neljapäev, juuni 30, 2011

Päästan pabereid

Muuseumi ruumides ja pakitava kola kuhjade hulgas on palju sellist, mille kohta kolleegid ütlevad "issand, viska ära". "Kellel seda ikka vaja läheb?"
Osa sellest aga kõlbab veel kasutada. Suured kortsus paberipoognad varahoidja kapi tagant lõikan A3ks ja panen pressi alla. Vana stendi katkine pvc trükk - sellest saab mitu joonistamisalust.
Ootan uut krokiid. Näpud sügelevad. Vahepeal ei raiska ma aga aega vaid joonistan seda, mis kätte satub. Ott puuhobusel, emad mänguväljakul.

Muuseumis on praegu libisev graafik poolte päevade kaupa ja jooksvas kokkuleppes. Käisin Otiga eile hommikul Stromkal. Vesi 17 ja õhk 22, mõnus, ainult ujumiskõlblikult sügava vee leidmiseks pidime rannast nii kaugele kõndima, et mu auväärne (ja kassihaisuline) rannakott, Lilla Peletis, kahanes lillakaks täpikeseks kaugetel liivadel. Jälgisin ühe silmaga murelikult sellest mööduvaid noorukeid, lapsi, vanureid, imikuid ja täisealisi ja teise silmaga pööraselt ringipladistavat Otti. Tegin paar ujumisliigutust. Väga värskendav. Kui lapsel lõug juba ülehelikiirusel plagisema kippus, ajasin ta rannale soojenema ja joonistasin temast paar visandit. Tulime sealt otse Muuseumi, telefonivalvesse. Muuseumist hiljem peaaegu sama otse kooriproovi.

Aap ootab kutset järgmisele Objektile. Ühel Objektil ta juba käis, teenides kena kopika lavakonstruktsioonide lahtivõtmise ja kokkupakkimise eest. Koju tulles oigas, et jalad ja käed on täitsa läbi, nüüd ootab kannatamatult uut otsa. Konkurss pidi üsna tihe olema. Muidugi, selline kena tasuv suvetöö. Füüsiliselt ränk (vajadusel tuleb teha rohkem kui 12 tunniseid tööpäevi), aga see-eest ajutine.

Praegu istume jälle Otiga Muuseumis valves. Lapsel pole siin eriti vigagi. Pöörase palavusega on keskaegsete kivimüüride vahel päris muhe olla. Kui tahab, vaatab Coby-st multikaid, kui tahab, vaatab saalis anatoomiat, kui tahab, joonistab - pilditeemad on siin küll väga morbiidsed. "Me läheme haiguste majja" ütles ta mulle hommikul sügavamõtteliselt, kui teatasin, et tuleb aga jälle tööle minna.

teisipäev, juuni 28, 2011

Ja kognitsioon


Lõpuks ometi saime ühe asja tehtud, mis ammu hautud - esimene krokiiseanss toimus eile Soli juures, Soli kitsas elutoas. Ilus modell, neli joonistajat. Sol palus mul õpetada, patrasin mõnedest põhitõdedest, eriti ei viitsinud õpetada, ise joonistada on toredam (vabandust). Tegelikult krokii ei ole alustuseks väga hea anatoomia õppimise vahend. Alustama peaks hoopis luukerest ja aeglasest joonistamisest.

Ma tegin kodus soojendust ka enne natuke, pole ju ammu joonistanud. Joonistasin Kõige Ilusamat Meest. Kes ei kärsinud eriti paigal istuda. Tüüpiline. Aga mis teha. Ok, ma saaksin temast loendamatuid lehekülgi lebavas asendis, arvuti v raamat kõhu peal, aga ee... nojah. Üksluiseks kisub.

Joonistamise ajal hoidsid modelli kaks kena sõbrannat meie lastekarja, kes siiski leidsid paaril korral võimaluse joonistajate ja modelli vahelt kitsast ruumist läbi virvendada ning tähelepanu nõuda. Esitati arvamus, et järgmisel korral võiks suuremad ruumid leida. Lepiti kokku, et järgmine kord toimub järgmisel pühapäeval.

