reede, august 31, 2012

Vahvlid


Tegin lõpuks singi-juustu vahvleid, mida ammu plaanisin. Ikka vaja ka vahvliraudu Äks-perimäntidega retsida, nii nagu kunagi sai retsitud võileivaröstereid:

Singi-juustu vahvlid.

2 muna
300 ml suvalist jahu


100 gr võid või õli (kuna juust on niikuinii rasvane, võib rasvainet tegelikult ka vähem panna, peaasi, et vahvliraudade külge kinni ei hakkaks)

100 gr riivitud juustu
teist sama palju tükeldatud sinki v vorsti
1 spl soodat v küpsetuspulbrit
lihamaitseainet
soola

Sega kõik keefiriga vedelamat sorti taignaks ja küpseta pehmevahvliraudade vahel.

Homme on 1. sept ja aktus. Uni on. Pean äratuse varaseks panema, et ei jääks triikimata ega viikimata.
Erilist ärevust ei ole. Meil on nii konkreetne ja tegus klassijuhataja, et juba suve alguses moodustati lapsevanemate list ja tehti kõik vajalik kirja teel selgeks.

kolmapäev, august 29, 2012

Õhtu

Minek
Minupoolse vaevanägemise tagajärjel sai Putukas nüüd lõpuks ka oma isa juurde.* Isaga oli meil kokkulepe, et kaheks päevaks. Tagantjärele selgus, et tema meelest need kaks päeva algasid täna lõuna ajal, lõppema peaks homme õhtul. Minu rehkendust mööda peaksid need lõpema ülehomme, samal kellaajal, mil täna algasid. Kumbki meist pole teise rehkendusega rahul. 
Tõesti, minu pea seda ei võta, mismoodi 36 tundi võrdub kahe ööpäevaga, ehk ühe nädala-vahetusega. Nii peen matemaatika on minu mõistuse jaoks hoomamatu. 

Kooriproovis oli raske. Koor kiskus harali ja ei häälestunud. Meenus jutuajamine õega täna varem - feromoonidest, ärritusest ja alateadlikust tajust. Tema kurtis, et reageerib oma sõiduõpetaja juhuslikule turris olekule totaalse lukustumisega. Võimalik, et minu vihane olek peletaski (muuhulgas) kooril hääled laiali. Natuke paremaks Mariam Matremi lõpuks saime, aga mitte rahuldavalt. Tempokamate ja kelmikamate lauludega oli veidi kergem. Kahe otsaga asi - laulmine rahustab, aga kui eesmärgiks on heal tasemel laulmine, ei tohiks vihasena kooriproovi siiski minnagi.

Moepolitsei on viimasel ajal (~ viimase kolme kuu jooksul) kuidagi aktiivne olnud. Konsensus puudub seejuures täielikult. Küll leiab keegi, et ma kannan liiga kirevaid või muidu imelike värvidega riideid (kas punase ja sinise koos kandmine on siis nii hirmus asi?), küll leiab keegi teine, et ma riietun liiga hallilt, üks ütleb, et mu seelik peaks olema pikem, teine, et lühem...  jne.
 --------------- 
*Eelmise postituse panin mainitud põhjustel luku taha.

laupäev, august 25, 2012

Kollase õlivärvi lõhn

Südamik
Seda pilti olen juba tükimat aega teha tahtnud. Hiljuti Putukale kooliasju ostes eksisin kogemata, vooruslikud mõtted peas, Vunderisse ja ostsin muuhulgas ka täiesti kogemata ära suure tuubi kollast õlivärvi. 6 eurot, häbiasi, et üks ema nii palju enda peale kulutab! Alles pool aastat tagasi ostsin ju samasuure valge õlivärvi! Ja enne seda väiksema tuubi ookerkollast!
Milline raiskamine. Kõlvatuse tipp!

Muid värve pole mul vaja osta, kuna mõned aastad tagasi loovutas BT mulle hunniku vanu veneaegseid õlivärve, nende hulgas mitu erinevat sinist, punast, pruuni ja rohelist, paljud tuubid täiesti avamata. Valgusevärve aga kulub teadagi alati rohkem. Lõputult süngetoonilisi maale ei jaksa ma ka teha.

Vaas
Teine pilt on esialgu veel poolikute nimekirjas, ma ei suuda aga otsustada, kuidas seda just jätkata või mida sellega veel ette võtta.

Teen pisikesi pilte, sest suured ei mahu elamisse ära. Mõned aastad tagasi sai ostetud üks soome papi (Võsuke nimetab seda küll teisiti) latakas ja see väikesteks tükkideks lõigatud, niiet maalimispinda mul jätkub. Eriti, kui mõningaid vanu ja vastumeelseks muutunud pilte üle pintseldada. Ja eriti, kuna jaksu ja indu pintseldamiseks leian kahjuks harva ja järjest harvem.

