laupäev, juuni 30, 2012

Tuksub

Miks on omaenda südamelöögid nii kärarikkalt kuulda, kui lamad kottpimedas öös asjatult und oodates? Need kõmisevad kõrvus nagu aiataguse rokk-kontserdi bass. Vana saun, kus me ööbime, naksatab aeg-ajalt kõhklevalt. Nagu seisaks keegi võõras toas ja teeks aeg-ajalt ettevaatliku sammu voodi suunas.
"Mina kummitusi ei karda," ütles Viidik. Ja magab.

Aga mina kardan. Mõnevõrra. Tavaliselt ma unepuuduse üle ei kurda. Tavaliselt on just Viidik see ergu unega.
----------
Putukas sai päeval puugi nappa*. Pisi-pisikese. Loomulikult läks see eemaldamisel katki. Nüüd tuleb kaks nädalat valvel olla ja kahtlaste sümptomitega kohe arstile tormata.
-----------
Vaatame "Troonide mängu". Viidik küsis, kuidas emand Starki õe (Oru emanda?) poega mängiva lapse vaimne tervis küll sellisele võikale rollile vastu peab? Raske küsimus, tõesti, kuidas?
-----------
Linnas tagasi. Dziises, küll siin on kitsas! Pärast Kingu avarusi.
Vaade ühele paljudest avarustest.
-----------
Minu vana Nokia 5800 hakkab kergelt vanadusnõtruse tundemärke ilmutama. Galerii ja Nokia enda ImageEditor ei tööta ja ükski uus programm ka enam ära ei mahu.
-----------
*ma ei tea, kas see on lubatud vorm, aga võiks ju olla. Naba-naba-nappa. Uba-uba-uppa. Jne.

teisipäev, juuni 26, 2012

Biomass

Toores rohi




Kuivanud puude oksad. Kokku umbes 6 sellist kärutäit. 
Palju vett on merre voolanud, palju biomassi on ühest kohast teise liigutatud ja (eba)puhtaks energiaks + tahmaks transformeeritud. Jaanigrill teostati ilmastikust tingituna Kingu vana lauda väikesel verandal. Jaanilõket tavapärases pidulikus ja viksis mõttes ei toimunud, kuna A vihma sadas kohutavalt ja B, emal oli vaja metsalangetajate poolt põllule tee äärde jäetud vettinud puusodi ära realiseerida. Mul on kahju, et ma pilte ei teinud - seda dramaatilist Jaanisuitsu, mille pahvakad jaanilisi korduvalt taanduma, kummarduma, silmi vesistama ja tonti mängima sundisid, oleks tasunud jäädvustada. Aga ehk jõuan veel, kolmandik sodiväljast ootab alles järge.

Teiseks vajas liigutamist ema ja tädi K niidetud rohi, mida me tõsiseks heinaks ei tee, aga mis tuleb ikkagi niita, et teeääred ja proua Ema hoolikalt harvendatud mõisapark uuesti võssa ei kasvaks. Tänavuse aasta kiire ja tihe rohukasv ja niitjate liighiline maale asumine muutsid riisumise täiesti kangelaslikuks pingutuseks. Põhiliselt rehitses (väga professionaalselt) Viidik, mina läksin kergema vastupanu teed, korjasin hunnikud käru peale ja viisin need täitmist vajavate pinnaseaukude täiteks. Vana hiiglaslik roostes Käru kõmises ja kriiksus pööretel ja üle mätaste sõites nagu kosmoselaev mõnest kõrgtehnoloogilisest antiutoopiast, paksud mahlased rohukõrred prõksusid, kui ma neid madalamaks rutjusin, nagu lahinguis tapetavad eksoskeletsed tulnukad samas filmis. Ulme. 

Kolmandaks, aga vist mitte viimaseks, Viidik sai enda valdusesse proua Emale minu õemehe poolt soetatud Sae ja läks sellega surnud ja sammeldanud ploomipuid maha võtma. Saag, sae, saagim. Ja ta tükeldas ja tükeldas ja tükeldas puitunud biomassi ja mina olin see, kes korjas kokku kiuslike võsudesse kasvanud viljapuude oksad ja viis need Käruga lõkkeasemesse ja siis uuesti ja uuesti. Ja viisin lõpuks ka puude jämedamatest osadest saetud jupid riita kuivama. Tema saagis, mina tassisin. Ja ta ei tahtnud järele jätta, kuigi ema korduvalt kinnitas, et tänaseks päevaks on hagu ülearugi antud. Vihm tegi lõpuks mehisele lõbule lõpu. Tänaseks. Ai laari-laari, lallallaa.

