esmaspäev, märts 30, 2009

ah jälle... miks me blogime?

Tekkis üks ootamatu mõte. Blogime lähedusvajadusest.
Ma mõtlen neid... meid. Intiimblogijaid.
Meid, kes me oma mured, mida mujal kurta ei saa, blogisse kirjame.

On ju ka teisi blogijaid, kes tõesti kirjutavad nii, et silmale ilus vaadata ja huvitav&meeldiv lugeda oleks. Laiale ilmale. Headest asjadest, avalikest asjadest. Üldist huvi pakkuvatest. Mitte iseendast.

Me oskame ka teiste ees vahel nägu teha nagu me oleks okidoki inimesed... aga omades blogides on meie hing alasti. Igaühele võtta. Sellest tulevad ka mitmekesised vastuolud. Ju me otsime niimoodi lähedust ja hoolimist. Lootusetult.

Mjah, viimasel ajal olen ka siin hakanud öösärki kandma.

udukas says:
tuulevaikust pole olemas, on tuulevaiksed kohakesed
rott21 rattus says:
on tuulevaikus, ma istun oma paadis keset ookeani, kallast ei ole kuskil, joogivesi on otsas ja viimased kuivikud läksid kaladele
udukas says:
nunuh, sis oled omadege pees
udukas says:
kui nüüd nati veene nüsida, siis annab hädapärast ka verega janu kustutada
rott21 rattus says:
jajah, teame juba
udukas says:
eriti kehtib verejanu puhul

deja vu


Viimase paari nädala jooksul, või ehk kauemgi, on mul kahtlus, et balti mere põhjas lebavad närvigaasipommid on lekkima hakanud ja poetavad läänemeremaade õhku tasapisi meeltesegadust.
Ma ei räägi praegu sellest masendusest mis juba mitu aega pigistab mu südant nagu raudne rusikas, valgub musta tindiplekina ajju ja kasvab vaikselt suuremaks. See on minuga kogu elu olnud, see pole midagi uut.

Ma räägin sellest et päris mitu inimest on mulle öelnud et katus (neil) kergelt sõidab, vms. Aap mainis dejavusid, kummitusi ja lisas: viimasel ajal on metsikult palju igasuguseid tõdesid päevavalgele tulnud. Selliseid et ikka ohohooo.
Lähemalt ta ei rääkinud ja mina ei küsinud. Teismelise elu.
Aga sama siin ja mujalgi -
keegi võtab vaikselt inimeste ajudes pidureid maha ja keerab lukke lahti ja laseb unustatud kolle välja - hei, mis toimub? Segased asjad lähevad ootamatult selgeks, selged asjad segaseks...

Närvigaas, tähtede seis või surutis, mis? Või kevad või?

Teil ka vä?

reede, märts 27, 2009

Blondie - Die young stay pretty



Leidsin M. blogist uue lemmiku. Lihtsalt super!

kolmapäev, märts 25, 2009

Uus sonks

Kõigi nende ülivaimsete targutuste seas ei tohiks ometi ära unustada, et sellel sessil lõikas M-L mulle M juures tshillides jälle uue sonksi pähe. No ma piltlikult öeldes panin oma pea talle sülle ja ütlesin: tee minuga mis tahad. Ja ta tegi!

M-L on täiega vaimustav juuksekunstnik. Saaks ma oma näonaha kah korda... kuidagimoodi...

Ja siis soovitati mul ikkagi kammi kasutama õppida :P Ai-vai.

Nojah. Nii ägeda sonksi puhul pean ma oma kiilaksajamistingimuste kaalu alampiiri veel veidi allapoole laskma. Mitte et seda ohtugi oleks... aga... kui mul peaks õnnestuma 63 kilo peale alla võtta, siis ma vaatan selle kiilastumiseplaani uuesti üle.
Kaarnaprouale meenutuseks:
kunagi vähemalt lõikasid sa ise ka ägedaid sonkse, näe üks oli minu peas - ajal mil kaalusingi umbes 62 kilo :D
Ehk ei ole sa seda kuntsi veel unustanud? Juukseid värvisin ma ise - lilla tooniva shampooniga.
Ja neile, kes ei tea, ütlen, et savist poiss minu kätes ongi see kuulus strippar Marco. :)