Veel üks üritus, mida ka ammu hautud, on meesmodellidega fotolaager. Huvitav, kas sellest saaks asja. Oluline on, et enamasti kasutatakse aktifotolaagrites ikka naismodelli, ja pildistajad on enamjaolt mehed; see on ebaõiglane. Maha ebaõiglus! Ilusaid mehi! Jne.


esmaspäev, juuni 27, 2011

Eestlase puhkus.

Eesti mees puhkab aktiivselt, värskes õhus.

esmaspäev, juuni 20, 2011

Saarel


laulsime, tshillisime, silitasime kohalikke koeri - eriti Kass - korjasime kohalikke piparmünte ja tegime ekskursioone. Ja laulsime. Pilte näeb siin. Merd ma ei pildistanud, aga Jaanus pildistas, ehk paneb kuskile üles ka.

Mõned meie laulud olid nii paganlikud, üks juudi rahvalaul, üks ristisõdijate ballaad, et ma vahepeal mõtlesin: ega kirikuõpetaja või keegi koguduse hulgast äkki pahaks ei pane... ei nad pannud. Kirikõpetaja kiitis teenistuse lõpus jumalast antud ande kasutamist jumala kiituseks. Rahvas oli rahul. Osteti paar plaati. Kutsuti uuesti esinema.




Hea tunne on siiani sees. Katarsis on kõva.

Aga Tartu hansapäevadele me sel aastal esinema ei tule, sest me plaadime oma järgmist plaati samal ajal.

reede, juuni 17, 2011

Prangli

Söök - piim, leib ja sai võtke kaasa-poes ei pruugi olla. Sääsed söövad teid ära. Kaevuvett keetmata juua ei maksa - tulareemiaoht.

Aga põhiline -
kas seal INTERNET on?
Sellele küsimusele vastust ei tea.

Pakin värisevate kätega kotti.
Kui elusalt tagasi jõuan, siis näeme.

Õudne hetk enne laeva väljumist. Pildil mõned segakoor Catena liikmed.
Nagu näete, enamus kooriliikmeid naudib laevasõitu juba ette.
Ma olen üksi siuke friik, kes kardab. Nuinarkoosi tarvis, vms.
Teine pilt on Jaanuse tehtud.

kolmapäev, juuni 15, 2011

Tige tikker

kogu mu mõnus tšill meeleolu on kadunud. Nüüd ärritab juba iga asi ja pole erilist tahtmist kellegi vastu ülemäära leebe olla. Õnnetul kombel otsustas Blondie eelmine "omanik" valida just selle aja, et mulle uuesti kirjutada ja küsida luba kassiga kohtuda. Nüüd juba ilma igasuguste lilledeta vastasin ma talle umbes et: te ei ärata minus erilist usaldust ja mina kohtuda ei taha. Ja nii ongi. Ok, inimlikult võttes võin ma aru saada, et noorel neiul oli välismaal elades omad põhjused, mis takistasid tal asjadega adekvaatselt tegeleda, aga no... mis mõttes sai ta alles pool aastat hiljem teada, et kass on kadunud? Mis mõttes ta üleüldse pidas noort steriliseerimata ja vaktsineerimata emast kassi Tallinna südalinnas õuekassina??? Ja kui oli selline kõikevaldav Põhjus, siis nüüd lepi selle tagajärgedega, ära sibli. Kui sind polnud õigel ajal kohal oma kassi eest vastutamas, siis peadki leppima sellega, et vastutuse võtsid ja jätsid endale teised.

