pühapäev, jaanuar 29, 2017

Üleskutse

Kui sa veel mäletad, mis toimus 90ndatel - ja see mälestus on seotud meditsiinivaldkonnaga - siis palun saada oma lugu Rahvalugude portaali. Alateema pealkiri on küll natuke eksitav - "Kas sinul on juba oma perearst" - aga vast saate aru, et ei pea ainult perearstindusest kirjutama. Kõik muu on ka huvitav. 
Saatsin ise ka ühe loo, viie päeva jooksul peaks ilmuma. 

Kus on mõistus

Ma võin abordivastastest veel kuidagi aru saada - eetika ja aia ja muud värki - aga ma ei saa aru poliitikutest, kes tõsimeeli arutavad, et äkki peaks rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust kuidagi piirama ja et nagu iibeprobleemide peamiseks põhjuseks on see, et eesti naine ei anna eesti mehele kätte. Mulle tuleb kohe meelde see raamat.
Tegelikult ma ei saa aru, kuidas nad aru ei saa, et kui kõik need välismaa mehed ja naised, kellega eesti naised ja mehed (arvate, et mehed ei taha? Või et see ei loe, sest mehed?) tahavad paarituda, kohe eestlasteks integreerida, siis oleks meid siin ikkagi mõnevõrra rohkem. Aga et mitte keegi ei taha integreeruda riiki, mille eesotsas on sellised tühmakad. Andke abi noh.

neljapäev, jaanuar 26, 2017

Error

Surm ja needus, ma ei saa oma Esterisse sisse. Salasõna ei mäleta, uuendamise meil tuleb juba mitmendat tiiru ümber Maakera aga kohale ei jõua. 

Mi Band - või hoopis selle rakendus, Mi Fit, on hakanud samme ja unetunde ära kaotama. Pooles päevas näitab et viis tuhat sammu, mõtlen, et kui ma selle või teise ringiga koju lähen, saan päevanormi täis (varasemad mõõtmised on näidanud, kui palju mu enamlevinud trajektoorid samme nõuavad) jõuan koju ja hoplaa... ainult kolm tuhat. Kusjuures need kolm tuhat alustati umbes sel hetkel, kui ma koduteel poest läbi põikasin, enne on tühjus. Ja mõni päev on hiljem järgi vaadates täiesti nullis, mis ei ole loogiline.
Une kohta ütleb hommikul, et magasid küll natuke, õhtul aga näitab et no sleep data. 
Mõnel päeval töötab jälle korralikult. Viidik kaebab sama häda. Putukale andsin oma vana käepaela, see üldjoontes töötab korralikult, ehkki paar ööd on ka tal vahepeal kaduma läinud. Ehk ongi siis viga selles pulsimõõtjaga mudelis? 
Unemõõtmine on huvitav teema. Esiteks näitaad need ööd, mida käepael suvatses mõõta, et ma uinun liiga hilja ja et mul on põhimõtteliselt krooniline unevõlg. Teiseks, ka Putukal on krooniline unevõlg, mis enamasti kujuneb nii, et tema uinumist näitab Mi Band pool tundi kuni tund pärast voodisse maandumist ja teiseks ärkab ta tihti umbes kell viis hommikul või pool kuus. Kui ma teda veerandseitse äratama lähen, siis ta küll juba jälle magab ja ei mäleta, mis vahepeal juhtus. 

Aga kõikidel teistel aktiivsusmonitoridel on kas masendavalt väikese pidamisega aku, masendavalt kõrge hind või mõlemat, nii et ma jään Mi Bandi juurde. Võibolla nad uuendavad oma tarkvara vahepeal natuke. 

kolmapäev, jaanuar 25, 2017

2017 uued tuuled

Istub muuseumitöötaja arvuti taga ja rõõmustab:
"Jee! Nii tore on, kui on legaalne tarkvara! Legaalne tarkvara oskab trükkida!"

Eelnevate aastate jooksul kasutatud piraatne Photoshop ja Illustrator nimelt ei osanud. Print käsu või Ctrl+P peale lihtsalt jooksid kokku.

teisipäev, jaanuar 24, 2017

Rahutud mõtted

Üks päris suur viga, mida erivajadustega lastega tahetakse teha, juhul kui see pole füüsiline selgesti hoomatav erivajadus, on see, kui neid üritatakse prokrustika korras mingisse kujuteldavasse keskmisse normi väänata. 

