, et pikast kasvust ja järjest pikemaks venivast näost hoolimata on ta ikka veel beibifeiss...
Kmoon.



Ahjaa, Aabist õiges rakursis pildi saamiseks pidin pingi peale ronima;
põrandal seistes näen ma oma vanemat last umbes
<--- sellisena.

Kasvata siis siukest.
/ohkab/
dumat nada, ne prõgat.
Teismelistel on vist mingi salaprotokoll, mille kohaselt tuleb fotoaparaadi nähtavale ilmudes kohe kõik naeratused likvideerida ja suunurgad allapoole lõuga krookida. Mida süngem ilme, seda kuulim.

pühapäev, oktoober 18, 2009

On kõiges süüdi Darwin, Charles

Elu sundis kohanemisvõimeliseks.

Valu sundis ravivõimlemiseks

Leidma aega, aeg aga sundis, 

Aeg mind sundis muutuma.

Üks kord inimene sündis.

Surm kord sunnib leppima.

(Kukele see tühi mula,

Musi, lähme keppima)

laupäev, oktoober 17, 2009

mida lapsed teevad


siis, kui ema kodus ei ole?
Kas te ikka tahate seda teada?

Hea, kui ta vähemalt saadab sõnumpildi kommentaariga: minu uus sonks :)

Et ema viisakalt ette hoiatada.

:D

Hambavaluralli kauge kaja

/väljavabandavalt/
Kuna eelmine sess möödus peamiselt vaheldumisi hambavalu- ja tuimestiuimas, peaks olema mõistetav, miks ma nüüd järjest avastan, et ohhoo, meile anti eelmisel korral kirjalikke töid, mida ma ei olegi veel esitanud, jebedi-jee.
Seekord panin asjad kirja. Teeme tagantjärgi ära.
Lisaks tegemata koolitöödele on/oleks mul vaja tegeleda paari ebameeldiva asjaga, aga hästi ei taha. Süda hakkab valutama, kui mõtlen, et hakkan... ja enesealalhoiuinstinkt hakkab närima, kui ma selle hakkamise rõõmsalt kõrvale jätan. Aga - kui ma olen natuke bitš praegu, ehk ma siis ei pea olema palju bitš hiljem ja ning, Tanel - sa ise tegid mulle kunagi etteheite, et ma kaldun "alguses lubama" ja "hiljem pahandama";
no ma siis katsun seda viga nüüd vältida. Ei luba.
Jutt käib elatisest. Seda on nüüd 750.- võlgu septembrist ja 2175.- oktoobrist. Ma ei luba seda võlga unustada, pea meeles.Teiseks Nutifon - selle eest oled sa mulle täiendavaid lapsehoidmisi võlgu, mille toimumise aegu pole me ikka veel paberile saanud. See ei meeldi mulle.
Ühesõnaga, ma koostan kogu jama kohta ametliku kirja, kui ma ükskord oma bitšluse taseme piisavalt kõrgele suudan ajada. Ja saadan ära ka.
Koopia lastekaitseametnikule.
Ja arvesta, et see on leebe variant. Kuri variant, mis sulle oluliselt rohkem maksma läheks, aga minule elatise laekumise palju kindlamalt tagaks, oleks kohtutäitur. Ma ei taha kuri olla, aga kui sa mind selleks sunnid... /kehitab õlgu/
Igal juhul olen ma mitmesugustele kompromissettepanekutele jätkuvalt avatud (kui need esitatakse õigel ajal) ja jätkuvalt olen ma valmis septembri elatise võlastki veel 500 maha arvama, kui Tanel mulle selle eest teisegi ukse paigaldab (ehkki see oleks juba kenakesti üle makstud, nagu viimased turu-uuringud selgitasid, aga noh, mis teha, selline hinnakiri meil tekkis). Aga lõputult ma oodata ei kavatse.

