teisipäev, august 29, 2017

hajamõte

Kuulasin Daki podcasti depressiooni kohta. 
Selline kena pehme kuulamine, kus räägiti kõigest, aga räpaseid detaile liiga näkku ei surutud. Õrnalt puudutati ravimite ja libiido seost. 
Mul on depressiooniga muidugi oma kogemus. Tagantjärele saan aru, et mind väga ilmselgelt vaevas paarkümmend aastat tagasi alanud depressioon, mida ma, abi leidmata, otsustasin eitada.  Ja mis mõned aastad tagasi täiesti ootamatult ja märkamatult lakkas, kusjuures selles ei ole mul endal mingit teenet, see lihtsalt kadus, nagu oleks keegi ükskõikselt möödaminnes lühisesoleva juhtmejupi näpuga lahti tõmmanud - 
- ei tea küll, kes niimoodi teeks? 
Mul on parem ennast mitte väga kõvasti raputada, muidu põrutab selle juhtme jälle kontakti ehk lühisesse tagasi. 


Seos antidepressandi ja libiido vahel oli naljakas ja igati valestimõistetav: kui ma (lõpuks) oma antidepressandikuuri läbisin, kadus mu muidu üpris suur seksihuvi nagu pühitud, küll aga hakkas esinema spontaanseid ja provotseerimatuid mikroorgasme. Suvaliselt, ma ütlen. Istun töölaua taga - värin. Sõidan bussiga - eh. Ennustamatult. Ei, see ei olnud tore. Rõhk on sõnal mikro. Need mikroorgasmid ei rahuldanud, ainult frustreerisid. Väike ärritav säbarlaine. Ja millekski enamaks polnud ma võimeline. Ma kordan, see ei olnud tore. 
Muidu oli küll väga tšill olla. Mõningaid asju, mille pärast muretsemine on ema/lapsevanema kohus, pidin ma endale teadlikult ja ennetavalt üles märkima hakkama, nt: "mine lapsele lasteaeda järele". Jätsingi antidepressantide võtmise sellepärast järele, et liiga tšill hakkas.

Muidugi, oluline oli ka päris orgasmid, mis laekuvad minu poolt tellitud ajaks, seltskonnas ja viisil, tagasi saada. 

reede, august 25, 2017

Mustvalge

Tuviparv Tallinna kesklinnas murul
Esmaspäeval tööle jalutades nägin vanalinnas halli tuvi, kes kakerdas mööda munakividest sõiduteed, uimane, nagu poleks oma hommikust kohvi saanud. 

Vaatasin teda mõttes muheledes, et oh sa tohm, kui tüüpiliselt kitsasse vanalinnatänavasse keeras sisse luikvalge uhiuus auto - ja enne kui ma jõudsin muheluse pealt preventatsioonile "kõss, tohm, kao siit!" lülituda, sõitis see valge ilmutis tuvil üle tiiva. 

Aeg, ma ütleksin, mõnevõrra hangus, naelutades mu silmad  soovimatu vaatepildi külge. Tuvi kah vist ei taibanud, mis juhtus (ehkki nii väikeses ajus peaks signaal justkui kiiremini liikuma), järgmiseks igatahes veeres auto tagumine ratas linnust üleni üle ja sinna maha see õnnetu suleline vedelema jäi. 
Arusaadavatel põhjustel ma sellest pilti siia ei joonista. 
----
Kolmapäeva hommikul jalutelesin läbi pargi tööle ning nägin tee ääres murul surnud segaverelist valgekirjut tuvi, pea graatsiliselt vasaku õla poole tagasi painutatud. 
Häirivad mõtted: 
Keegi mürgitab Tallinna kesklinnas tuvisid. 
Tuvidel on hoopis mingi nakkus, midagi toksoplasmoositaolist.
Ju se kadu tähendab.
----
Jälle vanalinnas - Falgi teele parkus üks auto, katus alla lastud. Autost keksis välja mees, kes oli hämmastavalt sarnane isasele tuvile - lühike, ümarik aga jõuline, ümara peaga. Mees kandis küljest rebitud käistega luitnudhalli T-särki ja kuklas pisikest punupatsikest. Hoidis fotoaparaati ja kukkus oma autot tantsiskelles pildistama. Kummardus auto poole, kergitas kaamerat, keksis sammukese tahapoole, kallutas kaamerat. Kogu see poseerimine ja ümarasilmne objektile keskendumine oli väga isatuvilik.
Järeldus:
Auto on ematuvi.
---------
Putukas mustade kuubikute toas.
Lisaks kõigele muule käisime nädalavahetusel ka Kumus ära. Selle esimesel korrusel on võrdlemisi kontseptuaalne (et mitte öelda üksluine) näitus Jüri Okaselt. Näituse juurde kuulusid kaks osalustuba - üleni musta värvi kambrid, üks täidetud suurte mustast vahtkummist kuubikutega, üsna mõõdukalt valgustatud. Putukas innustus ja ei lakanud enne, kui ta oli kõik toas leiduvad kuubikud kindluseks ladunud. Selline tuba oleks omas kodus vajalik.

