esmaspäev, juuli 30, 2012

Kallid naabrid

Üle hoovi nurkapidi naabermajas elab tore poolparmude perekond. Aegajalt nad tülitsevad kärehäälekalt üle õue. Aegajalt on rahu. Viimasel ajal on rahu rohkem ja rahumeele märgiks on nad hakanud poole ööni hoovis istuma, tasapisi alkoholi manustama ja seltskondlikult jutlema. Mõnikord kärsatavad nad seal ka grill-liha ning süütevedeliku hais kandub eksimatu täpsusega just minu aknasse. Mida praeguste ilmadega kinni hoida on ju võimatu. Põhiline on aga, et nad räägivad. Juttu. Mitmesugustel teemadel. Ja mida öö, õigemini hommiku poole aeg veereb, seda kaunima kõla ja suurema kandvuse omandab nende jutuhääl - nagu alkoholi pruukimise puhul ju tavaliselt ikka juhtub. Eriti, kui jutt läheb poliitika peale - siis kirutakse üksmeelselt Ansipit ja muid poliitikuid ning see emotsionaalne teema annab vokaalile veel eriliselt vunki. Ent kõik see toimub rahus, üksmeeles ja sõpruses. Lesin voodis, vahin lakke ja mõtlen. Politseid kutsuda ei saa, midagi halba ju ei toimu. Muusikatümpsu nad ei lase, ei kakle, et räuska. Ise ütlema minna ma ka siiski ei taha. "Ma tean, kus sa elad" ei oleks meeldiv, küll aga tõenäone vastus sellisele segamisele.  Otsustan, et ju see on vanadus, mis mul nii vähese peale uinuda ei lase ja mängin oma nutifoni aku tühjaks. Igavaid, uinutavaid mänge, nagu Sudoku, jne.
----------------
Minu ülevalt naaber, noor (aga täisealine) neiu, ei ole eriti seltskondlik inimene, külalisi tal ei käi. Majarahu see siiski ei taga. Juba mitmendat kuud imestan ma, mida ometi ta seal üleval teeb, et kella kuuest hommikul kella kaheni öösel (okei, päeval pole mind kodus) sealt rütmilisi müdinaid kostab. Ajapikku olen järeldusele jõudnud, et see tütarlaps
1. jookseb toas edasi-tagasi. Täpselt selline müdin kostab aegajalt, lühikesed sööstud pisikeste pausidega. Ja üsna pikalt järjest.
2. teeb aeroobikat. Vahelduva rütmiga põrandapõntsutamised, ka pikalt järjest, no ikka tunde.

Miks just kella kaheni öösel ja miks just toas, seda ma ei tea. Mõnikord kuulab ta ka klassikalist muusikat, erinevaid klaverikontserte näiteks, aga seda rohkem päeval. Liikumisharjutusi reetvad müdinad kostavad just öösiti ja varahommikuti. Jällegi ei leia ma (veel) põhjust midagi ütlema minna. Lihtsalt laman unetult ja lahendan sudokusid. Olgu kiidetud Nokia!

Eks ma ikka vanaks hakkan jääma, muud midagi. Või siis peaksin naabritest pigem eeskuju võtma?
-----------------
Rotid kraanikausi kapis ei piirdu ainult minu toidujäänuste konsumeerimisega. Nad on alustanud laiahaardelisi ümberehitustöid ja lohistavad vahepeal üsna avaraks näritud seina-auku suuremaid ja kõvemaid plastpakendeid. Täna hommikuks olid nad ammu unarule jäänud rotilõksu (Viktor!) oma augu kõrvale püsti ja lapiti vastu seina surunud. Väike arhitektuurne üllatus igasse päeva. Blondie nendega ei tegele, tema avastas naiselikuma sisedisaini võlud - eile õhtul dekoreeris ta mu toa valdava siniselõngalise kassikangaga.

pühapäev, juuli 29, 2012

Palaff

Kui on palaff, pane riisi alla ja saab pilaffi.
Haha.
Suguvõsa naljad.
--------
Käidud. Igasugustes kohtades. Meres ja. Ujumine hakkab tasapisi selgemaks saama, nii mul kui Putukal. 
Müristab. Lausa paugub. Tea, kas peaks sabad seinast tõmbama?

teisipäev, juuli 24, 2012

Tõelised mehed

Milline peaks üks tõeline mees olema, seda kuula siit:

Vikerraadio "Mina arvan - Mehed ja isad"

Seda kuulates on selge, et meeste elu ei ole kerge.
Naistel on lihtsam, neid aidatakse:

