reede, aprill 29, 2016

Nädal pildis


Vahepeal jõudis kevad kohale - läks jälle ära - tuli tagasi. Vihmasadu teeb mu hullult uniseks, ma ainult magan kodus. Kõik vajalikud asjad on tegemata, kulbid-pannid pesemata. Uni. 


Hommik ütleb, et nalja teed, mis vihm?

Sain lennujaamas AlGustiga kokku, ta on jõuluvana, jagab kingitusi. 

Putukas sai selle juutuuberi, keda ma ei salli (ega see ainuke ole) raamatu. Tegi seda nähes:"Eaaaah!", kleepus raamatu külge ja enam teda sealt lahti ei saanud. Nagu. 
Fänlus. Ma pole kunagi seda mõistnud.
Aga peaasi, et laps õnnelik on. 
Minu kingitus oli kõvasti praktilisem - A5 joonistusplokk ja pliiatsid. Normaalne! Neetult hea paber ja pliiatsid.

Putukas tegi mulle komplimendi - "Kui ma peaksin kunagi raamatu kirjutama, siis ma laseksin küll sinul sellele illustratsioonid teha!". Tänks, poig, mul läks praegu midagi silma. 

Paar vidinat olid veel, mh kõrvaklapid, mille ka Putukas endale haaras. 

Teeme ikka surmanäitust.  Tekstid on enamvähem koos, nüüd on parim osa - vajaliku stuffi soetamine. Näteks nostalgiahõnguline mööbel vanakraamipoest, mille peal muuseumikülastajad oma tagumikku ja mõtteid puhata saaksid. Seda otsides näeb uskumatuid asju


Millal te viimati poe ukse taga saba nägite?

teisipäev, aprill 26, 2016

Kips

Mul on selline mure...
Kõik kiviosakonna tüdrukud ja poisid, ja mõned nahaeriala omad ka, teavad, mis on surimask - ning et seda võetakse praktika mõttes ka elavate nägude pealt, nt kursakaaslaste omadelt, torud ninna, palju vaseliini, kipsisegu peale ja olemas. (Kes palju vaseliini ei pane, riskib näokarvade kaotusega).
Nüüd selgus - tänu meie tulevasele suurnäitusele - et näiteks Teatri- ja Muusika Muuseumis on ligi seitsekümment surimaski, millest enamus on eeldatavasti võetud Eesti surnud teatri- ja muusikainimeste näo pealt. Aga et suurem osa neist pole isegi MUIS-is kirjas ja mul mingit võimalust saada kiiret ülevaadet, kes, millal ja miks neid nii palju tegi. 
Ent see pole peamine. Peamine on hoopis, et meie muuseumil pole mitte ainsatki surimaski, isegi mitte Beethoveni maski ersatskoopiat, ja see on kisendav ülekohus. 
Pole ka teada, kas nt Joalast või Klasist tehti enne hauastamist näo kipskoopia ja kui ei tehtud, siis tundub see pisut lühinägelikuna, kuivõrd minu kuulda Wolfprint EI OLE veel kuulsate surnute 3D pildistamist teenusena välja pakkunud - või on?*

Teiseks ei ole meil veel ühtegi elava inimese aju 3D skaneeringu 3D trükki, kuigi ma üritasin bossi veenda, et see oleks hädavajalik, näiteks mõne teadlase oma - väga ilus aju - ja võibolla koos asjakohase kommentaariga sama inimese poolt. Ei läinud kahjuks käima. 

Kolmas mure on mul veel, aga kui ma sellele lahenduse leidsin, kõlas mure ise lõpuks tobedana. Jah, kuramus, ma võin ju KÄSITSI ka joonistada, onju? Mis siis, et digilaud tööle jäi. Mul on skanner. Täitsa sooda, ausalt.

*Kui ei ole, siis tahan ma selle idee eest nii sulli kui feimi.

Hullud linnukesed

Hull kajakas
Üks kajakas üritas täna hommikul vanalinnas auto rattakoopasse pesa ehitada, jalutas, suled nokas, ümber auto, mind nähes ära ei lennanud. Alles hiljem taipasin mõelda, et äkki ta ei saanud mingil põhjusel lennata. 
Mõned minutid hiljem leidsin Laial tänaval kõnniteelt surnud rästalise. 
Ja muuseumi eest poolsurnud väikelinnu, keda nokkis vares. Lind oli väga halvas seisukorras, nii et taandusin majja, et vares oma töö kiiremini lõpule viiks ja helistasin abitelefonile, kus lubati teade keskkonnaametile edasi anda.
Varahommikune kolleeg rääkis mulle sellepeale hullust tuvist, kes oli eile hommikul muuseumi hoovis tuterdanud ja üritanud läbi klaasi majja lennata.

Juba kangastuvad mulle apokalüptilised nägemused katkust, mürgist või mingit rõvedamat sorti elektromagnetkiirgusest, mis ajab alguses hulluks linnud, siis rotid ja seejärel kõik suuremad loomad, kuni inimeseni. Sooda, avita! 

laupäev, aprill 23, 2016

Kes kurat

mõtles välja lõhnastatud tampoonid? Ja miks nii ilge lõhnaga?
Minu kodupoes muid ei ole. Fak. Kaugemale minna ma ei jaksa (kuigi nüüd olen nii vihane, et võibolla jaksaks ka).

