reede, november 28, 2014

Jõulud jõudvad

Kolleeg: Direktor on kuidagi kadunud, läks vist kuuske ostma?
Mina: Aga meile ei pidanud ju tulema kuuske? Kuhu me selle siin paneksime? Moodne disain ja puha.
Kolleeg: No ma ei tea, meil on ju igal aastal kuusk olnud.
Mina: Võime ju mingid muud kaunistused välja riputada, ei pea kuuske mõrvama seepärast.
Kolleeg: Ei no mis mõrvama, need kuused on ammu juba mõrvatud, see on ju juba jahtunud laip.

Teemal nõudluse ja pakkumiste vahekord. 

teisipäev, november 25, 2014

Harjutamine teeb meistriks

Putukale üldiselt meeldib lugeda, aga lugemispäeviku täitmised on läinud  seni ülimate piinade, kisa ja peaga raamatu puurimise tähe all. "MIS MA SINNA KIRJUTAN???!" "Ma ei oska! Ütle mulle!" Jne. 
Nüüd neljanda raamatu ajaks on tal aga äkki süsteem selge ja ta leiab ise Õiged Laused, väga vaimukad pealegi, ja teeb ise Omad Järeldused (nagu - kes on raamatu kõige olulisemad tegelased), mitte ei kopeeri pahuralt minu omi (mõneski asjas on nüüd minuga risti vastupidisel seisukohal). Lahe! Selliste momentide pärast tasub lapsevanem olla.





neljapäev, november 20, 2014

Paniik


Hambaarst jälle. Jälle juureravi, jälle purihammas, sain just enne puhkevat põletikku jaole. Mõrv rahakotis - 15 a tagasi maksis purihamba juureravi 20% minu kuupalgast, nüüd 50%. Õnneks ei pea seda ühe kuu jooksul ära tegema ega maksma.*

Pealekauba kardan ma hambaarsti ja valu ja puurimist paaniliselt. Mul on kogu aeg tunne, et hambaarst puurib mul otse ajust läbi. Täna tehtud tuimestav süst - SÜST! - valutab mu igemes praeguseni. Süste auk. Või rebestasin ma lõugu pärani ajades lihtsalt mõne lõualihase ära? Igatahes saan ma süüa ainult vedelikke või väga väikesi esemeid, nagu herned, sest lõuad ei lähe lihtsalt rohkem lahti; mäluda ei saa praegugi.

Lisaks muule meenutas hambaarsti visiidil viibimine mulle, et käisin hiljuti gastroskoopias. Mitte midagi ei leitud viga olevat, aga ma tõesti ei soovita seda protseduuri mitte kellelegi. Ma arvasin, et ma SUREN! Millal nad ometi leiutavad pallikujulised kaugjuhitavad neelatavad kaamerad-biopsiarobotid? Ma suudan neelata üsna suuri asju, aga mitte neid minutite kaupa neelus hoida.

Vähemalt tundsin ma pärast tänaseid läbielamisi endas piisavalt elaani, et vahetada liiga kaua kõrvas olnud kõrvakad teiste, kõige mõrtsukalikumate ja takerduvamate vastu.
Elatakse ju ainult üks kord. Eksole. 
----------------------

Ilm on läinud külmaks, kütet kulub.
Teoreetiliselt viskas majaperenaine välja selle neiu, kes mu pea kohal öösiti maniakaalselt tantsis, praktikas on tema kompsud jätkuvalt selle maja koridoris ja eile öösel ärkasin ma igatahes järjekordse tantsimistuuri peale.
Kuhu läheb üks natuke või isegi palju põrunud aruga neiu, kes on ka töökohast vallandatud, keset sügavat talve? Peaaegu kahju hakkab.
----------------------
Putukas on totaalne udu. Loomulikult unustas ta ära, et tal on liim otsas ja avastas selle alles siis, kui oli vaja järgmiseks päevaks herbaariumi kokku panna.
Saatsin ta poodi - Eestis veel tohib 9-aastast üksi poodi saata. Seal ei olnud, laps läks iseseisvalt teise poodi. Mina hakkasin muretsema, tormasin last otsima ja leidsin ta öisel**, õnneks valgustatud linnatänaval udus (jah, oligi selline ilm, ainult siil puudus) tantsimas. Väike tume tontlik kuju tiirles, nagu tehtaks mudellennukite reklaamfilmi temaga peaosas.

