laupäev, detsember 24, 2016

neljapäev, detsember 22, 2016

Süsteem

on meil kodus selline, et digiboxi puldid ja muud vidinad käivad väikeses rahakarbis (algne sisu eemaldatud) rahakarp käib lukus ja võtme asukoha ütlen lapsele siis, kui tal on kodus vajalikud asjad tehtud ja/või ei ole Stuudiumis ühtegi pahandust v tegemata tööd kirjas. 

Usaldan sõna peale, ei ole veel koju veebikaamerat üles pannud. Väike plekist karbike on muidugi selline, et tõsiste sõltuvusprobleemidega nutifanaatik murraks selle kööginoaga lahti. Võtmepeitus on rohkem mäng või keskendumisele kaasa aitav rituaal.

Aga. Mul hakkavad peidukohad otsa saama! Täna arvas ta võtme asukoha ise ära. Kõik vajaliku oli õnneks enne ära teinud. 
Teinekord hoopis kipub liiga nutikas peidukoht mul endal meelest minema.

Arutasime seda teemat hiljuti Putukaga ja tema arvas, et oleks tore, kui ma saaksin puldikarbi töö juurest interneti kaudu lahti teha. 
Mina leidsin, et hea oleks, kui ma saaksin karbi lukule telefoniga sõnumi saata. Või siis mingi äpiga.
Reaalselt otsisin täna sellist võimalust netist, aga väikest ja jõukohase hinnaga vastavat jubinat ei eksisteeri. Või ei leia ma õigeid märksõnu. 
Eks tuleb rohkem ajugümnastikat teha ja uusi peidukohti nuputada. Ent kas tõesti on selline ülimalt vajalik nutividin veel leiutamata? Väike karbike, wifiühendusega, äpiga ja suletav? Kuidas siis niimoodi?

Palju lahedam video



Inimene mängib programmiga "Universe Sandbox 2"

Magada tahan, magada, ma tahan magada

On vast tihe nädal olnud. Täna viimane hiline asi on jõulukontsert Kohilas, millal ma sealt ükskord koju tagasi jõuan ja magama saan, oiappi, maitita. Õnneks ei pea homme hommikul enam kell kuus tõusma.

Tahtsin kirjutada kena vingupostituse selle kohta, kui raske või õigemini võimatu on leida pluusi, mida ma kandma nõustuksin, mis mulle selga läheks ja mille hind oleks jõukohane, käisin selle nimel üleeile Kristiine keskuse läbi aga ootamatult leidsingi New Yorkerist kombo õhuke särk + õhuke puuvillane kampsun, täpselt õige mustriga (rästik) ja kokku alla 15 euro. Ok, natuke kallim, kui ma plaanisin, aga kord aastas ju võib. 
Vastav vajadus tekkis seetõttu, et mu kaks lemmikpluusi hankisid viimatise pesuga endale masinas kaks auku sisse. Veits kulunud olid nad juba ennegi.

Niisiis. Natuke pühademeeleolu ka - päriselt viitsivad mingid inimesed teha selliseid eksperimente? 1000kraadine nuga kokakoola vastu? Hullud. 




See on veel toredam:

teisipäev, detsember 20, 2016

Katastroofistsenaariumid


Berliini jõuluturgu sisse sõitnud veok pani mu peas jälle käima vastikud stsenaariumid "mis siis kui" ma olen koos lapsega (üksi poleks nii hirmus) jõuluturul, kui sinna mõni siuke tuleb. 
Või kui koguni laps on seal üksinda. 

Tegelikult oli Putukas paar tundi täitsa üksinda - uneajal kodus, kui eile hilisõhtul Muuseumi pidu metsas/mõisas liiga pikale venis ja isakene enne kriitilist kellaaega minu teadmisel koju ära läks. Noh, 11-aastane võib. Minu meelest peaks ta teadma, mida teha, kui majas nt tulekahi puhkeb - ennast välja päästma.  Lihtne. Ma igatahes olen talle seda rääkinud. "Jätad kõik asjad maha, kui võimalik, haarad kaasa teki või jope ja jooksed välja."
Vist peaks veel rääkima. 
Või õppusi tegema.