õppida, õppida... ei ütlema

Seitsmele tõele lisaks... või õigemini, miks ma ühe punkti oma seitsmest tõest triviaalsusega ära maskeerisin.
Tegelik punkt 5. Ma olen jube kergesti manipuleeritav. (väga ebamugav on seda tunnistada) T (ja mitte ainult tema) on ikka suutnud minult mingeid absurdseid järeleandmisi välja meelitada, põhiliselt puudutavad need muidugi raha laenamist, aga ka seda et ta ei võta last minu käest kokkulepitud ajal vaid lubab-ja-ei-tule, lubab-ja-ei-tule.
Lapsehoidmise olen ma suutnud ära mehhaniseerida, rahaasjadega on lood veidi keerulisemad.
No ma ei oska ei öelda.

Sol õpetas mulle viimati, kui ma tema juures olin, ei-ütlemise seitset viisi, meelde jäid mulle neist kolm:
lame ei (lihtsalt korda oma ei-d, emotsioonideta, lamedalt)
peegeldamine (ai, see oli raske. Tuleb öelda: T, kas ma saan sinust õigesti aru, et sa tahad, et ma sulle raha laenaksin? Kah ilma emotsioonideta... suht võimatu)
ja pateetiline ei. "Tanel, ma põhimõtteliselt ei laena sulle raha"

Proovisin seda möödunud pühapäeval, kui T mulle Putukat tagasi tuues tee pealt helistas ja laenu küsis. Mul oli temast tavapäraselt hale meel, jah, aga ma vastasin talle kõige oma kaastundega: "T, ma põhimõtteliselt ei laena sulle raha"
Hakkama sain! Jee!
T vihastas ja viskas toru ära. Põhimõtted on head asjad ;)
Siinkohal on sobiv öelda: aitäh, Sol! Sinu õpetusest oli palju kasu.
----------------------
Guugeldasin (loomulikult) ja leidsin selliseid asju:
Sarnast asja õpime me praegu ka ülikoolis. Päris ei- ütlemise eri viisideni pole me veel jõudnud, peegeldamist käsitleme küll. Heiki Krips, karismaatiline pisike lektor ja muinas-julle, suudab seda teemat isegi hiigelauditooriumi ees arusaadavalt käsitleda. (mitte et ma temaga igas asjas nõus oleksin, aga ta lihtsalt on väga... meeldejääv.)
Foto: Postimees

teisipäev, märts 24, 2009

signaalid

vait jäin - vaatasin sind
südamest tõusis tuhka
tuhast ei tõusnud lind
valu ei maga ei puhka

silme ees virvendab pilt
segasemad signaalid
alati kaasas on silt:
meeldivad mulle skandaalid