esmaspäev, oktoober 12, 2009

divesinikmonooksiid

Täna jäeti mulle vahelduse mõttes hammas suhu, lapiti ära koguni. Hambaarst pani vahepeal puuri käest, tõstis kaks meditsiiniliselt steriilset kätt taeva poole ja hüüdis: ime on sündinud! Ma ei pidanudki närvi sisse minema!
Maksin rõõmuga summa, mis mind aasta tagasi oleks paukselt kaameks ja kurnatuks ehmatanud, tundsin ennast kohe 10 aastat nooremana. (Hammas jäi suhu, hammas jäi suhu!)
Pealkirjas mainitud keemiline ühend on see aine, millega hambaarsti juures saab suud loputada, puurimise, mürgitamise ja tsementeerimise vahepeal.
---
Nädalavahetus Tartus Aivari juures. Õnnis gerontide armuelu* :D. Tähendab, hetkil mil hambast jäänud tühi koht mingil põhjusel ei valutanud.
Foto autor: Aivar

Ott mängis tundide kaupa üksi õues ja lasi mul rahus õppida. Tartumaa punane liiv määris ta kunstipäraselt ära. Laps sai värsket õhku ja liikumist. Söögiga vigurdab ta võõras kohas endiselt, esimesed poolteist-kaks päeva sisuliselt ei söö. Pühapäeva pärastlõunal aga oli nõus ühepajatoidu seest isegi porgandeid sööma! Kartulist ja lihast rääkimata. Kapsaid ma parem ei hakanud talle pakkumagi. Joonistas - ta on viimasel ajal meeleldi joonistama hakanud. Temaatiliselt lendavaid laevu, jne. Pealekauba on tal praegu sinine periood, teisi värve eriti ei tunnista.
Joonistused: Ott; paber, pastellpliiats.
"Lendav Laev" (Ott on roolis, mina selles katusega majakeses)
"Kaelkirjak" (kaelkirjakul on pisikesed sarved)
"Lendav Laev2" (näe, mõni mittesinine töö kah)

------------------

Nüüd ootan põnevusega, mis saab siis, kui tuimestava süsti mõju kaob.

------------------
*gerontide armuelu koosneb loomulikult põhiliselt ühistest vekkimistest, hapukapsasupist, valitsuse kirumisest ja üksteise opodeldokiga määrimisest, mis te siis mõtlesite. :P

neljapäev, oktoober 08, 2009

Hääl on ära

Hääl on kapitaalselt ära. Ja see ei tule vist siiski mitte hambatõmbamisest, nagu ma algul arvasin, vaid mingist salakavalast viirusest. Mis pidi praegu ringi liikuma.
Kirjutage ja joonistage mulle, aga ärge helistage, eksju.

Tuli meelde


Viimaste päevade hambavaluralli-tuimestiralli hoogude vaheldumise käigus on mul meelest läinud oma väikesi rohelisi Flux-kapsleid regulaarselt võtta. (ühel hommikul tuligi vaid meelde, tänu mingile vahetule tujurikkujale) Kui nüüd oksendamiseni aus olla, on need mul varemgi aegajalt meelest läinud. Rehkendasin välja, et viimase kuu jooksul annustasin rohtu keskmiselt üle-päeva-rütmiga.
Ja midagi pahasti polegi.
Mis siis ikka, ehk ongi aeg hakata vaikselt selle rohu võtmist lõpetama. Oma maksa ja neere ei saa nii lõputult kah retsida, soovitatud periood (6 kuud) aga hakkab vaikselt möödagi saama. Elus on uued stiimulid ja huvid, aeg on edasi minna. Näiteks tahaks uuesti doonoriks hakata - sinna aga ei võeta antidepressante tarbivat inimest. (antibeebipillid vereandmist ei sega)

Mainiksin aga ära, et tegemist on üsna odava rohuga. Ühe kuu kogus maksis umbes 70 kr. Ja minule tõesti mõjus. Seega, hingeabi saab teinekord päris odavalt.
Vahel isegi tasuta.

ma sain, ma sain

Sain ülikoolist õppetoetust ja ka täiendavat toetust, jääme ellu.
Jääme ellu.
Võin vajadusel kasvõi lapsehoidja palgata. Et õppida.

kolmapäev, oktoober 07, 2009

Nägin oma silmaga


Kuidas Vene kiriku juures papp pikalt, pidulikult ja lauldes õnnistas kellegi noore mehe (ehk koguduseliikme?) autot.
Või oli tegu omamoodi eksortsismiga? Kas noor usujünger oli heauskselt kaetatud auto ostnud ja palus nüüd pühalt isalt abi?
Olukord on koomilisem kui elusõnalaste palved uue külmkapi eest...
Oh, hobustele ja karjale laseks ma ehk isegi õnnistust peale pritsida, kui ma usuksin, aga autole?
Ju ma olen vanamoodne.