Teises toas sai valguslaual linnavaadetele objekte juurde joonistada, meil ei jätkunud lihtsalt aega. 





kolmapäev, august 23, 2017

Purjus tuvi

Nädalavahetusel käisime Viidikuga Balti jaama uut turgu vaatamas. Turu ees platsil persetas üks tuvi tagumikkupidi maas. Viidik märkis, et ta pole veel kunagi tuvi niimoodi istumas näinud. 
Mina ka ei olnud. 
Tuvi ajas ennast korraks koibadele ja kakerdas ringi nii, et sellest sai teha ainult ühe järelduse. Tuvi on purjus. Turu läheduses pole vist keeruline käärima läinud produkte hankida, isegi tuvil. 
Vaatasime ja naersime (kui inetu meist) kui ümbritsevast tuviparvest lähenes meie purjus kangelasele üks, kes hakkas kaela puhevile ajades purjutajatuvi poole ühemõttelisi liigutusi tegema. Muide, mina ei saa absoluutselt aru, mille järgi tuvid eristavad, kes neist on isane ja kes emane. Kaelapuhvitaja oli tõenäoliselt siiski isane. Kes antud juhul ilmselt pidas purjus tibi kergeks saagiks.
Meie purjus linnuke aga nii ei arvanud. Avas noka ja tegi puhvis tegelase poole käuks, ajas ennast jälle raskelt jalgadele, lõi tiivad lahti ja lendas kõverjooni mööda loperdades minema.  Loodetavasti leidis vaikse koha, kus peatäit välja magada.

teisipäev, august 22, 2017

Hääled

Vihm krabistab vastu katuseakent.
Lauaarvuti ventikas umiseb.
Maja ventilaator kohiseb.
Klahvid klõbisevad.
Kõu koriseb aeglaselt üle taevalaotuse. Ja uuesti. Ja jälle.

Käisin Raadio2 hommikuprogrammis kirjeldustõlkest rääkimas. Unustasin täitsa ära, et võiks näiteks praktiline olla ja tehniline ja hakkasin hoopis miskeid üldistusi ning muljeid jagama. Pärast mõtlesin, et. Näh.
-----
Pühapäeval käisime Viidikuga Ruja kontserdil. Võttis tilga silma küll. Estonian Voices ainult kippus Ruja lauludest natuke herbaariumit tegema, džässiherbaariumit. No aga kannatame ära. Kadri Voorand solistina mulle meeldis.

Litsusime enne viimast lugu lavaesisest rahvamassist välja, sest meie seljad ja jalad ei pidanud sunnitud seismisele vastu. Kallid Ruja kontserdi korraldajad! Kuigi teie fännide hulgas oli täiesti ehmatav kogus noori inimesi, võiks nende peale ka ikka natuke mõelda, kes ei ole enam esimeses nooruses - andke teinekord publikule se muru, mille peale saaks maha istuda ja ennast mõnusasti tunda.
Noh ja see teine asi ka - kui terrorist oleks otsustanud veoautoga kontserdile tulla (väravas valvanud kiireageerijatest poleks masinale siiski vastast), siis laulukaare ja lava vahelisel kitsal platsil oleks tal liigagi hõlbus lõikus olnud, murul istuval publikul olnuks rohkem statistilisi ellujäämisešansse ja puude vahele hajumise võimalusi. Puud olid hellad velled.