Kui me oleme nõus möönma tugi-liikumispuudega lapsele ratastooli vajaduse, kurdile kuulmisaparaadi ja viipekeele vajaduse, pimedale valge kepi, saatekoera ja ekraanilugeja vajaduse, siis tegelikult võiks ka nt autismispektri või aktiiivsus-tähelepanuhäirega lapsele möönda mõne sarnase individuaalse abivahendi vajaduse. 

Et kui lapsele ei sobi 27pealises klassis ja suures koolis õppimine, siis äkki ei üritaks jõuga integreerida vaid jätaks mõned erikoolid tavakoolide kõrvale alles.  (Kui oksendamiseni aus olla, siis minu meelest ei sobi üle 15 inimesega klassid mitte ühelegi lapsele)

Või kui lapsele on sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitumiseks vajalikud selgesti sõnastatud loogilised ja kindlad reeglid, siis on mõistlik anda talle need reeglid. Sõnastatuna. Korduvalt, kui vaja. Vastavalt üleskerkinud olukorrale, kui vaja. Jah, keskmine normlaps omandab need reeglid lihtsalt täiskasvanute käitumist jälgides ja internaliseerib need tõhusalt üsna varakult, aga selle peale ei saa alati lootma jääda. "Ta peaks ise aru saama" pole just konstruktiivne lähenemine. 

Ja kui lapsele on enese hästi tundmiseks vaja(mul on kuri kahtlus, et see vajadus on päris paljudel lastel), et lähitulevik oleks prognoositav ja võimalusel rutiinne, siis on tark tegu anda talle vajalikud taustaandmed piisavalt pikka aega ette. Näiteks öelda kõige hiljemalt eelmisel õhtul, et homme /.../ lähed isa juurde, sõidame Tartusse, läheme kinno, arsti juurde vms. Pool tundi enne seda sündmust teavitamine on ebamugavalt, segadusseajavalt hilja. Ja ei ole mõtet nõuda, et ta peab olema paindlikum, kui just jutt ei käi vääramatust ootamatust vajadusest, nagu maavärin, sõda, haigus, vms. Eh, Putukas ei taha isegi haigeks jäädes sugugi koolist puududa, sest ta on juba harjunud pikapäevarühmas oma asjad ära õppima.  
Samas pole ta nii hullult paindumatu, et seda peaks kuidagi eraldi ära märkima või ette heitma. Ta on täiesti võimeline hommikuti kaerahelbepudru asemel nt tatraputru sööma, ta lihtsalt eelistab esimest ja küsib selle järele, kui vale dieet kestab rohkem kui ühe päeva. "Ema. Kas poes ei olnud kaerahelbeid?" Anna arukas põhjus, palun. 
Kolmapäev on meil pelmeenipäev ja ma ei näe põhjust, miks hakata siin viljelema spontaansust lihtsalt spontaansuse nimel.  Kui on eluline vajadus, siis küll. Küsimus on - kustmaalt see elulise vajaduse piir jookseb? 

Mõistlik oleks õpetada inimest tema omapära kasulikult rakendama - rutiinilembusel ja vormelitele orienteeritusel on omad head küljed. Aga ei ole mõistlik üritada teda tema enda vastandiks muuta. Ega pahandada, et ta ka nädalavahetusel hommikuti kell kuus ärkab või et ta hiljemalt kella üheteistkümnest õhtul kipub ära vajuma ja ei ole näiteks aastavahetuse elevuse venitamisest  eriti huvitatud. Ammugi mitte solvuda, kui minu kodustöötamise päevadel (üsna juhuslikud) küsib ta koolist koju jõudes - "Ema. Miks sa tööl ei ole?" 
Ma pole ise loomu poolest kuigi hea planeerija. Putukas on mind selles osas kindlalt muutnud. Olen joone peal püsimiseks kasutusele võtnud mitmeid digitaalseid karke - google kalender, ülesannete märkimiseks märkmikurakendus keep. Abiks ikka.

PS: See postitus ei ole adresseeritud ühelegi kindlale inimesele vaid on niisama üldine virin nende paljude hoiakute (mille läbivaks teemaks on "Miks ta on selline, las ta olla parem hoopis teistsugune") üle, millega ma pikema aja jooksul olen kokku puutunud. Kui aga keegi tunneb ennast sellest isiklikult puudutatuna, siis võib minu poole pöörduda ka privaatselt. 

esmaspäev, jaanuar 23, 2017

Rändrahnud

Ma tunnen endas justkui mingit kohustust midagi arvata selle uue Eesti brändi kohta, aga ma ei oska. Brändi lehekülje vaatamine ja teiseks, nägemine, kuidas riidest kotile on eestit tutvustava kujundina trükitud ebamäärane roheline plärakas, milles loomingulisemad inimesed tunnevad ära oksendava siili, tekitab minus kõheda tunde, et disain pole üldse minu ala või asi midagi arvata, sest ma ei saa sellest la sittagi aru. 
Ei, rändrahnud mulle meeldivad, põmst. Süvameresinine kõrvuti lahja kakarohelisega valgel taustal ei meeldi. Ilma seriifideta fondid meeldivad ka sõltumata sellest, kas need on parajasti moes või ei ole. Aga see plärakas. 