Ideid ei kipu ka viimasel ajal enam eriti palju pähe tulema, eks see vananemise tunnus ole.

Kui pilte köögiriiuli otsa kuivama upitasin, tuli I jakki selga ajades Võsukese toast ja küsis, silmad ja sõõrmed pärani: "Mis lõhn see on? Nagu... mingi puu.." Vastasin, et õlivärvid, neid lahustatakse tärpentiniga ja tärpentini saadakse okaspuu vaigust. 

See on hea lõhn. Selles on midagi lootusrikast.

Ainuke koht, kus ma pilte kuivatada saan, on ülemine köögiriiul.

kolmapäev, august 22, 2012

Talvele vastu

Kui ei kõlba kõrvits muuks,
kõlbab vähemasti kuuks

Talvele julgesti vastu. Kudzu kudus mulle  tuhat-ja-tulised kindad. Suvikõrvits kannab hästi. Seda saab nii vekitud kui mekitud.
Nüüd on ainult puud puudu.
Ja näiteks kingad. Sellised, mis paned seinale ja vaatad. Kasvõi.
Sest kandmiseks on jalalalabad liiga laiad ja lumehanged liiga paksud.
Ta mu olemuse hästi ära tabanud


teisipäev, august 21, 2012

Ootamatu abi

Juhtus nii, et kui ma Kudzule kurtsin, et Putukas peab minu tööl olles üksi kodus sitsima, õue ka ei julge teda üksi lasta (Talna kesklinn, noh), kool veel ei käi, aga lasteaed on ju minevik - siis pakkus Kudzu, et Putuk võib nädala lõpuni tema juures olla. Saab õue ja ei pea üksi olema. Kudzust on äraütlemata suuremeelne omaenda kahele isiklikule pisikesele kaosemeistrile veel minu oma ka seltsiks võtta. Jälle nädal koolile lähemale ja suvi (niipalju, kui seda suveks nimetada saab) natuke pikemaks venitatud*. Iga selline päev, ma ütlen, on kulla hinnaga. 

Teoorias peaks sellisel puhul muidugi lapsega tegelema lapse isa, oma puhkuse vastavalt planeerima ja hoolitsema lapse eest siis, kui mina seda teha ei saa, aga praktikas... Juttu olen sellest temaga korduvalt teinud, väga ebamääraseid lubadusi olen palju kuulnud, reaalseid ja konkreetseid samme pole näinud. Kuigi tehniliselt peaks temal olema täpselt samamoodi 28 päeva puhkust saada, nagu minul oli.

Nii ongi targem tühja jutu peale mitte lootma jääda, vaid võtta abi tänuga vastu inimestelt, kes tegelikult ka hoolivad. Kusjuures kõigest muust mammonast on aeg alati kõige väärtuslikum ja vajalikum vara.

Putuka koolialguse aktus toimub esimesel septembril. Triikraua ma sain. Jääme ellu. 
Võsuke teeb oma juhilube ja imestab elukalliduse üle.
-----------
* Täna on õnneks täitsa ilus ilm.

pühapäev, august 19, 2012

Hullumeelsed unenäod

Kudzu juures, magame põrandal. Viidik ei kipu asemesse liiga hästi ära mahtuma, jalad-tolknevad-pesast-välja*. Näen hullu und:

Võitsin Osta.ee oksjonilt 5 euroga vana sekretär-kummuti, U-kujulise põhiplaaniga üsna suure ja kobaka mööblitüki. Seisab mul keset tuba ja mina hästi ei viitsi sellesse oma kilakola ning raamatuid laduma hakata. Tõmban paar sahtlit lahti ja lükkan jälle kinni. Kummut kõmmeldab natuke, peits on veidi kulunud, paaris kohas koiaugud, mõne sahtli vineerpõhi logiseb. Mõtlen, et peaks Võsukest paluma, et ta selle korda teeks, lihviks, pahteldaks, värviks, lakiks, aga tean, et tal niikuinii ei ole aega. Võsuke istub kummuti juures diivanil, näpib seda professionaalse huviga ja küsib, kas ma tean, et kummutil on ka salasahtleid? Tõmbab küljelt kangsüsteemiga kinnitatud laeka välja ja osutab: näe, isegi pudelihoidja. Satun hasarti, hakkan oma ostu üle vaatama - jah, ka teises küljes on salasahtel, kuigi tühi, ja tagaküljes all on vasakul pool sahtlirida ja paremal pool uksega kapike, milles hulk apteegikraami. Vatti, sidet, rohupurke... Ema ja noorem õde seisavad teisel pool kummutit ja õde ütleb huviga: sa kogu aeg võidad igasugust kraami. Raputan pead ja jätkan kapi revideerimist. Pillan mokaotsast, et kui kulda leian, siis selle jätan küll endale. Kapis on muuhulgas kaks tüsedat plastpurki, millest ühes natuke tablette ja peale on kirjutatud: Morfiniga. Arvatakse, et kiirendab suremist. Ja teisele: Raevuhoogude vastu. Valu leevendamiseks. Teine purk on häirivalt rasvane ja ma lähen kraanikausi juurde käsi pesema.

