kolmapäev, aprill 29, 2009

eriti täpselt ei tunne

me oma lapsi. Aabil on, hmjah, orkutis konto. Käisin seda hiilimas ja mis ma näen, iseloomustused!
mh oli keegi tütarlapseks määratletud netipersoon kirjutanud: Suhteliselt pervertne tüüp, tahab pidevalt trenni teha :DAga vaatamata sellele on ta ülimalt mõnus inimene ja nalja saab.TukTukTuk cooookie. ;)

Appi, appi! :D
(teeb päriselt ka kogu aeg trenni vä? hei, mina olen perverdim!)

Mh kõlas orkuti tänane õnnelause nii: Haridus on parim varustus teekonnal vanaduspõlve
Kust nad teavad?

teisipäev, aprill 28, 2009

kestev curnatus

Curnatus acutus. Kogu sessi aja olin magamatusest nagu vati sees - hea muretu olla, muide. A kui vati sees olijat keegi reaalsusesse tagasi raputab liiga jõuliselt, siis on oht et see keegi saab kogemata tagumise jalaga - ei midagi isiklikku, teate.
Nagistasin jälle Taneliga, jälle vana taks. Ikka see, et omavahelised kokkulepped justkui mulle kehtivad aga talle justkui mitte. Jõulisema kehtestamise peale sain Tanelipoolse otsa kah kehtima, a kas see pole nagu natuke veider, ah? Eeee... et mina pean hoolitsema selle eest, et Tanel mulle antud sõna peaks? Õudselt kurnav. No umbes nagu peaksin mõttejõul teisepool maakera asuvat autot parandama, kusjuures ma ei tea auto markigi, rääkimata sellest, et ma autosid üldse ei tunne.
Isegi pimedal kirurgil oleks kergem...
Pärast esimese entusiasmi lahtumist kahtlen ma üha enam selles, kas minust ikka pedagookijat saab. Teistega võrreldes... (jah, võrdlused on saadanast) olen ma kuidagi liialt labiilne, eneseusuta ja kõigutatav. Aga õppida on siiski tore, papri saan kätte ja siis on üks shanss rohkem tulevikus oma kõhna leivaraha teenida. Pealegi, telgitaguseid paljastades - ema on mulle umbes sada aastat juba rääkinud, et ma peaksin hankima endale pedagoogipaberid või kõrghariduse või mõlemad korraga. Kuigi jah, alustasin ma õpingutega alles siis, kui ta loobus selle jutu rääkimisest. Ja nüüd arvas ta vahepeal, et Aabi kooliprobleemide tõttu peaksin ma ehk äkki oma kooli pooleli jätma ise. Et noh, neid Aabi probleeme täiskohaga lahendada. Pigem.
Oh, minu ema.
Ehmusin esimese hooga päris ära sellise jutu peale.
Aga ma olen suur tüdruk ja suudan vahetevahel ka oma peaga mõelda - mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesingi. Minu koolist kojujäämisest poleks Aabile la persetki kasu. Pigem annaks see halba eeskuju. 15aastase eest enam ema õppida ei saa ja tal on tagumine aeg õppida oma elu eest ise vastutama. Õpib kah. Kui ma suudan oma käed paigal hoida teda liiga palju abistamast. Lapse eest asju ära tegemast. Nagu selle Dimmu Borgiri aplikatsiooniga oli, mille ma talle suuremalt jaolt oma kätega tagi seljale õmblesin. Pärast hakkas piinlik - 15aastane peaks selliseid asju küll ise tegema. Minu asi oleks ainult õpetada, kuidas.
Btw, õpetamiskalduvus on meil perekonnas. Aap õpetab mind ka. Ma ei tohi öelda: osta poest pelmeeni, sest seda tuleks öelda mitmuses - pelmeene. Kuna ühekaupa noid asju ei müüda. Pidevalt saan pähe ka sõnade "vahest" ja "vahel" segiajamise eest. Mina ütlen: "vahest", Aap parandab seda erilise pädagoogilise rõhukusega: "vahEL"
Oh, minu poeg. Oleks tal siis hinded kah vastavad... ;P
Ja Ott ei jää vanematest sugulastest maha - hiljuti riidles ta minuga lasteaeda minnes - "Mis sa nühid mantliga vastu maja! Mantel läheb katki ja mina ei jõua seda parandada!"
Oleme üks paras punt :D

