reede, juuli 31, 2015

Loen praegu

Jah, mul on Elisa raamatuäpp.
Haruki Murakami "Norra metsa" ja selle tõlge käib mulle närvidele. 
Sõnavaravaene, kohati kohmakas ja kohati üldse kohatu. Näiteks "Selle ühika ainuke probleem oli see, et ta oli sügavalt kahtlane." 
Mida fakki? Eesti keeles nii ei räägitakse, röösk ma ütlen! Saab küll öelda "kahtlane ühikas", aga seda juhul, kui  ühika kirjeldamisel pole esialgu veel rohkem täpsustusi lisatud. Antud juhul oleks pidanud tõlkima "Selle ühika ainuke probleem oli kahtlane taust", "-kahtlane majandamine", "-kahtlane misiganes" - aga mitte nii. 
Eh. /loeb edasi/
*************
 "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja" on igatahes parem lugemine, kuigi ilmselgelt kerge meelelahutus ja mõnevõrra Forrest Gumpi kloon. Ka Putukas võttis selle ette ning ei kurda (Elisa raamatu üks konto saab olla korraga kahes seadmes, meil Putuka tahvlis ja minu telefonis, mis sisuliselt tähendab, et maksan ühe eest aga loeme kahekesi). Ja nüüd ma avastasin, et sellest on filmgi tehtud. 

neljapäev, juuli 30, 2015

Juuli lõpp


Tööl tagasi. Putukas on Pivarootsis laagris, seekord on tal kaasas tahvel ja ta saadab mulle selliseid väljendusrikkaid Skype-i sõnumeid (vt pilt paremal)
Ja kaebab, et toakaaslased on NÕMEDAD. Ja siis jookseb rõõmsalt välja nendega mängima. 

Kasvataja saatis sellise julgustava kirja:



Kognitiivne dissonants on muidugi suur arengumotivaator.

Minu kass jäi esialgu maale, Viidiku juurde, aga et ma ei tunneks ennast liiga karvavabalt, tõi õde mulle hoida oma kassi (Miisu). Kuna ta ise läheb (ühte teise) laagrisse kasvatajaks. 
Tihe kassiringlus. Tuletame meelde, et Viidiku praegune kass (Triibu) on ka kunagi minu kass olnud, kes pidi elukohta vahetama, kui minu praegune kass (Blondie) ennast meile sisse näugus. 
No ei, teate.

reede, juuli 24, 2015

Talnas tagasi

Nii kui Viidiku juurest ära tulime, hakkas kurk kipitama, teise päeva õhtuks oli päris kibe olla. Ja und ei saanud. Ja kui lõpuks sain, nägin painajaid kõrbeplaneedist, lapsele kaela varisevatest liivakivitornidest, mehhaanilise lohe rünnakust ja Lokist, kes selle kaose kohal kasutuid kahetsussõnu kriiskas.
Ma talle kütan. 

Putukas oli ka täna kuidagi isutu ja kaebas kehva enesetunnet, jättes oma pitsaportsust (!) poole söömata ja keeldudes kaasa tegemast üritust "ronime Oleviste kiriku torni".  Muidugi, temal võib asi olla selles, et nüüd istub ta jälle päevad otsa xboxi taga, õue saabki ainult siis, kui ma mingi ettekäände leiutan (nt lähme pitsat sööma) ning ta endale töö juurde kutsun. 

Hüva, tulime ära koju tornis käimata (tõsi küll, vanalinna tagant ringiga ja mööda Falgi teed haagiga, et samme tehtud saaks) ja laps haaras jälle puldi. "Noh, naudi kogemust, zombi," mõnitas ta Minecrafti mängides. "Sulle meeldib kui ma sind tapan, jah?"

Tundsin ennast umbes nagu Nirti vanaema võib tunda. 

teisipäev, juuli 21, 2015

Naljakas

-Mis sa seal naerad? küsis üks laps 
-Ma loen ühte blogi*.
-Misasi on blogi?
Tegin näo, et mul on väga. väga. palju. tegemist. Viidik pidi selgitama - Sa tead, mis on päevik? Mitte õpilaspäevik vaid see, kuhu sa kirjutad, mis päeva jooksul juhtunud. Blogi on internetipäevik.  

Muidugi jah, vanasti kirjutati päevikuid salaja ja padja alla ja nüüd on nad netis kõigile näha, kes viitsib leida, aga kedagi ju tegelikult ei huvita, olgem ausad. Mõni üksik kõigest seitsmest miljardist - või siis, ütleme, mõni üksik miljonist inimesest, kes toda keelt üldse oskab. 