Oh jah noh. Võimalik, et see võtabki eestlase olemuse põhjalikumalt kokku, kui Evelini kureeritud mitmekordsete  piirjoontega welcometoestonia. 
Aga ikkagi. Isegi mittemidagikujutavat plärakat saaks natuke elegantsemalt joonistada. Ma väga palun. Lennukas siil, mitte tselluliidine või joobest lõtv oleks ju parem? Või vähemalt okse, mis lendab elegantse kaarega ja kaugemale, mitte ei kuku suvaliselt ja tolksti? 

Okei, võibolla me ei vääri seda. Aga isetäituvast ennustusest pole keegi midagi kuulnud? Äkki eestlastest saaks paremad inimesed, kui meil oleks ilusam logo? Või see pole logo? See on lihtsalt motiiv? Väga silmatorkav motiiv.

Minu meelest oli kunagise konkursi kolmanda koha saaja väga äge ja tulemus täiesti kasutamiskõlblik. Parem, kui see praegune. 

Aru ma ei taipa

millal see juhtus, et teiste inimeste mõnitamisest sai põhiõigus.
Kellegi meelest oli hea nali saata pimedate liidu postkasti massiliselt pilte kirjaga: "Kuule, vaata seda". 
Kellegi meelest oli hea nali saata kurtide liidule helifaile, mille sisuks müra ja/või samalaadsed küsimused. 
Idikaid leidub. Aga... 
Kellegi kolmanda meelest on nende "naljade" peale pahandamine vaieldava väärtusega käitumine ja "niimoodi ei saa lõpuks üldse enam nalja teha" teema. 
Või siis et "solvumine on solvuja probleem".  Ja et inimesed ütlevad kogu aeg igasuguseid asju. 

Nojah, ütlevad jah. 
Huvitavaid asju öelda saab ka nii, et sa justkui ei ütlegi midagi halba. Tulemus oleneb täiel määral kontekstist. 

Aga kas tõesti on nende naljade ja ütlemiste sihtmärkidel kohustus kõik vaikides ära kannatada? Sest nali. Ja ära kisu tüli üles. 
Tõsiselt? 

reede, jaanuar 20, 2017

Süsteem vol 2

Rääkisin lapsele nutiseadmete kättesaadavuse võimaldamise reguleerimise süsteemist siin:
Mingil hetkel muutuvad need süsteemid iseorganiseeruvaks. 
Pmst ongi mul peidukohad otsas ja neile juba mitmekordselt ring peale tehtud. Täna helistas Putukas ja teatas rangelt:
"Sa unustasid võtme ära peita," paus, veendumaks, et probleemi tõsidus mulle kohale jõuaks, "ma siiski loen praegu. Kitarri juba mängisin. Aga edaspidi palun: a. pane karp lukku ja võti silma alt ära, b. VÕID kasutada juba kasutatud peidukohti aga c. sa pead vältima MUSTRI moodustumist. Said sa aru?"

Mustri moodustumine, krt. Ömm. Jah. Vabandust. 
Randomnumbrite generaator vajalik. 

teisipäev, jaanuar 17, 2017

Raamat

Selgub, et ma olen praeguse aja kuumimat kirjanikku - vähemalt ühte raamatut - lugenud. Lohutu düstoopia "Saare võimalikkus", mille neohumaanide liigikirjeldus mind paelus, on nimelt kah (kuri)kuulsa Houellebecqi teos. 

Muide, tulevikuinimestest üksikisikutele eraldatud suurte eramaavalduste idee näppas see düstoopik Asimovilt, ainult et Asimovil oli sellisele maaraiskamisele oma veenev põhjendus. Houellebecq vist väljendab niimoodi lihtsalt oma inimpõlgust.

Houellebecq.
Milline nimi! Seda on hea turundada. Misantroopiaga paaris eriti sobilik. Jätab ülimalt peene mulje, kui sul on sellise autorinimega raamat puhvetiserval.