laupäev, aprill 25, 2009

mida teeb õpihiir tagapingis

Tagumisse pinki istuvad enamasti need, kes tahavad õpetaja silma alt ära. Õpejõu silma alt tahetakse kaugemale juhul, kui tahetakse teha midagi natuke kohatut või lubamatut. Näiteks magada. Vms.
Õpihiir jäi kooliõele vahele ->

pühapäev, aprill 19, 2009

figuratsioonid

On väga tähtis amet leiutajal
ta aidata sind oskab igal ajal
kuid lihaseidki arendama pead
sest muidu kael ei jaksa kanda pead
Lote-muusikalist, mis on mu kohustuslik kodune audiotaust praegu. Lisaks Hiiretipsu laulule.

Kooliõde M õpetas suurepärase võimlemisharjutuse, mis võtab vähe aega, ei tekita lärmi ja töötab kõik lihased kapitaalselt läbi. Toenglamang - toeta jalalaba väljasirutatud varvastega maha, toetu õlgade laiuselt küünarnukkidele, kusjuures küünarvarred peavad maapinna suhtes olema täisnurga all. Hoia keha sirgelt vähemalt 30 sek... või nii kaua, kui jaksad ;).

Lärmi mittetekitamine on täiesti relevantne inimese puhul, kes elab tihedalt asustatud peres ja tahab oma trenni teha vaikselt, ilma et lärmi peale ilmuks kari uudishimulikke segajaid. Boonusena saavad seda harjutust teha ka arvestatava suurusega rinnapartii omanikud, aga ntks rasedatele ma ei julge seda soovitada, sest keskkeha lihased saavad väga kõva koormuse...Samas võiks seda teha vabalt ntks töö juures - niipalju ikka kontorilaua kõrval ruumi on.


Teine hea harjutus, kah M näidatud - kusjuures oluline on, et selja nõgus osa, mis seliliasendis tavaliselt maapinna vastu ei puutu, saaks seda harjutust tehes sirgeks ja vastu alust surutud. Konksus jalg jällegi täiesti täisnurga all - ja hoia nii kaua kui jaksad või 30 sek. Kõhulihastele annab kapitaalse koormuse, selga praavitab ka. Tee seda mõlema jalaga vaheldumisi; paarist hoidmisest päevas täiesti piisab.

Lisaks veel... minu üks kroonilisi tervisehädasid on nn arvutikäsi. Selle vastu aitavad täiesti lihtlabased kätekõverdused aga lisaks ka selline asi, et lamad kõhuli maas, sirutad käed paralleelselt laiali, hoides soovitavalt (aga mitte ilmtingimata) mingit raskust. Hoia jälle 15-30 sek. Suru abaluid seljal kokku aga ära tõmba õlgu lõua suunas või vastu kaela. Korda seda harjutust 2-3 korda. Hoida võib mitmes erinevas asendis, keerates rusikaid v hantleid püsti nii pht kui teistpidi. Ahjaa, midagi pehmet võib endale alla võtta muidugi ;)

Nende harjutuste peamine mõte ei ole mitte väliste ümbermõõtude vähendamine - ehkki ka see on tore, et ma näen nüüd oma tutti, ilma et peaksin lõtva kõhunahka enne kätega eest ära korjama. Tugevad kõhu- ja seljalihased annavd lihtsalt hea enesetunde. Tugeva tunde. Mida on vahel nii hädasti vaja.

laupäev, aprill 18, 2009

väike palve: ärge mõistke kohut

See on kinnine blogi. Olen siia kutsunud inimesi, keda pean usaldusväärseks. Erandiks on ainult Tanel ise, kelle puhul ma lihtsalt tahan, et tal oleks võimalus seda lugeda -  tema kiuste. Kas ta tegelikult ka loeb, noh see ei ole juba enam minu teha.