pühapäev, märts 22, 2009

filosoofia loeng

M V kepsleb sensuaalselt auditooriumi ees, elektrisinine kaelaside lõua all, ja räägib tõeteooriatest.
Telefon heliseb laual: plingelingelang.
M.V. võtab edeva siniste tuledega ja klapiga taskutoru ja ütleb algul vaikselt:
halloo,
R, ma olen loengus...
(veidi valjemini)
ma olen loengus!
(auditooriumile: vabandust)
(Päris valjult)
Kuule ma olen loengus, noh! Lossi tänaval! Ma räägin tõest, eksju!
-------------------------------------------
Igati sobiv kontekst kirjutamaks 7 tõde enda kohta
M. V pole just mu lemmiklektor. Filosoofiline tõekäsitlus aga ei lase ennast sellest segada. Mulle meeldib ikka mõelda, et absoluutset tõde pole olemas. Sellest hoolimata:
1. Ma ei talu, kui mulle teadlikult valetatakse. Valetamine on manipuleerimine. Ma ei pea taluma seda, kui minuga manipuleeritakse. Häda on selles, et valetamise teel manipuleerimine tuleb reeglina välja alles tagantjärele. Teisi viise on teoreetiliselt võimalik kohe ära tabada.
2. Mulle meeldib kahelda. Kahju küll, see on lausa harjumuseks kujunenud. Võibolla see on seotud punkt 1.ga, aga, olgem ausad, mind on tabatud ka kahtluselt, kas buss, millega ma sõidan, viib mind ikka soovitud kohta. Sellega võib inimesi hulluks ajada.
3. Kindlasti meeldib mulle vaielda. Ma ei tee seda pahatahtlikult. Lihtsalt... ehhee! Tõe otsingud on minu jaoks mõnikord tähtsamad kui inimestele meeldimine. Ja kui ma näen vastuolu, meeldib mulle lahendusi otsida. Vaidlustes, aga, nagu me teada saime, võib selguda tõde.
4. Mulle meeldib esineda. Ma olen seda endas alla surunud, aga milleks? Tunne oma nõrkusi ja naudi neid.
5. Ma olen 167 cm lühike ja 70 kilo kerge
6. käin praegu ülikoolis, aga ei ole üldse kindel, kas minust ikka õpetaja saab. Ent õppimise protsess on nauditav siiski. Eriti, kui kuivadele loengutele aegajalt ka mingit päris asja vahele pakutakse, nagu tänane rühmateraapia seminar.
7. ma ei usu enesekirjeldustesse. Kui inimene ütleb enda kohta: mina olen selline - siis see inimene lihtsalt esitleb omadusi, mida tahab esile tõsta. Eks minagi esitasin siin peamiselt neid omadusi, mida tahan kilbile asetada. Aga pulli pärast - nagu lehm ütles - ikka võib.
Ja tegelt - polegi teiste asi kahelda, kas inimese enesekirjeldus on tõene või mitte. Mingi tõde on selles alati :D

pühapäev, märts 15, 2009

peeglid


Ajendatuna Kaarna kirjutisest -

minu kodus on ainult üks peegeldav peegel. Vannitoas, ebamugavalt pesumasina taga seinal, igava valge plastraamiga. Vööst saadik. Ja ka seda pole ma ise ostnud, vaid annetusena saanud. Vaatan ennast peeglist harva ja juhuslikult. Vannitoa hämaras kollakas valguses paistan ma armulikult noorem, siledam ja jumekam kui tegelikult. Blogisse panekuks võtsin fotoshopiga kollase tooni maha muidugimõista. Õigeid toone näete välguga tehtud pildil - muidu ma ei salli fotokavälku.


Üldiselt olen kõikvõimalike peegelpiltide vastu suht ükskõikne, niikuinii paistab maailm neist tagurpidi. Põnevad on avalike vetsude sinise valgusega peeglid. Need muudavad vaataja müstiliseks kolliks. Teiseks on põnevad kahekordsed peeglid, nurkapidi koos - nendest saab ennast ka õigetpidi vaadelda.

Peegli lõhkumine pidi 7 aastat õnnetut armastust tooma. Mäletan, et kui mul Tartus oli üks õnnetu armastus just selja taga ja ma temast lahku mineku tõttu lausa väga õnnetu, lõhkusin ära kas korteriperenaise või hoopis mõne sõbranna poolt (ei mäleta enam täpselt) minu üürikas hoiustatud suure, vana, antiikse raamiga peegli. Kas kass või laps, keegi lükkas selle maha, samal ajal kui ma ennast sellest imetlesin. Aga sellest on nüüdseks möödas juba... 9 aastat. Saab siis ükskord läbi see õnnetu 7 või on võõra peegli lõhkumise eest suurem karistus?

Seevastu meeldib mulle ennast pildistada - minu peegel on fotoaparaat. Selle peegli eest tuleb juba vaeva näha, et endale ilusam paista. Need pildid, mille peale ma koledana kukun, kustutan muidugi ära. Digiajastul saab seda teha lõputult. Ikka uuesti ja uuesti. Kas siis käisvarrekauguselt - või hoopis taimeriga.


Kusagil sahtlipõhjas peaks mul veel olema lapse mängupeegel - kriibitud ja ähmane plastik.