Vikerraadio "Mina arvan - Naised ja emad"

pühapäev, juuli 22, 2012

40

Palju õnne sünnipäevaks! Teatud vanusest alates ei tee need sõnad enam erilist rõõmu. Eks igaühe jaoks on see punkt erinev, minu jaoks lõpes rõõm siis, kui pidin hakkama oma pidusid ise korraldama. Ma ei oska seda. Võttis aega, enne kui aru sain, et pidude korraldamine pole absoluutselt kohustuslik ja rõõmustamiseks pole vaja suuri rahvamasse kokku koguda. Ja selleks, et oodata, et keegi teine minu eest midagi ära teeb, olen ma raudselt liiga suur.
Veel rohkem võib võtta aega üldlevinud noorusekultusest üle saamine. Neljas kümme aga võiks olla tõesti see tärmin, milleks inimesele on selge, et mõni korts silmanurgas, mõni ülearune volt pihal ja mõned ülerused äpardunud suhted ei ole põhjus sünnipäeva maha salata, või kui täpne olla, siis sünnipäeva eitamine selle kõige vastu ei aita. Tegelikult pole voldid-kortsud-ämbrid ka nii hirmus tragöödia - seegi elutarkus võiks nelja aastakümnega selgeks saada. Pakendi kaubanduslikkusest olulisem on hea läbisaamine iseendaga, funktsioneeriv keha, mis lubab sul teha just seda, mida sa ise tahad, tervis ja enesetunne. Kui nendega on pahasti, siis tuleb midagi ette võtta.
Üldjuhul peaks keskea künnise ületanud inimesele selged olema ka omaenda suutlikkuse piirid, väärtused ja tegelikud soovid. Samas on nüüd veel aega - mõni seni mahamaetud südamesoov täide viia, muuta oma elu just selles suunas, nagu tegelikult tõeliselt tahaksid, jne. Aega on veel pool elu, sõbrad. Parem on seda mitte raisata ootuse või hirmu peale.
Ma ei hakka tagasi vaatama möödunud aastale/aastatele ega esitama avalikke lubadusi tulevikuks. Ma ise tean ehk kõige paremini, mida just on mul vaja ära teha, ja sellest rääkimine, mille tegemiseks sobiv aeg on juba möödas, ei muudaks ju enam midagi. Kahetsus pole kunagi ülearu loov tunne olnud.

-------
Minu sünnipäev möödus Hansapäevadel lauldes, Catena esines eile kahe kontserdiga, täna tuleb veel üks. Tundub olevat parim viis üldse sünnipäeva veetmiseks. Pluss sõrnikud, quesilladad, maasikad ja mustikad vahukoorega ja soolakala. Ei mingit alkoholi, ma ei tundnud sellest ka mitte puudust. Pluss... vanad filmid - "Ozi maa võlur" ja esimene jupp "Mu veetlevast leedist".  Palju õnne mulle sünnipäevaks!

reede, juuli 20, 2012

Väsimus ei anna järele

aru ei saa, millest. Puhkasin, korralikult kusjuures. Kudzu juures maja valvates ma ei TEINUD praktiliselt mitte midagi. 2 õndsat nädalat. Kui Kudzu laekus, siis veetsime veel paar päeva seal, kusjuures noorte daamide seltskond mõjus mu poisikese loovusele äärmiselt virgutavalt. Pean kusagile üles tähendama mõned laulusõnad, mis ta välja mõtles. "Mina olen kapten, mina olen admiral, kus on minu meeskond, kus on minu keskkond? Kus on pang? Kus on sang?!"
Nüüd olen Tallinnas tagasi, eile käisime Putukaga loomaaias ja ma pidin umbes iga nurga peal pikali vajuma. Uni on valdav. Tegevusetus väsitab ve? Oleks ikka pidanud (rohkem) niitma ja rehitsema, vms. 
Savi, savi tegelt.

Putuka isiklik mütoloogiline süsteem. Vasakult paremale:
Tulimees, Draakon, Vesipoiss, Horos, Elektrimees
Maksin Putuka koolirahad (materjalide ostuks) klassijuhatajale ära. Kooliteotust antakse alles septembris, kõik kulud tuleb aga kohe ja ennetavalt kanda. Õnneks soetasid vanavanemad Putukale juba ka pika dressi. Jeva koolikott, mille pruugituna sain, on tõesti väärt riistapuu - ka loomaaias piknikukraami vedamiseks. Leidsin kaltsukast talle ägedad püksid. Mütsi kaotas vaene Putuk trolli ära, tuleb uus teha. Ja tal on nüüd vihaste lindude pinal. Must be.