-Ahah. ütles laps intelligentselt ja libises sujuvalt muudele küsiteemadele. Mis indikeeris, et tal on vint üle ja uneaeg ammu käes. 23:44. Putukas oli ammu enne seda täiesti siiralt ära vajunud. Mis omakorda tähendab, et ta ärkab heal juhul 8:28.
Homme on viimane puhkusepäev ja minu sünnipäev, mil puhul me juba käisime Taevaskojas, Seto Tsäimajas, Talumuuseumis ja peaaegu lubasime lastel Piusa liivakarjääris rulluda. Otsides tegelikult üht kohta, kus ma kunagi käisin lapsena ja mis praeguseks, nagu ma tee peal kaarti uurides väsinult otsustasin, võib asuda juba mõnevõrra piiri taga. Läheme parem sinna, kus lastel ka lõbus on. Nagu ikka. 

-----------------------
*Seda blogi

esmaspäev, juuli 13, 2015

Trummipõrin

Putuka isalt laekus viimane elatisevõla osamakse; kuna ta on vahepeal ka jooksvat elatist ilusti maksnud, pole uut võlga juurde tulnud; tuletame meelde, et elatisevõla saaga, jant ja kurbmäng on kestnud AAAAAAAASTAID (väga aegajatiste pausidega). Nüüd on see läbi. Nüüd tahaks 1 naps. 

Ja loodetavasti ei kordu enam. /koputab vastu puu... pead/

laupäev, juuli 11, 2015

Veereb kakuke..

Tarvis-vaja Venemaale sõita. Muuseumiga. 
Eksponaate tooma või nii. 
Osutus, et vaja viisat. Oih, kõigepealt on vaja passi. Viimane lõppes 2013. 
Kaks nädalat ja pass tehtud, olemas. Edasi, Google otsing "Venemaa viisa Tartus". Esimene asjakohane* rida  juhatas sinna, ei tea kuhu, läksin eile hommikul kohale, öeldi, et küllakutset vaja, aga kui küllakutset pole, siis mingu ma reisibüroosse. Anti paberileht pika nimekirjaga lähikonna büroodest. Seadsin sammud lähimasse. Istun-ootan. Ühele kahest eespool olevale kliendile ütleb büroo (nais)juhataja, et palun vabandust, oodake, ma tean küll, et mehed ei talu ootamist, teen ruttu. Tegigi ruttu, võttis mehe ette, mulle ütles lihtsalt, et oodake, ma kohe tegelen teiega. 
Võta näpust. Kuna ma pole mees, polnud vaja minu pärast eelmise kliendiga kiirustada - pärast asjakohaste paberite ja nõuannete vahetamist hakkas kõrvaltoast kostma totaalset easytalki - ikka, et kes kus eelmisel või üleelmisel aastal käis ja kui lahe seal oli ja lastele** meeldis ja et oi te olete seal ka käinud ja...
Hakkasin ikka täitsa nihelema, assistent käis kaks korda teise ruumi ukse peal küsivat nägu tegemas, tuli tagasi ja ütles: kohe, paari minuti pärast... 
Olin seal nii 20 min ära istunud, enam ei suutnud, tulin tulema. Firma nime ma ei ütle - võibolla on see tõesti ainult minu isiklik probleem, et ma ei viitsi võõrast kergvestlust nii kaua pealt kuulata või šovinistlikku kliendikäsitlust alla neelata. 

Aga kui ma poleks järgmiseks sattunud Tartu Reisibüroosse, kus Venemaa viisa taotlus mulle kõige imelikuma kiirusega ära tehti, asjatundlikku nõu anti (võhikuna ei teadnud ma nt, et kindlustusmakse käib nädalakaupa ja seega pole neljapäevase reisi jaoks nädalast pikemat viisat mõtet võtta; uudiseks oli ka see, et ühe viisaga saab ainult üks kord riiki siseneda; no andke andeks, ma üldiselt ju ei reisi, eksole) ja organiseeriti mulle passi kättesaamine sobivaimas kohas, siis oleks mul tartlaste asjaamisstiilist küll väga kummaline mulje jäänud. 

*mitteasjakohaseid oli enne seda muidugi ka hulgim. Ma EI TAHA cargobussiga oma äsjapapitud passi ise Tallinna saata või ankeeti ise välja trükkida; kuna ma teen siukest asja esimest korda elus, tahan ikka inimesele otsa vaadata ja küsimustele vastuseid saada; mida see guugel õige mõtleb, et sel puhul Tallinna firmasid pakub?
**mul on ka lapsed, aga nendega reisile minnes peaksin ma vajalikuks ära mainida nende arvu ja vanuse, mitte basseinivarustusevärvieelistust, rsk. Ja kui juba reisil käidud, siis uue reisi seisukohast on see oluline kuidas?

Suvi pildis

Moraal: ära hoia oma riietevaru pappkastis.
Suvi oli. Pärnus.
Eelmisel nädalavahetusel oli korraks suvi.
Käisime siis Pärnus ära.
Triibu  põgeneb fotograafi eest
Originaalis oli üks roosa ja teine sinine,
aga mõte jääb ju samaks
Põhjalikult tillitatud
Ja Viljandist käisime ka läbi
Hiinast saab Google Cardboardi 
umbes 4 euro eest. Lõbu laialt.