Saadan küsimuse edasi - milline on sinu peeglitaguse maa uks? Kesiganes seda loeb.

reede, märts 13, 2009

Saapad päästsid kaks elu



Kui järele mõelda, siis mu kohmakad, kriuksuvad, vanamoodsad taani sõjaväesaapad päästsid täna minu (ja Oti) elu.
Õhemate saabastega oleks üle varvaste sõitev auto tõenäoliselt üsna tuntavat valu tekitanud. Mida teeb inimene, kellele valusasti varba peale astutakse? Laseb põlved lõnksu. Kuhupoole? Inimese põlved lõnksuvad ettepoole. Eespool oli seesama auto ja nühkis uksega mu seekord täiesti sirget põlve. Konksus põlvedega oleks ta mu pikali nühkinud, või vähemalt tasakaalust välja lükanud. Ja sellest edasi ei taha ma enam mõelda.
Elagu saapad! Ostke endale saapad Kompassist! Pärnu mnt 66.

Tõsi, väiksema jalaga naisterahvas ei pruugi sealt eriti midagi saada, sõjaväesaapaid naljalt alla nr 38 ei tehta, kui sedagi.

Pildil elupäästjad saapad. Minu foto.

sent surmale võlgu

täna pidime Otiga auto alla jääma.
Läksime hommikul lasteaeda, tulime trolli pealt maha, tõstsin ta kukile, sest nagu ikka, muidu lihtsalt ei jõua hommikusöögiks. Kõndisime rohketest ristmikest üle, siis mööda kõnniteed.. ja äkki avastasin, et seisan ilmselt sõiduteel, kuna valge metallist loom sõidab ühe rattaga mul üle varvaste ja nühib porise küljega mu põlve. Aegluubis. Ott minu kukil. Tardusin mõneks hetkeks sinnasamma, siis taipasin sammu tagasi astuda, kus oligi... kõnnitee.
Seisin seal kõnniteel, Ott ikka kukil, ja hoidsin peoga silmi kinni, sest seda maailma ma ausaltöelda näha ei tahtnud. Tõenäoliselt voolasid ka pisarad.
Autojuht oli vist mõned meetrid eemal auto seisma jätnud, igatahes ilmus ta äkki mu nina alla ja päris muudkui vene keeles, mis juhtus, mis lahti ja kas kõik on korras. Sisuliselt.. niipalju kui see temasse puutus, füüsiliselt, oligi kõik korras (nojah, praegu vaatan, et põlve peal on viiekroonise suurune marrastus, sukkpüksid selle peal imekombel terved, ja saapaninal on auto rattakummi muster, nii 6 cm laiuses - raisk kui head saapad mul on.. varbad jäid terveks...). Seda kuidas vene keeles on shokk, ma kahjuks ei teadnud talle öelda. Huvitaval kombel suutsin ma temaga muidu vene keeles suhelda küll, kuigi ma olen kogu elu olnud sügavalt veendunud, et ma seda keelt lihtsalt ei oska. Vsjo parjadki, nitshevoo, izvinite, ja ne znaju, jne. Lõpuks autojuht haihtus, ja ma julgesin edasi minna... kogu aeg silmad pärani ja pea vabisemas, et kust nüüd midagi veel tuleb. Ja tuligi, lasteaia värava ees parkimisplatsil, kus ma astusin tänavale sõita tahtva auto nina ette, nii et jälle ei näinud. Lihtsalt ei näinud! See auto sai enne otsasõitmist pidama, keegi hea reaktsiooniga emme istus roolis.
Lasteaia turvaliste seinte vahel oli juba ohutu olla, sealt ära tulles helistasin Tanelile, et ta õhtul Oti ise ära tooks, ja noh, loomulikult ei pidanud ta seda võimalikuks. Tema on omad plaanid teinud ja kõik. Et ta laps äärepealt surma oleks võinud saada, ei läinud talle kopka eestki korda. Mis siis ikka, mind see ei üllata, aga lihtsalt see inimene on mind KORDUVALT ähvardanud, et võtab Oti minult ära ja mind natuke hämmastab see vastuolu - kuidas ta siis kavatseb lapsele õigeks ajaks lasteaeda jõuda, kui ta seda iga päev tegema peab? Kui nüüd ei saa ta seda erandjuhtudelgi tehtud...