Esmaspäev algas meil Muuseumis tuletõrjeõppustega, sh praktiline pool. Mis tuletas mulle meelde, et mul ikka veel ei ole kodus tulekustutit, häbiasi. 
Pärast seda sõitsime karulaande, kondasime seal mööda libedaid laudteid nii 6500 sammu jagu (üldse pole palju ju), kuulasime jäägri loengut karusnahkadest ja erinevate loomade perekondlikest tavadest ja sõitsime Kolga mõisa, kus meile samuti tehti väike ekskursioon ja Väga Suur Õhtusöök. Iga üritus üksikuna venis plaanitust natuke pikemaks, mistõttu tagasisõiduaeg venis omakorda ja juba üpris palju.

Bussijuht oli eilse peo hilja peale jäämise pärast nii pahas tujus ja tee peal oli nii paks udu, et poolel teel linna hakkasin ma juba kahetsema oma kokkulepet T-ga "võta üks võti ja mine ära koju". Ma nimelt kujutasin ette, kuidas järgmisel päeval on ajalehes pealkiri "tige bussijuht rammis majaseina, kõik hukkusid" või siis pooled, aga ma istusin eespool otsas, seega... 
Kõik said siiski ilusti koju ja Putukas ei pidanudki hommikul üksi ärkama.

Igatahes. Metsas oli väga ilus. Minge metsa! 

kolmapäev, detsember 14, 2016

Rotirokk

Ole oma sõnadega ettevaatlik, vana toimiv õpetus - eelmise postituse all lootsin, et apokalüpsis jätab lisaks tarakanidele ja inimestele ka mõne roti ellu ja täna hommikul kimas mööda vetsu seinaääri ukse poolt vanni alla pisike pruun elukas, endal kangesti asjalik nägu peas.
Krt, närilised, ma sain teie kuninganna kätte, mida te veel üritate? 

Esialgu midagi inimkõlblikku ära söödud ei olnud. 
Ma võiks ju neile, nagu tihastele, rasvapalle panna, aga kardetavasti kukuvad nad siis ohjeldamatult sigima, noh umbes nagu inimene. 

teisipäev, detsember 13, 2016

digidigidigi

Kui mõni lugeja tahab oma Bloggeri blogi külge seda kastikest, kuhu viimased kommentaarid ilmutuvad, siis õpetuse ja koodi leiab siit: 
Kerige ainult lehekülg ikka lõpuni, et olulisi näpunäiteid ära näha.
Kunagi oli bloggeril endal sellise vidina võimalus sees, aga see läks katki ja korjati ära.
----------
Putukas korjas kogu aasta visalt oma taskuraha, nüüd ostis selle eest Nintendo 3DS konsooli. Võrreldes PSP-ga, mis oli kunagi Võsukesel, on see pettumust valmistavalt koleda disainiga, aga samas muidugi uuem, võimsam ja edevam ja Nintendo, mis tähendab, et seal jooksevad mängud, mida muude platvormide pealt ei leia. Muide, Sony pihukonsooli Eestis enam justkui ei müüda või seda äkki lausa enam ei toodetagi?
Jõuluvanale mõeldud soovinimekirjast kukkusid kohe kolinal välja kõik muud soovid ja asendusid 3DS mängudega. Mis on rõvedalt kallid. 

pühapäev, detsember 11, 2016

Kodused tööd

Milline laps ei armastaks pannkooke?
Min igatahes jälestan neid. Peamiselt selle tõttu, et ma pean neid ise tegema.
Selline pealesunnitud Muumimamma-roll on mulle üdini vastumeelne.
Sel suvel tegin pannukaid 1 kord Viidiku meeleheaks, sest ta on lihtsalt nii nunnu. Tavaliselt teeb ta neid ise.

Eile tegi Putukas pannkooke, virutades entusiastlikult kahele inimesele mõeldud taignaportsu sisse neli muna. Jahu panime siis sellevõrra vähem. Lapsega koos analüüsides, miks teine ja kolmas ülepannikas ümberkeeramisel kortsu kleepusid, taipasin äkki, et isegi see tegevus võib lõbus olla. Kui see pole rutiinne.
Muidugi ei pane see laps pannuka peale moosi (võeh) vaid juustu ja sinki.

