neljapäev, mai 31, 2012

Elu pakub absurdi

Kõrvaltoas oigab võõras teismeline neiu, kes öösel Hirvepargis hängides rangluu murdis. Allüürnik I kutsub talle kiirabi. Ehkki nad käisid öösel kohe õnnetuse juhtumise järel traumapunktis. Aga valu kasvas päevaks üle pea. Neiu, kusjuures, plaanib ise meedikuks õppida ja viskab enda kui õppevahendi üle oiete vahele mõru nalja.

Putuk nõuab, et ma temaga malet mängiksin. Ma ei oska. Siis mängime malenuppudega trips-traps-trulli.

Võitsin Ingmani jäätisekampaanias Samsungi nutitelefoni ja nüüd ei suuda otsustada, mida sellega teha. Lähen igatahes kohe järele. Seda küll.

Töö juures kaovad olulised kirjad postkastidest iseenesest ära.

kolmapäev, mai 30, 2012

Tiksun vaikselt

Paabulind
On selline seis praegu. Kui alarmolukord (pidu, haigus, vms) mööda saab, siis haarab mind jälle apaatia. Putukas lõbutseb omasoodu, hetkel mängib heegeldatud lohedega maailma, kus laiskus on karistatav surmanuhtlusega. Pean ma sellest mingi vihje välja lugema? Mainis hommikul, et aga ta on ju täiesti terve. Ma siiski pigem ei vii veel lasteaeda last, kes eelmisest päevast suurema osa veetis puruhaigena ja õhtu lõpetas palavikuga.

Tanel ja tema vanemad käisid eile haiget (peo ärajäämise pärast õnnetut) last lohutuseks  külastamas, tuues tema lõbustuseks kaasa hunniku raamatuid, millest kolm, loe ja kirjuta, KOLM räägivad elukutsevalikust. Tähendab, erinevatest elukutsetest. Kusjuures ega sellega enam nalja olegi - koolis, kuhu ta läheb, on neli õppesuunda, millest üks tuleb 4ndaks juuniks ära valida. Kunstid versus reaal... Neljas raamat tutvustab erinevaid huvitavaid loomi ja inspireeris Putukat juba joonistama. Ikkagi kunstid? Võsuke aga arvab, et see valik ei toida. Putukas jällegi teab täiesti kindlalt, et tema tahab suureks saades hakata pritsumeheks. 
Päästetööde õppesuunda selles koolis kahjuks ei ole.

Võsuke on nüüd nagu... suur inimene. Ongi. Läheb hommikul tööle. Õhtul teeb/võtab ta endale järgmiseks päevaks kaasavõtmiseks lõuna (seal kohapeal saab soojendada) valmis. Vahepeal käib autokoolis. Ise maksab kinni, muidugi. Eile... istus ta arvuti taga ja avastas ootamatult, et kell on juba väga palju. Võsuke: Oh krt, ma täna küll ei jõua enam endale homseks pelmeene praadida. Mina nõksatasin emalikult köögi suunas -  ja siis tuli mulle meelde, et inimene, suur inimene teeb oma valikud ise ja kui tema valik oli nii hilise kellani ülevõrgumänge mängida, selmet oma kõhutäite eest hoolitseda, siis minu poolt selliste valikute võimaldamine oleks pedagoogiliselt väga-väga vale. 
Käitusin pedagoogiliselt õigesti. Hommikul ärgates leidsin, et keegi oli mu viimased võileivamaterjalid juba rekvireerinud. Normaalne. Sööme helbeid.

esmaspäev, mai 28, 2012

särgist ja


Homme on lasteaia lõpupidu.

Putuk lõpetab. Proovisime, kas püks ja särk on ikka parajad küll. Olid veel küll.Või juba.

Harjutan lipsu sidumist.

Võsuke teatas: "sellist lipsu seotakse hoopis teisiti" ja jätkas arvutimänguga.
Tutkit. Mina võtan selle sõlme, mille pilt mulle nutifoni sisse (Nokia5800) mahub. Ja mida ma paar korda õnnestunult proovinud olen. 
Et see hiljem sama ruttu ära unustada. Hea, et on olemas internet.

