reede, november 30, 2012

Troll?

Troll
"Sa oled ikka (natuke?) troll" öeldi mulle eile, kui ma üritasin ära tõestada, et väide "sünnitajate keskmine vanus on 26 a" ei pruugi üldse tähendada, et vanuses 26 a ongi sünnitajaid rohkem, kui teistes aastakäikudes. Võib, aga ei pruugi. Sellepärast, et (14+3X18+26+40)/6=22, näiteks, kusjuures sulgudes asuvatest arvudest üksus "18" on siin tuntavas enamuses, aga ei ole keskmine. 
Troll siis troll, küllap ma olengi. 

Täna tuli kolleg ja teatas, et Tartu maanteel on politsei Tallinnasse sissesõidu keelanud ja laseb autosid ainult Tallinnast välja. Vaatasin Postimeest ja nägin, et mitte politsei vaid hoopis veokid olid sulgenud sissepääsu Tallinnasse. Asusin vastu vaidlema. Kolleeg: "Ei, aga õhtulehes on kirjas, et politsei laseb autosid ainult Tallinna suunas läbi". Mina: "Jah aga see ei tähenda, et politsei takistaks autodel Tallinna sõitu, vaid ikka need veokid takistavad" Tema: "No aga seal on kirjas, et politsei laseb autosid praegu ainult Tallinnast välja!". Mina umbes et, politsei pole põhjuseks, et autod Tallinna ei saa, ikka veokid... ja sain vastuseks, et mis sa nüüd vaidled, mis seal vahet on, politsei on ju ka seal. 

Üldse on viimasel ajal minu poolt täiesti rahumeelselt arendatavad vaidlused kutsunud vastaspoolelt lõpuks esile negatiivse hinnangu või ägeda reaktsiooni. Omateada pole ma midagi valesti väitnud, samad väited võetakse tihtigi teiste inimeste poolt esitatuna palju mõistvamalt vastu, ometigi... 

Mis värk on, seltsimehed naised?

esmaspäev, november 26, 2012

Õudsed lood

on pime ja külm
Putuk mässis ennast pealaest jalatallani vana helesinise fliisteki sisse (see on tema fetiš - Lumetekk) kõndis ringi nagu pisike pehme muumia või topilisemat sorti islami daam ja teatas õõnsa väärikusega:
"Ma olen praegu sellel maal, kus on pime ja külm ja kõik lõkketuled kustuvad!"
Hm.
Lisaks sain teada, et sellel maal elab paha draakon, kes sülgab inimeste pihta pimedust, kellele ta pihta saab, see muutub ise ka pahaks.

Kriipi.

Meil on ikka see vinduv gripike. Täna olime kodus, homme viin ta kooli, eks näis, mis saab.
..............
Võsuke sai mu peale natuke pahaseks, kui ma tegin seda tüüpilist tüütut emade värki, teate küll - tundsin huvi, mille üle ta oma toas naerda lõugab. Lõpptulemusena kuulsin, et "Internet ongi lihtsalt juhuslikud kutid tegemas suvalisi asju ja seda üles riputamas. Usu mind - sa ei taha näha tulemusi otsingule "welcome to the internet"!"

