kolmapäev, september 30, 2009

võlg nälg ja sitahäda

Nagu varem mainitud, lubas Tanel teha oma pojale vetsus käimiseks jalapingi, selle eest lubasin mina, et ta ei pea tagasi maksma laenuks küsitud sajakat...
Sittagi
Seda pinki olen ma siin oodanud nüüd kuu aega vähemalt
Ebanormaalne.
Ostan pingi poest ja Tanel maksku võlg tagasi
Tema oma viga, ausõna,
nii kaua ei saa ühte lihtsat pinki oodata.

Seega on Tanel mulle praeguse seisuga võlgu
2175 - 950= 1225
+ 200= 1425 krooni
pluss veel täiendavaid nädalavahetusi nutifoni eest.
nii lihtsalt meelespidamiseks. Huvitav, kas ta oma võlgu ära maksta ka kavatseb?
-------------
edit
Ütlesin Tanelile, et tagumine aeg oleks Oti täiendava hoidmise graafik paika panna, paberile, ja allkiri alla. Seepeale teatas tema, et annab Nutifoni tagasi.
Mjaaa.... isale on oma pojaga koos olemine nii vastumeelne, et ta isegi armastatud mänguasja nimel seda teha ei taha. No ühe korra on ta Otti juba selle eest hoidnud. Vastavalt eelmise aasta, hmm... pretsedendile (on see õige sõna?) võib ta sessiaegadel Oti täiendava hoidmise eest elatisest mingi summa maha arvata; ta küll ei hoidnud last nüüd tervet nädalavahetust, st mitte alates reede õhtust, vaid laupäeva hommikust, aga ütleme, et ärgem olgem tähenärijad; kui ta Nutifoni tagastab, läheb see täiendav nädavahetus muidugi minu poolt kaudselt rahalisele hüvitamisele. Ütleme, 400 kr ulatuses elatise võlast maha. (Oi krt kui suuremeelne ma olen. Maksan isa ja poja lisakohtumised ise kinni. Aupaiste koliseb mu pea ümber...)
Minule aga tähendab see mh, et pean vene keele õpinguiks teise lapsehoidja leidma.
Hea et vähemalt sessiaegadel Oti hoidmine on paberil ja allkirjastatud. Kui nüüd seegi mingi garantii annab.
------
edit2
helistas Tanel ja teatas, et saan pingi arvatavasti selle nädala lõpuks. Nuuh... eks ma siis venitan veel natuke seda kummi. Kuni plaksuga katkeb. Raha ta praegu kohe ju niikuinii ei maksa.

pühapäev, september 27, 2009

Bussis

Istun keskealisi õpihiiri diskrimineerivas Sebe bussis, sõidan kodu poole ja nukrutsen.
Buss on üsna täis (enamuses üle 26aastasi inimesi)seega ei ole pisikese teraapilise pisara poetamine ka eriti mõeldav.
Viimasel ajal on kõik kuidagi kurvad. Paljudel on kurvastamiseks väga tõsiseid või lausa kohutavaid põhjusi. Minu põhjus on ju tegelikult häbematult.. noh. Ei ole õige põhjus. Ma lihtsalt ei taha Tartust lahkuda.
Bussi võbin perse all paneb ka puutetundliku ekraani minu peos üsna häirivalt värisema. Kirjutada on ebamugav, jätkan siiski.
Iiigatseen... Aarmastaan... Kui ainult mõelda, et viimased 2a olin ma üksi (ok, sõbrad ja lapsed siiski olid), *praktiliselt tsölibaadis ja veendusin üha enam, et polegi mul kedagi vaja.. Olin tugev ja iseseisev. 
Oi, armastus teeb naised nõrgaks, nii nõrgaks. Nüüd olen purgis. Marineerin. Pööra ots ümber, buss!

Ai-ai-ai.

Jubedad lood. Mis minust saab? Minu õpingutest ja sellest koduvanavallatust maailmast?

neljapäev, september 24, 2009

Igikestev manjana

Asusin sellest sügisest kaugõppes vene keelt õppima (75% veebipõhine). Kuigi minu kooliajal olid vene keele tunnid 3ndast klassist alates kohustuslikud, ei hakanud mulle sealt mitte midagi kasulikku, külge, niisiis võtsin vene keele algkursuse, nullist alates. Meie lektoriks on võluv Ljudmilla, kes vahetul näostnäkku kohtumisel veenaks vene keelt kõnelema ka kivikuju, aga kes kahjuks praeguseni ei ole elektroonilist materjali ei OIS-i ega webct-sse üles pannud. Kök-mök. Järgmise loengu/kohtumise aeg läheneb juba vargsi, täpsemalt saab see olema 9ndal akadeemilisel nädalal... ja õppida tahaks nagu siiski noh... jaotatud ajas, vms. Mitte viimastel minutitel. Nii sarmika daami peale ei raatsi väga pahandada, ent murelikuks muudab selline asi vaikselt siiski.
Et need ülivähesed vene keele tunnid toimuvad väljaspool minu tavalisi õppesessioone, saan ma Tartu-Tallinna vahet tiirutama  eelmisest talvest sagedamini; võimalik, et ilma A-motivatsioonita poleks ma seda viitsinud. Viva lamuur, jne

kolmapäev, september 23, 2009

Haloeffekt

Ikka hirmus armas on, kui mõni inimene leiab, et mina või mingid osad minust on ilusad ja seda ka välja ütleb.
Ütelge, inimesed. Ütelge üksteisele, kui midagi head näete. Ärge jätke ütlemata. Olgugi eestis levinud kombeks, et lapsi ei tohi ilusaks kiita, jne... (pidi hukka ajama. pähh).
Ma olen oma emaga sellepärast kakelnud. Kiitsin õe last ja ema tuli porisema: ära ütle lapsele nii, läheb edevaks. Mida. Kuidas saab kaheaastane tüdruk sellest edevaks minna, kui ma talle ütlen, et ta on ilus? Või õigemini, miks ta ei tohiks? Ah, mina sellest aru ei saa.

