neljapäev, november 30, 2017

Hoolt kandma 2

Muuseumis tehti kõigile töötajatele, kes selleks soovi avaldasid, gripivastane vaktsiin. Loomulikult ma avaldasin soovi, kui tasuta saab.
Viidik arvas, et kas sellel on mõtet, tulevad uued tüved juba järgmisel aastal ja... 
Aga no kui tasuta saab. 
Tegelikult oleks talle endale rohkem neid vaktsiine vaja, tema puutub tööl paljude inimestega kokku, mina istun enamasti laua taga. 

Kahte pead ei ole mulle veel kasvanud, varasemast autistlikumaks pole ma muutunud. (Ärge saage valesti aru. Ega ma ei arvagi, et ma varem mingi normaalne olin). Halvatust pole ka tekkinud ja rohkem kõrvalmõjusid ei suuda ma hetkel välja mõelda. Nädalavahetusel oli natuke kõhe olla, teate see tunne, mis ütleb umbes 65% tõenäosusega, et nüüd sa jääd haigeks. Aga ei jäänud. Palavikku ka ei tõusnud, ent see ei tõesta midagi - kui mul juba kraadiklaas 37 näitab, siis ma olen ikka väga halvas seisus, praktiliselt haiglakandidaat. 

teisipäev, november 28, 2017

Video



Mõnus zombiapokalüptiline Võluflööt. Võsareporteri võtmes säästlike taaskasutuskostüümidega. :D

Oh, ma tahaks ükskord selle etenduse otsast lõpuni päriselt ära näha.

Ja see on päris südantlõhestav:

esmaspäev, november 27, 2017

Hmmm

Kõik värsissepad, ärgake!
http://menu.err.ee/644862/lase-inspiratsioon-valla-err-otsib-joululuuletusi

Kümme aastat tagasi kirjutasin ma sellise luuletuse:

läheme, sõbrake, koos nüüd päkapikkusid püüdma
ai pekkadi pekkadi padavai
läheme neile heliseb aisakell hüüdma
mytsaki mytsti pekkuli aiai
läheme hiilime küpsevaid kompvekikarpe
ai pekkadi pekkadi padavai
varrega võrguga tabades rabavaid arpe
mytsaki mytsti pekkuli aiai

läheme jõuluni aega on mõni kuu ja üks nädal
piilume järgi kuis käib päkapikk hädal
vaatame kas see jõulumees memmega seksib ka
hüüdes peibutussalme neid püüame eksita

aga kui küsid milleks mina ei tea
lihtsalt sinuga koos on luurata hea

 ai pekkadi pekkadi padavai
mytsmytsaki mytsti pekkuli aiai

- ega vist seda küll ei või avalikkusele esitleda.

Ma olen ikka täitsa... roppe luuletusi kirjutanud. Ja see luuletus on vist kusagil avaldatud ka, aga ma ei ole enam tagantjärgi eriti kindel.

reede, november 24, 2017

Niisama

Tünjas linlane tolknes pleekinud palkoni all,
veetleva leedi peegeldus lombiveel huvi veel pakkus tal,
usjate kaslaste nahkades nägusa daami
poole ta pilkude keel saatis veerema soovide aami.
Linlase süda on puhas kui tuhaga uhutud linad,
siiraid ta soove ei varjuta ihade tupruvad vinad.

Hoolt kandma

Kui Lutsu raamatutes räägitakse vajadusest oma hinge eest hoolt kanda (selle pidi paelaga kaela riputama) siis tänapäeval on popp kanda hoolt oma keha eest. Hing saagu ise hakkama, selle eest vastutagu teised või siis võib selle mõne ainelise objekti - kristalli - külge kinnitada. Jeah.

