pühapäev, november 27, 2016

Sünge

Nägin hommikupoole ööd unes, et jäime Viidikuga autoga mäest üles sõites toppama. Meie taga sõitnud lömmis helesinisest sapakarisust, mis oli just tee peal paar tiiru ümber oma telje pöörelnud, kargas välja noor mees ja hakkas meie autot mäest üles lükkama. Tee oli libe, nagu õlitatud.
Järgmisel hetkel tuli mäest alla ja üle kahe sõidurea meile vastu suur veoauto, sõitis lömmi Viidiku auto esitule ja juhipoolse ukse. "Nüüd on halvasti, väga halvasti," hüüdsin mina ja ärkasin üles. 
Hirmus unenägu.
Viidik ärkas koleda peavaluga ja me sisustasime veerandtunni, jagades meelehärmi selle üle, et eesti keeles ei kasutata "massaaži" asemel väljendit "soonetasumine" ja et sama puudujääk esineb vist ka paljudes teistes keeltes - ning vastava tegevusega. 

Ilm on nii tusane, pahur, hämar ja lohutu, et lihtsalt mõnus. Käisin tiiru metsas ja tegin mõned morbiidsed maastikupildid.

Täna oli vanade filmide laupäev. "Amadeus", "Flashdance", "Top gun", natuke uuem ja igas mõttes väga jõhker "Matilda" ja praegu käib öine seanss "Final Countdown". Vahepeal riisusime ka natuke. 

Vestlesin isa juures oleva Putukaga messengeris. Päeva viimasele sõnumile vastas see nurjatu lapsuke kell 22:34!

Küsin lapselt:
Aga miks sa ei maga?'
Kell on pool üksteist, sa pead magama
Ja tema vastab:
Kohe ma tegelen sellega
Einoh.

------------------------
Viidik küsib: Kas sina oled juba oma kodu püha puu* põletamisega puhastanud, nagu soovitab Marilin Kerro?

Ma jään talle vastuse võlgu. Aga võlg on teadagi võera oma.

reede, november 25, 2016

Üks pilt ütleb


rohkem, kui tuhat sõna, vaieldamatult. 
Kui saadan kujundajale kirja selle kohta, mida tema kujunduses muutma peaks, tuleb sellest nii pikk oopus, et mitte keegi ei viitsi seda läbi lugeda.

Kui aga ise teen kujunduse, saadan pildid ära küsimusega: "Kas nii sobib?" Ja initsiaalid.
Rohkem pole vaja.

Tööd kipuvad kuhjuma; kaks nädalat on rahu ja vaikus ja siis äkki selgub, et pooltel (kirjanduslik liialdus) inimestel on umbes eilseks vaja mingit väikest kujundust. Kokku saab juba hunniku. Ja selle hunniku otsa viskub sageli veel ülikiire arsti/nõustaja/konsultatsiooni vajadus. 

Kommunikatsioonist - üpris sageli väljendatakse oma mõtteid nii, et see, mida oleks tegelikult oluline öelda, on kusagil all vasakul nurgas, see, mida tahetakse öelda, on all paremal, see, mida lõpuks peetakse sobivaks öelda, ei olegi nende kahe vahel vaid ütleme, üleval paremal ja seda ümbritseb omakorda harjumuspäraste sõnakasutuste (aga mis ma halvasti ütlesin?) huumori! ja parasiitväljendite segane muster; kuulajale ei saa tegelikult pahaks panna, kui see kuuleb midagi neljakümne kaheksandat; kui ta kuuleb mingit osa sellest huumorist ja peab seda sisuliseks tõsiasjaks. Ma võiksin siia ka kauneid graafikuid joonistada, aga ma seekord ei viitsi. Võibolla teisel korral viitsin. Blah. Aga suhtlemise edukus määrab suhte edukuse, loogeline.

Retoorilised küsimused pole kah ülearu head suhtlemisvõtted, mitte kunagi. 

kolmapäev, november 23, 2016

Tv

Kui tuju on sitt ja ma pole parajasti Viidiku juures, kes võiks mulle serveerida järjekordse filmi kaustast "Musi, sa polegi seda veel näinud?", siis ma vaatan, mida telekommunikatsiooniteenuse pakkuja mulle heaks arvab näidata.
Naersime Putukaga kõhud kõveraks viimase Luciferi osa juures. Sitt tuju läks minema ja linnukesed laulsid jälle. Hullumeelselt naljakas :D

Loodan, et Putukale mõjus see sama hästi kui mulle, sest ta esmaspäevane koolipäev oli stuudiumi märkuste põhjal küll täielik põrgu. Ja temal polnud selles põrgus troonikohta.

