esmaspäev, oktoober 30, 2017

Rahaküsimus

Võtab mõtlema küll see teade, et aastast 2018 on elatise miinimummäär 250 eurot lapse kohta kuus. Mis tähendab, et kui ma kohtus elatist tõsta ei lase, maksab T uuest aastast juba 70 eurot kehtivast miinimumist vähem. Ehk siis maksab ta kehtivast miinimumist ainult 72%.

Mõtlema võtab selle tõttu ka, et mu kunagine argument, et tema sissetulekud on palju väiksemad, kui mul, ka minu teada enam ei kehti. Kui proportsionaalse panustamise peale rõhuda.

Hakkama justkui saame, aga kuhu jääb õiglus?

Niisiis, mida teha?

laupäev, oktoober 28, 2017

Iu, rõve

Nägin unes, et hakkasin uinuva Viidiku reiel olevat vistrikku pigistama, sellest tuli välja aga asjandus, mis paistis olevat inimkeel - lihaseline, niiske ja soe. Viskasin selle õudusega voodi ette põrandale.
Järgmisel hetkel oli see sealt kadunud, läksin vaatama, voodi all liigutas väiksemat sorti kaheksajalg ja ajas mulle välja.

Viidik ärkas ning teatas rõõmsalt, et ta tunneb ennast suurepäraselt ja magas hästi välja. Kutsusin ta voodi alla vaatama - "näe, see tuli sinu seest välja!" - tema ainult kehitas õlgu.

Unes ma kusjuures ei teadnud, et und näen, nii see vist kirgaste unenägude alla ei lähe.
Päris elus ärkas Viidik hirmsa peavaluga ja ütles resigneerunult, et tema oma unenägusid kunagi ei mäleta.

Kaheksajalad on huvitavad loomad. Nad ehitavad endale varjualuseid ja hiljuti leiti isegi kaheksajalgade linn. Usun, et nad on inimese järel järgmine intelligentne liik planeedil Maa.
Sel põhjusel ma ka ei suuda süüa mereandide hulgas serveeritavaid beebikaheksajalgu.

pühapäev, oktoober 22, 2017

Kaks lugemist

Sofi Oksaneni "Stalini lehmad". Olen Oksaneni vältinud just seetõttu, et ta oli nii hirmus populaarne, kõik lugesid, see oli peen, ma võtsin ühe raamatu nüüd, kui enam vist ei ole patriootlik moeasi olla Oksaneni lugenud.  On ikka äge küll, kui soome preili meie valusast minevikust kirjutab.
Tema minevikuihaluse räämas Eesti ega ka aega enneminusündi jäävad siinsed üldrahvalikud tragöödiad pole midagi väga uut, Remsu kirjutab samasugustest asjadest reljeefsemalt, kui kellelgi on hirmus isu rääsunud nõukaromantika järele, siis lugegu Remsut. Uudne on hoopis kogu raamatut ja kõiki selle tegelasi lakkamatult pingule krousiv iha praegusest parema elu järele, iha, mis on sama igal pool, ka kapitalismi rüpes, iha, millest raamatutes kirjutada on peetud enamasti ebasündsaks. iha, milles pole ainsatki peidupaika ega võimalust korraks lõdvestuda - vähemalt enne raamatu lõppu mitte. Lõpus on lihtlabane tervenemine, muidugi kergenduseks, aga see tuleb ilma võitluseta, seega puuduvad seal ka auhinnad ja täiendav hüvitis läbielatud kannatuste eest.
Kaasakiskuv raamat.

Sam Kean "Haihtuv lusikas" - elementide perioodilisustabelist, universumist, kõigest, veidi poliitikast ja muust. Humoorikas ja lennukas ja kohati natuke liiga uskumatult seiklusrikas. Naljakas on, kuidas tõlk aegajalt enda tõlgitavale autorile vastu vaidleb, ühel korral lausa ebaõiglaselt karm olles. Tasub lugeda.