Liimi polnud olnud ka teises poes. Laps liimis oma herbaariumi kokku leivasisuga - mäletate seda nõksu defitisiidiajastust? Patsutasime teineteisele õlale: "Mis siis, et liimi polnud. Meie sinuga leiame ikka lahenduse!"
Nii ongi.

----------------
*Jajah, hoolimatu ema, kes julgeb enda peale raha kulutada. Paraku... Põletikus hammastest saavad alguse organismi muud põletikud (ma olingi juba pooles vinnas) ja kauakestvad põletikud viivad lõpuks vähini. Vähk aga teatavasti tapab aeglaselt ja kulukalt. Tänan ei.  Võtkem seda kui investeeringut.
**kuna juba kell 17 on pime, kvalifitseerub "ööks" juba üsna varane aeg.

laupäev, november 15, 2014

Elu nagu anekdoot

Nõbu See ja mina
Ma olen eluaeg kuldmagaja olnud. Nüüd viimasel ajal ärkan plõksti kell pool kuus. Näiteks. Kuigi võiksin veel tund aega magada. Vahin lakke ja loen lambaid, kuni poole tunni pärast alla annan ning nutifonis Solitairet mängima hakkan. Või siis pool viis hoopis. Ja sama lugu. 
Ja ega ma siis sellest reibum ei ole, ohhei. Magamata hoopis ju.
Oi, vanaks hakkan jääma.

Ok, laupäeva hommikul õnnestus mul tõesti 9ni magada. Miski psükoloogiline värk? Et kui tean et pole vaja kella peale välja puhata, siis saan?


Vanaks jah. Näiteks nussisin jamasin siin mitu õhtut windowsi installimisega HP probookile, ei saanud lihtsalt pulga pealt buutima seda masinat, enne kui lõpuks väga lähedalt (on mul prille vaja?) vaadates taipasin, et bios-i menüüs tuleb buutimisseadmete järjekorra muutmiseks kasutada pluss- ja miinusmärke, mitte nooleklahve vms. (Nojah, vilunud IT-tehnik oleks asja ära teadnud, a ma installin Windowsi heal juhul korra kahe- kolme aasta tagant ja selle ajaga jõuavad nõksud a. meelest ära minna b. lihtsalt muutuda/asenduda.) Eriti naljakas seetõttu, et mul numbriklahve eraldi üldse ei olegi. Nüüd siis. A mingid kalad on ikka veel asjal sees, ujuvad ringi ja liputavad sabu.
----------
Hiljuti kolasime Viidikuga (kui ta siin käis) mööda öist vanalinna ringi ja tegime pilte. Kell oli sügavalt üle südaöö, kui ma juhtusin ühe vanalina hotelli keldriaknast sisse piiluma, eeldades, et näen seal teenindusruume ja näiteks kollaste kummikinnastega koristajat - kuna selles aknas põles tuli, aga kardinaid ei olnud. Oma suureks ehmatuseks tabasin hoopis magamistoa ja intiimse stseeni kahe tüseda ALASTI hotellikülalisega. Põgenesime tagasi vaatamata. Ma tõepoolest ei tahtnud... Miks inimesed kardinaid ette ei tõmba sellisteks hetkedeks? Tallinna kesklinnas ja keldris.

kolmapäev, november 05, 2014

Idüll


Putukas loeb mulle raamatut ette  - "Sirli, Siim ja saladused". Teatraalse aplombiga ja erilisematele tegelastele erilist otsekõnehäält tehes või siis vahepeal laulvalt skandeerides. 

Tegin riisinuudli-krevetisuppi, algne retsept on siin: Pak choid ma muidugi kusagilt ei leidnud, seekord asendasin selle rukolaga. Asendamatu võimalus lapsele salakavalal moel sisse sööta spinatit, vms kasulikku rohelist. Talle MAITSEVAD krevetid. Ehk võiksin ma nende abiga talle isegi brokolit sööta? Ent ei, vist on iga hea asja mõjujõul siiski teatud piir.
Lisaks selgus katse-eksituse meetodil, et kui nädal aega mitte ainsatki pala tavalist poemaiust ei osta, siis kõlbab lapsele tume, 82% šokolaad ka. Ja kreeka pähklid. Elagu tervislik elu! Maha barnisaiakesed ja geiša šokolaadid!