Häh?
Loomulikult ma vaatasin kohe guuglisse. Otsinguga "welcome to the internet". Nojah siis. Õpid kuni elad. Ise ma poleks sellise otsingu peale muidugi tulnud.
..............
Rentsi juures käib muljetamine koolinostalgia teemadel ja arutelu, et nn talendist sõltuvad erialad - sport, kunst, muusika - võiks olla arvestuslikud, mitte hindelised. Selle vastu ilmselt keegi eriti ei vaidle. Vana teema.
Minu traumaatiline koolipõlvekogemus pärineb laulukoorist, kus me algklassides kohustuslikus korras (olles muusikaklassis) käisime. Laulukoori õpetaja mõnitas mind rämedalt. Sealjuures olen ma tegelt kuradima ilusa häälega, hea laulja ja viisipidaja, olin seda juba lapsena. Mõnitada sain solfedžo osa pärast, mida mu pea ei võtnud nii ruttu, kui teistel. Taktitunnet, st rütmitaju mul ka eriti ei olnud. Kaksikõde nt ei saanud mõnitada, tema omandas solfi kiiresti ja tema ei saa tagantjärgi ka aru, miks ma seda õpsi ei salli. No lihtsalt, mõnitamine EI OLE parim meetod küllaltki keerulise ja abstraktse muusikalise keele selgekstegemiseks lapsele, no EI OLE. Mõned usuvad nn jalaga-tagumikku meetodit, mina ei usu. Õnneks kohtasin hiljem koorijuhte, kes selle trauma ilusti ära siluda suutsid.
Minule jälle hirmsasti meeldis meie kunstiõps, keda teised pidasid kurjaks inimeseks. Minuga ta iial kuri ei olnud, ehkki ta muidugi võis öelda asju nagu: sa oskad paremini ka (seda mussaõps KUNAGI mulle ei öelnud, ikka ainult et: mis sust ikka tahta ja sinust ei saagi asja).Ta näitas mulle lahedaid nõkse vildikaga joonistamisel pinna katmiseks, jne. Ühte asja ei kannatanud ta absoluutselt, võis tõesti kurjaks minna - kui keegi lasi klassikaaslasel enda eest midagi ära joonistada. Ja võimalik et pealiskaudne "oi kui ilus" ei tulnud ta suust kuigi kergesti, noh teate küll, see, mida ikka viisakusest laste sokerduste peale öeldakse. Mäletan, et olin esimese klassi esimeses kunstitunnis kui kõrvust tõstetud, kui ta kõpsis küünega vastu mu pilti ja kiitis, et taibukas laps, ei jätnudki maa ja taeva vahele valget triipu ja siis näitas seda teistele ka.
Spordist mul eriti eredaid mälestusi ei ole. Olin keskpärane, sport ei meeldinud mulle. aga füüsis võimaldas seda üsna talutavalt sooritada. Meeskonnamänge, mida teised jumaldasid, nagu rahvastepall, jt, ma jälestasin personaalselt. Mis mõttes koostöö? Väkk. Kõrgushüpe miskipärast meeldis. Pallivise oli ka selline keskmine. Maiviitsinud.

Ok, aga igaühe subjektiivne kogemus neil tundlikel aladel ongi erinev. Mis on sinu värvikam koolitrauma? See, millest nüüd juba VÕIB rääkida. 

laupäev, november 24, 2012

Vaatasime

mitut filmi:, esiteks Muzi v nadeji, millest Viidik juba kirjutanud on ja mis oli üks päris südamlik ja helge, kuigi kiimaline lugu ilusate Tšehhi naistega. Tšehhid juba mõistavad seksi ja truudusetuse üle niimoodi nalja visata, et see ei kujune rõvedaks ja on ilus vaadata.
"Pitä huivista kiinni, Tatjana", millest ma kirjutasin oma teises blogis.Ja enne neid filme Hollivuudi toodangut: Ted, mis minu arust oli naljakas ja Viidiku arust mitte eriti; ning "Total recall" uusversiooni. Mäluasenduse algset versiooni oli naljakas vaadata peamisel kohmaka  tulevikuolme ja Svartsu Marsi missioonil pealuust väljatungivate silmamunade, samuti naiivse mängulaadi tõttu. Nüüd oli tehnoloogia, näitlemisstiil ja keskkond kaasajastatud ning hoolikalt lihvitud loost kogu nali kadunud; filmi idee, et me ei saa olla kindlad, kas meid ümbritsev on reaalsus või fiktsioon, pääseb aga sama vähe mõjule. Märul on peamine, tšikid! Mulle meeldinuks siiski, kui lugu ise ka vahel sõnaõiguse saanuks. 

Helistas Putuka isa, ütles, et Putuk (kes sel nädalavahetusel isa juures) on haigeks jäänud. Ohjah. Olime ju niikuinii esmaspäeval-teisipäeval gripiga kodus, ma arvasin, et saime selle ajaga terveks. Võsukese tõbisus lõi reedel välja. Jälle mingi kahtlane vinduva kuluga ja ootamatult ilmnevate sümptomitega nakkus liikvel.

