teisipäev, september 27, 2011

Pühapäev


Putukas nõudis, et läheksime KUMU-sse ja me käisime. Muuseumi esimene atraktsioon oli hiiglaslik PÄRIS telefon, millelt sai PÄRISELT numbreid valida. Sellele saab ka tagasi helistada. Kuidas teile meeldiks kodus selline nunnu? Iseenesest lihtne ja ilus idee. Muidugi kuulevad su kõnet kõik KUMU külastaja, kes parajasti läheduses viibivad. 

Putukas kappas läbi KUMU kusagil pikemalt peatumata ja lihtsalt keeldus minemast Eesti Kunsti Klassika varamusse. Kõige kauem suvatses ta olla üleval, moodsa kunsti ja ajutiste näituste osakonnas. Kuidagi skisofreeniliselt pealiskaudne on see tänapäevane kunstielu... ja seda nimetatakse peenelt kontseptualismiks. Noh, 3D graafikas loodud, üle-eluusuuruselt seinale kuvatud moekalt saledate proportsioonidega täiuslikult karvutu naine on suht räige kunstiline kontseptsioon...  
KUMU saalide ustel on huvitavad keelumärgid. Kaamera ikoon keelava kriipsuga on mõistetav - ent nt Nõukogude perioodi saali uksel sellist ikooni pole, on hoopis silt, mis keelab magamise (lamav ja norskav kriipsujuku); viienda korruse saali uksel on koguni neli keelumärki, nendest üks keelab ära karikaga sisenemise ja teine kopuleerumise misjonäripoosis. Vähemalt nii sain mina neist aru. 

Hiljem teadis Putukas rääkida, et Kadrioru pargis presidendilossi ümber on kõikide puude otsas kaamerad, ja käskis mul väga vaikse häälega rääkida. Ilmselt olid kasvatajad neid suvel rühmaga parki viies sel viisil distsiplineerinud ;) 

Sain turult odavat hakkliha ja tegin esmaspäeval midagi, mida ma pole ammu viitsinud -  kotlette - panni peal praetuid, riivsaias veeretatuid. Ainult sibula olin unustanud osta. Selle kompenseerimiseks panin rohkelt karrit ja Cayenne pipart. 
Ma söön liiga palju.
/ohkab/
Lastele maitses, muidugi.  
Kotlette jäi tänaseks ka suur hulk, aga, ma loll ei võtnud ühtegi tööle kaasa. Nüüd on kõht tühi ja suu jookseb vett. 

laupäev, september 24, 2011

Õudne ema

See Juust
Ma tegin kruubisuppi /naerab saatanlikult/
ja see söödi nii ära, et ma ei jõudnud pildistada! Kuidas saab niimoodi toidublogida? Õige vastus: ei saagi.

Sain turult 5,2 eurose kilohinnaga šveitsi juustu. No on tõesti... ehtsa sokilõhnaga. Seda juustu jätkub meil ilmselt kauemaks. Nagu päkapikuleiba. Võsuke ütles diplomaatiliselt, et nii juustused juustud talle eriti ei meeldi.

Käisime Kadriorus seda kuulsat puude vahel rippuvat rada ja ühtlasi jaapani aeda vaatamas. Linnainimeste asi. Loodust näeb ainult trammiga kohale sõites. Putukas igatahes nõudis, et lähme homme uuesti. KUMUsse ka. Noh... muuseumiühingu liikmena ma vist saan tasuta. Eks tuleb minna.

Heegeldamise asemel, mis olnuks pärast pikka jalutuskäiku kena meelelahutus, peiteldasin täna (laupäeval) korteri lävepakku umbes cm võrra madalamaks, leidsin riiulist vana höövli ja siuhkasin peitlijäljed siledaks ka (ikka kolks ja kolks mõlemalt poolt vastu uksepiitu). Nimelt, kui korteri välisuks hingelt maha murdus, kruvis Võsuke selle uuesti piida sisse nii kõvasti, et seda ei andnud enam jõuga pessa tõmmata nagu varem. Ilmselt ukse järjekindel lävepakust üle ragistamine need hinged ära painutaski... Kaks tundi nüri peitli, vana höövli ja liivapaberi näitamist ajas asja jälle korda. Vererõhu sai ka korralikult üles. Kellel siin oli madalrõhk... ma võin peitlit laenata ;)

Reede õhtul tõi Tanel puid. Puude hinna saab ta lihtsalt elatise võlast maha.  Vaidlesime sõbralikult, kas puudekoorem maksab 35 euri, nagu algul kokku lepitud, või 39 euri, sest oli kokkulepitust suurem. Mõõdulint kinnitas fakti - mul on nüüd keldris 1,3 rm korralikke kasehalge. Ja Tanel on elatist võlgu veel vaid 20 euri. Progress.