Üldiselt aga asume leviaugus, kus internetiühendust segatakse lepakoorega, et kauemaks ette lööks. Ei Elisa, ei Tele2 anna siin enamasti arvestatavat võrku. Esineb küll harvu helgeid hetki, mida tuleb passida ja ära kasutada, nt kell 6 hommikul.


Proua Ema mõisapark

neljapäev, juuni 21, 2012

Juhuslikud pealkirjad

minu meilikastist, järjest:

---Muusika ja negatiivsed kalorid
----Küsimus eriliste materjalide kohta
---UV kiirguse skeem
----Teie küsimusele on vastatud

Ma armastan oma tööd :)
----------
Viidik Tallinnas.
Vaatasime: Prometheus, 3D
Pildistasime: minu õde, tema Kitarr ja õepoja koolilõpp
Käisime: Lennusadamas
Kõndisime: ennast segaseks. Kõik me oleme oma sammunormi viimastel päevadel ohtralt täis saanud. Putuk muidugi kolmekordselt, aga tema ei paistagi nii väsinuna.
Sõime: Eile restoranis Chakra ja täna kartulikrõpse wasabiga. Soovitan. Tuleneelamine on tervislik! Vaimule küll.

Loodetavasti Viidik kirjutab täpsemalt. Filmist näiteks.

teisipäev, juuni 19, 2012

kaksikud

http://taheke.delfi.ee/taheke/vanad/edgar-valteri-koomiks-abilised.d?id=64559946
Need oleme mina ja minu kaksikõde. Me tegime seda.  5 a vanuses. Ainult et meie ütlesime uksest sisse astuvale emale nördinult: "Mida sa õiendad, siin oli enne palju rohkem vett.".

Majonees

Ei, te ei veena mind selles, et majonees on toiduaine.
Samamoodi, nagu ma ei usu hapukoorega tehtud tomatisalatisse - või üldse hapukoorega tehtud salatisse.*
Ugh!

*Jah, ma söön kartulisalatit, seda klassikalist, aga ma tean, kui kahjulik see on ja ainus põhjus söömiseks on nostalgialaks.

pühapäev, juuni 17, 2012

kaebtus

Ma ei taha sellest rääkida, aga mul vist ikkagi on deprekas. Ja kõik on halvasti.
Peale selle, et Viidik sõidab praegu Tallinna. Aga kõik muu on halvasti.
Ja ma ei taha sellest rääkida.
Niiet ma ei räägi.

neljapäev, juuni 14, 2012

Lapsesuu

http://www.afarensis.com/
Jaurame muuseumis evolutsiooni teemat teha, hulluks ajab. Müüte selle teema ümber on rohkesti liikumas. 

Küsisin lõpuks Putukalt, mispoolest inimene erineb teistest loomadest ja sain vastuseks:

Inimene seisab püsti, oskab asju kanda, on jänesest aeglasem ja seast ja kilpkonnast kiirem, ei oska lennata. 
Inimesed kannavad riideid, saavad püsti joosta. 
Elavad majades.

Lapsed on nii targad :D

Mida teie lapsed asjast arvavad?

Ja kas "talb" kõlab tõesti ropu sõna moodi?

kolmapäev, juuni 13, 2012

Mis on armastus?

Ma ei räägi siinkohal romantilisest, kahe täiskasvanu vahelisest armastusest, mul pole lihtsalt põhjust ennast eksperdiks pidada, kui mitte arvestada isiklikku tähelepanekut, et mida sitema iseloomuga partner, seda viletsam seks. Andmeid (kolisevaid ämbreid) on mul selles osas kogunenud kahjuks kõvasti, isegi rohkem, kui on jätkunud maniakaalset soovi üritada sitast siiski saia teha.
Ei, romantiliste suhete asjatundja pole ma kindlasti ja sõna parem ei võta.