Ja mees, kes suudab mu juba ainuüksi jalalaba silitades orgasmi äärele viia, evib raudpoltkindlalt ka kõiki muid häid isikuomadusi :D

Nutifon on elus

Programm kirjutati garantiis ootetööna uuesti üle. Juhhei! Kõik, mis ma sinna vahepeal installinud, läks muidugi kaduma, aga mälukaardile pandud failid on alles.
NB! Kaduma läks ka suur hulk telefoninumbreid. Kuna telefoniraamat asub telefoni põhimälus ja simkaardile mul ju kõik ei mahtunud. Helistage mulle.

teisipäev, september 22, 2009

tervusser-susser-pusser

Augustikuus tabas mind seletamatu kaalutõus, võtsin kuu ajaga miskine 7 kilo juurde... Nüüd viimase paari nädalaga või 10konna päevaga olen alla võtnud 4 kilo. Ilus... aga nii kiire kaalutõus ja ennekõike -langus ei ole loomulikud nähtused, eriti kui söögilaud on kogu aeg samasugune.
Arsti juurde pole ma jõudnud, sest mingeid otseseid kaebusi, valusid, vms, pole olnud - ainult püksid ei mahtunud ja nüüd jälle mahuvad jalga. Minule aga meenutab asjade praegune käik kõige enam raseduse viimast paari kuud, mil naistearst mind ohates ja pead vangutades iga paari nädala tagant haiglasse tilgutite alla kupatas, kus minust 5-6 liitrit ülearust vett (ja ühtlasi ülearused kilod) paari päevaga välja aeti.
Peki vastu saaks omade vahenditega võidelda, aga mida kuradit ma tuksis neerudega peale hakkan? Väga ülekohtune asi, liiatigi kuna ma praktiliselt ei joogi ntks alkoholi, ei suitseta, ei salli suitsuhaisugi, ei ole põdenud suguhaigusi (kontrollitud), ei pane juba pikemat aega kohvi/tee sisse suhkrut... ok, soola ja maitseainetega ma kipun liialdama. Mul on soolase vastu tõsine nõrkus. Aga riides käin ma reeglina, noh... peaaegu et pikkade-villaste-aluspükstega, kui nii piltlikult väljenduda. Teen mõõdukalt tervisesporti ja ei hulgu öösiti väljas. Mulle juba heideti ette, et miks ma oma kõrgekontsalisi rihmikuid üldse ei kanna. Ja miks ma oma ilusaid jalgu ei näita :P (külm on...)
Hakka või uskuma, et teistsugune (ja põnevam) elustiil oleks kõvasti tervislikum. Hakka või jooma ja suitsetama...
Jah, lapsena oli mul kehvaks kombeks käia väga palju paljajalu, aga see pidada ometi kasulik olema??? Toona polnud ka paljanaba-pooleperse püksimoodi. Vähemalt mitte siinmail. Hiljem ma selle hullusega ka kaasa ei läinud.
Plusspoolele jääb see, et ma sain lõpuks teada, miks Ott viimasel ajal nii kummaliselt käitub, tujukas on ja lasteaeda minna ei taha. (emme, mina tahan koos sinuga õuuee minnaa, mina tahan üksi kodus olla, mina ei taha lasteaeda minna! eitaha, ei taha, ei taha!) Seal on nimelt - kasvataja jutu järgi - üks uus suurem poiss, kes teisi kiusab. Ei olegi mu laps iseenesest või minu süül imelikuks muutunud. Loodame et see uus poiss kiiresti kohaneb ja need jamad lõpevad. Kui ei, siis muutub olukord muidugi ekstra murelikuks, sest... mida ma teha saaksin?
Eraelust, küsis Kaaren. Eraelust niipalju, et ma tunnen Aivarit (nii on selle kena pika mehe, kellega ma kurameerin, nimi) tegelikult alles väga lühikest aega ja sisuliselt me siiski alles tutvume teineteisega. Tutvumine jõudis nüüd sinnamaale, et kui käisin ndlvh Aivaril Tartus külas, tekkis tal Tallinna asjaajamisi ja me sõitsime koos linna ja nüüd ajab ta oma asju Tallinnas senikaua, kuniks mul sess algab ja me sõidame siis kenasti jälle koos Tartusse tagasi. Ilus elu, ehkki oludest olenevalt ei saa see kindlasti kahjuks mitte kogu aeg nii olema. Täiesti kogemata aga trehvasid Tanel, Aivar, minu õde ja mina koos Otiga eile õhtul kõik minu hoovi peal kokku, tegid diplomaatilised näod pähe ja lasid ennast üksteisele esitleda. Täpsemalt tuli Tanel mulle tooma teist 500list elatisest pluss ühte vana telefonijuustu, kuna...
...oh õnnetust, minu ilus ja edev Nutifon andis esmaspäeval ootamatult otsad. See oli shokk. Ma armastan oma Nutifoni ja minu Nutifon armastas ka mind, nüüd aga tuleb Ta garantiiremonti viia. Oo, mu vaene nutifon.
Ja Aivar oli teinud lähemalt tutvust minu korteri nurjatu loomusega snepperlukuga, unustades nii võtmed kui mobiiltelefoni tuppa ja minnes ise suitsetama. Õnneks lasti ta majaperenaise poolt vähemalt maja välisuksest välja, nõnda sai ta minna ja magada hoovi peal autos, kuniks ma koju jõudsin.
Snepperlukk on üks nuhtlus. Umbes aasta tagasi juhtus Tanel (minu sessil olles) magavat Otti hoides samamoodi ilma võtmeta välja jalutama. Tema lahendas asja nii, et lükkas ukse jõuga lahti, murdes uksepiidast mingi liistu (ärge küsige, ma täpsemalt ei tea) ära ja hiljem kruvides selle uuesti piida külge tagasi. Korra on Aap samamoodi Otti hoides uksest välja astunud, et võtmed jäid tuppa. Tema helistas mulle, kimasin kooriproovist tagasi ja keerasin talle lukud lahti. Korra olen ise ka koridori sitsima jäänud, aga mis siis lahenduseks oli, seda ma enam ei mäleta. Vist helistasin Aabile.
Moraal - see lukk tuleb ümber vahetada. Snepperlukk on saadanast. Õudne, õudne.
Kirja panna - 950 septembrikuu elatisest on Taneli poolt makstud. Pink ja laenatud sajakas on võlgu.
Reedel on palgapäev.
Jääme ellu.
Kolmapäeval sõidan sessile, Tanel võtab lasteaiast Oti.
Aap jääb jälle koju omapead..
Ma ei luba midagi, aga katsun Tartus leida aega ka sõbrannade väisamiseks.