Kas teie teate ilma kuugeldamata öelda, mis on levinuim element universumis? Vihje: vastus on loogiliselt tuletatav. Aga levimuselt teine? Levimuselt kolmas on juba veider ja ebaloogiline.
Planeedil Maa on levimuselt teise elemendiga natuke halvad lood, selle kasutamist meelelahutustööstuses tahetakse hakata piirama ja selle hinda peetakse teadlaste poolt ebaõiglaselt madalaks. Säh sulle turumajandust.

reede, oktoober 20, 2017

Selleks, et ühe koha peal püsida, peab üha jooksma

nagu Äliss peeglitagusel maal.

Miks ma üldse jaapani keelt õpin? Sellepärast, et Putukas õpib jaapani keelt, Memrise äpis. Miks Putukas õpib Memrises jaapani keelt? Sellepärast, et ma eelmisel aastal panin ta Memrises vene keelt õppima ja sel aastal ütlesin, et ta võiks teise keele lisaks võtta ja ta valis jaapani keele, aga kuulge, kas ma siis saan lasta lapsel õppida keelt, mida ma ise üldse ei oska?

Miks ma panin Putuka eelmisel aastal äpi kaudu vene keelt õppima? Nad ju koolis niikuinii õpivad? Sellepärast, et isegi kui koolis antav vene keel on tasemel, on äpi kaudu saadav siiski vähemalt teistmoodi, lõbusam ja mängulisem ja sellepärast ka, et kui inglise keel juba niikuinii on absoluutselt kõikjal, kasutame seda siis ka muude keelte õppimiseks ja sellepärast, et inimene harjuks mõttega, et maailmas on palju keeli, mida kõiki võib õppida, aga mitte selle mõttega, et on ainult üks suur ingliskeel ja tühine ning unustatav eesti keel; sellises kahevõitluses jääks pisike emakeel kaotajaks; kui aga teisi keeli on palju, siis oleks ta üks teiste hulgast ja tal oleks võimalus. Nii ma mõtlen.

Praeguseks on Putukal Memrise pro versioon; tasuline jah, aga ilmselt maksaks vene ja jaapani keele ringides käimine oluliselt rohkem; lisaks on inimesest õpetaja juures käimine Putuka puhul alati seotud riskiga, et tema sotsiaalse suhtluse omapärad panevad õpetaja mulle rohkem kui ühel hetkel ahastavaid noote saatma; ja kui ma ka paneksin üles kuulutuse "Otsin jaapani keele õpetajat 12-aastasele autismispektri häirega poisile", siis kui mitu sellist riski võtma nõustuvat JA samal ajal usaldusväärset õpetajat mulle pakkumise teeks? Rääkimata, taas kord, sellise teenuse maksumusest.

Niisiis. Memrise, Duolingo ja muud sellised äpid on odavaks mugavlahenduseks juhul, kui jõud väga stiilsetele lahendustele peale ei hakka, aga päris käed rüpes ka istuda ei saa, nagu mu sisemine mõrd arvab.

Alustasime vene (ja mina läti) keelega eelmisel õppeaastal; suvel ma küll üldse ei viitsinud; nüüd pärast mõnekuulist pausi jätkasin ja ülla-ülla, täitsa meeles olid nii mõnedki asjad. Läti keele sõnavara läks imelikuks, sellega ma ei jätka. Kui kauaks meil praegu auru jätkub, ei tea, ma ei kavatse meeleheitlikke sihte seada, võtan vabalt.

Sul vähemalt midagi on

Mõni aeg tagasi oli selline olukord, et Putuka üks sõber, kes käib väga tihti meie juures, sai meie peale pahaseks. Sest ma ütlesin rõõmsameelse tähelepanematusega, et Putukas läheb nädalavahetuseks isa juurde. Mis omakorda tähendas, et sõber ei saa Putukale külla tulla. Nädalavahetusel.
Sõber väljendas oma solvumist sõnutsi ja turtsus jutu lõpuks: "Olge õnnelik, et teil üldse ON isa!". Ja läks minema.
Ja mina mõtlesin (aga välja ei ütelnud) täiesti jahmunult, et ma poleks küll kunagi selle peale tulnud, et minu lapse perekondlikus või koduses olukorras võib olla just selles plaanis midagi kadestamisväärset. Et noh, ma tean, et Putukal on üle prahi EMA, aga see teine pool?