Töökoht maksab mulle spordiklubi kuukaardi kinni. Vahepeal ma ei käinud, nüüd ütles töötervishoiuarst, et peab käima ja ma kuuletusin. Ma pole mingi hull spordihai, aga õde mõtles kavala strateegia välja - tuleb käia sageli, aga lühidalt, ja ennast mitte üle pingutada. Ja hommikuti. Õhtud on liiga magus aeg kodus olemiseks.
Niisiis olen ma nüüd natuke aega hommikuti "ujumas" käinud. Ma olen kohutavalt vilets ujuja, pigem teoreetik, kui praktik. Kõik räägivad reipalt, et noh, kümme korda käid ja siis on asi selge ja palju lõbusam, aga.
Olen vist enam-vähem selgeks saanud vette välja hingamise (ujumistreenerid langeks küll kõik karjakaupa minestades basseini seda nähes) ja usaldan silmi ujumisprillide taga lahti ka hoida, aga ma pean ütlema, see viimane ei ole lihtne.
Sest veealune maailm on õudne.
Seal on kõik vales kohas.
Kõik on liiga suur, liiga lähedal, liiga eepiline, liiga aeglane. Täna hommikul oli ujula hämar ka, panen pea vee alla ja tõstan kohe jälle välja, sest mind haaras õõv ehk kahmus kujutluspildi ees, kuidas moondunud vaatevälja ujub (vasakult) mõni välkkiire varjukoletis ja jääb mind vee all jõllitama. Pungis silmadega.

Pungis silmadega veealune basseinikoletis
Ujumisejärgne tunne on mõnus, minu seljas on mõned surnud tuimad punktid vaikselt sipelgaid ajades ellu hakanud ärkama. Revalspordi veekeskuses on palju suruvett väljastavaid torusid, mille ees seismine mõjub nagu karmimat sorti soonetasumine - juhul, kui sa suudad ennast selle survevee ees paigal hoida. Varahommikul on veidi vähem rahvast ka.

----------------
Eile õhtul käisin koos lapsega - kuna minu kuukaart on piiramatu kasutusega, siis pidin lapsele lihtsalt lapsepileti juurde ostma. Esimesed pool tundi tegelesime peamiselt Putuka ninaverejooksuga, siis saime tund aega vees olla - ja juba hakkas uneaeg ähvardavalt lähenema. Nüüd ma mõtlen, kas me oleme võimelised nii vara ärkama, et hommikuti enne lapse kooliaega ujulas ära käia. See oleks üsna hull projekt. Vist nõuab pool kuus tõusmist.

neljapäev, november 23, 2017

ei leia laulu

Kunagi laulis Tartu Sensatsioniline Kevadbänd sellist laulu:
"Kroonuaia tänavas
on meeste tugikeskus.
Naised seal ei ole oodatud.
Seal ei peeta vestlust."

Jne.
Nüüd ma ei leia seda laulu enam kusagilt.
Kõik guugeldatud lingid on tühjad.
Teab keegi?

teisipäev, november 21, 2017

Niisiis


Suhkrunäitus pandi üles ja on valmis, ametlikult avatakse küll novembri viimasel päeval ja eks nipet-näpet on veel teha, aga ei nipe ega näpe nõua enam hullumeelset rabamist ja suuri ehitajate horde. Surmanäitusest olulisemaks peetud osa sai viidud püsieksposse, endisesse Klaasnaise ruumi. Umbes pool jäi üle ja ladustatakse, sest äkki annab taaskasutada.

Klaasnaine viidi endisesse apteeginäituse tuppa ja apteeginäitus pakiti kokku ja sellele otsitakse kosilast.
Klaasnaise uues asukohas ehitati lastele istumiseks poodium, ka suhkrunäitusele ehitati poodium, niiet meil on nüüd muuseumis kohe poole rohkem istumis- ja ronimiskohti, mis on tore. Suhkrunäituse tarbeks sai üldse hullult palju suurt mööblit toodetud, mille suhtes ma mõlgutan ka juba murelikke taaskasutusplaane, sest mis saab siis, kui see aasta pärast maha võetakse?

Aga täpsemalt ma ei räägi, sest et tulge kohale ja vaadake ise ja üldse.
Võrdlemisi imelik tunne on, kui polegi pidevat ujuvat hullumaja ja rööprähklemist.


"Tulge, lapsukesed, istuge mulle natuke!" Klaasnaine.
Näitus "Loomulik surm" - täitsa loomulikult nüüd püsinäituse osa

esmaspäev, november 20, 2017

Uussõna

"Kui sa suhkrunäitust vaatama ei tule, jääb see sul nägemata"
Tervishoiumuuseumiste 

Täna

Täna nägin arboristi,
kellel köied rästi-risti,
mornilt harutas ja kammis,
sitke, lihastes ning trammis.
Suits oli suus ja kiiver peas,
puud olid ootel sirges reas. 