Isaac Asimov on ka hea nimi, sobib ulmekirjanikule, ainult et Asimovil oli see sünnipärane. Asimovil oli kogu elu täiega ulmeline. Sündis Venemaal, elas Ameerikas, suri vanas eas AIDS-i. 

Erivajadustega 2

Kui loen epikoja teatmikku puudega laste vanematele, siis on selge, et Putuka probleemid on (praegu) ikka väga pisikesed.
Teisest küljest, ilma lapsele kasvamiseks eri(st keskmisest erinevaid)tingimusi leidmata, võivad need kasvada väga suureks. Mul on hea meel, et ta käib praegu just selles koolis, kus ta käib. Kardan, et ühel hetkel võidakse teda pidada selle kooli jaoks juba liiga hästi hakkamasaavaks. (kuigi nüüd suunati ta uuringutele, niiet ehk ikka ei taheta teda tavakooli tagasi visata).

Aga kõikvõimalike paberite kordaajamine on tõeline õudus kuubis või n astmes (kusjuures n on kolmest suurem positiivne täisarv). Tsiteerin:
"Meie kogemused süsteemiga on paras jubedus. Tänagi oli vaja rehabilitatsiooniplaani ankeedid täita. Mulle meeldiks, kui see rehabilitatsiooniplaani asjaajamine oleks ühes kohas. Kui keegi inimene, kes last tunneb ja teab, mis tal vaja on, täidaks paberid ära ja mina paneks ainult allkirja. /.../Vanematel on keeruline orienteeruda rehabilitatsiooni- ja sotsiaalsüsteemis. "

Ja huvitav uudis on ka see, et vanuses 16 - mil poiste puberteet on enamasti maksimumtuuridel käimas ja kool loodetavasti siiski käimas - saab puudega lapsest ühtäkki tööealine ja ta peab asju ajama hakkama Töötukassaga.

Niisiis. Putukas saab varsti 12. Seega on mul umbes neli aastat veel sellist muretut elu, et ma ei pea päris iga päev tal kätt hoidma ja teda kurja maailmaga lepitama. Seejärel läheb elu jälle ülearu huvitavaks.
Okei, kartuleid koorida ta juba oskab, tuld teha ka, vaja jänkujaht, nahanülgimine ja marineerimine selgeks teha! 

neljapäev, jaanuar 12, 2017

Erivajadustega

Tegelikult ei pea alati olema erivajadustega, selleks, et ühel hetkel tõdeda: fkng disainerid. Disain. Funktsionaalsus tuuakse disainile ohvriks*. Asjad ei tööta, aga osalevad biennaalidel. Asju ei saa parandada, puhastada ega üldse, aga välimus! 
/tige muuseumitöötaja/

Ahjaa. Ma tahan endale seda maja! See on minu erivajadus. Tõsine vajadus!
---------------
*Bussijaama märgistamata astmed on just disainerite nöök.

teisipäev, jaanuar 10, 2017

Hirm

Vasak käsi valutab umbes kolmandiku küünarvarre jagu randmest kõrgemal ja ei kuula hästi sõna ja ma üritan välja mõelda, kas see on nüüd pokemon go mängimisest või viitab millelegi hullemale.
Õudusunenägusid näen ka, näiteks et ma olen haiglas koomas, hõljun kehatuna ringi ja saan teada, et Blondie on üksi kodus, keegi tema eest ei hoolitse, keegi ei küta, aga Putuka isa linna teises otsas samal ajal ütleb lapsele, et mine nüüd koju ära, ma ei saa sinuga rohkem tegeleda. Sinna kütmata koju, onju. 
Selliste unenägude kokkunikerdaja tuleks vastutusele võtta.
PS: see on unenägu, mitte päris elu! Olen ka hullemaid näinud. Selliseid, millest ei julgeks rääkidagi. Näiteks.. ühel hommikul ärgates pomisen lapsele, et nägin sinust jubedat und*.
Tema (mõtleb enne pool minutit): Noh, mida sa siis nägid?
Mina: Sa ei taha seda teada.
Tema: Ahah. Hea küll.