esmaspäev, september 21, 2009

peaksin ära kolima

Talinast.
Kui oleks kuskil mujal tööd...
Lapse pärast, enda pärast - teismeline muidugi eelistaks Tallinna jääda, eriti, kuna ta leidis siit nüüd lõpuks meelepärase kooli. Aga väikelapse kasvatamiseks see hullumeelne linn ei sobi.

Veel võlgadest

Nüüd lõpuks sai need neetud üürivõlad igakülgselt üle vaadatud.
Selgus, et üks üür peaks olema rohkem makstud, kui omaniku paberites kirjas; teiseks peaks kaks üüri olema läinud remondikulude tasaarvelduseks, aga see on valus koht - kui omanik sellega tagantjärele ei nõustu. Või ei mäleta, et remont sai tehtud...
Ja kaks maksmata üüri tekkisid hoopis ajal, mil ma olin Tanelist juba lahus. Mida majaomanik miskipärast varasemasse perioodi nimetas. Ometi oli ta enda paberites see kirjas. Mea culpa, ma oleksin pidanud neid pabereid isegi enne põhjalikumalt uurima. Neil kahel ei ole siis Taneliga vähimatki pistmist.
Hea, et mingigi selgus majja sai. Ja kui ma poolgi võlast (Juhul kui majaomanik on nõus, et kahe kuu üüriraha läheb remondi katteks; ja minu meelest oli see remont seda väärt küll ) saan maha kriipsutada, on see isegi hästi. Ülejäänuga ma tulen tasapisi toime.

Võlgadest

T on jätkuvalt ja krooniliselt võlgu. Shokina sain teada, et ka Helile. Ja mitte ainult raha.

Millal see mees taipab, et samal ajal, mil ta geopeitub ja tantsuklubib, ning muid põnevaid asju teeks, võiks ta hoopis oma täitmata lubadustega tegeleda... Näiteks, kus on see kuradi pink Oti jaoks, mida ma olen umbes miljon aastat oodanud? Persse küll. Ma oleks selle poest raha eest ostnud, kui ma poleks Tanelile lubanud, et ta võib laenuks küsitud sajaka tagasi maksmata jätta, kui ehitab oma pojale pingi...

Sinna juurde on ta veel nii veendunud oma teguviisi õiguses - T.J võib alati ja lõputult kõigile lubadusi võlgu jääda. Sh ka oma lapsele loomulikult. Kahjuks leiab ta ka sõpru, kes ta teguviisi samamoodi takka kiidavad ja seda õigustavad ja kelle meelest on peasüüdlased nimelt ja ainult need inimesed, kellele Tanel on lubadusi jaganud ja kohustusi võlgu.

Jama, jama.

Mul oleks talle muuseumist pisikene lisaots pakkuda, aga ma lihtsalt ei julge teda muuseumile soovitada, sest ma ei taha vastutada Taneli järjekordsete täitmata lubaduste eest.