Usaldus on keeruline asi, enamasti peaks see olema vastastikkune ja kindlasti tähendab see ka teatavaid eelootusi. Nii minul teie kui teil minu suhtes.

Kui usaldatav eelootustele ei vasta, võib usaldajat tabada pettumus vms negatiivne emotsioon.

No mis teha, teate.

Teie ei ela minu maailmas. Mina ei ela teie maailmas. Blogimine on üks võimalus teise maailma piiluda, aga selle mõistmine on igaühe enda teha. 

Kui teid häirib, et ma Tanelist räägin, või kasvõi Aleksist, kui te seetõttu minus pettute, siis... lõpuks on see minu blogi. Kahtlemata oleks seda ilusam lugeda, kui ma oma laste isadest üldse ei räägiks. Sest need ei ole ilusad lood.  Ma olen niigi väga paljud asjad jätnud viimasel ajal pigem kirjutamata, lihtsalt sellepärast et ei taha neid põlistada. Üleskirjutamine annaks neile justkui tõsisema tähenduse.

Aga kui ma juba räägin, siis uskuge, see on vaid murdosa sellest, mis on ja ma olen siis ka üle viimase piiri viidud. 

Jah ma võiksin siin rääkimise asemel näiteks... jälle ennast lõikuda. Või ennast vastu nägu lüüa. Kõva häälega röökida. Ei häiri see kedagi peale Oti, kes on paratamatult kogu aeg minuga, ja minu enese järgmisel päeval, vaadates oma katkist keha. Võibolla on mul siiski õigus valida, millise tee ma oma ängi väljavalamiseks valin, ilma et keegi tuleks mulle selgeks tegema, et MA ELAN VALESTI. Ja kes pole ise sellist ängi kogenud, ei tea, et sellisel puhul ainult kaks valikut ongi - halb ja väga halb. Ei ole kasu ütlemisest, et tuleb valida hea tee, kui seda head ei paista, pole lihtsalt näha - seda pole olemas. 

Psühholoogil oli enese lõikumise ja enda löömise kohta naljakas teooria - ta ütles, et see on enese karistamine. Veider. Miks ma peaksin ennast karistama, kui niigi on kohutavalt paha olla? Ei, see on lihtsalt... see on valu, mis on minu kontrolli all, samal ajal kui see, mis toimub minu ajus, ei ole minu kontrolli all. Minu tahe ei määra, kui kaua masendus kestab või millal see tuleb või kui sügav on.

Üks teine inimene arvas, et enese lõikumine on peaaegu sama mis enesetapp. Ei ole. Eneselõikujad ei tee seda tavaliselt kunagi eluohtlikul viisil. Te ju teate, et veenide korralikuks läbilõikamiseks tuleks seda teha sügavalt ja piki käsivart? Mitte risti. Nagu eneselõikumiste puhul tavaline. Ka sigaretiga kõrvetamine ei ole eluohtlik, isegi mitte tervistkahjustav.  Aga seep see on... kontroll olukorra üle. Kui ma ei suuda kontrollida isegi oma ajus toimuvat, siis vähemalt see valu on minu teha.

Ja ka siin, selles blogis, peaks kontroll ning õigus valikuid teha kuuluma mulle, mitte sootsiumile. Interaktsioonid, raisk.

Kommentaare ennetades -  lasin endale antidepressandid välja kirjutada, aga võtma saan neid hakata alles nädala pärast, kuna tänaseni võtsin naistepunakapsleid, mis loetakse nii kangeks preparaadiks, et nende ja vabrikupillide vahele peaks jääma vähemalt nädalane paus. See tähendab rasket nädalat ees ootamas ja päris kindlasti ka süngetoonilisi või kibestunud postitusi siin blogis. Kes neid taluda ei suuda, noh ärge lugege.  