Mõistlik laps.
Mõnda oma unenägu ma ka parema meelega ei tahaks teada.
On inimesi, kes ei näe või ei mäleta oma unenägusid; üks on näiteks Viidik. Teisalt on ta ka teadaolevalt väga kehva unega, iga krõbin ajab üles ja uuesti uinumine on raske. Pole aimugi, kas need kaks asja on omavahel seotud.
Õudusunenägusid näeb ka Putukas, ma aegajalt ikka kuulen, kuidas ta läbi une räägib ja vastu seina taob, aga nende kohta ütleb ta mulle, et: "Ma ei taha sellest rääkida". Kas regulaarsed õudusunenäod lapsel on normaalsed või mitte?
----------
*Tegelikult sellest konkreetsest unenäost peaksin ma hoopis psühhiaatrile rääkima. "Doktor, kas ma lähen hulluks? Aidake mind!" Täiega p....s.

teisipäev, jaanuar 03, 2017

Uskumatult totter lugu

Edge, mis on Microsofti enda toode ja vaikimisi brauser, (ja mis on Xboxis olemas) ei ole võimeline Win10-ga arvutist youtube videopilti saatma Xbox One kaudu ekraanile. Chrome, mis on konkurendist Google toode, ON võimeline selleks tembuks. 
Hea uudis on, et vähemalt pisipehme filmirakendus suudab arvutist  xboxi vastavasse rakendusse suunata nii pildi kui heli, aga subtiitreid Xbox jätkuvalt juurde lugeda ei suuda, ka siis mitte, kui need arvutis samas rakenduses ilusti jooksevad. Põhimõtteliselt on meil Xboxi näol olemas hirmus suur ja kohmakas mitmekesiste poolikute võimalustega subtiitrivaba meediapleier.

Filmide supakatega vaatamiseks tuleb kasutada kolmandate osapoolte rakendusi, nt Plex-i, millel on muidugi ka muid toredaid võimalusi. Mina kasutan seda lihtsalt väikese kodusisese filmiserveri tekitamiseks, kusagile väljapoole midagi ei jaga.
Mis teema Microsoftil nende supakatega õige on?

Hambad

Selline asi elab mu suus nüüd püsivalt.
Muusikaline taust näpatud siit: Les Soueurs Goadec

esmaspäev, jaanuar 02, 2017

Kas see on üldse minu asi?

Putukas oli enne aastavahetust paar päeva isa juures, väga nunnu ja armas kõik. Aga koju tuli ilma koduvõtmeteta.
Nüüd ei saa mina aru sellest, mis valemiga mina olen vastutav selle eest, et laps isa hoole all olles võtmed ära kaotas ja miks see jälle ainult minu mure on?
Ütlesin lapsele, et helistagu ise isale oma võtmete asjus ja siis selgus juba, et võtmed ongi üles leitud ja neile tuleb õhtul järele minna. Aga ikkagi. Miks see minu asi ja minu organiseerida üldse peaks olema?
-------------
Hommikul nägin Schnelli pargis muru peal surnud sinikaelparti, keda nokkisid üks vares ja üks kajakas. Minu lähenedes eemaldusid einestajad ettevaatlikult mõnevõrra.
Tavaliselt helistan ma sellistel puhkudel kohe linna abitelefonile, seekord tekkis mul teatav tõrge. Põhimõttelisel oli see part kohas, kus ta soojemate ilmade puhul niikuinii aineringega liituks - mitte asfaldil nagu üks kümnekonna aasta tagune koeralaip oli - ja teised linnud juba tegutsesid sama aineringe huvides üsna usinasti. Mõnele koeraomanikule võib see muidugi ebameeldivusi valmistada, aga mis see minu asi peaks olema? 
Väikelapsega vanematele samamoodi, aga no ma ei tea, äkki nad valvaks ise oma lapsi? Schnelli park pole niiehknii koht, kus tasuks lapsi silmist lasta, seal on tiik, purskkaev ja üsna lähedal sõidutee.
Igatahes oli mul kiire. 

Okidoki, kui see part on minu koju minnes veel seal, eks ma siis helistan.
--------------
Poes müüdav õnnetina on tervisele ohtlik ja pole üleüldse tina. Pagan, mulle meeldis aastavahetuse tinavalamise üritus. See on nüüd minu asi küll. 

pühapäev, jaanuar 01, 2017

2017 suht algas

aga kokku võtta või välja jagada ei pea ma midagi vajalikuks. 
Ainult nii palju, et mu värsked kunsthambad meenutavad hi-tec küborg-tulnukputukat - õudsed, valulikud ja sõltuvusttekitavad samaaegselt, metalse karkassi ja lõugtundlatega.  Ööseks klaasi sisse neid ei panda. 
Ja kollektiivsed peod on iga aastaga järjest vähem minu tükk pirukat, ükskõik, kui hästi need ka õnnestuvad.