Igatahes on see mõte, mida hoida.

Sõbraga oleme jälle sõbrad edasi.
-----------
Selles postituses on vist kohane väljendada ka ühte teist hämmingut. Putukas ja tema sõber eelistavad  omavahel suhelda ingliskeeles. Eks see väheke puine ju on, aga kõik jutud saavad nad sellega aetud.
Küsisin ka, et miks. Sõber vastas, et oskab inglise keelt paremini kui eesti keelt.
-----------
Putuka ema on karm ja kuri. Kui Putukas ütleb. "Mul on sellega okei", kasutab lausepehmenduseks liiga palju "nagusid" või kuripruugib muid amerikanisme, siis ema tuletab talle meelde, et eesti keeles nii ei räägita. Ja muidugi oskab Putuka ema une pealt öelda: "Oota - ma ei saanud sellest aru. Sõnasta teisiti."
Ega ma seda muidugi alati kohe ei märka, kuidas mu enda eesti keel murenema kipub, nagu külma kätte jäänud tina, nagu raud merepõhjas, nagu maha langenud männiokkad. Nagu.

neljapäev, oktoober 19, 2017

Ma saan vist aru

miks see ahistamiseteemaline kampaania mõnedele, sh mulle endale, niimoodi vastu hakkab.
Nii mõneski kohas teevad oponendid sellest kohe järelduse, et ahah, kõik mehed on sead; või siis: ahah, kõik naised arvavad, et kõik mehed on sead.
On muidugi väljendatud ka, et: "mina küll ei usu, et need "me too" kirjutajad on päriselt KÕIK ahistatud olnud, nad panevad selle kirja ainult sellepärast, et mõista anda, et neid on ka kunagi tahetud"
Võimalik, et minu jaoks on see viimane mõtteavaldus olnud peamiseks põhjuseks, miks ma kampaaniaga ei ühinenud. Sellise mõtteavalduse märklauaks saamine oleks võrdlemisi ebameeldiv, ükskõik kui vähe see ka tõele vastab.
Aga see esimene mõte - ei, need "me too" kirjutajad ju ei arva, et kõik mehed on sead. Pigem on üsna suur tõenäosus, et ühest perverdist jagub väga paljude traumeerimiseks ja sellepärast on neid naisi inimesi nii palju. Oletan, et kunagi ahistamisi kogenud meestel on kampaaniaga mitteliitumiseks veel olulisemaid põhjusi, mitte et neid (ahistatud mehi) üldse ei oleks. Liitumine on vabatahtlik.

Oluline on mõista, külgelöömine ei võrdu ahistamisega mitte mingil moel - ahistatud saamine ei võrdu iial tahetud olemisega. Ahistatakse suurima lõbuga ka neid, keda reaalselt ei taheta, nagu Nodsu kirjutas, on see üks kiusamise liike - mr M.K. näiteks, kes mind oma naise seltskonnas korduvalt ahistas, tegi seda lihtlabasest sadismist ja võimunäitamissoovist, mitte millestki muust. Midagi meelitavat selles kindlasti ei olnud. Kui ma lõpuks oma sõbrannale, tema naisele ütlesin, et ära võta oma meest enam minu seltskonda kaasa, esitas M.K. oma naisele ultimaatumi: "Vali, kas mina või tema" - ja mina jäin sõbrannast ilma. Puhas võimunäitamine ja egobuust, muud midagi.