neljapäev, september 17, 2009

infoks isale

Kuna ma olen nüüd poolkogemata Taneli eraeluga veidi rohkem kursis, kui seni, on minust ilmselt õiglane ära mainida, et sõidan sel reedel koos Otiga Tartusse oma lamuurile nädalavahetuseks külla. (ja see ei ole esimene ühine külaskäik) Ma mainin seda nimelt siin blogis (kinnises blogis, mida loevad ainult need inimesed, keda ma usaldan), mitte mõnes omavahelises vestluses Taneliga sest...
miks, jah? ma ei teagi. vist sellepärast, et mul on temaga rääkides alati tunne, et ta ei kuula. või siis sellepärast, et Taneli eraelu otsa komistasin ma ka blogides. Tundub kuidagi asjakohane.
Või siis sellepärast, et üksühele vesteldes kipume me pooltel kordadel tülli minema ja see ei ole tore.
Põmst on ka lahuselaval(või -oleval) lapsevanemal õigus teada, mida tema laps parajasti teeb või kus ta on, isegi kui lapsevanem oma õigust kasutada ei viitsi.
Ühtlasi saab teismeline järjekordse vanemavaba nädalavahetuse. Mille üle ta ei kurda. Milline teismeline kurdakski?

teismelisest ja võlgadest

Nagu ikka, kolmandate isikute abiga, õnnestus mul lõpuks välja selgitada, et Taneli antud viiesajasest oli mingi osa mõeldud siiski Aabi töötasuks Oti hoidmise eest - ja koguni lõpuks teada saada summa, mille ma pidin sealt Aabile lõikama. Minule endale ei tahtnud Tanel seda sugugi öelda, nii et suur tänu vahendajale, kes sellise delikaatse info suutis välja selgitada, ma ei saanud ju ise ka Aabi ja Taneli vahelise tehingu hinda nende selja taga ära otsustada...
Aabile on see raha - 50.- ka kätte antud,
niisiis olen ma Tanelilt otseselt elatist kätte saanud 450.-,
elatise võlga on seega järel 2175-450=1725 krooni.
Pluss veel sajakas, mille ma talle laenasin ja teise sajaka eest pink Otile, pluss konto väljavõtted üüride maksmise kohta. Pluss nutifoni eest kolm täiendavat lapsehoiunädalavahetust, millest kaks tahan ma kätte saada 30.10 õhtust 1.11 õhtuni ja 18.12 õhtust 20.12 õhtuni, kuna noil nädalavahetusil toimuvad mul tartus vene keele tunnid. Saatsin eile Tanelile vastavasisulise sõnumi, millele ta pole vastanud mööd ega mähhi. Igno.
Minu poolt rikutud psüühikaga ja absoluutselt valesti kasvatatud teismelisest rääkides aga mainiksin veel, et umbes nädal tagasi ütles ta mulle "ja ma olen sulle väga tänulik" selle eest, et ma temaga suvi otsa tolaõppamist tegin (igal argipäeval 2 tundi intensiivõpet)... Teismeline ütleb oma suve ärarikkumise eest aitäh! Mul tuli kohe pisar silma. Võibolla ma siis ei olegi nii lootusetult halb ema, ikkagi, ehkki ma meelitan last altkäemaksuga kooli lõpetama ja keeldun siiani lapsele õlut ostmast, erinevalt tema isast, kes lapse raha eest seda lahkesti teeb. Vähemalt lapse enda jutu järgi.

väike täpsustus põlvkondade asjus

Kahtlemata võib natuke lihtsustades väita, et mu vanus läheneb neljakümnele, kui mu sünniaastaks märgitakse 1972 ja praegu kestab aasta 2009. 
Ent samamoodi võib väita, et Taneli vanus läheneb kolmekümnele, kuna tema sünniaasta on minu teada 1980. Kolmekümnele lähenev mees siiski võiks osata juba sõna pidada ja kokkulepetest kinni pidada, praegu aga pean ma 16aastast Võsukest tõepoolest usaldusväärsemaks ja ausamaks inimeseks kui Tanelit.
Mäletan, et omal ajal, kui Tanel otsustas minuga kurameerima hakata, oli just valepidi vanusevahe minu jaoks kõige mõjuvam argument suhet mitte alustada, ehkki tema seda nii visalt taotles. Küsisin ta käest, miks ometi vanem naine, miks ta ei semmi omavanuste või noorematega. Millele vastas toona umbes 24ne Tanel, et nooremad naised on rumalad "mida mul nendega rääkida oleks?" Loomulikult mõjus minusugusele elust räsitud üksikemale ülimalt meelitavalt, et mul on nende nooremate, siledamate ja pandavamate naiste ees selline silmatorkav ning aegumatu eelis. Üsna varsti peale seda mu kindluse müürid langesidki. 
Hiljem tuli mul oma kergemeelsust muidugi kibedasti kahetseda. Mingit moraali siit siiski ei järgne, sest tean mõndagi naist, kel oma mehega samasugune vanusevahe ja elavad õnnelikult koos; ning ka naisi, kes samamoodi lasid ennast sabapidi suhtesse lohistada ja on praegu väga rahul. Minu meelest aga on 29aastase ja 37aaastase inimese vahel umbes sama suur vanusevahe, kui 29aastase ja 21aastase vahel. Võin ka eksida. Matemaatika ei ole mu tugevam külg.

teisipäev, september 15, 2009

Täna

...öösel ei ärganudki ma, nagu tavaliselt, kella 4-5 paiku üles, et kloppiva südamega kogu korter läbi käia, uksi ja aknaid kontrollida ja koridoriõhku nuusutada, kartes murdvargaid, laste äkksurmi ja tulekahjusid. Peaaegu et magasin välja.
Unenäod olid küll napakad. Keegi tundmatu poisipeaga daam selgitas mulle pikalt ja põhjalikult, kuidas tanel teeb kõik absoluutselt õigesti, aga mina oma vingumisega rikun tema ja teiste elusid ja ee... see daam ähvardas mind mingite JOKK-tüüpi sanktsioonidega... Aga olgu, ma näen vahel napakamaidki unesid.