Jaanipäevast algab lasteaias kollektiivpuhkus, aga minul ei alga siis sugugi veel puhkus. Minu puhkus on augustis. Terve juulikuu peame muuseumis asju pakkima - ja kuhu ma lapse selleks ajaks panen? Taneliga loomulikult sai juba ammu räägitud, nüüd aga tuleb välja, et tema meelest olevat ma pidanud puhkama JUUNIS (mis mõttega nagu, kui mul juunis veel töö käib?) ja üldse on tal uu pui uije mui. Noh, tavaline taks. Vestlus lõppes seekord sellega, et mina viskasin toru ära, ma ei viitsinud kuulata, kuidas ta mulle tõestab, et mina olen kaamel.
Eks ma siis võtan lapse töö juurde kaasa, mis mul üle jääb. Tra.

Sellised meeleolukõikumised... Reedel on jälle psühhiaater, ehk suudab ta seekord oma pastakavarrest mingi lõpliku otsuse välja närida, kas ma pean rohtu võtma või ei pea. Muide, pole mingit mõtet teha järeldust, et meeleolukõikumised muudavad mu kuidagi ebaadekvaatsemaks või minu otsused ja hinnangud kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks. Mina olen ikka mina.

teisipäev, juuni 14, 2011

Võlgu elamine

Tanel käis eelmise nädala neljapäeval koos Nirtiga minu juures ja tõi osa maikuu rahast* ära. Teise poole koerast. Koera saba - 39 eurot - ongi jäänud, siis jääb veel vaid juunikuu elatis, pärast mida tuleb juuli, pärast mida tuleb august, jne. Praegu on juba 14nes juuni ja selle eelmise kuu koerasaba kohta ütles ta lohutusrikkalt: võibolla saad juba täna õhtul.
Nojah. Elatise väljanõudmisel olen ma rakendanud kõiki seaduslikke abinõusid ja kui need ka ei aita, siis polegi midagi teha. Siis võlg lihtsalt koguneb ja koguneb ja koguneb ja koguneb ja... ühel hetkel, kui Tanel peaks päranduse või lotovõidu saama, kraasitakse see võlg ta arvelt maha. Intresse ja inflatsiooni pole muidugi mõtet mainida.

Putukas kasutas juhust ja mängis isaga. Vaatasin seda mängimist ja mõtlesin. Eks hoolimise näitamist on mitut sorti, pühapäevane ja argine. Argine sort ei leia minu meelest kunagi piisavalt hindamist. Tead küll, see pane-puhtad-sokid-mine-õigel-ajal-magama-pese-hambaid-korralikult-tule-loe-aabitsat-ära-näpi-võõraid-asju 24/7 sort. Ent see teine, see pühapäevane... Toimuks siis seegi korrapäraselt ja sujuvalt. Ei toimu. Kuigi T lubab väga järjekindlalt, et ta võtab Putuka "järgmisel nädalavahetusel", tühistab ta oma lubaduse täpselt sama järjekindlalt iga kord, kui mainitud nädalavahetus hakkab lähenema. Praeguseks hetkeks, alates 2011nda aasta algusest, on Tanel oma lapsele ametlikult** võlgu juba 5 nädalavahetust. Seadus ei saa kohustada isa lapsega kohtuma, ja kohtutäitur ei saa kohaldada sundtoomist lapsevanemale, kes oma lapsega tegeleda ei taha. Ehkki teoreetiliselt on lapsel ÕIGUS oma isaga kohtuda. Egas midagi, eks koguneb seegi võlg tasapisi, ja kui Tanel on ükskord 58 aastat vana ja ennast langevarjuga vigaseks hüpanud ning vajab kedagi, kes tal siibrit tühjendaks, siis tasub ta oma kohtumistevõla Putukale korraga ära. Intressidega ja inflatsiooniga. Oh seda õnne ja rõõmu.
------------
*Tuletame meelde, et elatis tuleb maksta ettemaksuna, st maikuu elatis pidanuks mul käes olema 1. 05
**aastaid tagasi sai lastekaitseametniku juures kokku lepitud, et isa ja lapse kohtumised toimuvad igal teisel nädalavahetusel.
------------
Lihtsalt meelespeaks - vaja ära vaadata filmid:
ja