PS: Kui ma peaksin valima just selle ühe asja, mida ma pole lihtsalt võimeline T-le ka tagantjärele andestama, siis selleks oleks just tema käitumine tol ajal - M.K. hakkas mind pärast ahistamiste ärakeelamist kättemaksuks oma blogis rappima ja T läks selle postituse sabasse hästitama, et jah, Morgie on tropp ja ma ei saa aru, kuidas te teda seni talunud olete. Nojah. Lihtne mees, kes kasutas lihtsalt avanenud võimalust oma pisikeseks isiklikuks võimumänguks.
PPS: Sellest kõigest on muidugi juba aastaid möödas.

teisipäev, oktoober 17, 2017

Kaks asja

Esiteks, FB-s liigub kampaania "Me too", kus palutakse kõigil, kes oma elus on seksuaalset ahistamist kogenud, vastav tekst oma seinale postitada.
Mina ei taha seda teha, kuigi ahistamisi on olnud. Kõige ebameeldivam neist oli pubekaeas oma kodumaja liftis, kust ma ilmselt ainult tänu pimedale juhusele ära pääsesin. Hiljem on olnud sellised juhtumid, kus ma olen üldiselt olnud võimeline ahistajale vastu hakkama.
Aga vaat mis, ma ei taha ennast kod-nimega ja muude mustvalgel kirjas olevate seostega varustatuna avalikult ohvrina märgistada. Sest see oli minevik. Ma olen ammu ära õppinud vastulöömise, kui mulle haiget tehakse - ja seksuaalne ahistamine pole kaugeltki mitte kõige hullem haigettegemine, mis üldse saab inimesega juhtuda. See on lihtsalt üks osa paletist. Nüüd ennast märgistades annaks ma neile nõmedikele üle pika ajavahe küll ülearu suure võimu uuesti kätte. Ei kavatsegi. Saavad jalaga. Mõttetu prügi. Tsau-pakaa.
---------

Niisiis. Kuhu me jäimegi?
Katsumused ja Arengud. Neid pole kunagi liiga palju!
Kui igapäevane töö muutub õudustäratavaks kihutamiseks teadmata graafikuga, mõjub ajule õudselt rahustavalt millegi uue õppimine. Kui pole aega und raha kusagil tunnis käia, tuleb appi digimaailm.
Nagu juba varem öeldud, kasutan keeleõppeäppi Memrise, millel on olemas ka kodukas ja loomulikult Apple versioon. Äpi vooruseks on hõlbus kasutamine ja nunnu välimus, puuduseks seal saadaolevate keelde mõnevõrra kummaline sõnavara. Näiteks läti keel ei alusta mitte tänan-palun-üks õlu, tere-headaega sõnadega vaid täiesti ebaloogiliste "uus raamat" "vana laud",  "roosa kleit", "noor mees on ilus ja rikas" ja "vana naine on kole ja vaene" väljenditega.
Hämming.
Ma vist selle läti keele kursusega seal rohkem edasi ei lähe.

Suuremad keeled on natuke parema sõnavaraga. Siiski, kuna äpp ei ole päris võrdne elusa õpetajaga, võtsin kasutusele ka rakenduse Duolingo.  Pole nii mugav kui Memrise, seal on vaja natuke rohkem nuppe litsuda, et edasi liikuda, samas on seal võimalik oma edasijõudmisse enesekriitiliselt suhtuda ja vanu tunde üle korrata ja pakutav sõnavara on ka kuidagi loogilisem. Kõige parem ongi tuupida sama keelt paralleelselt mõlema äpiga. Kummalgi on oma lähenemine ja üks võib täiendada teist.
Võimalik, et Duolingo on arvutis mugavam, kuivõrd ise kirjutamist on seal oluliselt rohkem. Mulle meeldib keeleõpet just õhtul enne magamajäämist näppida, pimedas ja teki... peal. Rahustav, ma ütlen.

Aju rahustamise kohta veel niipalju, et jaapani keel mõjub väga rahustavalt, kuna mul pole illusioonigi, et ma peaks seda juba oskama, aga vene keel, mida ma teoreetiliselt siiski olen aastaid õppinud, tegelikult ei oska, ajab mind kohutavalt närvi ja selle kursustest venitan ma ennast tõesti jõuga läbi. Umbes, et: "tee nüüd see vene keele päevanorm ära ja siis tohid natuke jaapani keelt vaadata".