Väsimus.
-----------
Lisatud järgmisel päeval:
Mage lugu. Kogu lipsusõlme harjutamise, särgiproovimise ja pükste taatlemise, sugulaste lasteaeda kohale kutsumise, lauluharjutamiste ja muude Organiseerimiste vaev on täiega maha visatud - Putukas jäi haigeks. Kella kuue paiku hommikul algas oksemaraton, mis kestis vahelduva eduga praeguseni. Pidu peavad teised, meie loeme koomikseid ja vaatame telekat. (kes kurat on need [::::] keda fox crime ja life seriaale tõlkima lubatakse?) Ja närime kuivikuid piimata tee kõrvale.
Õhh.
-----------
Ema: "Mjah, sul ongi palavik."
Laps kaeblikult: "Mul on ka igavik. Ja pea valutab."
Multikate aeg.

Piinav reis


nädalavahetus oli igati meeldiv, aga lõpuks tuli kodu poole sõitma hakata. Rongiga, nagu ikka.
Viimane rong, puupüsti täis, vagunisaatja mahutas minu ja lapse vastamisi asuvatele pehmetoolidele, meie kummagi kõrval üks noor mees. 

Rong hakkas sõitma.
Minu naaber hakkas vastasistujaga rääkima.
Ta rääkis. Ja rääkis. Ja rääkis. Ja rääkis. Ja rääkis. Ja rääkis. (Imetlusväärne kopsumaht!) Meeldiva kõlaga häälega, hea diktsiooniga rääkis ta sündsa tagasihoidlikkusega oma paljudest õnnestunud valikutest, edukalt sooritatud eksamistest, kasumlikust müügitööst, sellest kuidas ta klientidele alati kõige paremini lahti kirjutatud hinnapakkumised teeb, sellest, kuidas ta omal ajal nii õiges koolis käis, sellest, kuidas need, kes ei ole selles koolis käinud, on inimesed, kellega pole eriti millestki rääkida, sellest, kuidas... Loomulikult kasutas ta maitsekalt mõningaid võõrkeelseid sõnu siin-seal teksti sees ja kirjeldas humoorikalt oma hommikusi raadiokuulamisi prantsuse ja suurbritannia kanalitelt. 
Vahepeal sai ta vestluspartner ka paar sõna sekka öelda. Enamasti aga pinises vahet pidamata minu kõrval istuv kõhetu ruudulise särgiga nooruk. Kaks ja pool tundi. 
Mu telefoni aku oli tühi. Muusika ei tulnud mulle appi. Viimases meeleheites toppisin kõrvaklapid niisama kuulmekäikudesse, aga palju kasu neist polnud. Kogu reisi vältel ei vabanenud ses vagunis ka ainsatki muud kohta, kuhu ma saanuks lapsega koos minna. 
Tallinna jõudmise hetkeks olin ma hakanud vihkama kõiki ruudulise triiksärgiga noori haritud mehi - inimliiki, kelle vastu ma seni olin ikka vaikset sümpaatiat tundnud. 

Vanaks hakkan jääma. 

neljapäev, mai 24, 2012

Kevadel sünnib ikka tõesti palju lapsi.



Eks need augusti pikad pimedad soojad ööd...
Palju õnne:
õepoeg
minu isa
Rents
Võsuke
Viidik
ja Kudzu lapsed!
Ja kõik teised mailapsed!

kolmapäev, mai 23, 2012

Poegade emadele

Issanda lahe kampaania!


On ju teada, et mees nõu ei küsi ja arstile läheb alles siis, kui kanderaamil viiakse - või relvaluba vaja on. Aga siin saab panna mehed meestelt internetis anonüümselt nõu küsima ja loosiks on alfaisase komplekt. Kradima geniaalne! 
Ok, tätokas võiks ka sinna alfaisase komplekti kuuluda, aga las see esialgu olla.

laupäev, mai 19, 2012

Võsuke

Võsuke paraadvormis
Võsuke sai täna kell 7.17 19 a vanaks. Palju õnne, Võsuke! 
Facebooki sein hakkas õnnesoovidega kattuma juba eelmisel hilisõhtul. Facebook omab sind. 
Hm. Teismeliste... kommetest me tänasel tähtsal päeval EI räägi.