Õnneks tulevad sess ja Ülikool. Nendest on abi. 

esmaspäev, aprill 13, 2009

õpihiir&pojad

see on selline perversne bioloogia... Õpihiirel on kaks poega, kumbki pole just hiir. Vanem on Suur Lohe ja noorem Vigurivänt.
Igatahes puhus Õpihiir ennast täna õhku täis ja kamandas Suure Lohe lõpuks rõivapoodi, kus piinas vaest last, sundides teda erin. trikoojakke selga proovima. Ega otsest vajadust ju ei olnud, Õpihiir tahtis lihtsalt omaenda egoistlikes huvides Suure Lohe küljest korraks pesumasinasse saada nädal otsa seljas vindunud dressipluusi ja selleks ei olnud teist teed. Sest Suurel Lohel on jälle see Darth Vaderi periood - ta ei pane praegu ühtegi ilma kapuutsita dressipluusi selga.
Samal ajal kappas Vigurivänt värskelt shokolaadiste kätega mööda rõivapoodi ringi ja üritas katsuda kõike, mis vähegi värvilisem tundus. Vahepeal ütles kavala näoga: Aap ei taha roosat pluusi! Jutt jumala õige. Kui Õpihiir rahuldavaks tunnistatud pluusiga kassasse suundus, jäi Vigurvända kannul kappamise ja katsumiste keelamise töö Suure Lohe kaela. Kõigil tundus üsna lõbus olevat.
Edasi tulid Õpihiir&pojad koju. Õhtu&supp&mängimine&Suure Lohe kooliasjade kontroll ja vaikne kodusõda koolitööde nimel. Vigurvänt joonistas hulgaliselt Aknaid ja kirjutas Laeva Nime (Epeep, vms seekord) , Oti nime, Emme nime (arvake ära, mis emme nimi on? Õige: Emme. Issit teatakse küll ristinime järgi...) Lõpuks laulsime vastastikku võidu teineteist Vigurvändaga magama:
Kuidas teeb kiisuke: näu-näu-näu
Kuidas teeb autoke: põrr-põrr-põrr
Kuidas teeb rongike: tsuh-tsuh-tsuh
Kuidas teeb emmeke: ehehehe
Kuidas teeb Otike: ihihihi

Ja siis kakles Õpihiir digididaktika rühmatöö viimase jupi ülespanemise ja kujundamise nimel pbwiki.com -iga ning Starmani netiühendusega, sest loomulikult, kui rühmas leidub mõni Õpihiir, siis see Õpihiir panebki rühmatöö jupid kõik ise pbwikisse üles ja lisab pildid.
Aga Õpihiir oli seekord edev ka ja kirjutas kõige alla: Lehekülje koostasid need-ja-need, üles pani: Õpihiir. Vot.
Nüüd läheb Õpihiir ära magama, ehkki kooliasju jääks veel teha küll - neid, mida ma nädalavahetusel plaanisin aga ei suutnud teha. Ädööd!

Kes või mis on õpihiir, seda vaata siit või siit

bipolaarne

masendusperioodid lähevad järjest hullemaks. sügavamaks, mustemaks, lootusetumaks.
ma ei tea kas te olete midagi niisugust tundnud - et peas on suur must auk mis imeb endasse kogu jõu, mõtlemisvõime, lootuse ja rõõmu. ja ilma põhjuseta. lambist.
ei jõua, mitte midagi ei jõua, mõelda ei jõua, suhelda ei jõua, isegi silmanägemine halveneb sel ajal. või siis nähtav info ei jõua silmast ajju. otile see muidugi hästi ei mõju kui emme lihtsalt istub ja jõllitab. või ei jõllita kah.
pühapäeva hommikul sundisin ennast liigutama, jõuga üle selle musta augu serva, läksin otiga välja jalutama ja sain ropu peavalu ja õhtuks ärritushoo... adrenaliin muidugi lööb korraks eluvaimu sisse.
kõige hullemad ongi need masendusaugud nädalavahetustel, kui mul puudub igasugune väline "peab tegema" ajend. vedru käib maha.
võtan ikka naistepuna edasi, aga tundub et see ei aita enam. asi läheb hullemaks. hullemaks. hullemaks.
Nojah. Räägitakse, et pole halba ilma heata: http://forte.delfi.ee/news/teadus/article.php?id=22791965
ei tea. kui must auk väga kaua kestab, siis minul igatahes põhjustab see pigem mäluhäireid. noh ja siis paanikahäireid ka. hing jääb kinni, käedjalad surevad ära.