...hommikul ei suutnud ma ennast tagasi hoida ning pildistasin paari tänaval liikuvat daami. No lihtsalt lust vaadata. Elegants ei ole veel ilmast kadunud. Muuseas on mul varemgi tänaval soov tekkinud mõnda eriti peent või väljapeetud välimust pildistada. Pildistasin oma uue nutifoniga ja pildi üles laadisin sellesamaga, kasutades tervishoiumuuseumi vlan-võrku.

Sõber Marco

liigub karjääri-elevaatoril tasapisi ikka ülespoole. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=346012 Stiilne meikap, prominentne kaaslanna. Palju õnne, Marco!

Aga ta on ikka tulnukas küll. Vaadake artikli juures olevat fotot tähelepanelikult.. mitu kõhulihast te kokku loete? Minu arust on üks ülearu. (vrd. ülalasuva joonisega)

Kui ta kunstikoolis modellina töötas, siis oli tal minu mäletamist mööda lihaseid normaalne arv. Igatahes oleks Jaan Luik sellisele anomaaliale kindlasti tähelepanu juhtinud. Marco oli hea  modell. Hoidis kannatlikult poosi, lihased olid näha. Mingu tal ikka hästi! :D 

esmaspäev, september 14, 2009

juhhei

Tanel joonistas mulle kuskilt 500 krooni. Üleküsimise peale oluliselt selgemaks ei saanud, kas see oli elatise võlg või mingi muu võlgnevus, aga ütleme, et lihtsuse huvides võin ma selle osaliselt kättesaadud elatiseks lugeda ja ülejäänu jääb võlgu+muud võlgnevused.

Igatahes, kui lasteaiamaksu kohe ära ei maksa ja pesupulbrit ega ravimeid ega Otile pesu ega Aabile praktikatunniks tööpükse-tunkesid ega pikki dressipükse ei osta...  jääme ellu... selle nädala lõpuni. Teema "T" on pühapäevani päevakorrast maas...

...siis algab kogu pull uuesti. Sest järgmisel nädalal on ka vaja millestki elada ja ma mitte ei usu, et Tanel ilma skandaalita suudab oma kohust täita. Aga imesidki vahel juhtub. Ja kui ei juhtu, eks siis jälle skandaal, mis seal ikka. Ma vahepeal olingi liiga hea inimene. 

index.php?login=1

Mul on meie muuseumi kodulehest natukene kõrini.
Kusjuures isegi see tülikas navigeerimine pole nii tähtis.
Vaid et...

... sinna saab ainult maksimaalselt 250 piksli laiusi pilte üles panna...

...ei, halvemal juhul maksimaalselt 160 piksi laiuseid ja 126 kõrguseid...

...ei ole võimalik moodustada galeriid...

...ei ole võimalik kasutada kõiki enamlevinud küljendusnuppe...

...ei ole võimalik videoklippe üles panna...


Uue tegemiseks ei ole muuseumil muidugi raha.

Lubaja kah hea mees

nagu mainitud varem, jätkus mul mõni aeg tagasi rumalust Tanelile raha laenata.
Sajaka sellest lubas ta täna hommikuks mulle ära maksta. Hommik läbi, sajakat ei kusagil. Pole, millest täna õhtul süüa osta, rääkimata sellest, et ise pean ma tööl olles tühja kõhtu kannatama.
Jätkuvalt on tal ka
1. maksmata elatis
2. tegemata see neetud pink, mida ma enam ausaltöelda ei tahagi... maksku parem teine sajakas ka tagasi
3. toomata konto väljavõtted üüri maksmise kohta
4. maksmata Aabile selle eest, et Aap laupäeva hommikul tema asemel Otti hoidis.
Keegi võiks sellele mehele ühe keretäie tappa anda. V.a. nr 4 on kõik teised võlad ikka juba väga vanad. Ja nr 4 on Taneli lubadus lapsele. Mis siis, et laps on temast pikem ja 16 aastat vana. See laps ei ole kohustatud Taneli last hoidma. Tanel peaks oma last ise hoidma, kui on vastavad kokkulepped. Mitte plärtsuma messengeris, kuidas mina olen selles süüdi, et tema oma lubadusi ei pea...

pühapäev, september 13, 2009

Lets talk about sex, beibi

Kõlaks vist üsna hooplevalt, kui ütleksin, et seks ja seksuaalsed naudingud on mind huvitanud juba umbes 11-12 aasta vanusest, kusjuures ärgem unustagem, et nii vana olin ma aastatel 1984. Igatahes emmanuelli ei olnud eesti tv siis veel näidanud. Hooplemisest on asi siiski kaugel - seks huvitas mind küll, aga ma ei teadnud sellest samal ajal mitte midagi. Hakkasin omaenda keha ja tärkavat seksuaalsust avastama üsna kobamisi, abiks vaid teadmine elementaarsest hügieenist ja naiseks saamisega kaasnevatest ebamugavustest - ning ohtralt ilukirjanduslikke vihjeid. Kõige täpsemaid vihjeid leidis puberteedieelikust Morgie omal ajal äsjailmunud Tuhande ja Ühe öö muinasjuttudest, piiblist (Vana Testament on üks va kiimaline kirjandus) ning antiikmütoloogia lihtsustatud ümberjutustustest. Lisaks kõik muu kättesaadav kirjandus - Anatole France näiteks, siiamaani nauditav. Isegi eesti kirjandusklassikud on aegajalt seksi suunas vihjeid teinud. 
Päris kindlalt ei ole ilukirjandus just kõige otsemat teed juhatav materjal ja minusugune kodus istuda armastav nohik rändas seda järgides pikki ning kõveraid eksiteid. Kobamisi, ikka kobamisi. Inimsuhete osas ei osanud ma aga ilukirjandusest üldse õppust võtta... Suhted ja seks, seks ja suhted on kaks täiesti erinevat asja. Mõlemad olulised. Nii mõnegi hea sekssuhte on suhtlemisprobleemid minu jaoks lõpuks ära rikkunud. Vastupidi... ei mäleta. Katastroofilise seksi pakkujad on enamasti ka viletsad suhtlejad olnud.
Seksi kohta saab tänapäeval põnevat ja tarka materjali kergelt kätte.