Ja nüüd vaatame veel ühte filmi, jälle Kaurismäki, seekord tõsimeeli MASENDAV film sommide lama ajast, mida imdb-s miskipärast komöödiaks nimetatakse. Kauas pilveet karkaavat. Kui see on komöödia, siis mina olen, vabandage, Houdini. Kui teil on tunne, et elu on sitt ja sitemaks läheb, siis vaadake seda ja te näete, mis on tõeline sitt, kallid keskealised ja muud kaaskodanikud. Teiste sitta elu nähes aga peaks endal jälle tuju paremaks minema, kas pole tõsi? Eriti, kui see on hästi filmitud sitt, nagu Kaurismäki oskab. Muide, Kaurismäki PEAB olema asperger, tema tegelaskujud on lihtsalt kõik ühtmoodi suhtlussaamatud, kohmakad, ülemäära piduliku ja väljapeetud kõnemaneeriga (ainult täislaused! Sa võid KUULDA nende alguses suurtähte ja lõpus punkti või kirjavahemärki.) ja silma kunagi üksteisele ei vaata.

neljapäev, november 22, 2012

Rahune

"Kallis, see on ainult märulifilm," ütleb Viidik mõnel puhul õrna bassihäälega, "see ei peagi loogiline olema. Rahune."
Kõnealused märulid olid viimati vaadatud The Expendables ja The Expendables2. Nõustusin neid vaatama üksnes oma kaaslase sarmi tõttu ja seega eriti ei kahetse ka, lihtsalt et..  VaatePILDINA , järjestikkuste piltide kiiresti vahelduva jadana, olid need filmid muidugi omaette väärtused, pea igast kaadrist saab suurepärase ekraanitausta, lihtsalt võrratu. Filmil sisu aga... pole. Ilmselgelt said lihtsalt mõned vanad peerud, Willis, Stallone, jt, mingite muude filmide, millede režissöörid tõelist mehelikkust mõistmata olid järjekordset neile mingit sügavmõttelist sitta ette kirjutanud, kõrtsis või jõusaalis kokku, kirusid oma stsenaristide memmekust ja kitsarinnalisust ja jõudsid lõpuks kokkuleppele, et teevad kambakesi koos just sellise filmi, kus IGAÜKS saab teha TÄPSELT seda, mida ise tahab ja mida tal teistes filmides pole (piisavalt) teha lastud, ja kõik saavad mängida mõnd oma lemmikklišeed - või mitut. Need filmid ongi puhtakujulised klišeede apoteoosid. Tõeline Meeste Film on see ka ses mõttes, et seal pole ainsatki pahalasest naist, naised on kõik õrnad, abitud, meiede poolel, ilusad ja jäävad raudselt ellu/saavad päästetud. Õige! Korralik vanakooli mees ei talu mingeid feministlikke  mõrtsuktibisid oma filmis!
Klišeede kohta öeldakse, et need on populaarsed seetõttu, et need töötavad. Küllap vist. Esimeses filmis on need pealegi päris korralikult omavahel kokku õmmeldud, läbivaks punaseks niidiks saareriigi kahetsev diktaator, kes vaimustaval kombel sureb just siis, kui ta rahvalt oma hirmutegude pärast vabandust palub, ühtlasi üritades rahvast, keda ta poole filmi vältel rämedalt pilastanud, nüüd enda kaitseks üles piitsutada. See on seal ainuke helge hetk. Teise filmi pole seda niiti enam jagunud. Loogikast ei maksa unistadagi ja õmblused logisevad koledal kombel, nagu odaval Hiina toodangul. 
Filmide peamiseks* plussiks on, et vähemalt said filmiilma kuulsad vanamehed oma märgi unistusi teostada/taastoota/läbi elada, sealjuures ainsatki originaalset lugu ära raiskamata. Win. 

Nüüd ma mõtlen, kas minus on piisavalt seksikust, et panna Viidik "Jane Eyre" ükskõik millist versiooni vaatama. Tasakaaluks või nii.
Chuck Norris on nunnu.
____________
*Vabandust, tegelikult on seal paar Chuck Norrise nalja ka üldise tulistava pühalikkuse leevendamiseks, esitatud Norrise enda poolt. Norris on nunnu.
____________
Naised, kui teil on tingimata vaja mõni mees kindla peale ära rääkida/kõvaks ajada, siis pange esimene film peale ja ilmutage huvi. Tulemused garanteeritud!