Mind huvitab hoopis mõni teine armastuse liik, näiteks vanemlik armastus. Lapsed, väikesed lapsed armastavad oma vanemaid by default, selle ärarikkumiseks on vaja ikka kuradimat moodi valesti käituda. Aga vanema armastus lapse vastu? Kas see on samamoodi iseenesest olemas? Ma ei mõtle instinktiivset kalduvust iga väikese, ümara pea, suurte silmadega ja abitu olevuse juures heldinult todistama hakata, seda suudab suvaline mööduv joodik ka täiesti edukalt. Ma mõtlen seda armastust, mille tulemusena peaks lapsest kasvama võimalikult iseseisev ja õnnelik täiskasvanu. See armastus peaks minu nägemust mööda sisaldama terve hulga täiesti pragmaatilisi ja ratsionaalseid käitumisjooniseid ja lisaks heldimushetkede pakkumisele nõuab see kindlalt ka terve hulga tülikate tegevuste sooritamist ja ebamugavaid valikuid. Ma ei tea, kas te olete mu arutluskäiguga siiani nõus. 
Aga! Alati on mingi aga. Alati on olemas inimesi, kes, tilk silmas, teine võib-olla ka püksis, küll räägivad sellest, kuidas nad armastavad, reaalselt aga eriti midagi teha ei viitsi. "Ma ei saa, mul on palju tööd, mul on nädalavahetus kinni (mõne toreda, põneva, aplause teeniva ja adrenaliini pakkuva täiskasvanute ürituse all)". Ja nii nad siis ei tee. Mitte midagi. Oma lapse heaks. Räägivad, tundmused justkui oleks, tegusid ei ole. Siinkohal jookseb minu  juhe kokku. Mis kuradima armastus see on? Kui kahe täiskasvanu vahel romantilises suhtes üks ainult möliseb, siis see teine jääb vähemalt ellu ja tal on alati vaba valik minema jalutada, aga laps, väike laps, tema on ju täiesti abitu. Laps vajab hoolt. Armastus lapse vastu peab sisaldama tegusid, reaalseid tegusid, mitte vaid lubadusi ja vastu laia rinda rusikatega kõmistamist. Või ei pea? Kas ma tohin samamoodi teha - ronin posti otsa ja räägin ja räägin (mitte lapsele, vaid publikule, soovitavalt mõnele seksika välimusega sobivast soost täiskasvanule), kui hirmsasti ma oma last armastan, aga EI aja teda hommikul üles, EI tee hommikusööki, EI vii lasteaeda, EI säti oma päevaplaani selle järgi, et ma talle ka lasteaeda järele jõuaksin, EI tee õhtusööki, EI  ole temaga koos, EI õpeta teda, EI kasvata teda, EI käi temaga arsti juures, EI....  äkki lihtsalt sõidaks minema, näiteks pole ma kunagi egiptuses ega kanaaridel käinud, läbi euroopa hääletanud, ma ei tea noh, armastada võib ju ka eemalt-kaugelt ja see ongi ehk kõige õigem ja isetum armastus, onju? Mõnikord lihtsalt annaks lapsele mõne ilusa, imetoreda lubaduse mõne võrratu tegevuse kohta, mida me kohe kohe koos tegema hakkame. Mida ei pea täitma, eksole, sest kui inimesel on vaja huvitavamaid ja mõnusamaid asju teha, siis miks peaks ta täitma lapsele antud lubadusi, need võib sujuvalt järjest edasi lükata.
Kas see oleks armastus?
Ja mis sellest lapsest niimoodi saaks?
Ja ikkagi, kas selline käitumine ON armastus?

teisipäev, juuni 12, 2012

Ulme, ulme

Mõnikord ma maalin
Kas keegi mäletab veel? Mingis kunagises keskmisele koolieale mõeldud jutukogumikus, vist "Jutupaunik" nimeks, ilmus jutuke, kus tubli pioneer (nime ei mäleta) kuulab kõrvaltoas malet mängivate (!) isa ja onu juttu selle kohta, kuidas tulevik välja näeb. Kommunistlik, muidugi, aga need muud nüansid. Tehnoloogia. Jääb siis tubli pioneer magama ja satub unes tulevikku, kus kohtub ee... tunkedes tüdrukuga. Talle tutvustatakse tuleviku õhusõidukeid, tronkasid (kodurobotid) ja kommunikatsioonivahendeid. Sõiduteid ei ole, igal pool lokkab muru. Emad-isad töötavad maavälistel ametikohtadel või halvemal juhul vulkanoloogidena. Eriti eredalt jäi mulle meelde, et tulevikuesindaja sõbranna sülekoer oli hädaohus, kui sõbranna oma koerakesega neiule (Aino?) külla tuli, sest "minu tronkasse ei olnud koera pilti veel sisestatud" ja masinlik koduabiline pidas koera prahiks.
Interneti ja kuvari kaudu emotsioneerivaid inimesi, 3D pildiga telefone, facebooki, smart-tv-d ja instagrammi see jutuke ei maininud, kuid ehk sattus tubli pioneer nii kaugele tulevikku, et sellised kapitalismi igandid olid juba selja taha jäänud?

