teisipäev, juuli 26, 2016

uni

Uni seisis ukselävel
Kuulas, aga ei koputanud
Silmi ära ei loputanud.

Uni seisis uibu tüvel
Käed olid taskus, jalad paljad
Õunad oksal alles haljad

Uni istub mulle tasku
heljub ja ta veel ei lasku
kannan kaasas kogu raskust
katsun tasa une vaskust.

Kuidas saada lapsi ebameeldivaid asju tegema

Elame vaga maaelu ses mõttes, et kommikauss ei ole volilt laua peal vaid kapis peidus ja kommi antakse eriliste teenete eest kahekaupa või vähem, sobivate ajavahemike tagant. Uue kommikoti järele on mõnikümmend kilomeetrit sõita.

Osutus, et lehmakese kommid on Putuka lemmikud.

Putukas on see mees, kes ei söö marju. Ka moosi sees mitte. Isegi mitte arbuusi. Õun ja banaan veel kuidagi lähevad. Mahla ikka joob aga moosivett mul ei õnnestunud talle sisse petta (no mis vahet seal peaks olema?).

Pärast õhtusööki ütles laps:
"Nüüd ma tahan oma kommi saada!"'
Mulle tuli idee:
"Sööd ühe tikri, siis saad kommi."
Putukas: "Siis ma tahan kaks kommi!"
Mina: "Üks tikker - üks komm. Kaks tikrit - kaks kommi."
Putukas: "Kolm tikrit - kolm kommi?"
Mina; "Kusagil on ikka piir ka."

Ettevaatlikult lõugu keelest kaugemale nihutades manustas Putukas ükshaaval kolm tikrit. 
Sport võitis! 



laupäev, juuli 23, 2016

Võtsin rahulikult

Võtsin oma sünnipäeva rahulikult, suuremalt jaolt seda ignoreerides ning nii sai see ka üsna valutult mööda. 

Tegime 21sel Pärnust lahkudes väikese treti Lätti, Kabli kaudu. Rannailm sai selleks ajaks otsa, ent Kabli on muidu ka ilus koht, olgugi see taevas hülgehall. 

Internetiühendus kadus riigipiiri läheduses ära ja meie kui reisivõhikud hakkasime usinasti roaminguid lubama. Pärast piiri ületamist Ainažis selgus, et olgugi Telia lahke lubama välismaal mobiilse neti kasutamist kodusega samadel tingimustel, pole sellest la persetki kasu, kui seal lihtsalt ei ole levi. Ei ole linnakeses, ei ole sellest väljudes ammugi. Polnud Tele2-l ka. See tähendas, et Waze ei funka.
Ja meil ei olnud offline kaarte alla laaditud, ütle nüüd idioote, tahvad väljamaale sõita, ette üldse ei mõtle, kuivikuid, kompassi ja sooje sokke kaasa ei võta. 

Minu tungival nõudmisel keerasime õige natuke tagasi ja läksime Ainaži kohvikusse nimega Helmi, kuna sellest möödudes tuvastas minu telefon Helmi nimelise WiFi.

Ostsime kiiresti natuke suupistet (odav, nagu ainult perifeeria kohvikus toidud olla saavad) ja küsisime võrgu parooli (usun, et letitagune neiuke oli tühmakate Eesti turistidega harjunud, igatahes anti see parool meile kärmesti) ja kuni lapsed oma pelmeene ja friikaid hävitasid, laadisime vähemalt kolme seadmesse alla vähemalt kahe eri rakenduse Läti kaardid. Here maps ja Google Maps Offline.

(Ma tean, et mõni ostab paberkaarte, aga me ei tuvastanud pärast probleemi teadvustamist ühtegi kohta, kust seda teha saanuks. Ja suunaviitade järgi orienteeruda? Neid napib Lätis enamgi veel, kui Eestis. )

Võib-olla Viidikul oli mõni salajane rakendus veel, mina ei tea. Oluline oli kiiresti saada see urrima netiühendus, mida me Pärnus viibides polnud mõistnud vääriliselt hinnata.
Lätimaa sarnaneb väga Eestimaa lamedama osaga, ses mõttes oli pisut igav. Teed ja telefonipostid meie teekonnal olid nagu 20 aasta tagusest ajast pärit. Majakujulisi heinasaade ja ilusaid hobuseid oli kena vaadata. Netiühendust polnud jätkuvalt eriti mitte kuskil, natuke anti asulates, et seda siis kohe jälle ära võtta.

Mis seal ikka, jäime ellu. Sõime Valmieras jäätist ja põrutasime Võru poole edasi, sest et üks tütarlaps oli vaja koju emale toimetada. Meie väikesele retkele oli niigi ülearust põnevust lisanud mõte, et viisime lapse üle piiri ilma tema seaduslike esindajate kirjaliku volituseta.