Pusle lapsele.
Praegu paneb Võsuke rõõmsalt minu käest kingiks saadud puslet kokku. Mängulust on asi, mis ei tohiks kaduda ka kõrges eas!

Valu

See, et ma nüüd tean, miks mul kõht valutab, ei tee selle valu talumist sugugi kergemaks.
Võsuke turtsatas: valuvaigistid on nõrkadele. On jah, ma olengi nõrk, vana ja hirmul. Valu pole just tugev, aga ma lihtsalt ei taha sellest mitte midagi teada.
Esmaspäeval on op. 
Päevases osakonnas, nagu mulle lubati, samal päeval saan koju, jne. Kaheksaks kohale, söömata-joomata. 
On hea, et Putuk on praegu isa juures. Kuigi on tore, kui ta voodis lebava emme ümber hoolitsevalt kõik oma suuremad ja pehmemad kaisukad topib - minust ei ole praegu küll emana asja.

Kuulukse, et nad (Putuk ja isa) käinuvad vasikaid vaatamas. Tore, et kellelgi vähemalt lõbus on.

esmaspäev, mai 14, 2012

Kujund

Viidik küsis mu käest, endal nina arvutis: ei tea, kas Lutsu "jeekim" oli päris sõna, kas seda kasutasid teised ka, või esineb seda ainult Lutsu teostes?
Mina jäin vastuse võlgu, Lotman aga mainib: ilukirjandus räägib erilises keeles, mis asub sekundaarse süsteemina loomuliku keele kohal. Seda defineeritakse seetõttu kui sekundaarset modelleerivat süsteemi. (Kunstilise teksti struktuur). Mikita hoiatab: rühma semiootilise potentsiaali eest tohivad hoolt kanda ainult selleks volitatud isikud (Metsik lingvistika).
Küllap siis Luts kui joodikust apteeker (shamaan) ja kirjanik (preester) tundis oma volitusi piisavana ignoreerimaks kollektiivi nahutamist ja loomaks uut keelelist reaalsust. Praeguseks on "jeekim" mu teada küll hõredasse tavakäibesse läinud. 

---------------
Ilm on tappidest lahti. Minu põlved raksuvad, vana Ford nagiseb, läpakas naksub ja logiseb, rongi rattad ragisevad ja inimsuhted kolisevad veel kõige koledamini. Neetud rist.

Miks on väikestel lastel tihti kleepuvad pihud? Eks nad vist üritavad lagunevat maailma kokku liimida. Siirupi, higi, tolmu ja tati väega.

pühapäev, mai 06, 2012

vihm


Viidik oli (pea)linnas külas. Kultuurne nädalavahetus Putukaga kolmekesi (Võsuke ei lasknud ennast millegi nii igava pärast küll kodunt välja meelitada). Kien in die Kök ja Bastioni käigud. Bastioni käigud - soovitan! Sinna on tõeliselt põnev Aja Lugu kokku lapitud. Teiseks soovitan väga kikendiköki üht noort giidi kuulata (teisel korrusel), kes jaksas Putuka lõpututele küsimustele vastata, ja rääkis ka muidu väga huvitavat juttu. Muuseumipedagoog, kes õpib antropoloogiat ja arheoloogiat.
Ei maksa mainimata jätta ka Catena aastapäevakontserti Ajaloomuuseumi Suurgildi saalis, kus Viidik ja Putukas kannatlikult alates hääleharjutustest kuni lõpuni kohal olid. Ja muidugi muuseumi vaatasid. Kontsert õnnestus ootamatult hästi.
Nädalavahe lõpetas pidulik õhtusöök Kristiina Juures, kuhu meid kutsus mu õde. Viidik kappas sealt otse Tartu rongile, meie Putukaga jäime veel tšillima. Kojuminnessani saime endale kenakese vihma kaela.
Vihm on OK, kui sa oled toas, sul on soe, kass magab jalgade peal ja taevavesi jääb sinna, kus on tema koht  - akna taha rabistama.


