neljapäev, juuni 30, 2016

Nädalavahetusel oli lastelaager

Hirmus lõbus oli (aga päris pidevalt ka siiski vist ei tahaks). Kokku viis pluss aegajalt üks laps. Neli poissi ja kaks tüdrukut.
Xboxi taga oli järjekord, 
Järjekord on hea. See tähendab, et keegi ei istunud üle tunni järjest puldis. Pulte oli kaks. Aegajalt oli vaja natuke õiglust taga ajada. "Agaaa temaaaa...."

Muidu, nojah, digiajastu lapsukesed, mis teha. Selle kambaga ei sõida ka kuskile. Vahepeal lennutati natuke drooni, vahepeal peksime lapsed ujuma, siis kui kaldal passimisest (või Viidik tiigi rehitsemisest) ära tüdinesime, peksime jälle veest välja. Tüdrukud vahepeal võimlesid suure joogapalliga, poisid teinekord loopisid sedasama palli ja päris pidev meelelahutus oli ka Palli Pumpamine. 

Kui nad oleks mul kauem käes olnud, oleksin ilmsel mingil hetkel punase toa ukse lukku keeranud ja öelnud, et nautige nüüd igavust, antud juhul mõtlesin, et: "Aga nad niikuinii sõidavad/me sõidame homme ära" ja vaatasin ainult, et Putukas digi üledoosi ei saaks. 

Mul jäid pärnaõied korjamata ja suu jäi ripakile lahti, kui ma seda pärnapuud nägin. Õisi täis ja sumises kurdistavalt. Suminas oli kõvasti bassinoote. Ei tahtnudki neid pakse sumisejaid õhtusel ajal segada, aga järgmisel päeval läks meeleheitlikuks peenrarohimiseks ja nii need õied ununesid. 

reede, juuni 24, 2016

võeh

Tere Jaani.
Mind tabas tervisehäda (ei ole nakkav), mis võib enesprognoosi kohaselt viia halvemal juhul kirurgilise sekkumiseni* ja halvimal juhul tõsise kirurgilise sekkumiseni kahenädalase paranemisajaga.
Sitt lugu, eeslike, MA EI SAA SEDA ENDALE LUBADA, persse.
Mul on valida, kas lämbun enesehaletsusse või paanikasse, aga jaanide puhul ma muidugi arsti juurde ei saa - või noh, kui olukord peaks võimenduma, saan kiirabisse. 

/taob paljaste varvastega imaginaarse elutee peal imaginaarseid kivikesi/
------------------
Aga seltskond ja lõke olid võrratud.
------------------
*Juhul kui ma üldse arsti juurde pääsen, sest haigekassa.

neljapäev, juuni 23, 2016

Falalala

Kummitab, kummitab, ja kõige jubedam on, kui kummitab poolikult, st sõnad pole peas. Ma juba käisin noodimappi vaatamas, aga jälle läks meelest ära.
Tutti venite armatti
o forte miei soldati
Falala...

------------------
Putukas on alati olnud kummaline laps kummaliste harjumustega. Mind see enamasti ei sega, aga ma kardan küll, et teisi inimesi võib segada. Aga kui ma ei kõnele sisemise veendumusega, siis kardetavasti ei mõjuta teda eriti informatsioon, et imaginaarsed "teised" võivad hakata temasse mõttetult halvasti suhtuma, kui ta tänaval käies endaga räägib, kätega vehib ja mootorihääli teeb. 5-aastase puhul oli see veel enam-vähem okei, 11-aastase puhul enam vist eriti ei ole. Aa, kui te näete Tallinnas sellist last, siis see on minu oma, ta on täiesti ohutu ja oskab linnas liigelda, teab kus kodu on ja talle ei ole vaja ühtegi institutsiooni järele kutsuda, ausõna. 

Teine komme on tal suhteliselt uus - elab inimestel seljas. See juba häirib aegajalt. Eriti, kuna ta on ootamatult ruttu ootamatult pikaks kasvanud ja võrdlemisi kõvade nukkidega. 

Muid huvitavaid harjumusi on tal muidugi ka, selle tõttu on mul hea meel, et ta käib "veidrike" koolis, kus kõigil on omad iseärasused ja seetõttu iseäralikkus on norm; ning kuna kambavaim on seal majas hõre, ei saa ka kedagi kambast välja tõrjuda. Üksühele kaklused on veidi midagi muud. (Jah, neid esineb ka.) 

Vanasti nimetati seda häiret Aspergeri sündroomiks, nüüd nimetatakse neid kõiki autismispektri häireteks, ehkki see tundub mulle kuidagi kohatu võrreldes Putukat nn tõsiste autistidega, keda ma ka ju näinud olen. Teadlastel on aga rõõmustav uudis autismi sümptomite ja probiootikumide kohta:
Kaks küsitavust on, nimelt, kuidas Lactobacillus reuteri maomahla steriliseerivatest mõjudest mööda pääseb; ja teiseks, ma ei olnud enne Putuka sündi ülekaaluline, seega... mismoodi?

kolmapäev, juuni 22, 2016

Õnne kui tõrva

Võitsin Elisa FB mängus tipptelefoni Huawei...  ja andsin selle Võsukesele.
Sest et ma olin just natuke enne seda võtnud Teliast endale Nexus 5X, mille sai sealt kampaania korras piinlikult odava hinnaga ja ilma intressita järelmaksuga. Ja see Nexus on nii nummi telo lissalt, et mai või.
Ja tal oli tegelt vaja seda ka.