teisipäev, november 22, 2016

Järjest imelikumam ja imelikumam

Koolist helistati ja küsiti, kas ma olen nõus, et nad lepivad Putukale kokku uuringud Lapse Vaimse Tervise Keskuses. Muidugi olin nõus, mis mul uuringute vastu. Igasugused nõustamised, uuringud, testid - andke ainult tuld. 
Aga: "Kas vastab tõele, et Putukas üldse mitte mingisugust ravimit praegu ei võta?" Ee, nagu jah, ükski arst pole seni pidanud kas a. vajalikuks või b. võimalikuks, sest Putuka diagnoos on totaalselt segatüüpi ja ravim, mis ühe diagnoosi puhul annaks soovitud tulemuse, võib teise diagnoosi puhul hoopis häireid suurendada. Ja nii ongi talle seni ainult Esprico toidulisand määratud. 
No saame teada.

Hoopis teisest vallast - T elukaaslane, kes seni on kogu segase olukorraga väga kenasti toime tulnud (või vähemalt sellise näo teinud), teatas ühtäkki, et Putukas tuleks kuskile kinnisesse asutusse panna ja:"mina teda enda juurde enam ei luba". Selle avalduse aluseks olnud faktidest vähemalt osa jõudis minuni praegu väga vana kuulujutu tasemel ja ei kõla eriti usutavalt. Teine osa esitati mulle refrääniga: "Ta peaks ise taipama!". Kuidas sellega haakub T poolt kevadel (või millalgi) psühholoogile deklareeritud: "Minul Putukaga probleeme ei ole.", ma ei tea. Võimalik, et see pole jälle minu asi teada. Ema peab ju olema selgeltnägija, eksole. 

Ma nüüd ootan T seisukohavõttu*. Kui ta asub samale positsioonile, siis mis seal ikka - saime varem (kui Putukas oli väike ja abitu) ilma temata hakkama, saame ka edaspidi, eriti, kuna Putukas on nüüd suur ja asjalik. Kui ta Putukaga enam reaalselt ei tegele, siis tõstan elatise vähemalt** miinimumini ja minu jaoks on asi lahendatud. Kui aga tahab tegeleda, siis muutub nende kohtumiste logistika küll väga huvitavaks.
-------------------
*See on tegelikult päris raske punkt. T ei kipu eriti seisukohti võtma ega esitama ja eelistab enamasti näo teha, et tema oli puu otsas, kui pauk käis. 
**Oleneb vajadustest. 

laupäev, november 19, 2016

Film

ja raamat, ma hakkan kindlasti seda raamatut ka lugema. Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond" ja selle järgi tehtud film
Filmi vaatame praegu Viidikuga. Täiesti geniaalne! Mitte ainult sündmustik vaid ka kõik pisidetailid. Nojah, kohati on natuke niimoodi vene stiilis üle dramatiseeritud, kaameraga vuhinal suurde plaani sõitmisi ja koheseid tardumisi, aga ülearune see küll pole. Mõni koht on natuke halvasti mõistetav. Ilmselt raamatus on põhjalikumalt selgitatud. Lõppvaatus läheb natuke liiga segaseks, aga kulminatsioon suudab isegi üllatada.
Teadmata põhjustel on IMBD-s selle hinne ainult 6,5, uskuge, see on teenimatult madal hinne. 

Kogu kompotti tumestab pisut Lukjanenko poliitiline võhiklus, aga no kuulge! Ega Roald Dahl ka mingi tolerast polnud. Vahtkonna lugude läbivaks ideeks on, et hea ja kuri pole alati selgelt eristatavad ja kõik sõltub suuresti vaatenurgast.

Filmis mängib väiksemat osa venelaste armastatud ja praeguseks surnud Žanna Friske; üldse olla filmis osalenud näitlejate ja nende lähedaste hulgas suremus süngelt suur olnuvat. 

reede, november 18, 2016

..ja sa ei mürista...