Kuna Võsukest polnud kodus, kamandasin ta sõbra ja allüürniku appi puid keldrisse (ainuke koht, kus neid siin Vargapealinnas hoida saab) viskama, akna kaudu. Tema viskas, mina ladusin.
Hiljem kamandasin füüsilisest koormusest ilma jäänud Võsukese koristama.
Nüüd olen Puudega.

Lisatud: Kadrioru pargist maha pildistatud kaart neile, kes tahaksid ka plekist raja peale turnima minna, vms. Normaalse inimese kombel tulles, st trammiga, sisened sa parki seal, kus on punane täpike. Edasi vaata ise.


neljapäev, september 22, 2011

Vihm ja telefonipedendus

Plastic. It`s fantastic.

Mulle päris meeldib vihm. Ainult üks vari on puudu. Mõni on teadmata suunas minema kõndinud. Nagu nt roheline punnsilmadega konnavihmavari. Kahtlustan, et Võsukese sõpradest keegi on Putuka konnakat laenanud ja pole raatsinud seda disainikunsti imeteost tagastada hiljem. Eks peab kahe peale üks läbipaistev kõlbama.

Telefoniga saab päris asiseid pilte teha, isegi 3megase kaameraga. Vaadake või siia: Delfi rahvahäälel on totter komme alati minu pandud pealkirjad ära muuta - enamasti viletsamaks.
Tegin kavala lükke. Putuka mobiilinumber oli enne Diili kõnekaart, muutsin selle augustis lepinguliseks Diiliks, et Tele2 võrku perepaketti üle tuua. (siis ma saan temaga tasuta rääkida neil harvul korril, kui ta minust eemal on) Ja üllatus-üllatus (tegelikult ma ootasin seda, neid kampaaniaid tehakse igal sügisel ja kevadel) pakuti nüüd septembris teisest võrgust ületulijaile tasuta puutetundlikku Samsungi. Raadio, kaamera, mp3 ja wifi on olemas, peenemaid rakendusi ja androidi ei ole. Võsuke aga kaebab, et tema kallis SonyEricsson X8 on hakanud rikki minema, kehvemini töötama, vms. Minu soovituse peale telefon garantiiremonti viia vastab ta porinaga, et ega sest kasu ei ole niikuinii. Poorikärbees...
Samas, ma käisin täna Nokia N9 tooteesitluse töötoas* ja sealt tagasi jõudes õhkasin: ma tahaksss endale kaa... mispeale Võsuke märkis hoiatavalt, nagu sõltlase perekonnaliige õllest rääkides: kuule, meil on peres juba kolm nutifoni ja üks tavaline mobiil, palju sul vaja on...? Oh, õhata võib paljugi järele, reaalselt saan ma endale lubada praegu seda, mis lisakulusid ei too. St tasuta stuffi.
Miks ei võiks telefon olla mitmevärviline?

*Loomulikult esitasin ma ka ebamugavaid küsimusi, nagu - miks telefonide kesti iial ei tehta mitmevärvilisest plastikust? Ja  - kas ma saan kasutada stiilust ka uuematel mudelitel. Mulle meeldib stiilusega telefonis siblida. Need popid mahutundlikud on liiga... vähe täpsed. Liiga pehmod.

kolmapäev, september 21, 2011

Vihane


Kui te just peate teadma, siis ma olen praegu vihane. Väga Vihane.

/poleerib küüsi, teritab hambaid/
Aga ega see muidugi eriline uudis ei ole.*
Asja hea külg on, et vihasena olen ma üsna kreatiivne. Kirjutasin Delfi rahva häälde mitu artiklit, kaks avaldati, loodetavasti mulle vähemalt mõne eest ka makstakse. Vihane neile enamasti meeldib.

Ülearu kindel see leib muidugi ei ole. Honorari ei saa kaugeltki kõik kirjutajad, vaid ainult mõned väljavalitud. Kord nädalas.
Eks näis.
-------
*Jah, ma mõistan, et on mustim tänamatus olla vihane pelgalt elatise maksmata jätmise pärast mehe peale, kes ennastohverdavalt laenas meile nädalavahetuseks oma elektritrelli, et mu Võsuke saaks eest ära kukkunud korteriukse uuesti õigesse kohta tagasi kruvida. Ent - kuidas ometi peaksin ma suutma tänulik olla inimesele, kes kõigepealt teatab praalivalt, et ta saab kohe-kohe kätte suurema rahasumma, läheb lasteaeda ja maksab Oma Pojale kinni kõik inglise keele tunnid igavesest ajast igavesti, ning järgmisel nädalal teatab, et tal pole elatise maksmiseks raha, sest boss on paha ja palka maksta ei taha...? Inglise keelt pole seni veel olnud võimalik maksta, sest need tunnid algavad alles 3. oktoobril. Loodetavasti õnnestub mul selleks ajaks toota piisavalt preemiaväärilist tulikollast ebakvaliteetajakirjandust, sest muidu on asjad halvad. 