/mõtleb/

aga kui arvutit pühitseda lasta, kas see võtab siis naksuga mälumahu ja kiiruse kahekordseks? Võibolla peaks proovima.
:)

Vahelduse mõttes - füüsiline vägivald

Romantiline ja poeetiline artikkel kõrvakiilust ning aukoodeksi kaduvusest.
Selle järgi olen ma oma elus küll mitmel puhul ja rohkelt jaganud füüsilist vägivalda. aga otseselt kõrvakiilu andnud vaid ühel - või kahel- või kolmel? korral elus.
Esimene kord oli koolipõlves ja tehniliselt oli see pigem rusikaga vastu nina virutamine. Teisalt andsin ma selle hoobi igati protokolli järgides endast kõvasti suuremale poisile (vaevu ulatusin ninani) ja au haavamise eest. Ent minu eesmärk toona oli talle siiski võimalikult kõvasti füüsiliselt haiget teha, mitte niivõrd moraalset üleolekut näidata. Ka õnnestus mul ta nina korralikult veriseks lüüa. Seega - kahtlane.
Teine kord on selline, mida ma kahetsen. Olin nooremates klassides tagakiusatav ja narritav laps, eriti nokkis mind üks Alari nimeline poiss, keda ma hakkasin aja jooksul lausa vihkama. Kord noris ta minu kallal enne tunni algust klassis, üritasin teda ignoreerida, nagu ema oli õpetanud, poiss tuli oma pingist püsti ja mulle lähemale ja vaimutses järjest edasi. Põrnitsesin teda vihkava pilguga, ise mõttes kümneni ja jälle kümneni ja jälle kümneni lugedes... kuni poiss äkki teatas: "Sul on kassi silmad!". Sellepeale virutas mu käsi talle täiesti automaatselt kõrvaka. Pärast oli mul kahju, sest iseenesest ütles ta ju ilusti... miks ma just selle peale virutasin? Oh seda lapse aru.
Kolmas ja kõige kindlam juhus oli, kui ma andsin korrektse lahtise käega kõrvakiilu oma vanema lapse isale, kelle käest ma läksin pärast lahutust aru pärima, miks ta oma pojaga ei suhtle, mispeale mees vastas: mina selle lapse eest (enam?)ei vastuta. Andsin talle kõrvakiilu ja tulin tulema. Aleks oli küll füüsiliselt nõrguke ja väikest kasvu (minust ainult 2 cm pikem), kahtlustan, et otsese kähmluse korral (milleni me iial ei jõudnud) oleks ta mulle ilmselt alla jäänud (mine sa tea kah, tegelt), ent konkreetselt see löök ei näidanud mitte minu füüsilist jõudu vaid oli just nimelt ja ainult mõeldud selgeks tegemaks, et minul on õigus ja tema eksib. Nah. See oli siis ehtne, klassikaline kõrvakiil. Aga ma olen siiani elus :D
Pärastises elus on minu käes kõige rohkem füüsilist vägivalda kannatanud Tanel - kahetsen ka seda, kõrvakiiludega polnud toona just tegemist*. Oleksin pidanud temast lahku minema otsekohe, kui mul esimest korda see soov tekkis - talle virutada... selle asemel et mitu aastat meid mõlemaid piinata. Ainuke, millega ma ennast lohutada saan, on see, et ma pole kunagi löönud endast nõrgemat... vist. Oleneb, mida nõrkuseks pidada. Kumb oli vaimselt tugevam, mina või Tanel?
Kakskikõega olen kakelnud titest peale, aga noh, see on võrdsete võitlus olnud. Alati. Sisuliselt nagu kaklus iseendaga. Kas tema kedagi teist ka elus kolkinud on, ma ei tea, kahtlustan, et mitte - ta on alati korralikum olnud kui mina.
Mulle ei meeldi füüsiline vägivald ja ma ei püüa seda õigustada.
Siia kirja panin ma need lood praegu hoopis selleks, et tulevikus sarnaseid vigu vältida.
Ent te võite kindlad olla, et ülekohtu vastu saan ma ikka võitlema, kui seda näen. Ka siis, kui ülekohus on suunatud minu enda vastu. Edaspidi ma lihtsalt kavatsen vahendeid natuke hoolikamalt valida.
-----------
* Taneli rohked kannatused minuga kooselatud ajal siiski ei vabastada teda praegu kohustustest oma poja ees ega vajadusest antud sõna pidada ja kokkuleppeid täita. Need on nagu suht sõltumatud asjad. :P