Minu sisemisele paranoikule meeldib kõige enam selline variant toimunust:
Kurtis piiskop, Luteri kiriku pea, noorukesele Kerstile, et rahvas on muutunud usuleigeks ja ükskõikseks, ei käi enam kirikus.
"Tule no sinagi," lausus papp meeleheites, "tule nii moe pärastki, Kerstikene!"
Kerstike mõtles ja kavalalt muigas:
"Kas sa muretsed, et rahvas on ükskõikne? No küll mina juba head nõu tean! Ma just ei tule kirikusse; sina aga kirjuta sellest seitungis ja kurvasta avalikkuse ees. Ütle, et institutsionaalne kohus!"
"No kuidas nii, Kerstikene," kohkus papp. "Kuidas sa siis nüüd ilma õnnistuseta? Mis saab emakesest kodumaast niimoodi?"
"Emakesel kodumaal," vastas Kersti targasti, "on põhiseadus ja paraad. Küll meie omadega hakkama saame! Aga pea meeles, mina üksnes külvan skandaali seemne - sinu mureks jääb selle põllu harimine ja lustete ning aganate eraldamine! Kui sa oma asja osavasti ajad, küll siis rahvas sulle kaasa tundma hakkab ja kirikusse tuleb!"
Ütles vahvasti, tõusis püsti ümmarguse laua tagant, pilgutas silma väärikale preestrile ja läks aga jälle välimissioonile.

Vot nii.
------------------
Täna hommikul vanalinnas kõndis, õigemini lööberdas, mööda Harju tänavat üks kummikutes memmeke, mitu mantlit seljas ja kaks rätikut peas, kes kiitis valju ja kileda häälega vaterdades jumala häädust. "Kõndimine on kasulik, vanale inimesele ka! Kas sa näe, kuidas jumal meie eest hoolt kannab ja laseb advendiajaks jälle teed ilusaks sulada! Aga enne näidati lastele lund ka natuke!  Küll on ilus! Kui mina laps olin, me läksime läbi paksu lume jõulukuuse järele! Mitu kilomeetrit!"

See olin mina, tulevikust; minap see olin. Ajahüpe. 
-------------------
Aga tänases päevas mängin ma varahommikuti, pärast lapse bussi peale saatmist, Pokemon Go-d. Võtsin maha Vabadusristi ja Solidaarsuse Gymi, kihutasin Metskitse Gymi juurde, et sedagi vallutada. Selles Gymis käis juba üks teine lahing. Punased vallutasid selle enne mind. Ometi polnud lähedal ega kaugel, paremal ega vasemal ühtegi telefoniga jobu näha - peale minu.
Ootasin lahingu lõpu ära ja tegin oma lahingu, sain Gym-i enda valdusesse ja asusin saaki korjates Muuseumi poole teele. Tulid-kõndisid mulle vastu kaks keskealist joodikut. 
"Kas sa näe, kes siin on!" hüüdis üks neist. Teine ajas juba haarmeid laiali ja liikus minu poole.
Eks nad vastasmeeskonnast olivad, mis seal ikka. 
Hädavaevu sain plehku, telefoni higisesse pihku peites. Kes ei riski, see ei riski. 

esmaspäev, november 14, 2016

Tühjendusmüük

Soie sarjast "Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi!".
Täna tõmmati mul JÄLLE üks hammas suust. Ülejäänud kaabiti puhtaks (sitt, kui valus see kaapimine oli!) ja plommiti ära. Alumine lõualuu. 
Oo sulnis valu! Mul on kuri tunne, et mul on valuvaigistite suhtes tolerants tekkinud; aga valu* enda suhtes ei ole teps mitte. "Teil on väga tundlikud hambad," ütles arst (õnneks kaastundliku, mitte kärsitu tooniga, aga ikkagi kuidagi fatalistlikult). "Ilmselt võtab teil proteesiga harjumine rohkem aega." 
Rohkem kui ...?

Pvoteefid. Šuupp. Ma avmaftan šuuppi. Tegelt ka.

Igatahes ei  ole väljatõmbamine seal sugugi kallis teenus; kui sama lahendusega jätkata, saavad mul enne hambad otsa, kui raha. 
-----------
*"Valumeel reeglina ei adapteeru, sellele on omane pigem vastupidine reaktsioon - kergesti tekib sensibiliseerumine ehk tugevnenud vastus"

neljapäev, november 10, 2016

Tragöödia teine vaatus

Jalanõukurbmäng.
Putuka jalanumber kasvas ootamatult 38-ni.
Olen rõõmus, väga rõõmus, sest natuke veel ja ma saan talle saapad osta näiteks siit:
Ehk peavad vähemalt ühe talve vastu.
Ei, ma mõtlen ikka neid, mille hind jääb arvestataval määral alla saja. Või poolesaja.
-----------------------
Umbes 5 min hiljem.
Nuggan olgu tänatud!
Ma leidsin saapad!
Ostan ära. Juba ostsin. Kui laps ei kanna, kannan ise, kannan kasvõi kiuste. Aga kui laps kannab... 
ähk saavad minu silmad veel seda talvepäeva näha, mil Putuka jalad on päeva lõpus soojad ja kuivad.