Hetkel vaatan Supernaturali. Väga muhe sari, ehkki esimeses hooajas mind mõnevõrra häiris ühe meespeategelase ülepingutatud dramaatiline käitumine. Uuemad hooajad on andnud sellele dramaqueenistiilile sootuks uue tähenduse. Näiteks oli 6.nda hooaja alguse osades Sam-il hing hoopis kaotsis - see hing vireles põrgus, samal ajal, kui Sam maa peal koos vennaga kolle jahtis ja püüdlikult teeskles tundeid, empaatiat ja kogu muud stuffi, mis hingega kaasas käib.

esmaspäev, juuni 13, 2011

Unenägu

Mainisin, et üks mu kolleeg kukkus koomasse. Juba mõni aeg tagasi viidi ta intensiivist hooldushaiglasse, kus, noh, ütleme nii, et enamus patsiente seal lihtsalt ootab surma. Sel nädalavahetusel nägin seda kolleegi (nimetame teda R) unes. Ta oli äkitselt koomast üles ärganud ja reipalt kohe tööle tulnud. Kui enne koomasse kukkumist oli R reaalses elus siiski juba pikemat aega väsinud ja kurnatud olekuga, siis unenäos oli ta kuidagi eriti jõuline, muretu ja tegus, pealekauba paistis ta seal pikem ja sirgem kui päriselt. Muuseum tegeleb praegu kolimiseelse asjade pakkimisega, unenäos hakkasid kõik käima R käest küsimas, kas üks või teine kastitäis fondiasju on ikka õigesti pakitud. Kogu tegevus hakkas äkki tema ümber tiirlema.
Mingil hetkel osutus, et Muuseumil, mis asub tegelikult Tallinna tihedalt täis ehitatud vanalinnas, on maja taga täiendav territoorium halvasti niidetud muruga ja sellel murul rida poollagunenud palkidest kolakuure. Mina ja veel mõned kolleegid pluss mõned väga alaealised (algklasside lapsed?) vabatahtlikud abilised käisid nendest kuuridest muuseumile kuuluvaid ajaloolisi esemeid otsimas. Seda aga alles pärast R käest vastava näpunäite saamist. Kuurides oli hämar valgus, ebatasane põrand ja prahiga segamini mitmeid unikaalseid esemeid.
Edasi muutus mu unenägu juba väga isiklikuks.

Võrdlemisi... endeline unenägu. Samas ma ennetesse ega esoteerikasse ei usu.

pühapäev, juuni 12, 2011

Suur suvi

"Kas sa magada üldse said", küsis Aivar hommikul, "ma öö otsa näppisin sind". Hm, mina sain küll magada, ehkki morbiidse algusega unenäkku segunes lõpupoole tublisti märjemaid toone. See, kes ilmselt ei maganud, oli hoopis teine inimene.

Üldse on mul unega liigagi hästi. Nagu oleksin mõne endokriinse antidepressandi mõju all*. Meeleolu on uimaselt rahulik, nagu vati sees. Väga vähesed ärritajad suudavad sellest läbi pääseda, ok, üks on ntks see, et loomapoest ostetud tulikallis puugirohi ei mõjunud ja Triibul on igal hommikul uued puugid kaela küljes. Kusjuures neid ampulle (mis tuleb panna kassi turjanahale ja mis peaks mõjuma vähemalt 1 kuu) müüdi vaid neljaste pakkidena... Viisin paki poodi tagasi, kirjutasin pretensiooni.

Käisime Emajõe ujulas, trehvasime Soli ja tema lastega. "Mina olen merineitsi!" kilkas Soli keskmine tütar. "Mina olen meriprints!" kilkas Ott. Kumbki ei tahtnud eriti veest välja tulla. Mis oli jahe, hoolimata ujujate kõrgest kontsentratsioonist. "Mina olen meribeebi!" kilkas Soli kõige noorem (alla 2 a) tütar, pisike sasipäine punktike kummipaadis.