Tööteraapia

Palju räägitakse sellest, et tänapäeva lapsed on ühed kuradima hellikud sest nad ei tee tööd ja ei pea tööd tegema ja sellepärast on ilm hukas. Ja noh, et igasugu häired on puhas laiskus, mis on ülehoolitsevate vanemate poolt sisse kasvatatud.
Minu arust on siin fookus vales kohas natuke, ilm on hukas küll ja lapsed häiritud, aga mitte niivõrd pahatahtlikust tööpõlgusest kuivõrd kompleksse vaimlis-füüsilis-pragmaatilise tegevuskogemuse puudumise tõttu. Et lastel ei ole VÕIMALUST tööd teha, mitte et vanemad kasvataks valesti. Ei ole laiskus vaid on kehakasutuskogemuse puudulikkus. "Sa ei tea, milleks sa võimeline oled"

Põhimõtteliselt pole mingit vajadust kohustada eelteismelist suviti igal hommikul kasvuhoonesse 10 ämbrit vett tassima või peenraid rohima ja pahandada temaga, kui see ununeb või on noh, halvasti tehtud. Ent iga lapsuke peaks saama katsetada erinevaid vajalikke füüsilisi kodumajapidamistegevusi, sest see mõjub ta arengule hästi.
Et pane lapsuke laudadest naelu välja tõmbama ja kui sa ise oled ka läheduses ja kui sa ei pane talle üle jõu käivat kohustust kogu su vana kuuri jagu laudu ära naelutustada, siis on see midagi tema vaimse tervise heaks.
Või lund lükkama - lumelükkamine on nii meeldiv tegevus, et ei raatsi hästi lapsele anda. Või muru niitma (sama lugu). Erinevad tegevused meeldivad või ebameeldivad erinevatele lastele muidugi erineval määral, näiteks olin ma täiesti jahmunud, kui Putukas avaldas vastumeelsust sellise mõnusa tegevuse, nagu puude ladumine, vastu.  Ladusime koos ja see ei hakanudki talle meeldima. Mis mõttes nagu? Aga seevastu augu kaevamine oli tema meelest tore.
Kindlasti leidub kusagil ka lapsuke, kelle meelest näiteks rohimine (brr) on tore. Oluline on, et tal oleks võimalik see tegevus enda jaoks avastada. Päris ilma suunamiseta ka muidugi ei saa. Ja tööteraapia pole võluvahend, mis absoluutselt kõigi hädade vastu aitaks, aga igatahes on see asi, mida tasub katsetada juba ennetavalt. Ideaalne oleks, kui mõned võimalused selleks oleks koolide juures, ma ei mõtle "peseme klassiruumi aknad puhtaks" vaid noh, näiteks kanateraapia või peenrateraapia või. Muruteraapia pärast läheks kindlasti rebimiseks.
Sport on ka üks võimalus, kui vaid leiduks kohti, kus spordijuhendaja ei pürgiks peamiselt medalite poole. Ja muidugi on lapsi, kellele see kõik ei sobi.

pühapäev, november 19, 2017

Ja lubadus

Täna sai laiseldud; homme hakkan heaks.

Kas

lihtlabane tulumaksu tõstmine pluss tulumaksuvaba määra tõstmine poleks andnud enamvähem sama tulemust, mis praegu? Et rikkamad maksavad rohkem ja vaesemad vähem, sest noh, sama suur tulumaksuvabastus moodustab väiksemast sissetulekust suurema osa ja suuremast sissetulekust väiksema osa.  Ja üleminekud oleks sujuvamad ja inimestel ei käiks asi üle mõistuse ja.
Mina ei tea muidugi rahaasjadest midagi, aga.

Rongis juhtub

Rentsi blogis oli postitus nõmedate koeraomanike kohta, mille all epp kommenteeris, et aga nõmedikud saavad lihtsalt rohkem tähelepanu, et seda, mis on igapäevaselt hästi, me üldse ei kommenteeri. Tsitaat: "sa ei korruta ju kogu aeg, et ah mis kena sile asfalt."
Ma mõtlen, et ma nüüd natuke kommenteerin. 
Regulaarse rongireisijana olen saanud nii mõndagi kena koera näha, näiteks see uudishimulik tšau-tšau, kes üritas Blondiele sõbralikult tere öelda, mille peale see oma puurist katkise autokummi häält tegi. Koer vaeseke astus ehmunult sammu tagasi ja ei osanud enam ööd ega mütsi kosta. Ilmselt polnud ta nii vaenulikku kassi enne kohanud.