neljapäev, august 17, 2017

Nostalgia laineharjal


Tuleb üks kolleeg uksest sisse, vaatab, neli kolleegi (sh mina) istuvad arvutite taga ja teevad tööd/simuleerivad töötegemist. 
Kolleeg: "Nii vara hommikul juba kõik nii töökad? Mida te 20 aastat tagasi oleks teinud, kui arvuteid veel ei olnud?"
Mina: "Mina, vabandage, istusin 20 a tagasi kah arvuti taga" /simuleerin edasi/
Kolleeg (mõtlik paus): "Aga 30 aastat tagasi?"
Mina: "Oota, see on raske. Kui vana ma siis olingi? Ahjaa. 15. Siis ma sain isa töö juures käia personaalkompuutrit näppimas."
Kolleeg (ei ütle enam midagi)
Mina: "Aga augustikuu... Ilmselt ma lugesin toas ja ema ajas mind sõstraid korjama. Tõstke käsi, kes veel..."
Vestlus liugles mujale aga jah.
1. 30 aastat tagasi mängisin isa töö juures PC-s ussimängu ja joonistasin paint-iga. Programmeerimise vastu ma siiski huvi ei tundnud.
2. Ema töö juures sai ka käidud, aga Keele ja Kirjanduse Instituut polnud sugugi nii huvitav koht.
3. Sellest, kuidas ema meid raamatute tagant ära peksis sõstraid korjama, on mul vist trauma. Mis mõttes ma ei tohi kapsastunud ulmekat kolmandat korda järjest lugeda?

Mida sina, kallis lugeja, tegid 30 aastat tagasi, kas siis augustis või üleüldse?
-----------
Ma ei saa tegelikult päris hästi aru, miks päikeseenergiajaama rajamisel on vaja selle alla kinni panna maa, kus võiks näiteks...
kasvada mitmesugused taimed (peamiselt heinad, rohkemaks ei paistnud seal huumust jätkuvat)
parkida masinad
seista majad.
Miks ei võiks nii lapik asi, nagu päikesepark, asuda kusagil katustel? Päikeseenergia on hea asi, loomulikult, aga äkki kasutaks maapinda natuke säästlikumalt? Inimene võtab niikuinii looduselt järjest pinda ära, miks ei võiks päikesepaneelid asuda näiteks... maanteede kohal? Piisavalt kõrgel kraanaautode jaoks. On siis raske või?

Nutsu põle

Kirjutasin siin, kuidas ma lugesin Google jaoks sisse lausenäidiseid ja kuidas ma lõpuks sain tehtud paypali konto ja et kohe tuleb väike nuts sinna arvele. Noh, nutsu (veel) pole. 
Ei teagi, kas on asi selles, et ma jäin lugemisega natuke hilja peale (mul jäid märkamata Lionbridge kaks esimest kirja, mis tulid umbes KOHE peale minupoolset ankeeditäitmist) või selles, et kuna mulle lugemisele vahele helistati umbes160nda lause pealt ja ma lugesin teise portsu eraldi (iseenesest see ei tohiks asja mõjutada, kui ID on sisestatud) või läks midagi muud valesti. (Esimene põhjus tundub kõige tõenäosem; hilinemisel võivad olla tõsised rahalised tagajärjed :P)

Summa ei ole siiski nii tõsine, et ma viitsiks küsima hakata. Aga teie ikka lugege ka Googlele natuke neid lauseid, ärge ainult Lionbridge kirju maha magage, muidu jääb Google igaveseks ajaks igavesti ainult minu või Siboldi  häält mõistma, kas te siis seda tahategi?

kolmapäev, august 16, 2017

Kas kassid nahkhiiri söövad?

Ühel möödunud nädalavahetustest, ei mäleta enam, millisel, leidsime õuest ilma peata nahkhiire. Triibu on muidugi eriti jultunud kütt, kelle saagiks on lagnenud jänesepoeg, tuhkrupoeg, linnupoegi, lugematutest närilistest rääkimata, aga tol konkreetsel ööl oli ta justkui toas olnud. 
Muud järeldust ei olegi, kui et Blondie on lendama õppinud. Nurjatu. 

Mul ei tule jätkuvalt meelde too sügavmõtteline teema, mida oma blogis lahata tahtsin. See-eest tulid mulle meelde mõned lapsepõlves loetud vene autorite raamatud, mida ma tahan nüüd teiega jagada. 
Lugu poisist, kes näppas hulguselt kella, sattus lastekodusse, peitis seda kella puuriida vahel ja lõpuks hakkas heaks.
Lugu tsaariaja lõpus üles kasvanud poisist ja tema vanemast õest, kes ajasid külaliste kalossid esikus segamini ja tegid muidki tempe.
Lugu poisist, kes mõtestas ümber Heraklese vägiteod
Lugu poisist, keda krapsakas sõbranna keldris fosforiga hirmutas.