Kõrvits läks kasvama, redised lõpetasid kasvamise, oad sirguvad, herned ka. Panin kabatšoki maha. Harvendasin pisut porgandeid. Tiigis kasvatavad tuhanded konnakullesed endale tagumisi jalgu külge, paksud mustad kaanid ajavad mingeid salapäraseid kaaniasju. Vannun, et nägin vesilikku. Vesi on praegu veel selge ja läbipaistev.
-----------
*kas ma ikka peaksin apteegidepressante võtma hakkama? Psühhiaater ei suutnud ka veel ära otsustada, uurib mind veel.

neljapäev, juuni 09, 2011

Feil

Sain ühest töökohast Tartus äraütleva vastuse. Töökohast, mis sisuliselt sobiks mulle, nagu valatud. Ja mina sobiksin sinna samamoodi. Jama. Mis ma valesti tegin? Mis ma tegemata jätsin? Mida ma VEEL oleksin pidanud presenteerima? Ei, ärge roppusi rääkima hakake.

Teisest kohast alles ootan vastust. Tahaks, väga tahaks Tartusse kolida. Lisaks muudele boonustele on seal üks pikkade kondiste koibadega meesterahvas, onju. Aga niisama ehku peale minna ei saa. Mul on lapsed, keda ülal pidada. Money talks.

kolmapäev, juuni 08, 2011

Nojah

Palavik läks üle ja depressioon tuli tagasi. Kumb see nüüd eelistatav oleks? Painajalik tunne, et kõik on halvasti ja sama painajalik soov asetada see "halvasti" väljaspoole enda teadvust, reaalsesse maailma, pühitseda tundest teadmiseks. Ehkki kõik targad väidavad nagu ühest suust, et meie suhtumine on see, mis määrab maailma tonaalsuse ja tegelikult pole midagi ei halvasti ega hästi. Ja kui muudad suhtumist, siis tuleb maailm sellega kaasa.

Aga nüüd on Otil kurk punane ja me istume ikkagi kodus. Teismeline logeleb enne eksamit, tegelikult ei peaks seda lubama. Aleks ju enam elatist mulle ei maksa, Võsuke peaks selle temalt ise välja nõudma, aga ega ta seda ei tee... Aleks on ju kena inimene. Kellega ei taheta suhteid rikkuda. Tanelilt ei ole maikuu elatis ikka veel laekunud, rääkimata juuli omast, saan ainult lubadusi. Otsin tasuvamat tööd ja saan kas äraütlevaid või üldse mitte mingeid vastuseid. Teen käsitööd ja seda keegi eriti ei osta. Kas tõesti pole ühtki inimest, kes tahaks endale vilditud neuronit?
Kinnaste kudujaid on niigi palju.

On tõsi, et pessimistlik maailmapilt takistab lahenduste nägemist. Mina igatahes ei näe. Tunneli lõpus valgust. Ja võib-olla on parem, kui ei näe, sest see võib olla kiirrong.
------
Loen oma teksti üle ja näen, et ma olen luuuuuuuuuuser... haha.


Märgilised

Loen tarku sõnu
valgete lehtede vahelt
kirjatäht pitsitab südant
mõte põgeneb

Öölaeva kiiluvees
endani jõudes viimaks
ohutu sadama poole
pilku enam ei heida

Madal on horisont, aga
tee on ikkagi püsti
seoste sõlmumise jaoks
keelata harjumuspärane?

Kõigel on oma tähendus
mõnel isegi mitu
tähendus tapab taju
riimi ma siia ei tee

Targemad tagasigi
tegelikult veel kaevad
viimaks on kirjasõna
on hommik ja jälle on laevad

esmaspäev, juuni 06, 2011

hoo


mul on palavik. 37, 8. Pole ammu olnud sellist. Täitsa kaif on olla. Lallaa!
Unenäod on ka huvitavad olnud. Õigupoolest õnnestub mul Aivari kõrval alati mingeid ulmelisi süžeesid näha, kodus need kuidagi ei jää meelde või kustuvad ruttu, vms.