Mõlema äpi peamiseks õppekeeleks on ingliskeel, mis aga sugugi ei sega. Kõik ju oskavad, eksole. Duolingo pakub ühte koma teist ka mõne muu suurema keele baasil õppijatele. Üldiselt, vaadake ise järele, soovitan.

esmaspäev, oktoober 16, 2017

Väga nilbe

Kui pühapäeva õhtul rongiga Tallinna tagasi sõitsime, istus meie vastas üks paarike. Ja selle paarikese mees kogu aeg katsus naise nägu.
No lihtsalt suvalisel hetkel sirutab näpu välja ja katsub nägu. Või sõrmenukiga, mitte näpuotsaga, tõmbab teisel mööda põske.
See oli nii jäledalt ärritav, ning vältida seda vaatepilti ka ei saanud, kuna nad istusid neljases vahes otse meie vastas. Ükskõik, kui pingsalt ma oma telefoniekraani ka ei jõllitanud, ühel hetkel viburdas jälle vaatevälja servas see nilbe liigutus.
Naine ise paistis olukorraga rahul olevat. Niiet poleks justkui minu asi.

Aga kui näiteks Viidik minuga sellist liigutust üritaks, siis ma hammustaks tal käe otsast. Katsu tissi või miskit, kui vaja (konsensuslikult muidugi) - aga nägu? Tõsiselt?

Mingi lapsepõlvetrauma mul vist jälle.

Ma olen vist enne ka öelnud

- mulle ei meeldi probleeme niisama jätta *. Nüüd on kellelgi töö juurest minuga Probleem. Kaebas bossile. Üritasin selle peale bossile selgeks teha, et Probleem on tavaliselt kahe inimese vahel ja et saatku tema mind ja seda teist nõustaja juurde. Sest niimoodi kaugelt ja kolmanda isiku kaudu seda korda ei aja. Boss naeratas ja viis jutu mujale.
Kõige lollakam lugu on, et ma isegi ei tea, kas see Probleem on isikul A või isikul B või äkki hoopis isikul C. Minuni jõudis ainult info et kellelgi on minuga Probleem. Ma raalisin välja vastava olukorra  - Probleem tuli sellest, et ma kritiseerisin kellegi Ideed, öeldes, et seda ei maksa nii teha, teeme hoopis naa. Kuna minult taheti selle Idee teostamist ja ma tõesti leian, et sellisel juhul on mul kah kaasarääkimisõigus. Mitte nii, et neeger, värvi muru roheliseks. Äkki neeger tahaks seda urrima muru hoopis kasta natuke? Äkki oleks mõttekam?**
Aga ma ei raalinud välja, kelle jaoks kolmest võimalikust see nii häiriv oli, et pidas vajalikuks paar nädalat hiljem kitule joosta.
Kui ma teaks, kes, ma läheks ja küsiks, et, hei, sul on minuga Probleem, räägime sellest õige? Aga inimesed ei taha sellistest asjadest rääkida. Tõepoolest.
Samas just selliste olukordade jaoks nõustajaamet ju leiutatigi. Muide, kas Tallinnas üldse keegi teeb noh, kolleegidevahelist paarinõustamist? Sest otsing viis mind ainult mingite grupiteraapiateni, mida mul hetkel ei ole vist vaja.

Need on siis need Arengud ja Katsumused. Inimene peab, igatahes, elama ohtlikku elu, nagu Kalle Blomkvist ütles.
-------
*Välja arvatud juhul, kui Probleemi teine osapool on mõttetu ja lootusetu tegelane, kellega edaspidi kokkupuutumine on välditav.
**Kusjuures, hmh, neeger ei öelnud, et see on nõme idee, ärme teeme seda. Neeger ütles hoopis, et miks memsahib läheb ringiga, kui otse saab? Teeme otse!

Hei-hei!