Tarka juttu kui palju. 

Suhetespetsid on enamasti aga vaid õhumüüjad. Või siis olen mina ise nii vilets suhtleja, et ei aita siin ussi- ega püssirohi.

ma very soryn

Osutus, et minu eelmine postitus paljastas liigselt mõningaid delikaatseid isikuandmeid, niisiis panen ma selle koos vahepeal lisandunud kahe kommentaariga (sry, sõbrad) luku taha. Redigeeritud kujul on mu tekst selline:

ja et olukord ikka täiuslik tunduks, augusti lõpus helistas Tanel, et temast mitteolenevatel (ma kontrollisin ta väite algallikast järele ning mulle vastati, et ongi nii) põhjustel ma septembris tema käest elatist ei saa, vähe sellest, ta isegi sureb otsekohe nälga. Kaastundlik idioot nagu ma olen, laenasin ma talle 200 krooni ja ütlesin veel, et kui ta Otile väikese (aga raske) puust jalapingi meisterdab, millega laps saaks muretult vanni ronida ja vetsus käia, siis ma kogu raha tagasi ei taha vaid ainult poole... Ei ole kuskil seda pinki, ei puuduvat sajakat ja oma ressursse üle vaadates ei näe ma võimalust ka terve järgmine kuu senisest 2 tonni väiksema sissetulekuga toime tulla. Kahe lapsega. Tartu ja kooli vahet sõites. Mis siis muud kui laulame et "kõik on perses, kõik on perses", halleluuja.

Ei ole kusagil ka jätkuvalt sampo pangast Taneli poolt makstud üüride väljavõtet... Üürivõlg ripub minu pea kohal endiselt ja info lihtsalt puudub.

Nüüd, pärast maksude maksmist on minu konto TÜHI. Kaheks nädalaks.
Kahe tonniga, isegi pooleteisega, toidaks mu perekonna kahe nädala jooksul ilusti ära, ostaks veel Otile uued aluspüksidki (neid on tal kuidagi palju kaotsi läinud) aga mida pole, seda pole.

--------

Lisagem: Tanel lubas reedel, et joonistab mulle saabuvaks nädalaks natukenegi sellest saadaolevast elatisest. Ent olukorra lõpliku lahenemiseni kulub vääramatutel bürokraatlikel põhjustel nii umbes 30 päeva aega.

Praeguse seisuga võlgneb Tanel, mulle 1. jalapingi+ 100 krooni 2. septembrikuu elatise 3.nutifoni eest veel kolm täispikka nädalavahetust Oti hoidmist LISAKS nendele, mil mul ülikoolis õppesessioonid on. Ja need kolm tahan ma saada reede õhtust pühapäeva õhtuni, ehkki seekordsest lisanädalavahetusest hammustas ta reedese õhtu ära.

Ja vastuseks peidetud kommentaaridele: ma tean jah, et elatise maksmise kohustus jääb, aga ega surm ka ei võta sealt kus ei ole... ainult mina pean oma laste toitmisel olema osavam kui surm. 

reede, september 11, 2009

Ma ikka oskan...

Microlink, kes meie muuseumile viirusetõrje teenust pakub, tahtis oma esindaja LÕPUKS, kuu aega pärast viirusetõrje litsentsi kehtivuse lõppu, saata uut tõrjeversiooni installima. Nojah, loomulikult saanuks seda asja ajada ka neti teel.

Paraku jätkus Margusel, meie direktoril, kergemeelsust mulle teatada: mulle saadeti küll üks link, aga naised vajavad installimisel vist abi... Vaene mees. Et ta ka ei õpi.

Minus lülitas see fraas sisse tuldpurskava gorgo ja ma helistasin seepeale ise Microlinki et neile möiratada: saatke mulle see link, ma oskan ise ka õigetele nuppudele vajutada! Teie firma poliitikaks on algusest peale olnud kohelda kliente kui ajupuudega isikuid ja ma pean ütlema, et see on mulle väga solvav! 

Ehmunud klienditeenindaja teisel pool telefoniliine kogeles midagi vabanduseks ja lubas mulle need neetud lingid saata. Ja telefoni teel teatada ka kasutajatunnuse ja parooli, mida installimisel vaja läks.