Krt, kõik poisspeategelastega. Eks see oli ajastule iseloomulik vist.
Aga teistlaadi jutte:
Šura ja Marusja seiklused (Valteri illustratsioonidega)
Kirju liblika suvi  ja teised sama autori samade lastega kirjutatud lood.
Jne, jne. 

Ei tule meelde ühe raamatu pealkiri, vene autor, eestikeelse versiooni illustratsioonid Edgar Valterilt, tegelasteks kaks poissi ja üks tüdruk, kes otsustasid ühel hetkel, et nemad enam oma vanemate sõna ei kuula. Kaks last kolmest muidugi raamatu lõpus parandasid meelt, aga üks jäi endale kindlaks. Mäletab ehk keegi?

Ja lõpetuseks. Tallinnas Raekoja platsil on praegu laat, kus müüakse kõige imetabasemaid täisvillaseid alukaid. 

Inimeserasvast seep

Jäi selline artikkel veebimeedias silma, käis küll teatrikunsti kohta. Aga et kas oleks eetiline kasutada või mida?
Ma ütleks, oleneb, kuidas see rasv saadud on. Mõtelge ilukliinikutes kehatöötluse käigus ülejäävatele kudedele. Kõik läheb hävitamisele. Õudne raiskamine!

Artikkel on ka muidu huvitav.

teisipäev, august 15, 2017

Suvi pildis

Mul oli vahepeal mingi väga sügav mõte, millest postitada, aga meelest läks ära.
Panen lihtsalt pilte. 
Saaremaal oli selline bussiootepaviljon või muidu onnike
Umbrohtus aed ja tomateid sel aastal vist ei saa
Seevastu tikreid sai tapvalt palju. Andsin kõik veganist õele.
Blondie ei kommentaari
Laps oli  isa juures mulle kukeseeni korjanud. Lapsi tasub pidada!



laupäev, august 12, 2017

Pimeduses olen ma elanud

Käisin Rootsis (ja laps jäi maha, sest ma ei leidnud ta id kaarti, oh õud) ja käisime lastega Lätis ja ükskord ilma lasteta ja kogu aeg täiesti muretult teadmisega, et see on euroliit ja lähinaabrid ja mis seal ikka juhtuda võib ja... Siil võttis muga ühendust ja küsis, kas Putukal Euroopa ravikindlustuse kaart on, sest äkki nad ka lähevad välismaale lastega või nii.
 Ohhhoo.
 Ei ole, loomulikult, sest mis välismaa see Läti õige peaks olema? Kui, siis ainult iroonilises võtmes ja eesti keelt nad ka ei oska :P
Olgu, tegin eesti.ee lahti ja tellisin Putukale selle kaardi ära ja siis mõtlesin natuke ja taipasin endale ka tellida, sest see kaart on tasuta (miks nad kuradilised seda ID kaardile ei paiguta, aru ma ei taipa).
Ja siis informeerisin Viidikut ka, et kuna Lätis õlle ostmine on riskibisnis, siis selline kaart oleks abiks, vaat kui pillad kasti varba peale, mis siis saab? Maksad täie rauaga?
Nüüd ma jagan seda ka teiega, et te teaksite - netis saab avalduse täita, tasuta, kuni 10 päeva võtab aega - enne õlle järele või loomaaeda kaelkirjatut vaatama minekut tellige endale see kaart ära.