Iseenesest ei juhtunud midagi väga hirmsat, ntks Kaarnaprouat tabanud vapustusega ei anna võrreldagi. Mind heidutab kõige enam, et ma täiesti tavalises liiklussituatsioonis enam käituda ei oska. Mul on juba pikemat aega mingid tõsised tähelepanu ja muud häired, ma peaksin arsti juurde minema, aga ma ei saa, kuna jällegi, tööajal on mul vaja tööl olla, pealt tööaja lõppu aga tuleb mul Otile järele minna, sest mitte keegi teine seda ei tee. Otiga tänaval käimine on aga... kurat ma kardan seda teha. Kui ma ise auto alla koperdan, ei ole sest eriti midagi, aga ma ei tahaks seda teha koos lapsega.
Hüva. Praegu on Ott kindlas kohas, lasteaias ja mina istun ohutult muuseumis. Kui ma õhtuks abi ei saa, palun et mind lasteaeda ööbima jäetaks. Ma lihtsalt ei julge. Tänaõhtune ujumine jääb ka muidugi ära.

teisipäev, märts 10, 2009

bling-bling

Ilusaid asju ka vahepeal. Feng shui järgi aitab uue rahakoti ostmine oma rahaasju korrastada.
Leidsingi aasta alguses ühest Tartu kaltsukast Täiusliku Rahakoti:


Rahakott on mulle juba teeninud mõningaid kahemõttelisi kommentaare või komplimente. Aap kehitas seda nähes õlgu nii kõvasti, et pidi need plaksuga pea kohal kokku lööma ja mainis: rahakoti MÕTE peaks olema see, et see mahub taskusse. Muide, mahub. Niipalju kui mul üldse taskuid on (ja naistel ongi neid kurvastavalt vähe) - kõikidesse on ära mahtunud.
Üks inimene ütles seda nähes: sa oled kõige vastuolulisem inimene, keda ma tean.
Fengs shui süsteem aga töötab - segased rahaasjad on kuidagi klaaruma hakanud. Elatise ja muuga. :)


Bling-bling!

esmaspäev, märts 09, 2009

ilastaks kah vahepeal

kui mul oleks palju raha siis ma tahaks, siis ma tahaks...
üks mäk ei teeks üldse paha... jah

see: http://www.apple.com/uk/macbook/specs.html
ja lisaks...

adobe premium:
http://tarkvara.e-pood.ee/index.html?target=AdobeCreative_Suite_Design_Premium.html

emad ja pojad... ähäh.

Olen siin kurtnud probleeme Aabiga.
Probleemid on praeguseks hullemad kui ma tahaks endale tunnistada.
Jah, ma rõõmustasin, kui ta ühttäkki hakkas arvuti taga munemise asemel sõpradega väljas hängima, oma imaagot muutma, jne. Lootsin et see võib talle anda jõu ja motivatsiooni korralikumalt õppima hakata. Ma ei vaadanud (oma närvide säästmiseks kah) tükil ajal e-kooli, seda enam, et laps justkui õppis. Pealtnäha. Nüüd vaatasin ja... lugu on hull.
Nojah. Mida ma teha saan, ah? Panin kohe kõik kraanid kinni, arvutiparooli võtsin ära, raha võtsin ära, aga hilja, kuramus. Liiga hilja. See veerand lõppeb kohe, viimase veerandiga ei päästa enam aastahindeid.
Üritasin enne Aapi motiveerida lubadusega, et kui ta normaalsete hinnetega 9kl lõpetab, saab uue arvuti. Rahagi on selle jaoks juba olemas ja tallele pandud. Nüüd kahjuks tundub et selle raha ma säästan...
ja kõige hullem on küsimus - mis edasi?
Mis võimalused saavad olema nolgil, kelle lõputunnistusel ilutsevad peamiselt ühed? Kes teda tööle võtab? Kes oleks nõus võtma teda kasvõi kutsekooli? Kuhu? Mida õppima?
Tulevik on tume ja kiirrong läheneb tunneli lõpust seekord ilma tuledeta.
Ja tõesti, mitte ükski inimene ei saa öelda, nagu ma oleks Aabi kuidagi ära hellitanud või midagi sellist. Tal on alati kodus omad kohustused olnud.
Mul ei ole tütreid, ainult pojad. Paneb mõtlema - kui oleks tütred, kas nende kasvatamine oleks kuidagi kergem? Lihtsam?