Rannailmad on jätkuvalt otsas; tahaks reisiväsimust välja puhata, aga ei saa, sest miski ajab mind jätkuvalt varahommikuti üles ja Viidik rabab mulle süümepiinade tekitamiseks mitmesuguseid töid teha, nagu oleks kuri kannul. Olks, ma teen moosi. Erinevaid. Kuigi keldris on möödunud, ülemöödunud, üleülemöödunud ja veelgi varasemate aastate moose veel mitmeid.
Võibolla seetõttu, et need on segumoosid.
Mulle absoluutselt ei meeldi need moosid, kus on mitu marjaliiki segamini pandud. 

neljapäev, juuli 21, 2016

Ega päevad ole ühemunamitmikud

Esiteks ärkasin täna hommikul kell 5:25 ja ei suutnud enam uinuda. Lõpuks vaatasin postkasti ja sain teada, et mul on täna sünnipäev. Mis mõttes nagu? Eelmisel aastal alles üks oli.

Tagumiseks läks eilne päev pärast ligilähedaselt sama varast ärkamist šõuga edasi, kuigi kavatsused olid ju head. Käisime lastega minigolfi mängimas. Viidiku poeg (täisealine) toksis südamest tuleva metoodilise rahuga palle auku või mööda. Väiksemad lapsed emotsioonitsesid. 
"Jälle mööda. Ma olen sest mängust nii tüdinenud!" - "Te võite vabalt kohe ära ka lõpetada, ei pea lõpuni mängima;" - "Ei, nüüd ei saa enam pooleli jätta!". 
"Jee, ma tegin selle ühe löögiga ära!"
"Ähh, mul üldse ei õnnestu."
"Jess!!!"
"Ma ei saa aru, miks selles mängus peavad üldse mingid reeeglid olema. Võiks olla ilma, oleks palju lihtsam,"
"Nemad* teevad sohki!"
"Ma vihkan seda mängu!"

Lõpuks läks Putukas nii pahaseks, et hakkas printsi mängima. Eriõigusi nõudma. Komme, mida ma ei kannata. Absoluutselt. Unustage ära.  Ma saan aru, kui sul on paha tuju. Jätan sulle selle jaoks eraldi ruumi ja kui on jätta, ka aja. Ma suudan sel puhul kõrvust mööda lasta viisakussõnade puudumise või karvased lenduvad sõnad. Aga kui sa eeldad, et sinu paha tuju pärast peavad teised sind teenindama, siis ärkab minus kuri alfa. Ja, kallis laps, kuigi see alfa loovutab sulle suurema pitsatüki**, jookseb su haigele varbanukile plaastrit ostma ja jätab mittejaguva šokolaadi ülearuse ruudu sulle, siis see absoluutselt ei tähenda, et ma oleksin nõus kamandatavaks teenijaks hakkama.***

Kahjuks jäin ma selle peale pikemaks ajaks vihaseks ja muutusin õhtupoole ise ebaõiglaseks, kui arvasin, et... ja tegelikult oli hoopis. 

Lõpetasime päeva pokemonijooksuga rannas, lubasin Putukal selles mängus ka ühe "Võimla" ära teha. Rahu maa peal ning inimestest hea meel. Ja lastel peale K on ujumisest juba kõrimulguni.
------------------------------
*Samal väljakul liikuv teine (palju väiksemate) lastega seltskond. Tegid jah, no mis siis. Meie jälle põhimõtteliselt ei teinud. Punkt, koma; semikoolon.
**Kuigi tegelikult on asi selles, et ma üritan kaalust alla võtta :P
***Või ostma alaealisele lapsele vingema nutitelefoni/arvuti/värgenduse, kui mul endal on.

kolmapäev, juuli 20, 2016

Liiv ja savi

Liivalosside üks peamisi voorusi ongi see, et järgmine suur laine pühib need minema ja sa saad ehitamisega otsast peale alustada.

Õige, lapsepõlvest tuttav rand pole tegelikult Pärnu plaaž vaid võsatagune liivariba, kuhu minnakse parklast jala, kilomeetri jagu mööda kruusateed, kompsud palavuses õlgu soonimas. Nagu Valgerand on.

Savi kaevandamine merepõhjast on omaette lõbu. Saab pea alaspidi sukelduda, näidates vee kohal siplevaid varbaid; ja raske, nätske saagiga tagasi tulla ning seda võidukalt kaldale tassida. Saab piraate mängida.
Mingil hetkel arvasid lapsed loogiliselt, et võtavad leitud savi kaasa. 
Mina: Kes tahab oma savi kaasa, see ise tassib! Kordan: ise tassib! Ja ööbimiskohas ei vooli vaid alles kodus! Kordan: ise tassib! 
Putukas loobus. K mässis savipalli hellalt kilekotti: muidugi ma tassin. Andke kõik asjad mulle, ma tassin hea meelega!