Lisaks peseb ta regulaarselt (üle ühe) nõusid, koristab, vahetab oma voodipesu, on tuttav kaevu kontseptsiooniga ja võimeline kartuleid koorima, teeb mulle kohvi ja endale kakaod ja hiljuti suutis isa panna ta ahjus tuld süütama (räägime headest asjadest ka vahepeal)  - enne ta lihtsalt kartis tuld sedavõrd, et keeldus tikke puutumast. Näete, isast on ikkagi kasu.
Et siis pmst kui jahipidamise ja koriluse ka selgeks õpetaks, oleksime tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmis.

Raamatud

Loen Miles Vorkosigani seiklustest ja see õrnalt jõhker sari on tekitanud sõltuvuse. 
Põhimõtteliselt algab iga sõltuvus pigem harjumusest, mõne asjaga kulub harjumus tekkimiseks lihtsalt rohkem aega. Kellel on trennisõltuvus, kellel suitsu, kellel halbade suhete sõltuvus (see viimane on nii tappev, et pikema aja jooksul enamus inimesi siiski õpib midagigi). Eks igale oma. Mul pole õnnestunud tekitada endale nikotiinisõltuvust, kuigi oli aeg, mil ma proovisin. Ostsin elegantse piibu ja kübara. Elasin siis Tartus. Piip tolmub nüüd koos ammu kõlblikkuse kaotanud tubakaga oma kotikeses ja isegi minu tavaline ihnsus (kah omamoodi sõltuvus) ei ole suutnud mind panna selle kraami lõpuni tarbimise vastu huvi tundma. 
Kui mul kanepist kaifi saamine ei õnnestunud, räägiti mulle, et esimesel korral ei saagi, tuleb harjutada. Jee ma viitsin. Liiga palju võimlemist.

Aga raamatud. 
Esimesed raamatud, mida ma sellest sarjast lugesin, ei tekitanud veel püsivat kirge, tundusid olevat sellised tavalised "kangelane rabeleb rasketes oludes, kangelane võidab iseenda, kangelane saab auhinna ja austajate kiidulaulu" lood. Huvitavaks läkski asi siis, kui kangelane auhinnast ilma jäi. Keskmisi raamatuid pole ma kätte saanud ja viimastes on kangelasi juba kaks, kloonvend Mark on nendest raudselt huvitavam. Nagu neetud, on raamatukogu kinni. Mis mõttega on raamatukogu PÜHAPÄEVAL kinni? Inimene loeb laupäeval kõik pooleliolevad raamatud läbi ja on loogiline, et ta tahaks kohe uued laenutada, aru ei saa või? 

Kuigi kell pool kaks magamajäämine pole eriti tervislik valik, kui järgmine päev on tööpäev. 

Teisest ooperist - lugesin läbi "Marslase".  Muidu mõnus lugemine, aga selle tõlk ja toimetaja on teinud täiesti kohutavat tööd, õigemini oma töö suuremas osas tegemata jätnud. Mis mõttes "platform" eesti keeles? Jne. Ei, seda ma oma lapsele enne lugeda ei anna, kui tuleb parandatud trükk.

Hea ja väga õpetlik lugemine on "Astronaudi soovitused eluks maal". Eriti tahaks sealt mõned kohad alla joonida ja näkku suruda ühele isale. Teisalt, vana karu enam tantsima ei õpeta. 
Lapse jaoks võib see veidi igav olla. Väga palju arutlusi selle ümber, miks kangelane ei tohiks olla Kangelane. Ega ülbe. Ega arvata, et ta teab kõikidest rohkem.