Kamoon, nagu et... mida hekki?**
---------
*Olete te lugenud raamatut "Meie, varblased"?
**Tegelikult on selle unenäo tähendus lausa häirivalt ilmselge.

laupäev, august 18, 2012

Filmid

Tohtisime reede õhtul erandkorras natuke Viidiku juures maal olla (kes teavad, need teavad) ja loomulikult vaatasime filme, kuidas muidu. Esiteks serveeris mees mulle "Näljamängud", mis on erakordselt kauni visuaali ja muusikaga, südantlõhestava looga ja vapustava näitlejatööga tõeline meistriteos. Filmi poeetiline morbiidne võlu pani mind muretsema selle režissööri pärast, ma arvan, et tema lähedased peaksid hakkama salaja ta päevikuid lugema, vms. Viidiku poolt pahaks pandud kassiepisoodi ja ema-teema ülemäära põgus käsitlus mind kah ei häirinud. Võibolla oleks vaid pidanud filmi alguses natuke rohkem rõhutama seda, KUI näljas need inimesed ikkagi olid, aga samas võibolla ka mitte - ehk oligi hea, et kõik nn selgitused tulid filmi jooksul tasapisi ja muuseas, muutes sealsetele tegelastele harjumuspärase surma piiril elamise just nimelt veel traagilisemalt igapäevasemaks.Viidik kirjutab pikemalt:
Jaah. Kui juba alustatud, ei saa enam pidama ja nii võttis Viidik ette järgmise vaatamata filmi, "Coriolanuse". Lühidalt: Shakepeare originaaltekst moodsas kuues, moodsas Roomas ja moodsa varustusega lapilistes kuubedes sõjameeste suus. Nii diip, et üle 10 minuti seda päriselt vaadata ei kannatanud. Panime kinni, võtsime järgmise.
Järgmiseks ja õhtu viimaseks oli Gone. Suhteliselt lihtne ja soft triller, mis koosneb peamiselt peaosalise, väga ilusa, väga suurte ja nukrate silmadega blondi tüdruku soolost, sellest, kuidas ta oma õde otsib, oma hirmudega ja teda jälitava ning manipuleeriva sarimõrvariga võitleb, ja sinna juurde ka politsei ja psühhiaatriga vaidleb, kes kõik arvavad, et nii sarimõrvar kui kogu muu jama on ta enda väljamõeldud ega vasta üldse tegelikkusele. Kuna tüdruk neid uskuda ei taha vaid kadunud õe jälgede ajamist jätkab, kuulutatakse ta tagaotsitavaks ja ohtlikuks. Lühidalt - üksikisik üheaegselt nii mõrvarist maniaki kui ka tuima ja nüri ühiskonna vastu, kes peaks sedasama üksikisikut tegelikult ju kaitsma. Hästi õmmeldud ja mitte eriti pretensioonikas lugu, tekitab nii heldimust kui ka "ainult-sina-mõistad-mind-maailm-on-kuri" härdust, teate küll, igati sobilik romantilise kohtingu taustaks. Viidik jäi magama, enne kui film lõpes. Minul tekkisid jälle unehäired. Lamasin voodis, vahtisin pimedusse ja mõtlesin, et peaksin minema alla korrusele vaatama, kas Putuk on seal voodis alles või ei ole mitte. Ja kas see kolin ehk krõbin, mida ma praegu kuulsin, on oks, linnuke, kass või tagauksest majja tungiv lapseröövel või karu.
Hommikuks olid igatahes kõik olemas, alles, elus ja terved ja Putuk loomulikult see, kes esimesena ärkas ja õue läks.

reede, august 17, 2012

Kallid naabrid vol 2

Ülalt naabrid teevad jätkuvalt mu pea kohal galoppi.Piki tuba edasi-tagasi-edasi-tagasi.
Eile ma koputasin neile, korduvalt. Lõpuks jätsid järele.
Täna aga jälle.

Kas ma pean nendega rääkima minema ve?
Ma ei taha praegu suhelda. Ma ei viitsi.
Millal öörahu reegel tühistati? Galopeerigu päeval. 6-23ni.
Ma niigi näen praegu õudukaid unes.

esmaspäev, august 13, 2012

Vahvlid ja...