Kuigi Huawei on muidugi lipulaev ja Nexus puhta (täiesti puhta, lisanditeta!) androidi pedede nišitoode.
Muide, mida kuradit nad vinguvad Nexuse kaamera kallal? Väga hea kaamera on. Imelikul kombel teeb siiski Viidiku eelmise põlvkonna Nexus5 kaamera (8Gb) etemaid pilte, kui minu uuema põlvkonna 5X kaamera (12 Gb) - 5x pildistab aegajalt pisut punakalt. Piksleid on rohkem, aga see pole ju ainus näitaja. Nt objektide väga lähedalt pildistamisega tuleb vana Nexus paremini toime, uuega peab kaugemalt (tervelt 8 cm kauguselt) vehkima, et üldse fookustaks. Ametlik võrdlus:
Mõlemad Nexused omakorda ületavad eelmise põlvkonna iPhone-sid sujuva muretusega. Ma tean, sest me Viidikuga oleme käinud poes testpilte tegemas ja erinevate tipptelefonide demomudelid minu villaseid värvilisi kindaid täis pildistanud. On lihtsalt selline... hobi. Inimesel peab olema mõni hobi.

Huawei kaamera sooritused jäid kah teatud oludes natuke punakaks, aga muidu on see loomulikult staar. Julma HDR-iga tegi Võsuke minust pildi, kus ükski kortsuke varju ei jää; ning väga šiki mustvalge pildi Putukast, kes kogu nutimelu ja unboxingu elevust ignoreerides oma raamatut luges. Hoides seda süles, sest laud oli pakendit täis. Stoilise rahuga.

Putuka enda telefon on jätkuvalt minu vana pisipisikene paksukene Lumia-juust, ja ma olen selle olukorraga rahul, kodus on tal nutiseadmeid niigi ülearu, pole vaja neid veel kaasas kanda, on ohutum ja muretum ja vähem kõikvõimalikke mõrasid klaasis ja nii edasi.

La morale de cette histoire, nagu lauldakse laulus:
1. Kui sa niikuinii mõnda tooterühma tarbid, siis tarbimismängudest osa võtta täiesti võib, vahel saab tulemusi kah. 
2. Kurašk, ära hoia telefoni voodis ega tagataskus ega kasside hambaulatuses! Ja ära soojenda peos, kui sa seda vahetult ei kasuta.
3. Alati on mõttekas kaamerat enne pildistamist natuke puhastada.

pühapäev, juuni 12, 2016

Natuke kahtlane idee

on hakata laste haridusteed painutama DNA testi põhjal:

Kui geenid määravad inimese vaimse võimekuse kõigest 50% ulatuses, siis ei saa ainult geenitesti peale kindlasti loota, keskkonnamõjude osakaal on liiga suur, aga paljud nendest keskkonnamõjudest (haigused, minitraumad, keskkonnamürgid)  ei pruugi ju olla tagantjärele adekvaatselt tuvastatavad. Väga hea geenikombinatsiooniga lapse võimed võivad kannatada saada rasedusaegse toksoplasmoosi või ftalaadimürgistuse tagajärjel, väga kehva geenikombinatsiooniga lapse võib toetav elustiil päris hakkamasaavaks kasvatada. Jne, jne.

Oluliselt lihtsam ja loogilisem oleks ikkagi vaadata lapse käitumise ja hakkamasaamise järgi, mis olemasolevas süsteemis talle ei sobi ja mida peaks muutma. Muidugi oleks see tagantjäreletarkus... mis ongi täpisteadus. 
Aga meil on inimese kasvatamiseks keskeltläbi 20 aastat aega, kui ikka enamvähem kõiki lapsi igal aastal monitoorida, siis peaks enamvähem õige pildi enamvähem õigeks ajaks ju kätte saama. Igal juhul oleks see usaldusväärsem, kui geenitesti külge klammerdumine. 

pühapäev, juuni 05, 2016

Absoluutselt geniaalne

Loen Turovskit:

Šimpansidel toimuvad karjajuhi valimised vastavalt sellele, kui võimas on juht./.../tavaliselt iga vihmaperioodi tagant/.../muudkui valitakse ja valitakse ja muudkui seletatakse kõigile, kes kandidaatidest on kõige ägedam, kõige vägevam, kõige õigem šimpansirahva juht. Selle tõestamiseks tantsivad suguküpsed isased šimpansid vihmatantsu./.../Valimistants on ringtants, isased karjuvad, uluvad ja peksavad suurte banaanilehtedega vastu maad ja puutüvesid"
Aleksei Turvoski, "Loomult loom"

:D

Palakesi nendest geniaalsetest tekstidest saate Turovski enda sügava ja maheda häälega sisseloetuna kuulata ka podcastina: http://podcast.kuku.postimees.ee/saated/loomult-loom/