Kuulge, kas kellelgi siinsetest lugejatest on vahepeal Katsumusi ja Arenguid veidi vähemaks jäänud? Minul on neid korraga ebaharilikult palju. Mingi tasakaal võiks ju looduses valitseda, eijjahh?
Mitte et ma kurdaks, oh mis nüüd mina.

neljapäev, oktoober 12, 2017

Veel üks tõdemus

Mõneaastase kogemuse põhjal julgen üldistada, et edukate disainerite hulgas on düsgraafide suhtarv elanikkonna keskmisest mõnevõrra suurem .
/sügab lõuga/

kolmapäev, oktoober 11, 2017

Küsimus laiale ringile

Kui mu kuiv näonahk hakkab juba ~2 mm läbimõõduga soomustena maha kukkudes paljastama minu sisemist illuminaati aga kodus ei ole mitte ühtegi näokreemi (oli aga otsa sai ja apteeki unustan minna, sest kellel see apteek meeles seisab kui on näitus) -
ja ma pärast pesemist sinna lihtsalt aasta jagu külmikus seisnud kookosrasva peale määrin, kas mul siis on lootust homme veel inimese moodi välja näha või?

Ole õigel ajal bitš

Millal on õige aeg? Ammu enne, vahepeal, ja igaks juhuks mõned korrad veel.
Ma sain just täna aru, et disainifirma ei teinud ühte kahest suurest inimfiguurist mehe asemel naisekujulisena sellepärast, et ma ütlesin varem väga leebelt, et no kui üks on mees, siis teine võiks ikka naine või vähemalt androgüünne olla, sest et ühe peal on rinnanääre ka vaja ära näidata. Ma ei trampinud õigel ajal jalgu, ei löönud rusikaga lauale, leebust ignoreeriti ja nüüd on need figuurid juba lõikamisel ja noh, eks see rinnanääre tuleb siis sellise kaunikesti maskuliinse figuuri peale, sest üks memmeke ei osanud õigel ajal bitš olla.

Ahjaa ja valikuvõimalusi ei tohi ka teistele anda, sest kui sa jätad teoreetiliselt lahti võimaluse, et DNA-d võib kujutada (illustratsioonina) nii monokroomselt kui ka neljavärviliste pulkadega, ja sinna kõrvale kirjutad, et värviline oleks täpsem ja õigem, juhul kui need neljavärvilised pulgad moodustavad kindlad aluste paarid, siis võid kindel olla, et disainerid haaravad selle monokroomse variandi ja pärast ei jäägi muud üle, kui peeglisse mõmiseda, et "ise olin loll, andke andeks."

Ja nii edasi.
Aa, DNA-ga ma sain siiski korda, niiet mõnikord aitab see ka, kui tagantjärele bitš olla, aga selle hinnaks on kõigi osapoolte rikutud närvid, tuju ja õhtu. Kui ma oleks neid närve, tujusid ja õhtuid natuke varem rikkunud, siis oleks see praeguseks juba unustatud asi, onju.

Sul on igav elu? Liiga vähe erutust ja proovilepanekut? Hakka näituse kuraatoriks!

esmaspäev, oktoober 09, 2017

Minu isa ütles ikka

"Ma ei saa aru, kuidas sa aru ei saa?"
Kuldsed sõnad, kuldsed sõnad.

Mul oli tahtmine üks pikem solvunud pobin postitada, panin selle kirja, sain aru, et sittagi see paremaks ei muuda, kustutasin maha, panin midagi muud kirja, sama lugu.

Saaks kuidagi välja magada, siis oleks homme hommikul juba olukord palju parem, aga üle minu triivib majesteetlikult üks suure inertsiga unehäire ja selle jalaga tagumine ei anna erilisi tulemusi.

Aga kõik on vaatenurga küsimus! Kui ma vaatan, mis vägitigudega saab hakkama Lendav, siis ma läheb ja häbeneb oma pisikest peavalu nurga taga omaette niiet  väga hea, et ma siia täpsemalt midagi ei kirjutanud.

pühapäev, oktoober 08, 2017

Tõdemus

Kui inimene kinnitab kirglikult, pikalt ja pidevalt, et mingi asi on talle täiesti ükskõik (või et ta (enam) üldse ei hooli), siis see inimene suure tõenäosusega sellel konkreetsel juhtumil siiski eksib. 