teisipäev, aprill 07, 2009

Hägused mõtted


Mõte nr 1. Kaarna blogi üle lugedes haakis minu silmadesse ennast selline lause:
Virtuaalmaailm on peaaegu qmmist, samas q paberil massiline plogimine (mingi ajakirja formaadis ehk) olex sigaressursimahukas ning aega & ruumi raiskav, tylikas & ylikahjurlik tegevus.

Huvitav, kas on mingitel tingimustel mõeldav, et ka virtuaalressurss, v. virtuaalruum hakkavad otsa/täis vms saama?

Mõte nr 2. Üks pilt ütleb jah rohkem kui tuhat sõna, aga vähemalt virtuaalias võtab üks pilt ka kõvasti rohkem mälumahtu kui tuhat sõna... seega? Kumb raiskab rohkem ressurssi? Kumma kasutegur on suurem?
ja ntks tuhat pilti ei pruugi enam rohkem öelda kui tuhat korda tuhat sõna.

Oleneb pildist. Oleneb sõnadest.

Ja mõte nr 3. Veel üks võimalik blogimise põhjus on vajadus jutustada oma lugu. Kasvõi iseendale. Oma loo jutustamise läbi anname oma elusündmustele uue tähenduse, rohkem tähendust, või saame mingeid uusi tähendusi teiste käest. Oma loo jutustamise läbi ka muudame, tähtsustame või väärtustame ennast. Igal juhul - kui ka muud ei toimu, vähemalt saavad need lood jutustatud. Võibolla kellelegi jäävad ka meelde.

Vanasti oli selliseks tähenduseandmise paigaks külakaev, vms koht kus inimesed kokku said. Nüüd tuleb vesi torudest, kirik telepurgist, kõrts... nojah.
Inimene on narratiivne loom, homo narratus või kuidas see õige kirjapilt nüüd olema peaks.
Jutustada inimesi. Jutustada ennast. See on oluline.
Pilt on pärit siit

esmaspäev, aprill 06, 2009

Odav lapstööjõud

Et teismeliselt võtta illusioon, nagu oleks maailm üks lahke paik, kehtestasin nüüd uued ja karmimad rahareeglid.
Mina maksan tema igapäevased elementaarsed ja kooliskäimisega seotud kulud. Sh nojah klassiga teatrikülastamised ja klassiekskursiooni (ai see on valus)
Lõbustused, üritused, sõprade sünnipäevadel käimised ja bakhanaalid maksab ise oma rahadest.
Raha võib ta teenida selliste koduste töödega, mis ei kuulu igapäevatööde hulka ja on otseselt ainult minu huvides. Ntks Oti hoidmisega. Mida ta muide on seni ka tasuta teinud. Aga ma ei pea seda õigeks. Sest olgem ikka õiglased, Aap ei ole Oti olemasolu eest vastutav, Tanel on, tasuta lapsehoidu peaks Tanel osutama. Mitte Aap. Samas on mul nii mõnigi kord targem Aap palgata, kui Taneli peale lootma jääda.
Tariifid:
Oti hoidmine kodus: 12,50 EEK tund
Oti lasteaiast äratoomine: 25 EEK kord
Otiga õues mängimine ja jalutamine: 25 EEK tund
Trepikoja ja koridori koristamine: 25 EEK korra pealt. (see on ainult minu huvides - et majaperenaisel oleks vähem põhjust minu kallal näägutada. Tegelikult võiks ta muidugi korraliku graafiku kõigi majaelanike vahel sisse seada, selmet arvata, et koridori mustamise eest vastutab vaid minu pere)
Erakorralised ja mitte-üldkasulikud ehitus- ja remonditööd, emale raamatukogust õpikute toomine, muud mugavusteenused: tasu kokkuleppel.

ai kui häbi

tõsiselt piinlik. Ma ei ole ikka veel ainsatki korda Kumu kunstimuuseumi külastama jõudnud. Ise elan samas linnas ja olen muuseumitöötaja.
Häbi, püksis käbi.