Viimane kord oli... sel ööl vastu pühapäeva:
Kusagil lagunenud garaažide-kuuride vahel, prožektoritest valgustatud öös, sõitis auto, mis jäi seisma, sellest hüppas välja Daam pika kasukaga ja hüüdis, et tema auto on saastunud mingite ulmeliste puukidega. Ma teadsin küll neid puuke, need paljunesid imeliku kiirusega, umbes minutitega, kasvasid kohutavalt suureks - poole tunniga hanesuuruseks - ja olid kokkuvõttes väga ohtlikud, kuna neid oli ka peaaegu võimatu tappa. Helikopterite ja muu vastavaga varustatud eriüksuslased tulid otsekohe kohale (Daam oli tähtis võimukandja, võibolla presidendiproua isiklikult) ja rebisid kõnealuse auto tagaistmelt kaks suudlevat teismelist tüdrukut välja. Kellelt rapsiti mõningane kogus erinevas suuruses - hernest labakindani - ulmepuuke maha ja kes saadeti kiiremas korras karantiini. "Tehke mu auto puhtaks!" nõudis Daam, mispeale eriüksuslased sukeldusid ta autosse... Daamile tuli aru pähe ja ta karjatas: "Põletage see lihtsalt maha!". Eriüksuslased kargasid autost välja ja pritsisid seda voolikutest bensiiniga. Ent kuuride vahel maas vedelesid need puugid ja üritasid ennast kuuride lagunenud uste vahele peitu veeretada. Mis me nendega teeme? küsisin. Oli ilmselge, et tuleb põletada. Koos Daamiga valasime maaslamavatele elukatele bensiini peale, osa voolas pika tumeda ojana kaugemale. Daam süütas tiku, haarasin selle ja tahtsin bensiini sisse visata. Daam takistas mind: "Ega me reetureid ei põleta!" ja süütas sama tikuga sigareti, väga pika ja peenikese. Vahtisin teda, midagi taipamata, haarasin vastupuiklevate sõrmede vahelt hõõguva suitsu ja viskasin bensiiniloiku, mis hakkas vaikse leegiga põlema. Silmitsesin Daami kasukat ja mõtlesin, et ennekõike tuleks see ära põletada, see on Puukidele suurepärane peidupaik.
Ärkasin.

Olgu veel öeldud, et Daami kasukas oli täpselt Triibu kasukaga ühte värvi ja vurfi. Ja minu soov seda põletada on loogiliselt võttes klassivihast tingitud. Triibule sai igal juhul ostetud see kasside kirburohi, mis käib turjakarvadesse, aitab kuu aega kirpude ja puukide vastu ja maksab suht kirvehinda.

Rutiinne

Kas üldse väärib märkimist, et Tanel on maikuu eest elatist maksnud kõigest 50euri, tegelikult aga peaks minu arvel olema juba ka juuni elatis... Mis tähendab, et võlgu on ta mulle hetkeseisuga 228 eurot.
Ja Otiga on ta viimasel viiel kuul kohtunud vaid ühe nädalavahetuse kuus - tal ei ole aega.
Küll aga on tal piisavalt aega kõikvõimalike spordiürituste jaoks, kus ta saab hiilata oma suure südame ja lõputu abivalmidusega. Et see sünnib tema lihase lapse arvelt,see tühine asjaolu ei saa vähendada abistatavate aplausi Tanelile. Nojah, oma lapsega tegelemise eest keegi ju eriti ei kiida... Järelikult pole vaja!
Täiesti ilmaasjata püüdsin temaga "kena olla".
----
Tervis on käest ära. Kurk kare nagu liivapaber, nina tatti täis - seda terve nädalavahetuse jooksul ja tänagi. Kuidagi sagedasti on viimasel ajal neid haigestumisi, aga arstile minna ei viitsi. Ja tagatipuks lõikasin ma enda küünele sisse, nii, et see tuli lihani ära lõigata.