Väikesed jagelused teismelis(t)ega võrguühenduse jagamise pärast. Viidik keeras oma ühendusetarbimise vaguralt väiksemaks, mina porisesin, et "kesse kalidori elektri massap", tähendab - kui mina maksan, siis ei peaks teismelised igisema, et nende võrgumäng ühel nädalavahel üle väga pika aja natuke aeglasemalt jookseb. Ostku endale oma internett, dohh.
Imelik on ka see, et kui Viidik keerab oma Utorrenti allalaadimise 200 kilu peale, muidu aga lihtsalt vaatab paari foorumit, minu läpski on hoopis kinni, siis ikkagi ei piisa kamba peale Starmani M internetist - 5 mega alla? Ja teismelised pahandavad õigustatult, et nende asjad ei jookse korralikult. No mis? 

reede, mai 04, 2012

lapsesuu

Ema: "Pane krõpsupaelad [tossudel] ka kinni!"
Putukas: "On ju kinni! Ainult üks on lahti!"
E (naerab):"Oi, sa oled optimist!"
P: "Mis on optimist?"
E (võtab veeklaasi, valab sinna natuke vett, näitab): "Vaata, kas see klaas on pooltühi või pooltäis?" (tõmbab hinge, et seletama hakata..)
P:"Veerandtäis!"

Puberteet&suhtlus

...eelistan raudselt neid vaidlusi, mis lõpevad teismelise poolt käratamisega: "Mina pole süüdi, et sa oma elus nii valed valikud oled teinud!" mispeale mina: "Fain! Tee ise paremad valikud!" mispeale teismeline: "Ja teengi!" Kärts-mürts-põmm! Õnn tuli meie õuele. Sest mida enamat saaks üks lapsevanem tahta, kui et ta laps teeb elus paremad valikud kui tema ise?  

Kõlas hiljuti ühes blogis ahastav karje: kuidas teha teismeline õnnelikuks? Õige vastus on, et vastust ei ole. Õnnelikuks peab inimene ise saama, eriti ongi see just teismelise-ea ülesanne. Teismelised on sageli õnnetud just selle pärast, et nüüd peavad nad õnnelik olemise ise ära õppima. Kui väikelapsel on normaalse lapsepõlve korral täiesti olemas loomulik õnnevaru, mida annab hävitada ainult väga kuritahtliku või hoolimatu käitumisega, siis teismeline peab õppima ise õnne looma, enda sees ma mõtlen. Sa saad pakkuda talle pehmet patja nutmiseks, sa ei saa tema muresid tema eest ära lahendada. Sa ei tohigi! Enamasti. 

Sa võid: jagada oma kogemusi, hoiatada, mainida mitmesuguseid võimalusi, keelduda rahastamast ennasthävitavaid või ülekohtuseid käitumismudeleid, tutvustada seadusi, pesta oma käed demonstratiivselt puhtaks ja öelda, et kasigu oma jamad ise. Või minna inimest kokku korjama ja anda esmaabi, kui ta on tõesti väga kõrgelt kukkunud.
Sa ei või: sundida, keelata, koduaresti panna. 18aastase puhul sa seda enam tõesti ei või.16aastase puhul justkui võiks... aga see lihtsalt ei tööta. Ja sa ei või pakkuda nn asendusravi - alkohol jt meelemürgid ei ole lahendus. Tean, tean et on nii kuradima häid emasid, kes ise lapsukestele viina ja suitsu koju toovad, aga mina pole hea inimene. Mul on meelemürkide suhtest oma mõõdupuu ja see on väga peenikeste pügalatega.
Ma ei peagi hea inimene olema.
Ma pean oma lapsele andma võimaluse suureks saada.

neljapäev, mai 03, 2012

Prioriteedid

Tanel ei ole terve aprillikuu jooksul oma pojaga ainsatki tervet nädalavahetust veetnud.
Märtsikuusse jääb ka ainult üks kohtumine. Jaanuaris oli üks... veebruaris hädapärast kaks. Praegune nädalavahetus ei too mingeid muutusi: "oi mul on kole kiire".
Arsti juurde ta ka lapsega ei läinud, kuigi lubas. Ega lapsevanemate koosolekule. Teda ei huvita ilmselgelt, kus ja kuidas ta laps koolis hakkab käima.