Järgmiseks näidati mulle peotäit teokarpe. On ju ilusad? Noogutasin: on tõesti ilusad.
K: Tead, kui sa nii ütled, tundub mulle, et sa tahad lihtsalt viisakas olla.
Viidik hellalt: Aga niimoodi emad teevadki, et lihtsalt ütlevad oma sokinõelumise või pesutriikimise kohalt lastele, et oi kui ilus ja ise pärast ei mäleta, millest jutt oli.
Noogutasin: Jajah.
Jajah. :P

teisipäev, juuli 19, 2016

Täna sai väga-väga puhatud

Hommikul vara käisime Putukaga pokemonide jahil terviseradu mööda viis kilomeetrit maha. Päris nii palju mul plaanis polnud, aga ma eksisin õige natukene ära. 

Valgerannas sai käidud, piknik peetud, merihumur pildistatud.

Kunstinäitusel Uue Kunsti Muuseumis sai käidud... sinna minge ise.
 


Veel kord rannas. Pokemonid. Õhtu. Minu enesetunne.
 

Nullpunktis sõime õhtust.

Sammud lugesin kokku.
Ja nii edasi ja tagasi. Ega puhkamine pole nõrkadele.

Puhkus 2

Klassiruumi suurtest akendest tuleb liiga palju valgust, see ajab mu hommikul vara üles. Et kõik teised magavad, pean katsuma vaikselt ringi hiilida ja olla. Kohvi teha ei saa - veekannu keemise kaja suures ruumis. Õnneks on mul suhteliselt vaiksed arvutiklahvid. 
Putuka arvuti on ka kaasas, hetkel roinab seda kogu lasteseltskond, ja see vana ront üritab hetkel siin, kaunis suvepealinnas, viimast vedru välja visata. Peaks windowsi uuesti peale laskma ja kõikide lapse mängude seisud vastu taevast koos sellega.

Puhkamine on väga väsitav tegevus tõdesime eile läbitud sammude arvu nähes. 

Poliitikat ma kommenteerida ei taha, aga mind ajab närvi Eesti ajakirjandus, mis rõhutab igal sammul just seda, kas mõnes kaugemaa katastroofis hukkus või ei hukkunud ka mõni eestlane. Nagu teiste rahvaste esindajad oleks kuidagi vähem väärt või nagu terrorirünnakute tragöödia muutuks väiksemaks, kui eestlasi seal ei hukkunud. Jah, omad sõbrad ja tuttavad loevad muidugi rohkem, kui mõned võõrad, aga mis maksab rahvus surma ees? Rahvuskaaslane, kellel pole minuga muud pistmist, kui sama kodakondsus? Või on see mingi rahvusliku uhkuse teema? Et kui meid ei ole hukkunute seas, siis pole meie rahvust olemaski? Või on see hoopis ohverdamisrituaal, mis laseb kurja meie ukselävest kaugemale hoida? Et hõimu kõige kaunimad noormehed altarile ja siis jälle käib päike veel ühe aasta üle taeva ja vili kasvab ja hõim jääb ellu?

Mulle tuli pakk Tallinna, kirjutasin vanema lapse nimele volituse ja ei lugenud oma sõnumit läbi - volitus saadeti valesse postkontorisse. Tegelikult tähendab see, et pakk on saadetud valesse postkontorisse, aga miks ja kuidas - pole aimugi. 
E-riik, pepu. Miks ei võiks minu volitus kehtida näiteks kõikides sama linna postkontorites või vähemalt peaks olema see võimalus valida. Miks ainult üks? Teil ei ole oma kontorite vahel ühendust või? Om nii vää?

Väike tige varahommikune porinapostitus. 

esmaspäev, juuli 18, 2016

Puhkus Pärnus


Ööbime ühes koolimajas. Esimesel õhtul kell pool kesköö tolknes koolimajaesisel muruplatsil kamp noori, ütleme, 13-14-aastaseid. Tüdrukud nägid juba natuke naised välja ja seisid või istusid üsna viisakalt paigal, veel täiesti titenäoga ja proportsioonidega poisid nügisid üksteist nende ees asfaldil stiilis kaaslase-pea-kaenla-alla-nupuvõttesse-sõida-sõrmedega-ribidesse-kole-naljakas-on.

Oh lapsepõlve süütud-muretud.