teisipäev, oktoober 06, 2009

Sensibilisatsioon



Füüsilisele valule on omane kordudes mitte harjumuspäraseks muutuda või adaptsiooni põhjustada vaid hoopis esile kutsuda järjest tugevamat reaktsiooni.
Võimalik, et see kehtib ka hingelise valu kohta, ent mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Mu vaene parem põsk. Alustuseks sai teismelise kolbaga obaka, järgmiseks retsiti seda hammast välja tõmmates. Raske tõmbamine, diagnoosis hambaarst, kes pidi hamba pooleks murdma ja kahes jaos välja kitkuma. Trauma teise otsa. Süst jah... Ilma süstita oleksin ilmselt valu kätte koolnud.
Süstigagi oli asi hull. Eriti võigas oli see hamba pooleksmurdmise krõks ja korduvate kangutamiste vahepeal valu karjuv lõualuu.
Talun füüsilist valu üldse halvasti.
Ja järjest hullemaks asi läheb.
Tõsi on muidugi, et valu läheb pärast lahkumist meelest ära. Ent kordudes on see ikkagi järjest hullem ja hullem.
Mõtlesin eile koju komberdades, et valukartus võib olla mõjuvaim põhjus, miks enam mitte ühtegi last sünnitada tahta. Aitab kahest küll... ma arvan.
Valus oli ju! Esimene oli valus, teine oli veel valusam. Palju valusam kui hambatõmbamine. Muide, mingit anesteesiavarianti mulle sünnitamise juurde mitte keegi ei pakkunud - ka mitte teisel korral - ja ise ma ka häbenesin küsida. Kuidas siis nii, kas sina, Kärt, naine ei olegi et sul loomulikul viisil sünnitada ei kõlba. Äbi-äbi. Kannata ära. Sai sinu ema hakkama, saad sina ka. Jne. Tegelikult teine sünnitus väga loomulikult ei läinud siiski, ämmaemand oli sunnitud mulle nn tilga panema sünnitustegevuse kiirendamiseks.
Steriliseerima ma ennast esialgu siiski ei hakka. Ütleme, mitte enne 45ndat eluaastat. Ehkki tablakad ajavad mul jätkuvalt südame pahaks - loodetavasti ma ikka kohanen nendega lõpuks.
Äkki mõtlen ühel hetkel veel ümber. Või tuleb masohhismus peale.
Või siis lihtsalt ebausust.

esmaspäev, oktoober 05, 2009

türnuffel

Sõbrad, kui te saadate mõne teksti kujundajale, siis ÄRGE seda eelnevalt ise "kujundage". Eriti ärge virutage sinna, kus teie arvuti ekraanil rida lõpeb, enterit. Ma väga palun.

R.I.P.


Üvasti paremalt poolt tagant teine purihammas.

Veetsime koos pika ja tegusa ühiselu.

Kahju, et sa nii vara lahkuma pead.

Halvemal juhul tuleb sulle vasakult poolt sõber järele.


Asemele saan proteesid.
Nuuks.

neljapäev, oktoober 01, 2009

Tööpakkumine

Kui Tanel toob poest ära ja paigaldab Aabi toale uue ukse ja teeb teismelisele viimistlemise osas natuke tolaõppamist ka (materjalid ostan mina), siis saab ta elatise võlast 500 alla.

Ükskõik kui vihane ma parasjagu Taneli peale ka ei ole, tuleb tunnistada, et Tallinnast ma ühtegi osavamat tuttavat ehitusmeest ei leia; teiseks on mul seda va elatist töö näol suurem tõenäosus kätte saada kui rahas, praegu küll.

See on projekti Teismelise Isoleerimine esimene etapp.