kolmapäev, detsember 07, 2016

Kiire on

Togin Putukat kiiremale astumisele ja vabandan siis: "Nojah, ega tagantkiirustamine sulle ju ei mõju."
Putukas: "Ma pole öelnud, et ei mõju. Lihtsalt see mõju ei ole selline, nagu sa tahad."  
--------
Hissand hjummal, jõulugraafik, MIDA MA OLEN ÜRITANUD DOKUMENTEERITULT* VÄHEMALT 29NDAST NOVEMBRIST KOKKU LEPPIDA, sai vist paika. Jesus Crisis, nagu Putukas ütleb.
19. dets - asutuse jõulupidu, laps isaga
25.-FT** laps isaga, edasi vaatab.
---------
*Aga telefoni teel juba varem
**FT on füsioterapeut. Tallinnas. 28. detsembril kell 9. Kohustuslik. Aega ümber tõsta ei saa. Selle aastanumbri sees rohkem aegu ette nähtud ei ole.
---------
Ma ei tea, kuskohas on need isad, kes oma lastega kohtumiste nimel ise ka pingutavad, võibolla isegi kohut käivad, aga selles kärgperes mina pean alati olema see, kes lapse kokku pakib, talle šleifi ümber seob ja siis isakest mööda ilma taga ajab, et millal talle SOBIB lapsega kohtuda. kusjuures isake annab oma sobivad kuupäevad teada moka otsast ja viimasel minutil. Ma ei kujuta ette, kui palju mikroinsulte ma selle isakese tagaajamise käigus saanud olen...
Kui ma vahepeal ei viitsi ja ootan, et teine ka mingeid samme astuks (oktoobris nt) või kui ma sellise totaalse huvipuuduse peale enne ise mõnede kuupäevade osas otsused langetan, no kurat, kas see pole mitte lõpuks loogiline? Sisyfos väsib ka vahepeal ära. Ärgu vingutagu. Kui ÕIGEL AJAL asju KOKKU EI LEPITA, siis pärast ongi hilja.
PS: Aastaks 2017 on mul ettepanek. Teeme kõik täpselt vastupidi.
Mina ainult teatan, mis kuupäevad on lapsel kinni ja isa ise pakub välja kohtumiste kuupäevad ja võtab minuga omal algatusel ise ühendust. 

teisipäev, detsember 06, 2016

Väikesi mõtteid

*Meie praegune president  on liiga täiuslik, nii täiuslik, et paneb kahtlustama - tegemist on robootika moodsaima katseeksemplariga, mille isikuomadused ja elulugu on spetsiaalselt Eesti jaoks kokku pandud pikemaajaliste sotsioloogiliste uuringute alusel.

*Tapsin roti. Nüüd saan magada. Oli kahju küll, kui ma teda lõksust välja võtsin, tegu oli ühe kaunima rotisoo esindajaga, keda ma näinud (välimuse järgi Rattus norvegicus) aga iseendast ja oma magamata öödest on mul natuke rohkem kahju. Miks ta vaiksemalt ei võinud toimetada? Tühja nendest kartulitest, kotlettidest ja saiadest, aga see igaöine kolina peale ärkamine oli üsna talumatu.

*Kui ma töö juures bossile mainisin, et olen rotikolina tõttu pikemat aega magamata ja uimane, tegi ta meelevaldse järelduse, et ilmselt pistsin ma rotti nähes kiljuma. Inimesed on ikka veidrad. Ainuke kord, kui ma roti peale karjunud olen, oli mitu aastat tagasi maal, kui mürgitusse surev rott maja alt välja piinlema ronis. Võtsin labida ja talle halastavat hoopi andes, nojah, röögatasin. Kuidagi oli ju vaja adrekas üles saada.

*Inimesed kipuvad üldse meelevaldseid järeldusi tegema.

*Kiljumisest. Möödunud reede õhtul Viidikuga raudteejaamast sinna päramaale sõites, kus ta elab, kiljusin kõigepealt suurest rõõmust, kui auto eest lipsas läbi kährik ja seejärel tõepoolest ehmatusest, sest keset teed ootamatult valgusvihku sattunud, lõpnud (määramata liigist) looma soolikaid katkuv rebane nägi esimesel hetkel välja tõesti nagu nülitud mütoloogiline elukas. Kahjuks ei viitsinud Viidik tema juurde tagasi sõita, et lähemalt uurida.

*Mütoloogilised elukad päriselus oleks tegelikult üsna õudsed. Filmis on nad muidugi lahedad.