Saime Viidikuga Putuka nii kaugele, et ta õppis vee all liuglemise põhimõtteliselt selgeks. Sealt ujumiseni on ainult üks samm, öeldi mulle omal ajal. Mina astusin seda sammu mingi tosin aastakest. Või paar tosinat.

Järgmisest nädalast algab mul jälle karm töö-elu ja vaene Putuk peab kodus üksi olemist praktiseerima hakkama. 

Homme lööb mu vanusele neljas kümme ette. Ma ei tähista - raha ei ole. Õnnesoovid, virtuaalsed on oodatud. (mäletate Strugatskitelt: Õnne kõigile ja tasuta!) Täna loodetavasti saame õega kokku. Kaksikõega. Vihjasin Võsukesele, et tema TÄDI saab homme nelikümmend. Aga homme olen ma ise hoopis Tartus, esinen Hansapäevadel. O la-la-la.
-----------
Jah, saime õega Stroomi rannas kokku. Putuk kasutas kohe juhust ning tormas poole kilomeetri kaugusele merre, et seal lainete vahel pea ees liuglemist harrastada. Et lainetel ulpivat peanuppu (õigemini täpikest) mitte silmist kaotada, olin sunnitud ise ka vette kobima. Niipalju siis planeeritud rahulikust mokalaadast. Miks nad ei võiks merd rannale natuke lähemale tuua või midagi?
:D

laupäev, juuli 14, 2012

Rahutu..

Rahututest jalgadest:
http://www.tarbija24.ee/892372/tartu-arst-uurib-eestlaste-rahutuid-jalgu/

Hm, aga aju dopamiinitaset tõstva ravimi vastu poleks mul mitte kõige vähematki, tegelikult. Kui see nüüd ikkagi rauapuudus ei ole.
Dopamiin vastutab üldise motivatsiooni eest.

kolmapäev, juuli 11, 2012

Moosimine

Viidik korjas kirsse, mina vekkisin, ma ei taha sellest rohkem rääkida. Tema vist ka ei taha. Või tahab? Igatahes teeb ta istudes ja tõustes: "Ah!". Kaeblikult.
-------
Putukas Mütsiga.
Enne auto paranemist.
Ahjaa, Viidik sai rattad jälle alla ja tasuta fitnessil (4 kilti jalgsi õlle piima järele ja teine 4 tagasi) on nüüd ots peal.
-------
Tegelikult olen ma natukene vahepeal ka maalinud. Kass kõndis üle kuivama pandud tööde ja andis neile kordumatu lisaväärtuse.
Putukale sain mütsi valmis. Viidikule on sarnane pooleli. Elu...
-------
Värvisin oma juuksed taas kord šokolaadipruuniks. Midagi pole teha, minu juuksevärv on pruun. Vahepealsed katsetused peedipunase, süsimusta ja lõpuks profaanlikult kollaka blondiga andsid ikkagi võõrana tunduvaid tulemusi.
--------
Viidik sõidab nüüd oma kodu vahet ja mina diplomaatiliste pingete tõttu sinna minna ei saa. Mis tähendab, et veedan pikki päevi ükspäinis Putukaga.

pühapäev, juuli 08, 2012

Õel

Mul on mõnevõrra "mingetekõikperse" meeleolu. Eile röögatasin ilmsüütule kaasreisijale Põltsamaa bussis üsna mitut asja ja kõik üksnes seetõttu, et ta hakkas vaikselt mu selja taga susisema ja sisisema "jaa, mõned mõtlevad ainult enda peale, peaasi, et endal mugav oleks, muudkui lasevad seljatoe alla." Ja ma ei saa isegi lubada, et ma oleks natuke vähem käre olnud, kui ta ka viisakalt oleks tulnud seda mulle näkku ütlema, selmet seljataade klatšida. Ma tõesti ei saa lubada. Tagantjärgi. 
------
Kooriproov oli asine. Kirjutasin mõnede laulude sõnad käsitsi ümber. Nüüd tuleb need hansapäevadeks pähe õppida.
Palavaga läheb hääl ära.
------
Tanel ei ole ikka veel juulikuist lapsega kohtumiste graafikut mulle saatnud. Juuli esimene nädalavahetus on kohe läbi. Küsisin ta käest, kas ta kavatseb sel kuul sama vähe lapsega tegeleda, kui eelmisel kuul ja ta vastas ülisiiralt "Ei kavatse". Okei, mitte millestki on üsna lihtne natuke rohkem tegeleda. See, et kunagi kirjutas ta lastekaitseametniku juures ise alla paberile, millel kohustus kohtuma lapsega 2 nädalavahetust kuus, on nüüdseks ammu unustatud. Loomulik ju. Onju. Isaarmastus ongi selline peenike kummipael, mida annab ikka vääga pikaks venitada.
------
Kassid. Nägin Nähtamatu Kassi ka lõpuks ära. On teine kõhn nagu Kasside Surm, vaeseke. Nössu käib teda regulaarselt peksmas ja isegi aia taha pandud toitu ära söömas. Ja nüüd sajab hoovihm sellegi toidu, mis seal veel järel, pudruks.
Simbo aga, kes peaks sööma ainult spetsiaalselt dieettoitu, jälestab oma menüüd niivõrd, et käib viimases ahastuses isegi koeratoidukausi kallal. Auväärne loom, kes üldiselt liigub mandrilaamade triivi meenutava väärikusega, saab mõnikord Nössu poolt järgi jäetud kribalaid nähes ootamatu hoo ning kiirenduse sisse. Hommikuti unustab ta oma kõrge vanuse ja vaevarikka mineviku ning vallatleb seljakotirihmadega.