Üks teine kord oli rongis noormees taksikoeraga, kellel oli imepärane seadeldis - kokkupandult läpakakoti kuju ja suurusega õhuke pehme madrats, mis võeti lahti ja pandi istmele, mille peale see taks siis ronida tohtis ja meid Putukaga üle laua murelikul ilmel mõõtma asus. Kuni ma tema peremehega vestlesin, rahunes maha, otsustas, et me oleme ohutud ja jäi magama. 

Üks kolmas kord oli tegu keskealise paari ja nende pisikese suurekõrvalise buldogiga, kes oli vähemalt viisteist aastat vana. Istusime esimeses klassis üleval otsas, meie ühel pool vahekäiku, koeraomanikud teisel pool ja koer otsustas, et kogu see ülemine ots ja seltskond on nüüd tema valvata. Kui aga Putukas käis vetsus ja sealt tagasi tuli, pidas peni teda algul võõraks, võttis hoiatavaid poose ja hääli. Lõpuks aru sai, et ikka "oma"inimesega tegu ning puges häbenedes laua alla peitu. 

Rongis juhtub muidugi nõmedaid asju ka, ma praegu neid ei viitsi. Üldiselt mulle elroni rong meeldib. Eriti esimeses klassis. 

laupäev, november 18, 2017

Jälle küsimus

Et kuidas ma peaksin suhtuma, kui Putuka poolt korda tehtud voodi meenutab pigem surevat kaamelit, kui tehtud voodit?
Hommikuti pole enamasti aega ka käsutada teda uuesti tegema ja õhtuks läheb meelest ära ja niikuinii minnakse kohe magama.
Teiseks, kui ta jätab oma asju üks-kakshaaval minu tuppa/elutuppa vedelema, siis on vaja teatud kriitilist piiri (~7) enne kui ma käsin tal need ära korjata. Kas see on halb kasvatus, mille all tema tulevane elukaaslane hakkab ükskord kannatama?
Mustade sokkide kaitseala tema toas tooli all saab samuti mõnikord päris kaua rahu nautida, enne kui ma märkan ja urisema hakkan.

Ma ei mäleta 12-aastase Võsukese sarnaseid liigutusi, aga tema vist oligi nooremana üks nendest ebaloomulikult korralikest lastest, kes on võimeline õues mängimise järel puhtana tuppa tulema. (see läks puberteedi kohale jõudes üle)

Ja mu emal oli põhimõte, et uni on püha, mistõttu ma ei pea õigeks teki alla pugenud last sealt välja ajada, et ta enne magamaminekut kõige õrjetumad segadused ära klaariks. Mõnikord muidugi kannatus katkeb ja põhimõtted ununevad.

neljapäev, november 16, 2017

Nuggan seda teab

...kuidas sellesse nüüd suhtuda, aga.
Putukas, kes on muidu siuke tore poiss, on haridusliku erivajadusega ja erivajadus on tal just väikese seltskonna ja rahuliku, rutiinse õhkkonna järele, eksole. Mingeid muid olulisi karke polegi vaja peale mõistvate õpetajate, aga no andke armu, kas see vajadus on siis ERIvajadus? Minu arust vajavad mõistvaid õpetajaid kõik õpilased, lihtsalt mõni saab suures klassis hakkama ja mõni ei saa. 
Aga kuna erivajadusega õpilased, kelle erivajadus on vormistatud, paberdatud, pitseeritud ja riigipoolse toe saamiseks kinnitatud, pannakse kohe Luubi Alla, siis oleks tegelt vaja, et Putukas läheks Uuringutele. 