Täitsa pädev retsept: 3suurt muna, 1 klaas maisijahu, pool klaasi nisujahu, 100 gr võid, suhkrut, vanillsuhkrut, natuke soodat, soola, segada kõik hapupiimaga paksuks taignaks, küpsetada pehmed vahvlid. Teate küll - selle veidra, suurte pesadega vahvlirauaga.
-----------
Väike tähelepanek - kui segada kotletitaigna sisse päris palju hakitud paprikakauna ja varssellerit, saab palju paremad kotletid kui tavaliselt.

Uus mäng

teile, noliferid. Kui teil on skänner, siis pange oma käsi skänneriklaasile (katsuge mitte kõvasti vastu klaasi litsuda, aga ka mitte liigutada) ja skännige see maksimaalse suurendusega sisse. Vaadake seda pilti. Zuumige.  Kui saate, muutke see mustvalgeks ja mängige kontrastsusega. Üllatute isegi, kuidas teie sõrmed lähedalt vaadates välja näevad - ja võite leida arme, mille olemasolust te ei olnud enne teadlikud.

Muuhulgas selgub, et väiksemad sõrmed on tundlikumad:

pühapäev, august 12, 2012

Preventiivne paanika


Putukaga kooliasju ostma. Kiire inventuur näitas, et pooled on puudu. 
Mu triikraud, mille sain siia kolides soolaleivaks, andis otsad. Ei lähe soojaks. Tõsine dilemma - osta uus või mitte osta? Rahavähe. Ma kasutan seda ju harva. Aga kuidas ma ilma selleta valget särki triigin? 

Kuidas ma Võsukesele 1. sept särki triikisin? See oli Tartus. Äkki läkski triikimata särgiga? Tsärgiga? Eimäleta.
--------
Putukal on pärast maalt tulemist uus lemmikmuusika - Singer Vinger, Kalkar. Vanad head... Üllatuslikult avastasin oma kõvakettalt ka Võsukese kaustast selle mussi. Nuuks, nii armas, kui perekonnas esineb mingigi järjepidevus muusikamaitse osas...
--------

teisipäev, august 07, 2012

Uni on

Uni.
Igasuguseid asju oleks vaja teha.
Uni.

pühapäev, august 05, 2012

Augusti algus.

Tagasi Tallinnas.
"Mis sulle pähe lõi," küsis Viidik kaisus uneledes; ja parandas ennast siis kiiresti: "ma tahtsin öelda, kust sulle see mõte tuli, oma tukk äkki siniroheliseks värvida?"
Tõde on, et lihtsalt kamp teismelisi sadas Võsukese juurde mu koju sisse ja kukus üksteist võõpama, pügama ja harja püsti ajama. Kuna mina tegin samal ajal enchilladasid ja seega tolgendasin kitsas köögis vääramatult ees, leidsin, et küll küllale liiga ei tee ja vähemalt minu tuka külge tuleb ülejäänud sinine värv maha võõbata. Eelnevalt pruunid juuksed võtsidki sinisega üle võõbatuna tumerohelise tooni.
Putukas tegi mitu korda nägu, nagu sooviks enda juustesse ka sinist, aga... ta läheb ju esimesel septembril kooli. Kustumatu mulje oleks, jah. Alustaks kooliaastat siiski pisut tagasihoidlikumalt? Võib-olla hiljem. Hiljem.
Võsuke arvas, et kohane oleks olnud kogu mu juus niimoodi üle värvida.
--------
Putukas aga ise sõitis neljapäeval maale, vanaema juurde ja nüüd veedab seal terve nädala. Tema saab värskes õhus tsillida. Mina saan vabaduse kasvõi mitu õhtut järjest litutada. Haha. :P
--------
Rubriigist lapsesuu: koos Putukaga on maal ka noorema õe lapsuke, 5aastane tüdruk. Kui emme pühap õhtul linna tööle sõitis, tegi neiu üsna kurba nägu. Putukas lausus talle õpetlikult ja lohutavalt: "Aga emme on sul ju südames!".
Ema vahendas mulle selle märkimisväärse filosoofia. Minuga Putuk telefoneerima ei nõustunudki. Skype kaudu videoneerida pole ka õnnestunud.
--------
Käisin Subclubi kokkutulekul ja võitsin loteriiga Subclubi särgi. Jeee! 
Sain Tallinna tagasi BigDog-i autoga, tee ääres nägin ootamatut vaatepilti - ühel maanteega ristuval kruusasel rajal umbes 8aastased tüdruk ja poiss kas tantsisid... või kaklesid? Pidulikult riides - tumeroosa kleit ja sinine ülikond. Aga mida nad tegid? Kaklesid või tantsisid? Augusti pärastlõunase päikese all. Teisi inimesi seal ei olnud. Vaatepilt vilksatas korraks ja kadus. Kummaline.