Eks lapsega tegelemine polegi pooltki nii huvitav, kui igasugused pidustused, lõbustused ja bakhanaalid, aga ma pean ütlema, et nende inimeste, kelledega ta lõbusasti igal nädavahetusel ja tihti ka nädala sees aega viidab, prioriteedid tekitavad minus kerget hämmingut. Ei saa ju olla, et kõik tantsuklubilased ja ekstreemsportlased on just see rahvas, kes isa kohustusi lapse ees miskiks ei pane ja kellede meelest on tore inimene see, kes lubadustele vaatamata ise vabatahtlikult oma lapsega tegelemast loobub. Või saab? Kas toredad hobid muudavad inimese tõesti nii kalgiks, omakasupüüdlikuks, lühinägelikuks ja silmakirjalikuks?

Kes küll hoiab ürituste ajal nende sportlaste ja tantsijate lapsi, kes ei ole veel oma pere ja ülalpeetavate/hoolealuste juurest lõplikult jalga lasknud - või ongi peretus üks nimetatud hobide harrastamise eeltingimusi? Või siis on sportlaste ja tantsijate peredes kombeks orjapidamine?
Ma ei pea ka lahkuläinud vanemate puhul normalseks seda, et ühele vanemale jääb kogu lõbu ja teisele kogu vaev. Paraku kipub seda normaalseks pidama Tanel. Paaril varasemal aastal olen ma seda teemat selgemaks kakelnud lastekaitseametniku juures. Nüüd ma enam lihtsalt ei jaksa eriti. Kaua sa ikka kakled, kui inimene pärast ametniku näitamist pingutab mõne-neli-viis-kuus kuud ja siis vajub endisesse "oi mul pole aega" režiimi tagasi. Aga aega jätkub tal palju muu jaoks...

Moraal on, et kui sa omal ajal lapse juba valmis tegid, siis ole nii kena ja võta ka aegajalt vastutus, mitte ära jäta seda 100% teise inimese kanda. Või siis ütle otse ja ausalt, et sina oma lapsega tegeleda ei taha. Ära silmakirjatse isaduse teemadel. Ära teeskle, nagu hooliksid...

kolmapäev, mai 02, 2012

Pehmo?

Putuk laulis eile "Mutionu pidu" mitu korda raamatust maha.
Siis võttis teise raamatu - "Laanerahva talvepidu", istus mulle sülle ja kamandas: Laulame!
Laulsimegi, Mutionu viisiga. Umbes poole raamatu pealt hakkas mulle tunduma, et autoril on liiga palju vaba aega olnud. Eriti, kuna refrääniosad (need värsiread, mis refrääni viisi alla jäid) läksid ilma igasuguse halastuseta kordusesse, nagu peab.
Samas on äge, et Putuk ise ära tsekkas, et Mutionu viis sobib teistele sama värsimõõdu ja rütmiga lulladele kah.
------
Võsuke noomis mind hiljuti jälle selles, et ma olen lapsi kasvatades liiga pehmo. Peamiselt küll: "Sa annad Putukale liiga kergesti järele!" aga ka retrospektiivselt: "No sa oleksid pidanud lihtsalt õige nõksu leidma [kuidas Võsukest laulukoori panna], sa liiga kergelt andsid järele"
------
Enda meelest olen ma vana kangekaelsus ise.
Võsukese lauluringiga oli omal ajal (9-10 a tagasi) see lihtne lugu, et läheme meie katsetele ja ta ei tee suudki lahti. Kodus laulis nagu linnuke, katsetel ei teinud suudki lahti. Meelita, sunni või anu, miski ei aita. Ja nii jäigi. Koduteel rääkisime asja üle ja seitsmeaastane Võsuke teatas mulle solvunult, et ta ju niikuinii üldse ei taha sinna ringi minna. Kuidas oleksid sel puhul toiminud sina, lugeja? Sundinud lapse vastu vägist ikkagi lauluringi "ma tahan ju sulle ainult head!"?