Mõnikord ma veel maalin
Igatahes...

üks tronka kuluks ära. Ok, jaanipäevast algab puhkus aga see kestab üksnes nii kaua, kui ta kestab, augustis tuleb jälle tööle asuda, aga vaat, lasteaed on Putuka jaoks selleks ajaks lõplikult läbi. Jah, nii suur laps peaks üksi kodus ka hakkama saama. Aga... saab ta? Või õigemini, mis elu see on? Linnaplaani, liiklemisvilumust ja võtmete kasutamise kiirjuhendit ei ole mul õnnestunud oma lapsesse veel sisestada. Niisiis peab ta kogu augustikuu toas istuma? Ärge nüüd küsige, kus isa sellel pildil on, mina ka ei tea, kus nurgas ja millise lamba taga ta ennast just peidab. Ja niikuinii jääb alati ema süüdi, niiet vahet pole. 

esmaspäev, juuni 11, 2012

Nädalavahetusel

olid Putukal koolis õppesuuna valimise katsed. Lapse enda esimeseks valikuks oli kunst, teine üllatuslikult matemaatika, kolmas kaunid kunstid ja neljas arvuti. Etsa kae. Kui palju ta soovi arvestatakse, ei tea veel. Kunsti on ilmselt suurim rebimine, karta on, et sinna saamine pole kerge.
Arvasin, et katsed kestavad maksimaalselt tunni - kui tõsiselt üldse peaks esimeses klassis selliseid asju võtma? - aga ei. Üks tund läks üldise kooliküpsuse ja reaalainete võimekuse testimise peale. Teine tund kunstikatsele. Ja need lapsed, kes olid esimeseks kaheks eelistuseks võtnud mõlemad humanitaarsuunad, pidid kolmanda tunni veel tantsuteste tegema. Putukas, kavalpea, pääses kolmandast tunnist, kuna, vt eespool. 
Kooli koridorid olid viisakalt allasurutud ärevuse käes piinlevaid lapsevanemaid täis, vestlesin ühe vanaemaga, kes kinnitas puhtsüdamlikult, et siis, kui tema noor oli ja siis ka, kui tema lapsed kooli läksid, ei nõutud esimesse klassi minevalt lapselt kohe olemasolevat lugemis- ja kirjutamisoskust ega 20 piires arvutamist. See on huvitav. Meie vanaema õpetas meid nimelt 5aastasena lugema ja arvutamist ei jäetud ka päris unarule.  Erilist igavlemist kooli esimestes klassides ma aga ei mäleta. Mul õnnestus Putuk soravalt lugema saada 6aastaselt, rehkendust oleme ka natuke torkinud, ma ei arva, et see ülearune oleks. 
Kunstikatse lõpus teiste lapsevanemate vahelt üle klassiukse kiigates sattusin kuulma, kuidas Putukas õpetajale käratas: ma JOONISTASIN käised, kassa pime oled? Huu... 
Näen vaimusilmas juba ette, kuidas ma hakkan kooli vahet käima, kutsel kirjas "Putukas räägib õpetajale vastu", "Putukas teeb seda, mida ise tahab", jne. 

Telefonikõne

Reede õhtu. 
Helistan lapse isale: millal sa juunikuu jooksul oma lapsega kohtuda kavatsed?
Isa: Huhuhuu, ohhohhoo, vat tegelikult on nende kohtumistega ju üldse niikuinii suuremad jamad, tegelikult ma juba ammu küsisin, millal sul puhkus on ja millal.../kestev kõnemulin/
Mina: Ütlesin juba ammu, et jaanipäevast, aga räägime palun asjast: kas ma saan õigesti aru, et juunikuus sa oma lapsega kohtuda ei kavatse?
Isa: Kui sa seda nii tahad sõnastada, siis jah.../kõnemulin jätkub pikemalt/

Panin toru ära.
Ainuke üllatav asi sellise vastuse juures oli selle suhteline ausus. Iroonilisel kombel üritas isakene oma tegematajätmisi ka sel viisil minu süüks ajada. Tavaline taks.

kolmapäev, juuni 06, 2012

Sõnadeneelaja

2.34, öö. On see hetk, mis jõuab lõpuks alati kätte, kui oled raamatukogust saanud just õiget sorti raamatud, seda võibolla üle mitme kuu. Või rohkemagi. Kui sa pole väga ammu paberil teksti ja trükitud jutte kätte saanud.