Ja kuigi Putukas on väga tubli, toob puid keldrist ja käib Selveris odava mahla järel, ma EI SAA lasta tal ka neid tarvikuid tuua. Kusagil on siiski piir.

Natuke nalja ka - muuseum sai kirja, kus keegi aus kodanik ahastas, et meie, va kõlvatud, müüme lastele süstlakujulisi pastapliiatseid (odavad Hiina suveniirid muuseumi kassas) - et niimoodi võib lastele jääda mulje, et narkomaania on okei.
Nagu.

Nüüd kuluks küll mõni tõhus silmapööritamis.gif ära; aga vaadake selle asemel seda artiklit:
Ning jah, kuigi statistika annab selliseks mureks isegi mingi põhjuse, mina olen siiski üles kasvanud ajal, mil süstal oli teatud mõttes meditsiinilise abi sümboliks. Oh, vanad head ajad.
Kui poleks arvuteid ja nutitelefone, plastineerimist, eripedagoogikat, feministeeriumi, torrenteid ja Kivirähku, - ja tampoone, ei maksa unustada, isegi lõhnastatud tampoonid on parem variant kui see, mida minu pubekaeas pakuti -  siis ma tahaks praegu ajas tagasi minna.

Veel mõnusat kerglugemist:
N Liidu sõjaväe rajatud metroo
Tulnukbakter

neljapäev, aprill 21, 2016

Mööda kive ja kände

ei käi haigused, ikka mööda inimesi. Tundub, et olen mingi jõleduse suht püstijalu ära põdenud - nädal otsa vaevas mind pidev väsimus, eile vajusin töölt koju jõudes lihtsalt voodisse pikali ning magasin ilma, et ükski argument oleks selle vastu aidanud. Ja öösel magasin. Ja hommikul. Ja päeval. 
Nüüd on enamvähem inimese tunne juba. 
Hea, et laps on setupalju inimeseks kasvatatud, et oskab endale ise meelelahutust leida. Kasvatatud, muide, 99,9% minu poolt.


Mul on okas hinges. Ühel hetkel õnnestus mul juhtuda T-ga sama sotsiaalterapeudi (võimisiganes tema peente ametinimetuste koond oleks) jutule Putuka asjus. Mina rääkisin seal rõõmsa avameelsusega juhtumitest, kus minul on Putukaga seoses; või vastupidi; olnud mõni suhtlemisprobleem. T rääkis sama rõõmsa avameelsusega  nendest juhtumistest, kus tema on pealt näinud*, et mina ei saa Putuka kasvatamisega hakkama; enda kohta rõhutas mitmel korral, et temal Putukaga probleeme ei ole, tema on konkreetne. 

Kuivõrd selle kohtumise mõte oli lapse kasvatamise huvides koostööd teha, võttis selline lähenemine mind üsna sõnatuks. Või hingetuks. Rääkimata sellest, et minu teada olukord isarindel siiski nii roosiline ei ole. 

Mul on kohutav tahtmine seada T-ga sisse 50/50 lapsekasvatus, kokkuvõttes tähendaks see, et - õigluse nimel - järgmised 11 aastat peab TEMA üksinda Putukat kasvatama ja mina üksnes viskan pappi (alla miinimumi), kritiseerin tema kasvatusstiili ja lapsega kohtun siis, kui muudest tegevustest aega üle jääb.  Vaataks siis, kummal meist "Putukaga probleeme ei ole".**

Muidugi väärib T kaalikast auraha või nudistide rinnamärgi*** juba selle eest, et ta üldse nõustaja juurde kohale ilmus. Koolis perepäeval käis ta ka, seega, olgem ausad, progress on olemas.

Võlgnen Siilile teoreetilise õlle kihlveo teoreetilise kaotamise eest. Ma tahaks seda kaotust siiski praktikas ka näha, niisiis tuleb mul oma niigi täis tantsukaardile sobiv lünk tekitada. Helistada ja kokku leppida.
----------
*Ei tea, kas on väga ülekohtune küsida, et kui ta juba pealt nägi, siis miks ta oma suures tarkuses ei sekkunud?
**Muidugi saaks sellise asjakorralduse juures kõik probleemid ikkagi minu süüks ajada; õiglane oleks hoopis, kui keegi T-le uue tite hangiks ja selle kasvatamise 11. aastaks üksnes tema kaela jätaks.
***Viktoriiniküsimus - KUHU paneb nudist rinnamärgi?

laupäev, aprill 09, 2016

sex

Lugesin Perekooli ja irvitasin. 
Tahaks kohe kleepida tissid kaenla alla ja vuntsid ette ja minna osta meesteosakonnast mootorsaag, et nagu suvi tulemas ja äkki teeks puuskulptuure või midagi.
Selle asemel pidin ma kinni maksma oma trehvunksid Torumehega - uus boiler naada. Vana andis otsad - jälle. 
Ja kahjuks on torud nii tuksis, et ka nende vahetamine kerkib ülimalt jõuliselt päevakorda.
Niisiis. Unustage puuskulptuurid. Või saag.  Ja hammaste ravi.