Töörõivaste maailm on paeluv. Äkki saan siit Putukale näiteks mütsi? Vaja pea uuesti ära mõõta. Aga jope? Pikkusele 152. Ei, need tööjoped on natuke võigastes toonides. Samas, kui neid oleks suure kapuutsiga...

Pedagoogiline boheem

Tegin täna hommikul selle taktikalise vea, et vaatasin lapse hindeid stuudiumis. Viga, kuna hommik ei ole probleemide arutamiseks hea aeg ja kuna minu pudrumulgu pidur pole ka kunagi eriti hea olnud. Hindeid tuleks vaadata õhtuti, jättes piisava aja asjadest rääkimise ja magamamineku vahele. Aga eile õhtul oli mul kooriproov.
Tuli välja, et Putukal oli kaks selles aines, mida ta peaks valdama raudselt paremini kui mina praegu. Ainus mõeldav põhjus - ei õppinud.
Seda tunnistas ta ise ka. "Ma ei korranud". Arvutivaba periood tuleb, ütlesin. Ütlesin veel mõnda. Dialoog muutus kiiresti monoloogiks ja ühel hetkel istus laua ääres sõnatu kivikuju. 
Vahemärkuse korras olgu öeldud, et meil hommikused toitumisliigutused ära jagatud. Mina panen pudru keema ja teen kohvi, tema niikaua ärkab. Järgmiseks lähen mina oma privaatseid hommikutoiminguid tegema ja tema mõnikord tõstab pudru kaussi aga alati paneb kohvile ja kakaole piima peale, sest hommikune aeg on kallis ja miks ema peaks kõik üksinda tegema? Seekord istus kivistununa. Korduvad meeldetuletused tsementeerisid teda veelgi enam. Sellist asja pole kunagi varem olnud. Päris jahmatav. 

Ma tean, mida minu ema oleks teinud. Ta oleks selle urrima piima ise kohvi peale valanud ja sinna juurde intensiivselt mossitanud. Väike asi, onju. Mis see siis teha ei ole.
Mina nii ei teinud. 
Teatasin lapsele, et kell on palju, aega on vähe, hakaku liigutama.
Ei mingit vastust. Kivikuju.
Mõtlesin oma emale. 
Ei, korrat, mingi põhimõtted peavad olema! Ma pole teenindav personal; tal ei ole käsi kipsis; me ei maganud sisse; see pole minu süü... "Kui sa kohe liigutama ei hakka, jääd kooli hiljaks," istusin maha. "Kell on kohe seitse." Minul endaga ju kiiret polnud.

Lõpuks hakkas. 

Tegin teatavaks oma väga konstruktiivse idee, et kui pikapäevarühmas õppimine ei edene, peab ta hakkama asju koju vedama ja me õpime kodus koos, õhtuti. See idee kutsus esile uusi kivistumisi. Lõpuks: "Kell on 7:17. Kui sa tahad õige bussi peale jõuda, tuleb sul üle mäe joosta 15 minutiga."
Tavaliselt me jalutame seda maad koos. Seekord, kui väike kivikuju uksest välja sai, pistis ta sõna lausumata jooksu ja nojah, ta on minust kiirem ja vastupidavam. Ma kõndisin lihtsalt järel ja vaatasin*, et ta ikka õiges suunas jookseks. Küllap jõudiski õigeks ajaks kooli, aga kardetavasti väga halvas tujus.

Jah, hommikuti ei tohi stuudiumi vaadata.
------------------
*Jajah, stalkisin, nuhkisin, jälitasin, midaiganes.

reede, november 04, 2016

võimalik

et mul on valusõltuvus.
Käisin JÄLLE (HAIGENA, eksole) hambaarsti juures, lasin JÄLLE ühe hamba välja tõmmata ja kuna see pole esihammas, jään ilma eksistentsiaalsest kriisist. Nüüd on elaani täis tunne ja tahtmine põlvini meres Soome sulbata. 
Seekord tuleb äravõetav protees, nagu vanainimestele kohane. Pole raha millekski edevamaks. Niigi võlgu. Hambad järelmaksuga. Kui mul raha otsa saab, kas seda sulnist valu annab miskise trenniga ka tekitada?
------------------
Ametissevannutamisejärgne jumalateenistus on iseenesest nii pisikene asi. Selle ärajätmine osutus aga korraga nii suureks asjaks. Ei, kõva mutt on see meie uus president! 