*Kui ma unustan jutu käigus ära oma lemmikluuviljalise nimetuse, kas siis on tegu Alzheimeri ohumärkidega või?

Panin eelmise postituse luku taha, kuna selgus, et mulle esitatud andmed olid puudulikud, õigemini lausa eksitavad ja ma olin nende puudulike andmete põhjal ise kah meelevaldseid järeldusi teinud.
Moraal on siiski, et infovahetus peab olema piisav, adekvaatne ja vajadusel dubleeritud, /varasem tekst vääritimõistmise tõttu kustutatud/ aga lihtsalt inetuid sõnu õhku loopida ja seejärel igasugused kontaktivõtmise võimalused ära blokeerida tekitab probleeme juurde.

Info liikumine ja vares signaali vahel vol mitmes - Putukal oli stuudiumis märkus, et loodusõpetuse kodune töö tegemata. Putukas: "Õpetaja ei öelnud, et seda oleks vaja teha!". /pikk vaidlus teemal, kas ta ütles või mitte/. Mina: "Vahet pole, tee ära". Putukas kimab varakult kooli, et töö ära teha ja saadab mulle 07:57 sõnumi "tuleb välja et mul tehtud".

Tere varahommikust, kui inimesel on kommunikatsiooniprobleem iseendaga, siis on minust tõesti liiga palju tahta, et ta mäletaks kommunikeerumisi teistega. Või?

neljapäev, detsember 01, 2016

Kiirsõnumite kultuur

Eile käis Muuseumis Baumer loengut pidamas, ta on nagu eleklektiline elektrijänes, kes aga hüpleb pidevalt ümber oma kindla liini ja ei lase ennast peajuhtmest kaugele eksitada. 

Ema ütles mulle kunagi, et kiirsõnumid on skisofreenilised. Ta eelistabki praeguseni e-maili saata või helistada.
Nõustuda või mitte, eks kirjaoskus võis ka oma tekkimise hetkel skisofreenilisena tunduda. Samas nt Putuka jaoks on see kõik argireaalsus.  Kogu aeg olemas olnud. 

Igatahes me vestleme, kui ma olen näiteks poes ja tema kodus:
Putukas: Rotid tegid köögis puhta töö
Mina: Oh jummel. Leivakast? Kas see jäi jälle lahti?
P: Ei nad lükkasid blondi kausist vett välja ja siis lükkasid teepakke sisse.
P: Njaaaah
M: Ajuvabad rotid. Kas nad tahtsid teed juua?
P: Ma ei tea
M: Leiba on?
P: Jah
M: Piima on?
P: Ma ei tea
M: Ole hea, vaata
P: Ok
M: Et mida ma poest ostan
P: Pizza
P: or
P: Peeelmeeeenoooooo
M: Miks see mind ei üllata...
P: Ma ei tea
...
Täna hommikul natuke peale bussi hüppamist saatis ta mulle sõnumi:
Oled sa ELUS?

On vist skisofreeniline kultuur tõesti. Keskealine mimm keset poodi nutitelefoni näppimas on samuti veits... 

Viidikuga me suhtleme kogu aeg messengeritsi ja väga mõnus on. Kuna meil ühiseid majandus- ja logistikamuresid enamasti ei ole, siis lihtsalt vahetame mõtteid. Helistame ainult siis, kui on midagi eriti pakilist. Mulle helistamine suuremat ei meeldi. Seal kipub oluline sisu müra ja korduste taha kaduma.

Samas võib muidugi ka messengerivestluses sõnum elik signaal kaduma minna. Nt kui ma ütlen T-le, et 24. kuupäev on mul juba kinni pandud, aga ta võib saada 25-27 ja ta selle peale mitte midagi ei vasta, kusjuures eelnevale jutule ikka vastas, siis ma ei tea, kas ta ei saanud infot kätte või ta lihtsalt paneb pahaks ja ignoreerib.
Suhtlus on keeruline, aga vältimatu asi. Paljude erinevate kanalite olemasolu muudab valiku laiemaks aga ühised mängureeglid segasemaks.