pühapäev, juuni 05, 2011

väga tshill on olla

kaal kas otsustas langema hakata või on Aivari kaal lihtsalt rikkis. Otsustasin Langelt lahkuda alles esmaspäeva hommikul. See pidev edasitagasi sõitmine on lihtsalt erinõme. Boss oli nõus, et ma võin esmaspäeval hiljem tööle laekuda. Vaja oleks kiiresti töökohta Tartusse, soovitavalt nii suure palgaga, et võin mitmesuguste saamatajäävate elatiste peale täiega vilistada ja Aap saab oma kooli ikkagi ära lõpetada. (Kaagvere kooli ma vist siiski tööle ei läheks...) Ott imetles tiigi kaldal konnapoegi, käis vees ja oli õnnelik. Keegi jultunud inimene oli tiiki pannud suure, tööstusliku pumba, mis lakkamatult töötas ja tiigi veetase oli seetõttu kahtlaselt madal. Selgus, et pumbaga kasteti üle tiigi künka taga olevaid suuri istandusi.

Järgmisel nädalal jälle psühhiaater, kardan tegelikult neid rohtusid, mida ta võibolla kirjutab. Kinnitasin talle neljapäevasel vastuvõtul küll mitu korda: kõige vähem on mul praegu vaja midagi sellist, mis uimaseks teeb, ma olen niigi järjekindlalt uimane. Ja kaalutõusu pole mulle ka vaja. Jajaa, vastas arst, vaatame järgmine kord...

kolmapäev, juuni 01, 2011

Pillid ja kollid

Minu kehakaal tõuseb vaikselt aga visalt ja järelejätmatult, kusjuures ma olen viimasel ajal oma toidulauda kõvasti rookinud, eriti miski ei aita. Ma ei maini numbreid... liiga piinlik on. Ja ma ei ole vähemalt sügisest saadik mingeid ravimeid võtnud, v.a. kuu aega tagasi väike katsetus rasestumisvastaste tablettide osas. Seekord üks teine sort (eimäletanime) kui see, mida varem, nooremana usinasti kasutasin. Et oleks mugavam seksida, saate isegi aru. Noh, need kuu aega olin ma ERILISELT uimane, iivekas vaevas ja seksiisu oli null. Väga muhe. Kui seksiisu ei ole, siis pole rasestumise hirmu ka. Lisaks võttis mu kehakaalu tõus selle kuu aja jooksul eriti hoo sisse. Ok, vanainimesed saavad tegelikult ka muude kontraseptsioonivahendite kasutamisega täiesti sujuvalt hakkama. Tugev ülekaalulisus põhjustab aga tervisehäireid igas keha otsas.
Homme on psühhiaatrile minek, seda pool aastat kestnud pideva vaimse alatoonuse ja masenduse ja savi olemise tõttu. Peaasi, et mulle midagi kaalutõstvat ei soovitata. Või veel uimasemaks tegevat, seda pole mul küll vaja. Niigi on kõigest väga järjekindlalt savi.
Kuhu on kadunud noorus ja jõud... Noores eas ei tekkinud antibeebipillide võtmisest probleeme. Ei tekkinud probleeme ka öistest ülevalolekutest, või noh, tekkisid, aga noorusliku jõuga oli võimalik nendest mööda vaadata. Kohvi. Pean vist kohvijoomisest loobuma, mis tähendab, et võõrutusperioodil olen ma uimane nagu kudend kala.

Kaaluteema jätkuks - eile, kui läksime lasteaiast koju, leidsime Koidu tänavalt kõnniteelt kaalu. Mehhaaniline, määrdunud, aga muidu uuena tunduv kaal lebas ilma omanikuta käidavad kohas. Ja valetas. Otile lisas see kaal poolteist kilo, minule viis (vähemalt Tervishoiumuuseumi kaalu näiduga võrreldes). Astusime kaalu pealt maha, aga mõte jäi - iseenesest oleks paganama geniaalne idee, kui avalikus ruumis saaks inimesed ennast päriselt kaaluda. Noh - kasvõi Vabaduse platsil. Näiteks.
Täna hommikuks oli see kaal rännanud üle Koidu tänava asuvasse pargikesse muru peale.