Nädal

Küte käes ja keldris. 0,98 tonni sai 11kiloste kottidena keldrisse veetud, vuhh-lahh.
Pärast aga tekkis palavik. Lambist. Koorikaaslane soovitas mul lampi rohkem mitte näppida. Hea nõu on kallis!
Jäin haigeks. Tegelikult läksin eile haigena tööle, aga boss vaatas mulle otsa ja kamandas koju.
Kudzuga kohtuma lennujaama ei jõudnudki.

Putukas köhib, aga väidab, et on terve. Talvesaabaste tragöödia esimene vaatus, teine pilt: viisin lagunenud saapad parandusse, ostsin kaltsukast talitossud. See laps teeb oma jalatsitega Õudseid Asju, kui ema ei näe. Positiivse poole pealt on tal nüüd sama jalanumber, mis mul. Kui ta veel midagi Sellist teeb, saab ta endale minu papud jalga ja enam ei köhi!
Kahjuks pole mul bling-bling-roosalillelisi papusid, millega teda tõhusamalt terroriseerida.

Blondi leiab, et minu kodusviibimine on spetsiaalselt tema huvides korraldatud ja lamab mu säärekontide peal. Kuigi ma ju kütan ahju.

Talituli, illallallaa.

teisipäev, november 01, 2016

Hambad

"Oi kui ilus!" ütles E tänaval kohtudes mu hambaid nähes. "Anna mulle oma proteesiarsti number! Ma enda omasid juba täiesti häbenen. Aga sa oled vist harjunud hambaid varjates rääkima? Nüüd saad ümber harjuda!"
---------------
Oli üks oomen: õige natuke aega enne tolle viletsa ülemise esihamba äramurdumist jalutas mulle tänaval vastu kena, pisut hobusenäoga daam, kelle lai naeratus näitas nelja täiuslikku ülemist hammast ja sellest märgatavalt kollakamat ülejäänud komplekti. Mul valiti küll kroonidele mu oma hammastega sobivaim värv, aga mine sa tea, mis hiljem saama hakkab. Õnneks on mul selline kulplõugne hambumus, mis peale esipaneeli palju muud ei näitagi. Vastand hobusenäole (ärge saage valesti aru, mulle hobusenäod väga meeldivad, võtke või Viidik).
---------------
Vahetult pärast nelja ülemise esihamba (uuesti) suhu saamist, ige veel hell, jooksin ma arvutipoes õega kokku. Olin talle just öelnud, et lähiajal ma talle laenu teha ei saa, maksan oma hambaid.
Õde oli kassas, kui ma teda märkasin. Kihutasin ligi, naaldusin õe ees letile ja naeratasin laialt, hoolimata sellest, et huuled veel hambaarsti sikutamisest valutasid ja paistes olid. Õde vastas mulle väga ebaleva naeratusega ja ei vaadanud oma tehingu kohalt korralikult üleski. Näh. Talle ei meeldinudki?
--------------
Ülemine rida on korras, aga alumine (tagant) pooltühi. Proteesiarst manitses, et alla tuleb ka kiiresti proteesid panna, muidu ülemised vajuvad ära. Nüüd on mul hoog sees ja tahan selle ära teha. Loomulikult pole mul enam kuigi palju raha järel. Tuleb teha see kõige odavam, äravõetav versioon. Seniks, kuniks.
--------------
Käin ja harjutan hammaste näitamist.

Väsimus

Ootan kütet. Lubati, ei tulnud. Järelikult tuleb homme hommikul, kui lund maha ei saja. 
------------
Näitus on avatud, tulge vaatama ja tulge loengutele. Ise oleme rahul. Mõned inimesed on intrigeeritud, mõned jällegi kardavad seda näitust. Oli kuulda kommentaar, et vene publik ei usalda eestlasi selliste teemade juures, et eestlased kipuvad tundlikke teemasid natuke kirvemeetodil käsitlema, et selle tõttu võibolla liigub esialgu meil vene publikut vähe. Loodetavasti tuleb neid rohkem, kui aru saadakse, et puuraidureestlased tegid seekord siiski nikernoaga tööd. 
-------------
Pärast led-lampide kättesaadavaks odavnemist võiks kellakeeramise jandi tõesti ära jätta. Mingit kasu sellest (keeramisest) ei ole.
Heameelega magaks talve maha.
-------------
Vaatan, et eelmine postitus oli liig kriitiline, ilmselt kippus näituse valmimise lõppjärgus juhe kokku kärssama. Mikita raamatud meeldivad mulle väga, ma olen lihtsalt moosimise suhtes umbusklik. Head raamatud, lugege!