Pildikesi tõsielust

Esimene vaatus:

Ema on Tartus õppesessioonil. Helistab õhtul, pärast pikka õppepäeva, teise linna teismelisele pojale:

Ema:Halloo, kuidas sul seal läheb ka?

Poeg: Kuule... sitasti läheb.

Ema: Noo...??

Poeg: Kuule mul üks purjus sõber tuli külla... ise olin ma ka purjus natukene. Aga ainult natukene. A sõber oli sigalakku täis ja kukkus laamendama.

Ema: Mis mõttes???

Poeg: nojah, sinu toa voldikukse lõhkus ära ja vannitoa voldikukse lõhkus ka ära, vannitoa oma ma panin tagasi, aga sinu toa oma läks liiga katki ja... ahjaa, väikevenna väikese koolitahvli kukkus ka sodiks. Aga selle ma kütan ära. Seda enam parandada ei anna.

Ema: oioioi... oioioi!

Poeg: nojah, ma siis viskasin ta välja ja koristan praegu, Kiilakas on ka siin ja aitab mind.

Ema: oota, Kiilakas ei ole seesama sõber kes purjus peaga laamendas?

Poeg: misasja, ei, ole normaalne! Kiilakas ei joo niimoodi. Selle purjus sõbra ma viskasin välja ja saatsin trolli peale ka.

Ema: eee... mida ta veel ära lõhkus?

Poeg: ei, muud vist väga ei olnud... mingi pudeli lõhkus ja... ma olin teises toas sel ajal kui ta laamendas.

Ema: Ohjummel! Olgu, voldikuksed olid meil lagunenud enne niikuinii, aga... välisuks, aknad, sellised asjad jäid terveks?

Poeg: ei nendega on kõik korras, ta üritas küll välisust ka maha lõhkuda, aga ma toimetasin ta trolli peale. Aga uksed tuleb uued tellida. Ma mõtlesin, et seekord võiks korralikud uksed tellida, mitte need voldikud.



Esimese vaatuse lõpp.



vaatus 2



Ema (Astub koduuksest sisse, paneb kompsud maha. Tõmbab ninaga): poeg, ma tahan sinuga kohe riielda!

Poeg: jah, ma kohe koristan ära, kiilakas ööbis siin, ma ei pannud veel asju tagasi.

Ema: ei, ma mõtlen seda suitsuhaisu! Meil on ju reegel, et toas ei suitseta, mitte keegi ei suitseta! Räme suitsuhais on toas!

Poeg: no ei olegi keegi suitsetanud toas! Sõber tegi akna peal suitsu ainult.

Ema: Kiilakas või?

Poeg: ei, mitte Kiilakas, see teine, noh. Kiilakas on normaalne inimene.

Ema: akna peal ka ei tohi teha, see tuleb ju tuppa! Õues tehakse suitsu! mitte toas! (käib ringi, tõmbab aknaid lahti) Sa tead, et ma ei kannata suitsuhaisu.

(märkab koni põrandal) Poeg, vaata siia - siit see hais tulebki. Konihais on see kõige jubedam!

Poeg (tormab koni üles korjama): Mis sa neist akendest lahti rebid, külm on. Mis mõttega ma kütsin?

Ema: Jube suitsuhais, see tuleb välja saada. Las olla lahti.

(kõnnib toas ringi)

Mustapesukast on katki. Vaata, pesukuivatusrest on ka katki.

Poeg: Jah, ta siin kukkus... Ma ei kutsu teda enam kunagi külla, kui ta purjus on!.

Ema: (korjab pudelikillu) kuule, palju ta neid pudeleid lõhkus?