irwww

Tanel peeglitagusel maal :D

Ja jälgige telleri näoilmet. Kui Tanelile peaks kunagi tõerääkimise ebameeldiv komme külge hakkama, siis just selliseid nägusid ma teengi :D

pühapäev, märts 08, 2009

valetamine on okei

Valetaja on igas seltskonnas rohkem oodatud kui inimene, kes valesid ei talu ja sellepärast endast välja läheb. Valetamine on okei. Peaasi et valetaja oskab teiste ees head nägu teha.
Ka üleaisalöömine on okei, liiderdamine, sahkerdamine ja lubaduste mittetäitmine.
Selline on reaalsus. Abielumees, kes jumalast HEA naise kõrvalt suvalisi seelikuid järjekindlalt taga ajab on igati aktseptaabel ühiskondlik persoon ja peab ka iseennast igati õigeks inimeseks. Näiteks.

Kuramus, ma olen üsna mitmeid elu ebakohti suutnud alla neelata, aga seda valetamise asja... ei suuda ja ei hakkagi suutma. Ma lihtsalt ei tea kuidas sellega toime tulla.

Kuna see kedagi teist ei häiri, siis on tegemist ilmselgelt minu isikliku friiklusega. Ja otsaga teooriate juurde - enesetapud pidid olema sotsiaalsed nähtused, inimesed enamasti tapavad ennast siis, kui tunnevad ennast ühiskonda mitte sobivat, või nõuetele mitte vastavat - nojah. Kuna ühiskond eeldab, et viisakam on valed vaikides alla neelata, siis selle kätte ma ilmselt ükskord kõngengi.

Ja ma ei räägi siinkohal sellistest viisakusvaledest, mis polegi nagu õieti valed - vastused küsimustele "kas ma näen paks välja" vms. Ma räägin ikka teadvalt valeinformatsiooni jagamisest. Ebaausa mängu mängimisest.

teisipäev, märts 03, 2009

saavad jah suureks...

Suureks saavate laste puhul tuleb muuhulgas ka sellega harjuda, et te nendest kõike rääkida ei või.

Nad ei luba ennast pildistada ja neil on saladusi.
Siis võivad nad teid ootamatu kriitikaga vastu seina suruda. Keelata teil endast rääkimise. Jne.

Ja neil on selleks täielik õigus.

Aap lubas pildi endast kinnisesse blogisse üles panna. Esimese pildi peal "Aap praegu! ja teisel "Aap enne". Nagu näete, pidas ta paslikuks pildistamise hetkel suu süngeks kriipsuks krousida. Muidu oskab naerda küll. Tundub, et fotol naeratamine võrdub teismelise jaoks sotsiaalse enesetapuga...

Lisan ka ühe video, kus teda ainult vilksamisi näha, peamiselt esineb seal Täpi.
Imelik on näha, et tagasihoidlik laps, kelle jaoks seni peamine riietuse valimise kriteerium oli, et see oleks silmatorkamatu, samahästi kui nähtamatuks tegev; ja mugav - rõivastub ühel hetkel kaltsukast ise(ise!) ostetud nahktagisse ja saabastesse, mille jalganöörimine eeldab senisest tublisti varasemat tõusmist :D

viuks ja niuks

Õlg valutab. See ähmastab maailma kõik muud karakteristikud.
Loodetavasti tuleb mu protseduuriline mälu igapäevase tiksumisega ilma minuta toime.

Elu on hall&kohati lootusetu.

Ma tahan oma raamatuid tagasi. Hyperion.
Aga ma ei jaksa praegu pinda käia. Keegi teine seda kah minu eest ei tee.

Tundub täitsa hea mõttena kusagile kookonisse pugeda ja kõik ümbritsev unustada. Kui see vaid võimalik oleks.
--------
headest uudistest niipalju, et lastega on kõik korras. Isegi rohkem kui korras. Aap on asunud oma riietumisstiili muutma, teeb seda omal initsiatiivil&valikul&oma taskuraha eest (!). Kuku pikali. Kui ta lubab, panen kunagi mõne pildi ka üles.
Ott nautis koos isaga Lagle laste sünnipäeval käimist, samal ajal kui mina loengutes istusin. Praegu on eluga rahul ja lobiseb mu surnuks.