Uuringuid tehakse haiglas, uurimiseks kulub umbes nädal. Kivistunud idee on, et Uuritav viibib haiglas ööpäevaringselt. Sellest polnud ma vaimustatud juba siis, kui Putukale esimeses klassis Uuringuid pakuti. Mis mõttes te loodate adekvaatset pilti saada, kui te lapse tema normaalsest keskkonnast eemaldate? Tahate Eksperimenti? Võtke mõni nn normlaps (issand kui õudne sõna) toppige ta nädalaks haiglasse ja seejärel valige endale meelepärane häire välja, sest te võite täiesti kindel olla - kogu assortii ilmneb sellise prokrustika korral. Mis siis veel rääkida autismispektri häirekesega lapsest, kes reageerib igale uuele olukorrale eriti tugevalt.
No võibolla põlvekedra paistetus ehk ei löö välja nii ruttu, jah. 

Põhimõtteliselt on Uuringuid võimalik teha ka päevastatsionaaris, nii et Putukas tuleb õhtul kenasti koju ja hommikul jälle läheb sinna ja õppetöö toimub ka seal. Sellega ma oleks nõus. Samas on mul küsimus, et kui praegu on nagu kõik hästi, koolis on hästi*, kodus on hästi, siis kas on üldse vaja Uuringuid? Äkki ei kisuks last tema mugavustsoonist (haha**) välja keset kooliveerandit, sest pärast neid Uuringuid peaks ta ju koolis edasi käima, puhkust ma talle anda ei saa aga niisugune keskkonnavahetus pole Putukatele just kergete killast. Isegi päevastatsionaaris. 
Äh, ideaalne oleks tegelt, et see Luup, mille Alla lapsi on vaja toppida, veetakse kooli kohale, mitte vastupidi, aga mis ütleja mina ka olen. 

N. Õutu.
-------
*Samas ma ei tea, äkki ei ole koolis hästi, sest hiljuti sai ta tavapäraste viite asemel kolm nelja järjest. Seega ma palusin Uuringuid organiseerival meedikul koolist üle küsida.
**See on sarkastiline naer.

esmaspäev, november 13, 2017

Kas suudate ette kujutada, millist õudust ma tundsin...

... kui üks meie külastusjuht kirjeldas suhkrunäituse juurde planeeritavat ja kõige nooremale vanuserühmale mõeldud ainevahetuse mängu nii:
"...ja siis tulevad rasvarakud [st neid mängivad lapsed] ja korjavad [verest] ülejäänud suhkrumolekulid [st poroloonist mulaažid] enda sisse kokku..."

Karjatasin nii valjusti, et kajakad kindlasti hülgasid meie pea kohal oleva katuse. Minu ärevuse energiaga oleks võinud pool nutitelefoni ära laadida.
Meie oma töötaja! Kes peaks asjaga kursis olema! Kuidas ta võib!
Igatahes tuleb nüüd koosolek.
-----------
Mul ei ole absoluutselt mitte midagi laste ega porolooni vastu, lihtsalt... rasvarakud ei korja glükoosi, ammugi mitte verest.
----------
Veel natuke õudust - panime eelmisel nädalal juba Kolm Tähtsat Mudelit vitriinidesse valmis. Pärast paaripäevast vitriinisseismist otsustas ATP mudel ühel hetkel laguneda ja aatomite pallid üle vitriini ja põranda laiali veeretada. Urrima ebapüsiv makroergiline molekul.

pühapäev, november 12, 2017

lameda Maa teooria:

Putukas:
"Ema, kui maakera oleks lapik. Ja kui see koosneks mitmest ülestikku kihist, igal kihil muidugi oma valgusallikas. Siis kompassidel peaks olema olemas kolmas, lisasuund. Ehk siis kompassid peaks olema 3D".