Poeg: misasja? ma koristasin kõik killud ära! Palju neid olla saab? Kurat ma ei kutsu teda üldse enam siia külla!

Ema: aga mis sodi see on? (korjab maast vatiinitüki)

Poeg: aa, see on selle väikevenna vana riidest krokodilli seest, ta lõhkus selle ka ära ja loopis täidise laiali. Ma viskasin selle juba minema, ma lihtsalt kõike ei näinud...

Ema: okei... Kuule poeg, teeme nüüd nii, et mina lähen välja jalutama. Lihtsalt jalutama. Ma niikuinii tahtsin jalutada. Ja sina teed senikaua siin kõik korda. Voodipesu, millega su sõber magas, võta lihtsalt ära ja viska pessu, ma pärast panen ise uue. Põrandad pühi ära, nõud pese ära, kõik viimseni tee korda. Ja tuuluta, hais on väljakannatamatu. Varsti, umbes tunni pärast, tuuakse väikevend koju, vaata et selleks ajaks kõik korras oleks.

Ema lahkub. Poeg hakkab koristama. Eesriie.



Nojah. Koristas ära, muide. Järgmisel päeval ostsime koos uue pesukasti ja kuivatusresti. Tahtsin ka tolle laamendanud sõbraga rääkida - kui nädal hiljem avastasin, et keegi on sigariga minu kampsuni sisse augu kõrvetanud, aga Võsuke ütles, et sõber ei võta enam telefoni ja on üldse kadunud "Ei, ta ei käi meie koolis" Sõber oli mütsi kah maha unustanud ja järgi sellele ei tulnud.

reede, aprill 03, 2009

Tattoo

Aap lasigi endale tattoo teha. Esialgu pisikese. Hmhmhmh... lihtsa, topeltjoonega, läbipõimunud pentagrammi vasakule käsivarrele.

Minu eelnevast hügieeniteemalisest kraaksumisest hoolimata lasi ta selle teha sõbral. Okei - Aap ütles et nõel oli ühekordselt kasutatav, ise nägi kuidas sõber võttis uue nõela pakist, nägi kuidas sõber masina ära desinfitseeris ja et tindipotike on ka ühekordselt kasutatav ja oli uus. ja et tint masinast läbi üldse ei lähegi, masinaga kokku ei puutu. Ja et spets desinfitseeriv salv on tatoo võidmiseks, emme anna raha salvi ostmiseks. See on arstirohi juuuu.
"nagu sa soovitasin, tegin ma kõigepealt midagi väikest, aga ma ostan hiljem endale oma nõelad ja tindi ja lasen õlavarrele selle suure fööniksi teha!"
"mul on adrenaliin täiega üleval praegu!"
"naljakas on mõelda, et see ei tulegi mitte kunagi maha!"
Siinkohal ma manitsesin, et võtku nüüd aeg maha, harjugu ära ja mõtelgu järele... enne kui midagi suuremat teeb.

Nojah, täitsa ilus tätokas sai, muide. Ja usaldame siis Aabi võimet hügieenisituatsioone adekvaatselt hinnata, niikuinii see poiss käib praegu iga kuradima hommik dushi all...

Aga et miks ta tatoosalongi ei läinud -
"never ei kavatse ma sellise asja eest mitut tonni maksta!";
"ei olnud üldse valus, lihtsalt natuke ebameeldiv"
"ainuke asi, ma ei tohi nüüd nädal aega sellist füüsilist teha, mis higistama ajab"

Naljakas lugu, kui lapsed suureks kasvavad. Sa saad neid küll õpetada, aga kuipalju või läbi millise sõela nad sind kuulda võtavad on juba täiesti nende endi teha. Siinkohal poetan ma heldimuspisara.

Oh raisk, ma tahan endale ka tätokat! Varjaks need koledad armid ära, mis ma paar aastat tagasi masendushoos vasakule käsivarrele lõikusin.