Laste kasvatamine on nagu pimesi opereerimine.
-------
Piknik KUMU terrassil.
Aga olen vist jah pehmo. Laupäeval käisime Putukaga Kadriorus ja ta käsutas mu vastuvaidlemist mitte salliva tooniga KUMUsse. Muuseumis kulutasime vastastikku omi kangeid karaktereid ja sooja hingeõhku prioriteetide väljaselgitamiseks - mina tahtsin vaatamist alustada alt, klassikast, tema ülevalt, kõigemoodsama kunsti osakonnast. See pisike tegelane hindab nimelt ainult moodsat kontseptualismi, kus ühes ruumis on 1-3 ülimalt abstraktset teost, aga mina tahtsin hullu leedu kunstnikku ja lisaks ka veidi vanemaid asju vaadata. Portreeskulptuuride saaliga ta isegi nõustus, eesti kunstist kimas kaootiliselt läbi, aga pärast istus Putuk  mossitades B-tiivas seina ääres, kuniks mina Vene kunsti hõbedase ajastuga ja Šarunas Saukasega kiirtutvusin. Keskmised korrused jätsime lihtsalt vahele (olgu õnnistatud lift!) ja tšillisime hiljem Spatiumi kõrge kontseptualismi lainetel. Saalitädi tuli Putukat keelama, kui too kunstiga üheks saamise soovis põrandale monteeritud pulkadest labürintkonstruktsiooni vahele seisma läks. Jabur. Abstracta nägi nii VÄLJA nagu TULEKSKI selle vahele seisma minna. Põmst. 
-------
5ndal mail, ehk juba sel laupäeval, kell 19, on meie kooril aastapäevakontsert. Toimub Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones, Pikk 17, sissepääs muuseumi piletiga.

teisipäev, mai 01, 2012

Hämming&sõnatus

Mul on vaja kellegagi rääkida. 
Ja ma ei tea kellega. 
 Ma võiksin rääkida emaga, aga ma tean täpselt, et ta ütleks selle loo kohta: "Kuule, see küll ei lähe mitte! Nii need asjad ei käi! Nii ikka ei tohi!" ja siis ma peaksin midagi ette võtma. Mu emas lihtsalt käivitub sellistel puhkudel pisike vääramatu lahendamismootor. Aga ausõna, ma ei taha. Midagi ette võtta. 

 Ma võiksin rääkida õega ja ma tean täpselt, et ta teeks: "Issand kui vastik! Minu juures ei tuleks see küll kõne allagi!" ja noh... niipea ta seda teemat sinnapaika ei jätaks. Emarollis saaksin ma temalt igatahes Väga Halva Hinde. 

 Ma võiksin rääkida Viidikuga, sest tema puhul ma ei tea täiesti täpselt, mida ta vastaks, samas on ta enamasti minu poolt, aga Viidik on ilmselt hõivatud aiatöödega, vms, ja ei vasta messengeris, kuigi on justkui võrgus (Eemal). Pean ootama. 

Ja ma ei saa rääkida ühe ammuse sõbrannaga, kellega ma kunagi KÕIKI neid asju arutada sain, sest umbes pool aastat tagasi lõikas ta ise ennast minu elust ootamatult välja, tehes seda valusalt, räpakalt ja tüsistustega.  

Mul on paar inimest veel, aga nendega olen ma väga vähe Selliseid Asju arutanud, mis on ühelt poolt pluss, sest ma ei tea, mida nad selle peale kostavad, ja teiselt poolt miinus, kuna ma ei tea, kuidas nad suhtuvad. Aga nad ei ole hetkel väga kättesaadavad, tehniliselt ma mõtlen. Ei ole messengeris, jne.

Ja siin ma seda ka rääkida ei saa, tegu on liiga delikaatse teemaga. 
Nüüd tahaks ma rämedalt ja otse ropendada, aga see rikuks mu praeguse postituse meeldivalt hägusa ja mittemidagiütleva ümbernurgastiili ära, niiet seda ma ka ei tee. 
 [TSENSEERITUD]