Võit suurfirma üle võib ju olla magus, aga see on ka tülikas - järgmisel päeval kulutasin üsna tüdinult pool tundi oma tööajast installimisele ja mõtlesin, et mida fakki ma siis teen, kui mõni tülikam jama vajab korrigeerimist. Vist olnuks ikka targem vaguralt ajupuudega isikut mängida...  samas maksame me neile hoolduse eest kuumaksu (mille eest muide võiks vabalt palgata pool itimeest)... ja mulle ei meeldi tõsiselt Microlinki ülbitsev suhtumine. Nad raiped ju meie arvutite hooldust üle võttes muutsid ära kõikide MEIE muuseumile kuuluvate arvutite adminnparoolid ja ega ma neid enne kätte ei saanudki, kui direktor polnud neile helistanud. (Ja kuna mulle iial pole meeldinud info monopoliseerimine, salastamine ja koondamine üheainsa isiku kätte, kirjutasin ma need paroolid paberile ja paberi panin ümbrikuga muuseumi seifi, kuhu usaldusväärsetel isikutel on juurdepääs ka ilma minuta) Mis tähendas, et üks kolleeg ootas kaks päeva, enne kui sai oma arvutisse installida TEA inglise-eesti sõnaraamatu. Tere no tillae. Lihtne liigutus, mis olnuks talle täiesti jõukohane.

Minu arust peaks see ikkagi kliendi enda otsustada olema, kas ta tahab oma arvutis adminniõigusi või mitte. Kas ma real playeri installimisega saan ise hakkama või tahan nädal aega oodata itimehe järel, kelle teistel klientidel on pakilisemaid probleeme. Ja lõpuks, kas ma hoian oma tööarvutis Adobe Photoshopi piraatversiooni või mitte. Või õigeminim oleks see viimane asi meie direktori otsustada, kes aga iga kord, kui ma talle ütlen, et ma vajaksin Adobe Premiumi ja et piraatversiooniga ei ole ikka õige tunne, lahkelt naeratab ja ütleb, katsugu ma ikka illegaalse asjaga kuidagi läbi ajada, muuseumil ei ole praegu softi ostmiseks raha. Mitte et: kustuta otsekohe oma arvutist see piraatprogramm! Oh ei. 

Aga praegu olen ma kodus haige (jälle) kõht valutab, sitt on olla.

esmaspäev, september 07, 2009

Mega


Starman vuntsib oma netiühendusi ja tõstab taset. Hiljuti mõõtsin ma http://www.speedtest.net/ leheküljel 10 mega alla ja 2 mega üleslaadimiskiirust. Täiega lahe! Tõsi, hiljem, kui Aap kodus ja tema arvuti ka sees, mõõdeti sealsamas ainult 5,5 mega alla...
Lubadust mööda peaks muidugi rohkem olema, Kodu kolmikpaketis 18 Mega alla.

Küse on pigem juba selles, kas meie ruuterid (pruugitud vifipurk) ja arvutid sellist kiirust õigustavad ning kasutada suudavad, pealekauba ei saanud ma kogu selle ilu juures 50megast videot ikkagi rutem bloggerisse üles kui paari tunniga. Muuseumis, kus sama lehekülg mõõtis oluliselt vähem üles ja alla kiirust (vt allpool asuvat pilti), tunduvad võrguasjandused küll kiiremini liikuvat.


Teiseks tuli mulle mõte, et vaesel väikesel Aabil on lapsevanemate soorollid täiega nihkes, kui oma pruuti esitletakse kõigepealt isale, mitte emale; aga emaga arutatakse netikiiruse nüansse, ukse paigaldamist... ja kruvikeeraja käes hoidmist olen ka pigem mina talle õpetanud. Okei, Tanel õpetas saagi käes hoidma ja laevamudelismi onud liimima ning lihvima. Aga kui rääkida vahetute bioloogiliste esivanemate soorollijaotusest...


Daah. Loodetavasti kasvab ikka inimene. Lauljat pole temast igatahes seni (kahjuks) veel saanud. Ehituskooli läks ta puitu õppima.

pühapäev, september 06, 2009

Blogger kiusab

Videote üleslaadimisega


samasse postitusse mitut panna ei luba.

--------
Täna hommikul laekus koju süngeilmeline Võsuke, kes enne oli lubanud poest läbi minna ja kassitoitu osta. Lubadus jäi täitmata, kuna vaesel lapsel ütles mopeedi starter üles ja loomulikult ei saa niimoodi ju ometi poodi minna...
... see-eest aga oli temaga kaasas pisike kleenuke tütarlaps pikkade juuste ja hiiglaslike tanksaabastega. Ohhoo! Mulle näidati ka lõpuks EIT ära.
Praegu istuvad lapsed Võsukese toas ja seda, mida iganes nad seal ka teevad, peab peitma möirgav metallikamuusika.
Tuletagem meelde, et minu toal ei ole enam ust ja ka Võsukese tuba turvab üksnes plastikust voldikuks.
Ilmselt on nüüd aeg selles osas midagi ette võtta. Papist seinte vastu ei anna midagi teha (või õigemini pole mul selleks ressursse). Natukenegi näilist privaatsust suurendada siiski annaks. Vähemalt niipalju, et vanamoorid minu toas saaks rahulikult riideid vahetada, kartmata pubeka õrnu ja süütuid silmi õõvastavate vaatepiltidega riivata.

laupäev, september 05, 2009

keegi

röökis praegu õues: eesti juhib üks-null! On juba pime, normaalsed inimesed magavad. Võsuke tõmbas kodunt jee kuna mina ei läinud koorilaagrisse - enne veel porises tükk aega minu kallal: "Mul oli ühe eidega kokku lepitud, saad aru!"
Sorry, Võsuke, mina ei valinud haigeks jäämist, ütlesin. Kutsu oma daam pealegi külla, kui te sinu toas istute, on minu poolest kõik okei. Aga ei. Kohutav ema, kes lapsele niimoodi pettumuse valmistab.
Eit pidada pubekeeli tähendama Eriti Ilusat Tüdrukut.