esmaspäev, september 19, 2011

Lapsesuu

Naljakad sokid
Käisime Kudzu juures külas. Kudzu noorim tütar põrnitses huviga mu sokke (triibulised varvikud, Humana, 50 senti). Märkis asjatundlikult oma plekise häälekesega: "Sul on naljakad sokid!".
Kui lahkusime, tuli ta esiteks spetsiaalselt uksele Putukat kallistama, ja siis hõikas mulle trepilt järele: "Head aega, värviliste sokkidega inimene!"


----
Tulnukas
Putukas tuli lagedale väitega, et tulnukad peavad kõik koledad olema. Selgitasin, et ilu on suhteline mõiste ja mis tulnuka meelest ilus, see meie meelest kole ja mis meie meelest ilus, see tulnukate meelest kole võib vabalt olla. Putukas kuulas, muutus morniks ja teatas lõpuks vastuvaidlemist mitte salliva tooniga: "Emme, minu meelest oled sina väga ilus!"
Awww...



Aga mulle ikkagi kingiti vasikas - kuigi ma lootsin, et seda ei juhtu. Kudzu vanem tütar justkui teadis ära, mis värk Putukal nende veistega on. 


Kudzu andis mulle Lihtsa Õunakoogi retsepti. See on tõsiselt lihtne, tõsiselt maitsev, kiire ja odav. See ei sisalda pärmi ega kergitamist, mune ega kloppmist, lihtsalt :jahu, suhkur, keefir või hapupiim, rasvaine (õli või või) ja kergitusainena sooda - noh ja õunad ja maitseained. Sega kokku ja pista ahju. Nüüd olen ma seda juba mitu raksu teinud. Esimene partii Aivari juures läks küll liiga soodaseks, järgmised on olnud täiega söödavad. Mis tähendab, et ma olen muudkui söönud ja söönud ja söönud ja vahepeal juurde küpsetanud, et teistele ka jääks. 

neljapäev, september 15, 2011

pilte


 Mul on nii glämmid pildid viimasel ajal töötluses, et ma lihtsalt pean neid teiega jagama:

teisipäev, september 13, 2011

Värviline maailm

Putukas oli üle hulga aja jälle isa juures. Tuli tagasi teadmisega, et tema lemmikloom on pull. Ma loodan, et keegi ei hakka talle vasikat kinkima... 

Triibu Õunapuu otsas
See Õun.










Mina olin sel ajal Tartus. Me polnud Viidikuga üksteist ikka väga ammu näinud, 2 nädalat või nii. Hm, taaskohtumine läks nii tuliseks, et ma ei jõudnudki õunakooki teha (tegin alles järgmisel päeval). Nii pidid Viidiku reedeõhtused külalised SubClub-ist leppima grill-lihaga. Külaliste taksikoer avaldas Triibule kirglikku, ent kahjuks vastamata jäänud armastust, peaaegu et vehkis saba otsast, Triibu urises samal ajal tala peal, katuse all, pikalt ja pinevalt. Kiideti hirmsal kombel minu lauluoskust (täielik egobuust!), telliti soovilugusid, aeti lorijuttu, käisime saunas. Imetlesime täiskuud ja tähti, viimast sai teha väga teadlikult, Viidikul on nutifonis GoogleSkymap. Tähtkujud nimed on küll inglisekeelsed, ent saab sellega ka hakkama. (ehkki tore oleks eesti tähtkujude appi ka telefonis omada) Järgmisel päeval õuntekorjamine, nagu mainitud - kook, seente korjamine ja sissetegemine, kõik see sügisene stuff. Kõrvitsad on kasvanud hiiglaslikeks, suvikõrvits, ehkki hilja maha pandud, ka veel kannab vilju. Armastan sügist. Sügis võiks kaua kesta. Talv ei ole nii tore. Raha on neetult vähe (Võsukese isa ei maksa enam elatist, pikendatud õppeperioodi tõttu ei saa ma ülikoolist õppetoetust, jne) ja küttepuude ostmiseks tuleb ilmselt laenu võtta. 