reede, august 11, 2017

Kuidas ma eesti keelt toetasin

Geeniuse portaal teatas, et Google käivitas programmi suulise eesti keele näidete lugemiseks, ilmselt selleks, et tema hääljuhtimisassistendil oleks ka see keel suus. Tehismõistusele eesti keele ülikeerulise häälduse õpetamiseks korjatakse andmeid vabatahtlikelt, kes viitsivad 630 häälenäidist sisse lugeda ja kellel on - pange tähele - endal kodus olemas seadmed, millega seda teha saab. Minul näiteks Huawei p9, aga kõlvanuks ka mikriga (ehk tavaline) läpakas. (Aga muideks, win 10 kippus vähemalt alguses pärast avaldamist helikaardi draivereid vussi ajama, nii et nende korrastamiseks oli vaja see draiver maha kustutada ja siis arvuti uuesti käivitada, dohh)
Häälenäidiste sisselugemise eest kantakse su paypal-i vms kontole väike rahanuts, umbes 9 dollarit vist.
Kõigepealt tuleb täita põhjalik ankeet, siis oodata kirja, mis annab sulle su id ja lingi, mis Chrome veebilehitsejasse pasteerida. Magasin kirja maha, aga kolmas meeldetuletus äratas mu üles ja ma sain oma panuse anda. Lubatud on, et lugemine võtab aega umbes tunni, noh minul läks kaks, väikeste katkestustega. Telefonis lugemise risk on, et keegi võib sulle samal ajal helistada ja kui sa pärast kõne lõppu oma kroomi jälle üles otsid, võib ettevaatamatu sõrmeliigutus selle lehekülje restartida, mis tähendab, et loendur alustab uuesti nullist. ID sisestamine on sellisel juhul ülioluline - see garanteerib, et su panus serverist üles leitakse.
Laused on ilmselgelt pärit eestikeelsest veebist, seal oli ajalehepealkirju ja foorumites avaldatud mõtteid, näiteks:
Hingelt suured inimesed neid mahub palju ühte ruumi

Seda on hea teada. Aga ka selliseid pärleid, nagu:
Kuidas mehed saavad kaotada reitelt rasva?
Miks mu tupp lõhnab?
olulisuse mõõt sõltub loomulikult olukorrast
jumaliku teadvuse seitsme pitseri avanemiseni
Lühidalt: kui sul on päevas võtta  see segamatu tund-paar (homeeriline naer) ja seade, mille mikrofon töötab, siis võta osa meie keelepärandi põlistamisest ja nii edasi. Paypal-i konto tegemine, nagu ma avastasin, pole ka enam nii hullult keeruline, nagu see kunagi oli, täitsa saab hakkama.

neljapäev, august 03, 2017

Veganid

Pärast seda, kui mu (veganist) õde lõpuks taipas, et mu taluvus elamaõpetamiste, nagu kannaparempikkiseelikuid ja sapeaksidomajuukseidvärvima ja toitumine, suhtes on tegelikult oluliselt madalam, kui ma välja näitan, sain ma otsustada, et veganid on tegelt täitsa kenad inimesed. Enamuses. 
Õde, muide, võtab nii D kui B12 vitamiine väga korrapäraselt ja kui tal oleks imik, siis ma küll ei muretseks. Kaltsiumi-fosfori (mille taset* veres mu nooremal lapsel on esimeste eluaastate jooksul masendavalt sageli uuritud; kas te üldse kujutate ette, kui nõmedalt raske on imikult veenivere proovi saada?) pärast kah mitte. 
Seda ebaõiglasem tundub, et ühe naise ennasttäis guugeldamisrumaluse pärast materdatakse uuriva ajakirjanduse artiklis kõiki veganeid ilma vahet tegemata ja teised veganid peavad kuidagi ennast jälle õigustama.  Hmh, kui mõni nikotiinisõltlasest (tubakas, kohv ja alkohol irrutavad samuti organismist vajalikke aineid) parmott lihtsalt unustaks lapsele d-vitamiini anda (vägagi tõenäoline) ja tema laps samamoodi haiglasse satuks, kas siis erututaks tema elustiili suhtes sama palju? 
-------------
*korras oli. Aga kuna tal oli/on kaasasündinud luustumishäire, siis kontrolliti teda pidevalt igaks juhuks. "Need näidud olid korras, aga saadame endokrinoloogi** juurde ka igaks juhuks ja teeme kuu aja pärast kordusproovid".
**Või geneetiku või mõne muu spetsialisti

kolmapäev, august 02, 2017

Tron (1982)

Film autoriõiguste ja vabaduste eest, korporatiivse ahnuse vastu. Ma ütleks, 90ndate parimas elektrofuturistlikus pildistiilis kunstiteos, mille sisu on armsalt nunnu ja romantiline. Vilets resolutsioon ainult kaunistab ideed. Surev raamatupidamisprogramm andis üksiti mõista, et arvuti taga istuv nohik on jumalik olend. "Oh, mu kasutaja!"
Tõsi, ainus võimalus ennast jumalana tunda ongi evida kummardajaid. Ja kangelane pärib korporatsiooni. 