Sol laste ja perega lahkus mõni tund tagasi. Käisime Uue Maailma festivalil, hommikul olin terve, nüüd tunnen ennast jälle täiesti haigena.
Aga tore oli. Pärast pesime Soli vanemad lapsed siin ära ja Putukas arvas, et Soli kõige noorema (1 kuu) tütre võiks meile jätta. Seepeale pistis keskmine tütar (3.a) hirmsa häälega kisama: Putukas tahab meie tita ära võtta!
Ei jäänud muud üle, kui tita tagasi anda.
Külalised lahkusid, kõik olime väsinud aga rahul, tundus, et isegi pahur mr Kiis, kellel on uues maailmas täitsa nummi mininäitus üleval.
Putukas jäi põrandale magama, pean ta voodisse tõstma. Laps on must ja kleepuv. Pesemine ajaks ta üles.

Mind tabas Uue Maailma festivalil kapitaalne dejavu, kummastus, id-kriis ja kognitiivne dissonants. Kõik oli nii boheemlik, hipilik, imelik ja loomulik. Samas polnud ka võimalik ennast distantseerida, blokeerida, kõrvalt vaadata. Võibolla on tegemist maailmaga, kuhu ma peaksin kuuluma. Aga ei taha. Mulle meeldib normaalsete inimeste keskel olla.
Hea küll, harjusin ära ja hakkas meeldimagi.

reede, september 04, 2009

seagripp ja pupu

Võsukesel oli angiin, Putuk tegi eelm nädalavahetusel porgandihäält, sel nädalal on kah tervisega nirutanud, lasteaias jonninud, öösel alla pissinud (mis on üldiselt kindel haigeksjäämise märk) minul on nädal otsa iivekad ja peavalud ja külmajudinad ja asi läheb kehvemaks; nojah, Võsuke nüüd mõned päevad antibiootikume võttand ja kimab jälle mopeediga ringi. Isegi tagi ei pane selga. Mul tulevad teda vaadates täiendavad külmajudinad peale; alles see oli, kui ma vaatasin ta punast ja paksult paistes kurku, milles mandlitel olid valged villid peal ja kõige keskel oli hingamiseks vaevalt pöidlaotsasuurune auk.
Sel nädalavahetusel on koorilaager Vainupeal, üsna mitteköetavas majas. Koorilaager on alati vahva üritus, laulda on tore, aga praegu tahaksin ennast lihtsalt teki sisse keerata ja et keegi teetasse ette tassiks ja tomativõileiba teeks. Aga ei saa. Ei saa. 

neljapäev, september 03, 2009

Persse, milline eesti keel

Südame põhiosa moodustab südamelihas. Erinevalt teistest lihastest südamelihas ei väsi kunagi. Ta töötab automaatselt ja pidevalt ilma puhkepausideta.
/.../Kui veri lahkub südamest aordi, suurima veresoone kaudu, sööstab ta edasi kiirusega 40 cm sekundis. Selleks ajaks, kui veri jõuab sõrmede ja varvaste kõige peenematesse soontesse, on ta kiirus vaid 0,05 cm sekundis.


Aga mina ei tee tekste meie eksponaatide juurde, mina ainult kujundan faili ja saadan trükikotta; ja ma ei jaksa sõdida. Mõnikord jaksan, täna ei jaksa. Mul on see... maailmavalu peal. Ja paanikaosakond. Ja tahaks pehme padja sisse nutta, aga patja ei ole.
Oh elukest.
---------
PS: ei ole midagi halba juhtunud, lihtsalt serotoniinipohmelus, mis on loogiliselt võttes serotoniinijoobega vastandlik seisund. Aajee.

teisipäev, september 01, 2009

pingelangus ja seagripp

Võsuke on jummala puruhaige, sai tüsistusena angiini ja hõõgub kodus üle 38-kraadises palavikus, ütleb, et kohe sureb ära. Nojah - haige oli ta juba reedel, aga tal ikka oli ilmtingimata vaja nädalavahetusel õlli juua ja pühap õhtul värsket moppi putitada. On oigen.
Eks pingelangus kooli lõpetamise ja teise kooli sissesaamise puhul mängis ka oma osa. Jah, Võsuke on nüüd ilusti ehituskoolis sees, helistasin sinna täna ja teatasin, et ta põeb ning koeb kodus. Paluti arstitõend tuua.
Lisaks on vaja sinna viia tervisetõend, neli fotot ja muu kammajjaa - oma nõusoleku lapse õppimahakkamise kohta tohtisin ma saata meili teel.

Mina ja Putuks põdesime sama viiruse nähtavasti üsna vähese vaevaga läbi, loodetavasti. Tõsi, mind vaevab kerge iiveldus, ent see võib olla ka nädalavahetuse läbu tagajärg. Käisin kokkutulekul. Ma ei ütle, kellega :P.
Tore oli, aga jõin asju, mida ma muidu ei joo. Mul on alkoholiga mingi imelik suhe.
-------------
Head esimest septembrit kõigile hiirtele ja muidu rottidele!