Kas just tänu magusapiirangutele, aga igatahes on koolis ka olukord veidi paranenud. Tasub jätkata. Kui ülearu lahked sugulased jälle miski kommiga ei tule.
Samas muidugi... lubasin Putukal hea käitumise tasuks üle hulga aja multikaid vaadata. Ta valis Starmani Ajamasinast - on selline veetlevalt mugav teenus - Beyblade multika.
O weh!
Milline hüsteeriline, pinevalt rööklev, pseudokangelaslik, koledastijoonistatud, lamedaltemotsionaalne, ühemõõtmeline, valestimõistetudkangelaslik, kordame: rööklev rõvemultikas. Minul ajas see 20minutilise kuulamise järel juhtmed sassi ja tekitas tähelepanuhäireid ja soovi kellelgi päid sisse taguda; kuidas see siis veel lapsele peaks mõjuma. Ei. Ei luba enam seda multikat*. Ja ma ei saa aru, kuidas see saab kellelegi meeldida.
*Putukas sai õnneks aru, miks.
--------
*olen bitš ja selle üle uhke. 

esmaspäev, november 03, 2014

Armastan oma tööd

Teisiti pole võimalik, kui tuled esmaspäeva hommikul ja juba välisukse juures tervitab sind kilesse mässitud plastmassist raseda ...jalge ees lesiv kätetu-jalutu luukere. Rrrömantika. Ainult roos hambus oli puudu.
Sarnaseid asju juhtub siin tihti.

"Tantsukaart" on küll viimasel ajal veidi liiga täis kirjutatud.

pühapäev, november 02, 2014

Küpsetasin


tatravahvleid, paksude vahvlite rauaga. Retsepti sain siit: Poole küpsetamise pealt lisasin taignale õunatükikesi ja nüüd vahvleid maitstes mõtlen, et õuna oleks pidanud KOHE algusest peale panema. Tatra kirbe kõrvalmaik on õunaga koos paju parem. 

Seesama kõrvalmaik või aroom kaob, kui tatrast toitu lasta natukenegi seista ja hingata, nt tatrapuder on ka mõned tunnid hiljem oluliselt meeldivama maitsega.

Rõõmustage, rahvas! Sportsdirect on tulnud Eestisse, loodetavasti selleks, et jääda. Käisime Putukaga Ülemiste keskust uudistamas ning shoppasime SD-st kärmelt kõige igavama välimusega talvesaapad, mida laps raudselt eelistas kõigile seksikamatele paeltega jne mudelitele. Ütles et needsamad on head soojad ja ainult neid ta tahabki. 

Ülemiste keskus on astunud kliendipehmitamis-metoodikas sammu teistest edasi ja lisaks tavapärastele kõvadele pinkidele koridorides, kus rahvas saab shopplemiste vahele tagumiku maha toetada, on ta rajanud mõned varjuliste pehmete pesade kogumikud - sohvalistumisnurgad.  Vähemalt ühes neist saab väsinud poodleja ka oma telefoni akusid laadida et siis uutele ostudele söösta. Teises ja veidi erineva disainiga puhkenurgas polnud olemasolevates pistikutes* veel voolu sees, samas ehtisid seal laudu tühjad iPadi-alused, millest õunaka laadimisjuhe juba ennakult välja tolknes. Kui neid nurki nüüd mõnedele toitlustusasutusele maha ei parseldata, siis saab see keskuse enda jaoks olema vägagi stiilne reklaamvõte. 
Toitlustusasutusi endid on seal ka loomulikult hulgakaupa. 
Lisaks on ühe eskalaatori kõrval lastele mõeldud liutoru, mille alumine ots viib täpselt mänguasjapoe ukse ette. Strateegia missugune. Tõepooles, tule Ülemistesse ja võta lapsed ka kaasa.

Jah, rikkalt elame - kas mitte ei pidanud Eestimaa iroonilisel kombel olema poepinna hulga poolest inimese kohta maailmas esirinnas? Humoorikas.
---------------
*nojah, mis kellegi prioriteedid on...