Ma olen ikka kassiinimene. Koerast on raske aru saada. Nirti tõlkis mulle. Mõnda asja ma siiski mõistan, ehkki hilinemisega. Nt olin tänulik, kui koer näitas mulle saba lehvides kätte orgaanilise prügi mahapaneku koha sel krundil. Ta kohe taipas, mis asju ma lehkava pangega toast väljudes ajamas olin. Hiljem alles taipasin mina - koer jäi pärast minu lahkumist kompostihunnikule kahtlaselt kauaks. Iuu! Ja ma veel musitasin teada!
-------
Mul relvaks nüri heegelnõel
ja iseloom on salaõel,
ma vaadand silma mõnel tõel
vist sestap mälu nagu sõel.

teisipäev, juuli 03, 2012

Puhkus vol2

Seadeldisega sõit

Läänemaalt Tallinna ja Tallinnast juba Tartusse, Ihastesse, sõbranna maja valvama. Nirti oli ka siin. Rääkis-kuulas mu kolmveerandsurnuks ja vastutasuks andsin mina oma halvima, et teda samas vääringus jooksutada. Ta nõustus isegi kohalikule mänguväljakule tulema, et samal ajal, kui Putuk Seadeldise otsas sõitu teeb, edasi lobiseda. Kuna Viidiku auto on ikka rikkis, siis kehtis karm reegel: Siin Käiakse Jala! Ka poodi suitsu järele. Haa! (Tähendab, mitte 200 m üle tee, vaid 4 km ühes suunas ja tagasi teist sama palju, umbes)
Me saime oma sammud täis, kõik. Sõnade osas ma ei tea.

Täna sõitis Nirti ära ja ma jäin siia Viidiku, Putuka, Kudzu kasside ja koeraga. Ja lilledega. Apaatia haaras mind uue jõuga, nagu niiske vatitekk. Apaatia ikka ei ole sama, mis depressioon, juba teine arst ütles mulle: "Sööge vitamiine ja tehke sporti!" ja sellest peaks justkui piisama. "Te olete täiesti terve naine ja peate kõike seda saama!" Kui ma oleksin üksi, lesiksin vist päevade kaupa lihtsalt voodis ja vahiksin lakke, ei mõtleks ka. Lähedaste olemasolu paneb inimese liigutama. Isegi kella vaatama. Mõnikord. 

Asfaldi ja juhusliku prahi pildistamimine
on rämedalt diiip tegevus.
Ma peaks, ma peaks, ma peaks. Palju asju tegema. Jõudu pole ja huvi pole ja. Pildistada on lihtne. Pildistamine on sureva vaimu viimane ponnistus mingit jälge tekitada. Vajuta-lihtsalt-nuppu. Joonistada ma ei ole veel jaksanud. Maalida. Heegeldasin kaks rida. Viidik õpetab mulle tasapisi fototöötluse elementaarsemaid nippe, see muudab pildistamise justkui mõttekamaks. Osalus suureneb. Anonüümsed Melanhoolikud. Väikesed sammud.


Ise seda soovimata ja kavatsemata oleme koera toitnud umbes pooleteise paki võiga. Tegu on iiri setteriga, kes jooksult keelega lauale virutades võile 2:0 teeb. Nüüd oleme targemad - kas ma peaksin koera kolesteroolitaseme tasakaalustamiseks spinatiga toitma?
Kassid lubavad ennast mõnevõrra pildistada, koer niheleb eest ära. Vaikne õhtu. Üks päev jälle möödas. 
te olete masendavad...
Issand, no andke mulle ka suitsu!