Huvitav, kas Aabi sõber oleks nõus Aabi lubjakast emale tema enda kavandi järgi midagi pisikest kribama? Lille või roti või...

neljapäev, aprill 02, 2009

täiesti looduslik depressant

Pikemat aega juba vaevab mind kas depressioon või pigem nähtus peene nimega bipolaarne häire. St masendusmeeleolud vahelduvad jabura eufooria või muidu emotsionaalse aktiivsuse perioodidega.

Käin sellega loomulikult arsti juures. Arst vahepeal arvas et võiks ehk tabletti kirjutada... või siis mitte kirjutada. Mina tablette kardan. Keemia, jne. Arst siis ütles et ootame, vaatame, uurime sind natuke, äkki ei ole tablakat vaja. Aga võta seni naistepunakapsleid, see on looduslik antidepressant. Ja käi ikka nõustamises edasi.

Naistepuna ma enda arust tunnen, ravimtaim selline. Kasvas meil maal ka põllu servas. Pidi naistehädade vastu aitama. Aga et depressiooni vastu ka...? Hämmastav uudis, antideprekad tasuta maal põllu servas olemas? Kahtlane tundub. Äkki see ei ole see õige naistepuna? Ok, naistepuna mõju pidada kasvukohast olenema.

Apteegis oli naistepuna müügil nii kapslite kui kuivatatud rohuna, apteegitädi vaatas rohupakkide suunas kahtlustava põlastusega ja arvas, et kapslid on ikka mõjusamad. Mismoodi mõjusamad, seda ei selgitanud. Lihtsalt pime usk vabrikutoodetesse.
No mina pole mingi ekspert, võtsin kapslid.
Looduslikest rahustitest soovitati mulle veel palderjani, võtsin seda ka, seekord tee kujul. Palderjanijuurikast tehtud jõleda lääge maitsega jook aga viis mu laksust mingisse jaburasse, skisoidsesse, nõrgalt LSD kaifi sarnasesse seisundisse, mis sisaldas massiliselt dejavusid ja totaka jutu rääkimist ja järgmisel päeval oli (vaimselt) eriti sitt olla. Ei, seda taime ma nüüd kardan ka. Muidu vist ikka loodus aitab kõige paremini. Ma vähemalt loodan seda.

kolmapäev, aprill 01, 2009

Aprillisigadus

Teismeline tuli hommikul ja teatas mulle surmtõsiselt:
kuule
vaatasin just e-kooli
mul on keemias üks arvestuslik 1.

masendusin.
silmnähtavalt.
ei jaksanud midagi öeldagi.

Teismelise nägu lõi särama: aprill! Tegelikult on 3.
Ja inglise keeles on 5.

nurjatu... aprillisiga. Nii võib südari saada. :D

ei ole hea inimene

Ei ma ei ole tõesti.
Aga täna oli mul meeles isegi lilli kasta, muuseumis. Ilmselt tänu sellele, et kellegi hea inimese poolt vetsu unustatud väetisega rikastatud lillekastmisvesi on hakanud võikalt haisema, umbes nagu kasutatud mensulapp.
Kui haisu päritolu välja peilisin, tulid mulle ka kastmist vajavad lilled meelde.

Seni hoolitses nende eest meie aastavahetusest ära tsentraliseeritud raamatupidaja. Nüüd peaksin mina seda tegema.

Õnneks liigub minu kabinetis, kus ma praegu kurvalt üksi resideerin, aegajalt ka teisi inimesi. Muidu oleksid lilled ammu välja surnud, nagu minu lilled tavaliselt teevad.


Mulle meeldib see vana, romantiliselt paksude müüridega maja.

Võimalik, et lilledele meeldib ka. Taimi kasvab siin iga nurga taga, trepikodades ja ekspositsioonis, saalitöötajate rõõmuks. Muuseumi saalitädi töö on kah selline... meditatiivselt rutiinne ja samas alativalmis hoiakut nõudev. Küllap aitab lilledega tegelemine neil maandada külastajate hordidest tingitud stressi ja samas ka külastajahordide vahelisi tühikuid täita.

Kas te teate mõnda muuseumi, kus toataimed täielikult puuduksid?