Rygel 16-s.
Pilt on pärit siit:
Võsuke elab oma elu, tundub, et on rahul. Putukas on viimasel ajal pahur ja jonnakas, pipardab riietega, tahaks riietuda peamiselt musta... Tal on uus lemmiksari - Farscape, mis hakkas jooksma TV6 pealt üsna mõistlikul kellaajal. Putuka lemmiktegelane on hetkel Rygel: "Nii armas väike karvane tulnukas!". Naiivsevõitu, värvikas ja kõrge moraaliga seriaal ongi just 6-aastasele sobiv, liiatigi motiveerib see teda subtiitreid kiiresti lugema.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan... hirmus palju asju. Oleks raha, võtaks selle kursuse muhu tikanditest.  Oleks ma eelmisel aastal baka ära lõpetanud, saaksin praegu minna mõnele täiskasvanutele pakutavale tasuta koolitusele, ntks AutoCad. Kuidagi jooksevad kõik otsad praegu sõlme ja kõik plaanid jäävad üksteisele jalgu. Ok, baka tuleb ära lõpetada sel aastal, siis vaatame mis saab edasi. 

Ussike. 
Seeni mitmesug. Need kasvavad
 Viidiku koduaias - nagu peenral.

teisipäev, september 06, 2011

kodanikuühiskonna rakuke

Mu vanema Võsukese elukommetes on nii mõndagi sellist, mida ma heaks kiita ei saa, nagu ntks liialdamine nii alkoholi kui inimsuhetega. (kui ma talle vastava märkuse teen, möriseb ta: mis sa tahad, et ma oleksin samasugune nohik ja kodusistuja, nagu sina noorena või? Ei, loomulikult ma ei taha, ma tahaks noh... midagi vahepealset.) Seekord on mul vist põhjust rahul olla. Võsuke käis eile neiuga pargis patseerimas ja sõpradega lobisemas ja hängimas. Ühtäkki oli seltskonna juurde ilmunud purjus härg, kes oma neiukesele mulje avaldamiseks hakkas kõigi kohalviibijatega kohalikus võõrkeeles lamisema ja lõpuks kordamööda inimestele kallale läks. Võsuke sai vastu kulmuneeti, teisedki olid hoope näkku saanud. Ja siis oli vägivallatseja lihtsalt minema kõndinud.
Võsuke läks sealtsamast joonelt menti ja tegi avalduse, esmaspäeval läksid nad koos teiste kannatanutega uuesti politsei jutule. Mulle meeldib, et nad ei hakanud võõrale härjale kambakat orgunnima, aga samas niisama ka asja ei jätnud. Paljud oleksid jätnud... või orgunninud.

Võsukese elukäigust ja suhetest saan ma enamasti teada facebooki seina kaudu.  Või mõnikord ka siis, kui majaperenaine helistab keset ööd ja kaebab, et tal süda puperdab ning käed higistavad sellest lärmist, mida võsuke tekitab. Võsukesega on mul olnud tormilisi jutuajamisi teemal, et kuna tema isa enam elatist ei maksa (võsuke on 18 täis ja kuigi ta õpib, peaks ta elatise ise välja nõudma ja ta ei tee seda, sest tal on isast kahju, sest isa on töötu) siis võiks ta enda teenitavast rahast ka asjalikke asju osta, nagu riided vms.  Korrat, ma ütlen...
Need jutuajamised ei pruugi viia selleni, et Võsuke oma töötutoetust saava isa tõesti kohtusse annab. Pidamata jätta neid ka ei saa. Eesti mehe tüüpilisemad peremudelid on niigi haiged - nagu see, et lapsed ja nende ülalpidamine pole mehe/isa asi. Emad ju teadupärast suudavad ja peavad suutma oma lapsed ka siis ära toita, kui nad on samasugustes või veel hullemates majanduslikes raskustes, nagu perekonna juurest uduje tõmmanud isad... ja loomulikult ei teki emade puhul küsimustki, et "millest ta ise siis elab, tal endal on ka vaja millestki elada".

Tanel sai suurema portsu raha, nüüd ostab endale nutikat nänni kokku ja hoopleb Facebooki seinal, lubades erinevatele üritustele inimesi lilletama ja shokolaaditama minna. Reaalse elu igavamas pooles ei ole ta ära maksnud selle kuu elatisraha (aga kohtuotsuse järgi tuleks elatist maksta ettemaksuna, mis-siis, et eelmise kuu elatis laekus jupikaupa kuu lõpus) ega ole ka reaalselt toetanud oma poja inglise keele õpinguid lasteaias - asi, mille vastu ta teoreetiliselt justkui suurt huvi tundis. Teooriaks see ilmselt jääbki. Lapse haridus pole tõesti nii tähtis, kui isa vajadus endast rahaloopimise abil head muljet jätta. Vivat akademia, vivat professores.