teisipäev, november 20, 2012

Liikuvad pildid

Uus telekas oma uues pesas.
Viidik andis mulle oma eelmise teleka, kuna ostis ise uue. Tekkis Probleem (esialgu üks, aga ma kunagi väga kaugele ette ei mõtlegi.) - kuidas see telekas Tartu tagant Talna saada? Telc oli sedaaegu (möödunud ndlvh) lõunaosariikides sõidus ja nõustus pildikasti kohale kuljetama. Kui mina ja uus telekas kodus lõpuks kokku saime, tekkis uus Probleem - riiulivahe, mis tv jaoks ette nähtud, oli uue ekraani jaoks 2 cm liiga madal. Võsuke haaras abivalmilt kruvikeeraja, seda hoolimata äsjamöödunud pidusest nädalavahetusest ja kruvis ja kruvis ja kruvis laudu ja prusse lahti ja kinni, kuni sai augu mõõdud parajaks. Uus TV sobib taustaga (riiulil on musta värvi tagasein) nii ideaalselt, et kui see pole sisse lülitatud, paistab, nagu seda polekski. Pilt tuleks nagu seina seest otse.
Panime ta paika.  Kruttisin kõik juhtmed sinna, kuhu vaja. Ja siis tekkis uus Probleem, suurem kui kõik senised - vana telekast. Ok, tal ei pruugi olla palju ekraanipinda, ent seda rohkem on tal sügavust ja kaalu...

Men. You just can´t without them!
Sokutasin seda ühele ja pakkusin teisele, aga päälinna provvad ei ole nõus siukest kärakat majutama. Lõpuks ütles Lendav siinsamas blogisabas, et ehk on nõus... Jee! Aga Lendav elab veel enam tartutagusemas kohas, kui Viidik. Ja vanem telekas on oluliselt suurem ja raskem.   
Helistasin Telcile ja ta nõustus veel kord keepi lehvitades appi tulema. Millal... noh, ei tea. Aga millalgi. Peaasi, et Lendav nüüd alt ära ei hüppa!
Ja Putukas lahendas pühapäeva õhtul rongiga koju sõites ristsõnu nagu vana mees.

Kiidan siinkohal kõiki mehi! Head meestepäeva tagantjärele. Rahu maa peal ja inimestest hea meel. Ja eriti naljakas on selline telekate edasi-tagasi lohistamine naftalõpuajastul, vaid paar nädalat enne Apokralüpsist.

pühapäev, november 18, 2012

Ära anda vargakindel kineskooptelekas Nokia!



Ära anda vana aga korralik kineskoopteleviisor Nokia. Heli on suurepärane, pilt natuke pastelne, aga muidu korras. Mõõtmed 73X57X46 cm ekraani diagonaal 27 tolli, kaalub nii palju, et isegi Võsuke oigab seda tõstes. Sellise suure käraka võib julgelt viia suvilasse ja sinna jätta - mitte keegi seda varastada ei jaksa ja ei tahagi. Komplektis: pult, toitejuhe (küljes kinni) ja natuke ajaloolist tolmu.

Üks scart-pesadest kipub logisema, teine on korras, esipaneeli kõrvaklapipesa ei tööta, antennipesa on kõigiti korras. Äraandmise põhjuseks on peamiselt uue ja parema (vana) teleka tekkimine majapidamisse. Reageerige ruttu, see asi on mul jalus!
Transport kokkuleppel.

laupäev, november 10, 2012

Rikkad lapsed


ütleb garderoobitädi sõbralikult, kui ma jään koolis vaatama aknalauale kuhjatud ja suvaliste võrede külge riputatud eklektilist hilbuvalikut. Viimati täienes aknalaud koguni kahe kilekotiga, kummaski tossupaar. Kõik riided on terved, enamjaolt kulumata ja suhteliselt puhtad. Üsna mitu last saaks ennast mahaunustatud asjadest pealaest jalatallani kaetud, hulk kindaid ja paar pusa jääks veel ülegi. Alles hiljuti oli laost suur koormatäis riideid minema viidud, kuhu, noh seda ma ei tea. Kogunenud 10 a jooksul.

Saadan Putukat iga päev kooli ja toon ka ära, ning valvan kullipilguga, et ta oma mammona kokku korjaks, aga sellest hoolimata õnnestub temalgi aegajalt midagi kaotada. Seni oleme peale ühe pesukäsna kõik küll uuesti üles leidnud. Meenub, et ka Võsukese kraami olen käinud koolimajast otsimas ja ka seal (hoopis teine kool) kurtis valvur, et kastide viisi jääb asju vedelema ja mitte keegi ei tunne huvi. Mu oma kodus tolkneb mitmeid kindapaare, mõni isegi nahast, mille omanik teadmata. Rikkad lapsed. Tarbimisühiskond.
Kui mina laps olin, toodi mulle kord välismaalt erkroosa võimlemisdress ja see varastati kooli garderoobist lihtsalt ära.