Et nüüd lõpuks said, saab raamat  kätte ka sinu, täpselt, nagu lapsepõlves, mil põnev jutt ei lubanud ennast käest panna ei südaööl, kell üks ega kell kaks. Mil uni lõpuks ootamisest tüdines ja lahkus, võitlusplatsi - sinu aju - elevuse päralt jättes.

Sellised olid minu lapsepõlve magusaimad hetked. Mil väljamõeldud lugude põnevus muutis tavalise toa nii kummaliseks, et ka raamatu lõppedes kella poole kolme paiku ei jätkunud enam kainust sellest välja tulla. Mil erutatud kujutlusvõime muutis kardinad kollideks, tooli pahuraks kummituseks ja manas vannitoapeeglisse võõra näo. Mil tule kustutamine tundus õuduskaifis nii mõeldamatu, et käsi tahtis uue raamatu järele haarata. Ja järgmisel hommikul võis vabalt juhtuda, et ema lihtsalt loobus minu ülesajamise katsetest ja kirjutas mulle kooli jaoks puudumistõendi "kodustel põhjustel". 

Praegu lisab lugemismaratonile vürtsi juba ka nostalgialaks.

Musta huumori armastajatele väike lugemispalake Anna-Mariast.

esmaspäev, juuni 04, 2012

Linnuvaatlused lasteaias


Suvi, vihm, õhtu, kojumineku aeg.
"Aga meie kasvataja viskas läbi akna varesele saia! "
"Emme, kas ma võin oodata, kuni vares tagasi tuleb?"
Pikk paus, vastu klaasi surutud näod.
"Lapsed, palun ärge ronige toolide peale!"

"Vares tuli! Vares tuli!"
"Vaatame nüüd, kui palju ta võtab... Üks, kaks... Neli tükki saia korjas noka vahele!"
"Näe, teine vares tuleb veel!"
"Vaata, ta peidab saia lompi!"
"Ei, ta hoopis kastab saia märjaks, teeb vist saiavormi"
"Ta peidab saia muru sisse! Et teine vares kätte ei saaks."
"Ei, lapsed, vaadake, ta sööb saia koos muruga! Talle meeldib salatiga!"

Libamagajad

Tüübiline Põhja-Eesti karvaselg-libamagaja
Kudzu juures, M sünnipäev. Lapsed läksid laupäeval alles südaööl magama, üles ärkasid aga Putuka initsiatiivil juba kell kuus! Kui täpne olla, siis hakkas Putukas kell 6.07 meie peade kohal jalgu vastu Segasummasuvila hea kandva kõlaga põrandat trampima ja nõudma, et keegi talle ütleks, kuhu on lastetoast kadunud I, Kudzu tütardest noorem. Oli see nüüd karjakoerlus või alfaisasus?

Samal hommikul hiljem jäi sünnipäevalaps raamaturiiulisse torgatud poolikut viskipudelit  (mis dekadents!) silmitsema ja teatas lõpuks unelevalt: "Kui mina suureks kasvan, ei joo ma kunagi veini!"
Noorem õde nõustus tema tõsikindlalt: "Mina ka mitte kunagi!"
Ja Putukas põrutas: "Mina ei joo üldse alkohoobseid jooke, kui ma suureks saan!"
Samasuguseid vandeid on andnud Võsuke oma noores eas ja ka mina ise kunagi ammu. Viidik: "Kõik lapsed jagavad selliseid tõotusi."

Pühapäeva teist poolt kaunistas lasterohke  ja lõbus pidu, kus õnneks leidus ka paar noorema meessoo esindajat, kellega autosid sorteerima pageda, kui tütarlaste peen seltskondlik vestlus Putukal üle pea käima hakkas. Seintele joonistamine ja cernitist voolimine ja... midagi oli õhupallidega. Sööki-jooki parimat sorti lademes ja parimal viisil serveeritud. Kleepsukaunistustega joogitopsid!

Õhtul hilise rongiga Tallinna tagasi, kusjuures Putuk erandlikult põõnas kogu tee maha. Tavaliselt tormab ta reisi ajal mööda vagunit ringi, vestleb minuga, mängib kaasavõetud vidinatega või teeb midagi muud kreatiivset.
Balti jaamas ärgates oli tema esimene küsimus: 
"Emme, kas sa tead, kes on libamagajad?"
Mina:???
Putukas: "Need on need, kes täiskuu ajal muutuvad loomaks, kes magab. Ükskõik, mis loomaks."

Millal see täiskuu nüüd kätte jõudma peakski?