Mulle meeldib see artikkel

Hõh-hõh-hõh, hästi öeldud:
http://arvamus.postimees.ee/4197063/mihkel-mutt-arvamusliputajad

Väike tsitaat ka:

Arvamusliputamisel on mitu vormi. Mõni kirjutab väga segaselt ja võõrsõnadega, nii et normaalsel inimesel võtab arusaamine aega. Lugeja vihastab, aga just seda liputaja taotlebki. Tema rinda täidab uhkus, sest tavaliselt kirjutada oskab igaüks, aga niimoodi nagu tema – väga vähesed, sest see on euroopalik ja progressiivne. Mõni kirjutab selgemini, aga maalib musta valgeks, selleks et näidata, kuidas tõde on väheste pärisosa ja et tema kuulub valgustatute hulka.
Hõh-hõh-hõh.

Nääks nääks

Minu kallal näägutatakse. Totral kombel teevad seda inimesed, kellel pole selleks vähimatki õigust. Lapsed. Mu oma poeg ja mõned tema sõbrad aegajalt. Näägutatakse stiilis "Õpetage palun oma pojale, et ta nii ei teeks," (üks küllatulnud sõber, Putukast oluliselt noorem), "Kuidas te siis ei tea, et ma ei hoia kunagi telefoni hääle peal? Ma ju rääkisin teile!" (Putuka klassivend). Ja noh muidugi, klassikaline: "Ema, kuidas sa ometi aru ei saa?", "Emaaa!!"

Milles asi, ma ei taipa, kas ma tõesti paistan nii pehmo? (Ei usu - kas pehmo annaks lapsele nutitelefoni alles viienda klassi lõpus ja paigaldaks Screentime, et laps ei hakkaks sõltuvusttekitavaid mänge mängima enne selleks sobivat kellaaega? Kas pehmo suudaks panna sellesama lapse maal solgiämbrit välja viima ja omletti tegema ja nõusid pesema ja sillutisekivide vahelt sammalt kraapima ilma pikema kobinata (ok, samblakraapimise eest ma maksin))

Kogu see näägutamine on nii naeruväärne, et ma üldiselt esimesel kolmel (või natuke rohkemal) korral ignoreerin seda, aga umbes neljandaks (või hilisemaks) ma kipun juba natuke plahvatama ja see ei ole hea. Päris lõpuni ignoreerida seda kõike ka ei anna, niiet kahjuks tuleb mul viimasel ajal oma pojaga suheldes järjest rohkem kasutada häält, mis kõlab umbes nagu plekkpanges uluv purgaa. 

Midagi ma teen siin valesti. Mingi nõks peaks ju olema, et neid piire tõmmata ilma plahvatamata. Võibolla peaks reageerima varem, mitte neljandal (või hilisemal) korral. Aga need näägutused on enamasti ootamatud ja jahmatavad. Nendeks on raske valmis olla.  Karma või miskit? Või on see normaalne ja ma ise olen lihtsalt ajast maha jäänud?

Lisaks veel - Balti jaama Selveris saadab  iseteeninduskassa mu umbes igal teisel-kolmandal korral ostukontrolli, kuigi minu ostudega on seni kõik korras olnud. Eile jälle. Enne puhkust samuti. Putukas muidugi naudib tasuta šokolaade, mida pärast kontrolli jagatakse ja on pettunud, kui ostukontroll mingil põhjusel ära jääb. Täna jäi ära; ma tunnen ennast suisa hüljatuna. 

---------------------
Puhkuse ajal Pärnu Rimis ühel õhtul sooja toidu leti ääres pitsat tellides, intensiivsest puhkamisest ja lastekarjaga pitsa valiku kooskõlastamise keerulisest aktsioonist täiesti omadega läbi, toetusin ma korraks kätega vastu leti klaasist barjääri. Letitagune müüjatar nähvas mulle üsna ilge tooniga: "Ärge PUUTUGE klaasi!" Solvusin muidugi, ma olin ju väsinud ja üldse, aga piirdusin omaette mossitamisega.
Viidik märkas seda ja sosistas mulle vaikselt, et huvitav, mis siis saaks, kui me laseks kõikidel lastel kõigi nende higiste ja liivaste kätega vastu letti toetuda; ja joonistas sõrmeviipega õhku nende kujuteldava rivistuse selle vaenuliku akti ajaks. Mõte oli mõlgutamiseks tore, aga mõjunuks lastele demoraliseerivalt, pealegi liikus nähvaja selles ajaks tagaruumidesse ja pitsa pakkis meile sisse hoopis üks teine neiu. Ehk siis "Lugu sellest, kuidas ma hoidsin ära tühjast tüli tekkimise avalikus kohas". Siiamaani kahetsen.