Mis seal ikka. Putukas on praegu oma isa juures - juhuslikult küll, aga kas pole tore, et see just Mardipäeva ja isadepäeva nädalavahetusel juhtus? Igasuguseid ägedaid üritusi saavad nad koos ette võtta. 
----------
Šoplesin endale hiljuti Photopointi 1 euro müügist mõned sülearvuti kaanekleebised. Valisin ikka ilusad, minu suureks pettumuseks olid Viidiku läpakale need kõik aga liiga väikesed. Minu omadele parajad, pidin isegi natuke lõikama. Ainukesed suuremamõõtmelised kleepsud olid erakordselt rõvedate piltidega, no kes inimene paneks midagi SELLIST oma parima sõbra kaanele?

Siit aga idee - kui Muuseum tõepoolest ükskord avatakse, peaksime me suveniiripoes ka läptopi kaanekleepse müüma, temaatilise kujundusega.

esmaspäev, november 05, 2012

Tänavakassi tango

Komplektmüts Tänavakassi tango
Kudusin mütsi, kassikõrvade, salli ja taskutega, kohutavalt suur sai, üritan seda nüüd pesumasinas väiksemaks viltida. Ok, see oli niikuinii esimene vastav katsetus, kaltsupoest leitud odavlõngast ja veebist viidatud lõigete järgi: Cat hat. Putuk leidis itsitades, et mütsil võiks veel pisikesed jalad ka all olla ja sall oleks käteks. Õige mõte. 

Vaikne ndlvh Viidiku juures, ainult korra hüppasime laupäeva õhtul patupessa sisse, Sõbra Prisma sünnipäeva ostuööle. Meie suurt midagi ei ostnudki, kõik mahtus korvi ära, aegajalt manitsesime üksteist ses üleüldises elevuses: "Ei maksa osteldes lolliks minna!" Seepeale Putuk küsis: "Miks mõned inimesed suure kärutäie asju ostavad?" Juhhei. Mida selle peale vastata, mis oleks viisakas ja õige? Putukal on lihtsalt spetsiaalne anne, pidevalt inimeste pähe suuri rasvaseid küsimärke tekitada. 
Rahvast oli palju ja nii lõbusas tujus, et kogu aeg kiusas soov viis isamaalist laulu üles võtta.

Putuk hages endale sealt järjekordse Lego Ninjago, aga meie Viidikuga unustasime masendaval kombel päevalehe koos Eesti filmiklassika plaadiga täielikult. Niuks. Selle oleks ju tervelt 33 prossa odavamalt kätte saanud, mõtelge.
--------
Muidu olen ma paks tädi 40ndates, voodile istmiku alla mugav lohk kulunud, snäkiga on nii ja naa, aga et te ikka teaksite, ma olen ka vahel kellelgi päeva päästnud. Nt kutsusin umb nädal tagasi elektrirongis laamendavale joodikule politsei, jättes selleks isegi Angry Birdsi tahvelarvutis korraks pooleli, samal ajal kui teised 40ndates tädid mu selja taga pomisesid, et peaks vist politsei kutsuma, KEEGI peaks OMETI politsei kutsuma. "Täiega segane tüüp" sekundeerisid sellele pominale määratlemata vanusegruppi kuuluvad onud. Politseiga jutule saamise hetkeks oli laamendaja vagunist lahkunud ja tema isikukirjelduse koostamisest kujunes päris naljakas ettevõtmine: mis tal seljas oli? Mis tal jalas oli? Kuidas ta välja nägi? küsis politsei minult ja mina hämmeldudes (sest üldse ei mäletanud) kogu vagunitäielt rahvalt. Rahvas arvas: pruun, ei must, tume jope, lühike vist; tumedad, ei sinised, ei mustad püksid. Kindlad oldi ainult selles, et kott oli käes ja läkiläki peas. Ennastohverdavalt ütlesin politseile ka oma kodanikunime, tohtides seepeale lõpuks telefoni ära panna ja roheliste sigade peksmist jätkata. Vot tankist. Minu selja taga arvas keegi järjekordne 40ndates tädi, et lõpuks päästab selline helistamine ehk lausa joodiku hingekese rongirataste alt.

Meil on küll kodanikuühiskond, mingil kujul.

Eile aga osutus kasulikuks minu kalduvus igale poole ohtralt elektroonilist kola kaasa tassida, tänu mu Pisikesel Punasel (välisel kõvakettal) majutuvale muusikakogule saime uuele kooriliikmele Corou de Berra plaadi kõrvetada.