Loomulikult mängime  me nüüd Putukaga SEDA mängu. Õnneks on see ainult minu seadmes. Putuka telefon  on minu vana Lumia-ront, millesse see mäng loodetavasti ei tule. Võtab aega, enne kui ma talle mõne ühtaegu mängimiskõlbuliku kui ka kaasaskantava seadme muretsen, telefon jäägu ikka telefoniks.(See kehtib lapse, mitte vanema kohta.) Me mängime seda kahekesi - mina hoian akupanka ja Putukas MINU telefoni ja need on siis nüüd ema-poja kvaliteet... mitte -hetked vaid -kilomeetrid. 

Rannas lainetamas käidud - check. Muulil* käidud (mitte päris lõpuni, sest märjast ja vetikaist libedate kivide peal nii väikeste ** lastega ei käida, saate aru?) - check. Jakobsoni nina katsutud - check. Pontsikuid söödud - check. Üks päev läks küll väga põhjalikult vihma nahka, aga eks seegi käib asja juurde. 

Pildistatud ja pokestoppe läbitud rohkem, kui just tingimata vaja. Kaaslasi pokemonide püüdmisega ärritatud - check.

Uue Kunsti Muuseumi ees seisis uhke vana auto. Buick, teadis Viidik. Tegelikult teadis ta veel palju rohkem asju, mis mulle lihtsalt meelde ei jäänud.
"Oo mai gaad, see auto on nii retro!" karjatas Putukas seda nähes. 
Ükski teine laps ei kõnele sel viisil.
----------------
*Minu suureks pettumuseks polnud muulil ühtegi pokestoppi, muidu oleksin ilmselt lõpuni libisenud.
**See vanus, kus lapsed ise juba arvavad, et: "Ma olen nii suur!", aga lapsevanem ei arva seda veel mitte***
***Kuigi muruniiduki taha need lapsed juba kõlbavad.

pühapäev, juuli 10, 2016

Võistlus


Kolm last autos. Lärm. Nõudmised. Pöördumised. "Mul on kõht tühi!"

Issand jummal, jääge kohe vait!

Viisil rooli tagant: "Teeme vaikimisvõistluse. Kes koduni vait on, saab kotletti, kes lärmab, saab kaerahelbeputru!"
Putukas: "Mina tahan kaerahelbeputru!"
G(10a): "Viidik, misasja sa ütlesid?"

Panni peal praetud kotletid on ikka paremad, kui ahjustehtud, midagi pole teha. Ja kuna Viidik peseb kogu aeg nõusid ja tegi eile pannkooke, olin loomulikult mina see, kes pidi seekord panni ääres hauduma. Teisiti poleks lihtsalt sünnis olnud.

Seekord tundus tulemus isegi seda väärt olema. Kotletid on mul üks lapsepõlvemälestusi. 

Laupäev

Käisime Elva kohvikutepäeval, nägime toredaid inimesi, käisime õhtul AlGusti juures kirsse korjamas ja nägime veel.

Kirsse on hullumeelselt palju.  Sõgedalt. Ajuvabalt. Pööraselt. Kreisilt. Umbes sama hullumeelselt kui esineb veateateid inimsuhetes lähiringkondades viimasel ajal.

Loobusin Evernote kasutamisest ja tegin konto märkmetest tühjaks, kuna see rakendus hakkas nõudma, et üle kahes seadmes sees olemise eest peaks maksma. (Mismõttesnagu? Mis seadmed ma välja peaks praakima? Kuidas ma valiku teen?) Tore teenus oli, aga tasuta analooge on piisavalt ja ju mul siis nii suur Organiseerimise või -tuse vajadus veel ei ole.

Maailm tundub suur, õudne ja ohtlik, ükskõik, kui pehme pesa mu enda perset ka praegu ümbritseb.

Btw, see artikkel on jama. Just sularaha tekitab minus kerglase tunde ja tungi rohkem raisata. Kaardiga makstes ma üldiselt adun kulutuste ja võimaluste vahekorda adekvaatsemalt.

neljapäev, juuli 07, 2016

Pärnu Hansa

Esinesime pärnus Catenaga. Häbelikult, viimasena ja nurga taga (pärimuse laval), aga meil tuli väga hästi välja tegelt seekord. Laupäeval ja pühapäeval. Siiski. Veits piinlik oli, et meil polnud kõikide laulude sõnad peas ja muudkui vahtisime noodimappi.

Sain endale uue muusikalise lemmiku, Medvind. Naturaalsed viikingid, vähemalt laupäeval. Pühapäevaks pesid nad ennast puhtaks ja see polnud enam päris see. Vaadake kodulehelt trailerit ka, aga tehke seda palun ilma alaealiste juuresolekuta.

On puhkuseeelne agoonia ja laps jäi kõhugrippi ja kui ta terveks sai, jäin mina. Oh häda. Te ei taha endale kõhugrippi. 
Õnneks läheb see ruttu mööda, või nii vähemalt lubatakse.