Nüüd ma jäin mõtlema, kas ma olen ka millegi kohta nii väljendunud. Ei tule meelde. Niikuinii olen, lihtsalt ei tule meelde. Mida ei mäleta, seda ei ole. 

neljapäev, oktoober 05, 2017

Stiilinurk

Mulle meeldib meie presidendi utilitaarne suhtumine moesse. Kui on avalik rahvapidu, siis rahvarõivad. Kui on vaja ametlikult esinduslik olla, paneb selga riided, mis mahuvad täpselt kategooriasse "Ametlikult esinduslik". Kui ei ole vaja, siis on teksad, jope ja müts. Mis siis veel? Iga kuradima praamisõit ei peaks olema imagoloogilistelt tähendustiine.

Võrnole tahaks tõesti nüüd juba mõne diagnoosi (või mitu) ära panna. Tegelikult vist polegi enam ilus tema üle ilkuda. Muidugi, kui ajakirjandus poleks seda kellukest mõnuga kõlistama kukkunud, ei teakski enamik eestlasi, et midagi nii lolli üldse öeldud on.

kolmapäev, oktoober 04, 2017

Ettevaatus on tarkuse sohilaps

Kas sinul on juba kodus oma kriisipakike?
Digikriisipakike?`
---------
Mis võimalused edasiõppimiseks saavad olema Putukal pärast praeguse superluks väikeklassi lõpetamist? Gümnaasiumides ju väikeklasse ei ole.
Täiskasvanute gümnaasium?
---------
Täna hommikul bussipeatusesse jalutades rääkisime eesliitest meta-. Sellega sai palju nalja, eriti meta-Putukast ja meta-Morgiest rääkides. Muuhulgas selgus, et mingis arvutimängus figureerib metarüütel.
Järgmiseks seletasin empiirilisust. Sellega sai ka mõnevõrra nalja, siis tuli buss.

teisipäev, oktoober 03, 2017

Klišeed on need, mis töötavad

Vihm akna taga, 
norskav kass külje all, 
laps teises toas magab,
kell tiksub seinal,
raamat ja ruuduline pleed,
puudu on ainult küdev kamin,
kakaod ei jõua ka keegi nii palju sisse kallata. Või miskit.  

Lillekuller - tarbimispostitus

Pagan võtaks, avastasin täna hommikul Facebooki avades, paganapaganapagana värks, appi, mu ema saab täna 70. Appi!
Ema elab Haapsalus ja mul on see urrima suhkrunäitus...
Aga meeleheitlik aeg nõuab meeleheitlikke inimesi ja pärast seda, kui olin koosoleku ja logistika vahel natuke aega paanitsenud, tegin kiiresti netiotsingu - lilled neti kaudu Haapsalus - googel pakkus selle peale teksti, milles oli sõna "lillekuller" - tegin uue otsingu - lillekuller Haapsalus - ja leitud.
Ja esimest korda elus saatsin emale veebi kaudu lillekimbu koju. Kimbu sai valida kodulehelt ja tellimuse sai naksti pangalingi kaudu ära maksta, aga et inimfaktor kah korralikult kokku õmmelda siis helistasin üle ja sain teada, et minikrüsanteemid on otsas, aga nad asendavad millegi sobivaga.
Moodne aeg, vaadake, krimiromaanides ja muudes nad kogu aeg saadavad juba eelmise sajandi keskpaigast peale kellelegi poe kaudu kimpe, normaalne ju.
Kapitalismus seesinanegi.

Partnerivahetuse nipid

Ehk kolm lihtsalt turvareeglit, mida peaksid ühest suhtest teise liikudes järgima - nii, nagu autos pannakse turvavöö peale ja ei vinguta, et vanasti.
1. Lõpetatud suhte ja uue suhte vahel hoia mõistlikku pikivahet.
2. Enne uue suhte partneriga kokkukolimist oota, vaata ja pea aru
3. Kui sul on lapsed, siis küsi nende arvamust ka. Küsi ENNE, mitte pärast otsuse tegemist.