Harjutusi iseseisvaks eluks

Seekord ööbisid meie juures kolm last - Putukas, veel üks poiss ja üks tüdruk, kõik vanuses 11-12.  Õhtul tuli jutuks ajateenistus ja kõik kolm kinnitasid veendunult, et nemad kindlasti tahavad sõjaväkke minna.
Mis seal ikka, tegin neile hommikul natuke pehmot sõjaväedrilli (kell kümme alles alustasin!). Voodi briljantselt korda, 20 kätekõverdust, 5 ringi ümber maja ja kõik kolm köögitoimkonda!
Ütleks, et kõige paremini on ajateenistuseks ette valmistatud tütarlaps, kes tegi vastu vaidlemata kiiresti ära kõik, mida vaja. Poistega on nii ja naa. Putukat, vaesekest, ootab ilmselt distsiplinaarkaristus selle eest, et: "Ma ei talu kartulikoorimist, ma parem hakin sibulat." Mismoodi Eesti kaitseväes sellistesse avaldustesse suhtutaks, ei tea - mina olin pehmo, nagu öeldud, ja selle sibula ta ka peeneks hakkis. Samal ajal said teised kaks kartulid ära kooritud - skooriga 10/2 tütarlapse kasuks - ja edasi tuli vabalt, rivitult.
Iffand kui armas on vaadata, kuidas lapsed midagi kasulikku teevad!
Aga Putukas tuleb sagedamini kodus toimkonda panna, jah.

teisipäev, november 07, 2017

Raamat

Täna ma tahan, või õigemini pean, sest sellest on saanud painajalik sund, kirjutama ühest raamatust. 
Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat".
Kui keegi kunagi vajab õpikunäidet väljendile "lohutu düstoopia", siis seep see ongi. 
Lõpetasin selle lugemise mõned nädalad või paar kuud tagasi, olles selle vahepeal suvel pooleli jätnud, see oli lihtsalt liiga ränk. 
Raamat räägib maailmast, kus tehisintellekt on inimesed oma hoole alla võtnud, keegi ei pea tegema - ja ei teegi - tööd, kõigile on äraelamine tagatud, kõik vajalik olemas, ja just tänu sellele on inimesed praktiliselt välja suremas ning lemmikloomad kipuvad sooritama enesetappe. Sündmustik areneb tuima kurbusega loogilise lõpuni, aga lõpp ei too lunastust vaid viskab lugeja poole nüri mütsatuse ja kahjuks ei sure lugeja selle peale samamoodi nagu lugu. 

See pole halvasti kirjutatud, see on sujuv ja mõjuv lugu kogu oma lohutuses. Ja selle mõju ei lähe üle. Tunnet rõhutavad ka igatsugu tehnoloogiaportaalidest tulevad uudised selle kohta, kuidas robotid varsti paljud töökohad inimestelt üle võtavad ja kuidas see on progress. 

Nägin täna öösel unes, et kõik inimesed olid välja surnud ja meie Putukaga viimased inimesed maa peal. Jalutasime kenas päikesepaistelises Tallinna kesklinnas, kus tühi tramm rööbastel seisis ja tuul kortsus pabereid mööda tühja tänavat keerutas. Teadsin selles unenäos, et suren varsti vähki ja laps jääb täiesti üksinda. Ärkasin nii suure masendusega, et isegi pisar ei tulnud silma. Aktiivsusmonitor kinnitab mulle, et ma magan kehvasti ja pealegi olen keset ööd pikki perioode hoopis ärkvel - millest ma hommikul ei mäleta midagi. 

Nii raske pole veel kunagi olnud ühegi raamatu mõju alt vabaneda. Mulle  meeldiks, kui keegi veel oleks seda lugenud, et saaks ängistust jagada; aga samas ei saa ma seda soovitada mitte ühelegi inimesele, kes isegi ängistusega kimpus kipub olema. 

reede, november 03, 2017

Ah et raha vähe?

No elada ei oska siin mõned lihtsalt.
https://elu24.postimees.ee/4296877/maaletoojad-on-arritunud-paljas-porgand-muub-reklaaminanni-taskurahaks

"Muidugi ei ole blogija elu ka meelakkumine" - Jüri Paltser.
Mul on purk mett, kui tahan, siis lakun. :D


neljapäev, november 02, 2017

Kellad

Võiks ju arvata, et kuna kella keerati taha ja justkui hiljem peaks tõusma, siis peaks see tõusmine justkui kergem olema.
Aga ei.
Muidugi, kõik muud asjad jäävad ka hiljema peale ja magama saab ka hiljem ja - aga kõige raskem oligi esmaspäeva hommik. Kus on loogika, ma küsin?
Lisaks muule on pidevalt nõme kõripõletiku tunne, vilets olla, nagu jääks kohe haigeks - kuigi otseselt ei jää. Mi Band väidab järjekindlalt, et uneaeg, eriti sügava une aeg, jäi liiga lühikeseks. Lapse kohta sama.