Mis on mõistlik pikivahe? Kurat seda teab. Mind omal ajal ei aidanud umbes 5-7 aastane (ei mäleta enam) pikivahe hoiduda kolladi uude ämbrisse astumast. Aga räägitakse küll, et kui miski asi tundub kohe alguses olevat liiga hea, et olla tõsi, siis ta üldiselt ei olegi tõsi.
Kogu postitus on muidugi ajendatud ühest teisest blogist leitud kiire lahti-kokkuhaakimise kirjeldusest, mis tundus lugedes... häiriv. Põhimõtteliselt mindi seal ärakulunud suhtest lahku alles siis, kui blogipidaja endale uue partnerikandidaadi leidis ja temaga kohe asjatama hakkas. Aga peres olid lapsed ka.  Postkristlikus maailmas  ei tundu püsipartneri nii libisev ümbervahetamine (aga garantiikomisjoni hinnang? Remondiperiood?) eriti kombekas.
-------------------
Püsipartner om üits kena asi, see on (täiskasvanud) inimene, kellega sa kepid, keda sa tunned ja armastad ja kellega sa koos elad.
Mõnikord juhtub, et kõike kolme ei saa, mina eelistasin oma praegust suhet ehitades ära jätta selle kolmanda pügala  - mõtelge kui õudne oleks suhe, mille ainuke omadus see viimane just on.
Lisaks on elukohalahusus hea turvalahendus  - kui see suhe peaks ka nurja minema, tuleb lahkuminek kiire, odav ja vähemalt kolmandatele osapooltele suhteliselt muretum. Nojah, ma unustasin selle, et aastatepikkuse (nüüd vist juba seitsme aasta?) kurameerimise tulemusel kasvab teine inimene lõpuks päriselt ka südame külge kinni ja siis leiadki ennast ühel hetkel olukorrast, kus sa ostad tema juurde muruniiduki ja rajad istutuskastid - mis on sama hästi, kui elamuehitus. Järgmiseks mis saab? Ehitan sinna kapitaalse PVC kasvuhoone? Õudne mõeldagi.
Aga tomatid tahavad ju kasvatamist.

Millises perevormis on lastel parim elada, on muidugi väga maitseasi vastata küsimus, just lugesin Robert A. Heinleini romaani "Kuu on karm armuke", kus kirjeldati mitmikperesid, polüandriat ja muud segast/raskesti hallatavat, Kusjuures mitmikpere kasuks leidis Heinlein päris arvestatavaid argumente, lugege. Heinleini järgi oleks eespool mainitud blogipidaja pidanud pidama hoopis mõlemat meest korraga ja samas majas. Ja siis veel ühe naise võtma. Ja nii edasi.

pühapäev, oktoober 01, 2017

Kuidas ma soolisi stereotüüpe tsementeerisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et muuseumis, meie muuseumis, on kohe-kohe valmimas näitus suhkrust.
Et see oleks võimalikult toekas ja samas suupärane, oleme mõnede keerulisemate teemade selgitamiseks loonud multikad.
Et personifitseeritud lähenemine tegevat keerulisemad teemad lastele arusaadavamaks, siis on nendes multikates tegelased. Kes käituvad.
Algses valikus oli neli multikat ja viis käitumist, alles jäi eelarvelistel põhjustel kolm multikat ja neli käitumist. Kuna tegelastel on nimed, siis on neil ka sugu. Ja... Ausõna ma üritasin. Ma üritasin algseid stsenaariume kirjutades tegelasi jagada nii, et ka meessoost tegelasele jääks mõni destruktiivne ja oma tervisele ohtlik tegevus, aga..
Minu tegelased vahetati ära ja lõpuks kukkus ikkagi nii välja, et meessoost tegelane nendes multikates on läbivalt ratsionaalne ja naissoost tegelane kõigub kahe äärmuse - impulsikontrolli täieliku puudumise ja enese surma äärele piiramise ning piitsutamise vahel. Eks see ainevahetuse eripärade illustreerimise mõttes ongi ehk loogilisem ka, aga seda lõpptulemust vaadates tundsin ma teravalt puudust universaalsest, st kõigekõlblikust Otto-Triinust.
Ja ma ei jaksanud selle pärast enam sõdida, sest barrikaadidele on veel niikuinii vaja minna mitokondrite nimel. Las ta sitt jääda.
Aga nüüd siis teate. Mu võrdõiguslikkusetaotlus on ainult poos. Ma annan alla. Suurema eesmärgi nimel. Nõrk.