kolmapäev, november 30, 2011

Väsimus&sussikommid

Väsimus. Magada pole saanud.
-----
Eile öösel (pool üksteist on südaöö, praktiliselt) tõin Taneli abiga (jah, ta saab palju karmavõlga andeks niimoodi) endale õe käest korraliku voodi. Vana lavatsi viskasin välja. Pool ööd kulus seejärel lavatsi all elanud Asjade ümberpaigutamiseks.
-----
Viidik ostis mulle uued saapad. Kõrged, kerged ja korraliku, loodetavasti libisemiskindla tallaga. Ma ei tahtnud seda hästi lubada. Eksole, kui inimesel juba on kolmed saapad, neist ühed lasevad tallast vett läbi, teised on samsist, seega tõenäoliselt ka mitte veekindlad, aga see-eest kriuksuga, ja kolmandad, taani sõjaväesaapad, on ekspertide hinnangul koledad... siis ei ole ju rohkem saapaid vaja, tegelt? Aga Viidik ohkas nii südantlõhestavalt, et ma lõpuks andsin järele.  Ja olen rahul.
-----
Putukas koostab jõuluvanale pikka kirja ja nõuab, et ma oma soovi ka sinna paneksin.
-----
Palusin Võsukesel sussikommid ära osta, et ma ei peaks seda Putuka nina all tegema, ja lisasin: ega ma ju sulle ei pea sussis sisse kommi panema, sa oled täisealine?
"Aga sa ju võid," vastas Võsuke. 

teisipäev, november 29, 2011

Kinnisideeline


Mõni motiiv on veidi kinnisideeline. Meessoost inglid näiteks. Või lihtsalt sootud inglid? Inglid peaks sootud olema, kui see nii on, ei peaks nad ka riideid kandma.
Esimene pilt on mul korra juba maalitud ja poolikuna kaduma läinud. Otsisin, otsisin, ei leidnud, tegin uuesti. See on tõesti väga vana motiiv.

Teised on uued. Ingel 2 kujunes pintseldamise käigus ise ja veenis mind kohe. 

Viimane pilt tekitab minus kõhklusi. Midagi on seal valesti. Miski häirib. Ja ma ei saa väga aru, mis.
Ma ei ole tegelikult absoluutselt intuitsiooni-inimene, mulle meeldib loogika. See viimane aga vingerdab loogika eest kõrvale, ei allu.

Fotod pole suuremad asjad. Tehtud säästupirni all ja telefoniga.
--------
Pintseldasin eile köögis, kui Putukas tuli laua juurde nihelema:
"Emme, ma tahan tavaliste värvidega värvida!"
Mina, ninapidi oma töö kohal: "Sa mõtled, guaššvärvidega?",
"Ei, mitte GUAŠŠvärvidega, mitte vesivärvidega, mitte kunstivärvidega, nagu sina, vaid TAVALISTE värvidega."

Kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, et "tavalised värvid" on samasugune imaginaarne konstruktsioon, nagu reklaamides palju kordi kuritarvitatud "tavaline pesupulber". 

pühapäev, november 27, 2011

Kudzu juures

nagu ikka, Kudzu (ise kõhn nagu pilbas) tormas ringi ja valmistas hõrgutisi, toitis kõik külalised kandiliseks. Lapsed tormasid omakorda ringi ja tundsid ennast hästi. Muide, Putukas laekus Segasummasuvilasse mitu tundi enne mind, sinna viis ta Tanel, kes oli ülimalt vastutulelikult nõus loobuma päris suurest tükist isa-poja kvaliteetajast, et laps saaks oma seltsielu elada. Ta oleks selleks muidugi juba reede õhtul valmis olnud, ma lihtsalt otsustasin, et natuke seltsielu on mulle ka lubatud. Vahetevahel. Ja et lapsel on õigus ka oma isaga koos olla. Vahetevahel. Positiivse poole pealt tuleb mainida, et Tanel paigaldas minu Tartusolekul minu Tallinna keldriboksi uksele uue obaduse tabaluku jaoks ja kasseeris selle eest kõigest mingi 1.70 tööraha (8.30 läks materjalide peale).

Lendav oli kaardimooriks. Ennustused olid seekord ootamatult head, eriti Putuka omad, kellele kõik kaardid näitasid ärateenitud edu. Putuk kuulas nende selgitusi ja ütles iga lõigu peale rahulolevalt: Okei! Minule sokutasid kaardid mingil moel kuningannarolli, kusjuures minu küsimus oli, et kuidas inimkond ja millal ükskord kosmosesse kolib. Eh. Viidiku küsimus oli, kas (maailma)lõpp tuleb, teised küsisid, et kas olla või mitte olla või siis et kuidas olla... väga kosmogoonilised ja eksistentsiaalsed teemad seekord. 
Kuritarvitasime Kudzu külalislahkust ka järgmisel (st tänasel) päeval, pildistasime Kudzu maale, ja jälle sõime. Kudzu vanem tütar mõtles välja, kirjutas üles ja lavastas teiste lastega sügavamõttelise suhtedraama kanade elust. Meid rongile viies väljendas Viidik kartust, et on olemas oht, et me läheme külalislahkuse kuritarvitamisega ehk liiale. Karta on.

esmaspäev, november 21, 2011

Lühendid

Jauran trükitellimuse kallal, toksin kirja failide nimetusi, ilusti ja korrektselt: fail.pdf, jne, jne, lõpuks jookseb mul juhe kokku:
Mis paganama nimi oli sellel materjalil, millele me neid trükkida tahtsime...?
Hüpoteetilise LSD televiisori tõenäoline pilt.
Rohkem LSD TV pilte leiad fraktalite kodukalt:
Juhe. Kuni kolleeg aitas meelde tuletada: PVC.

Kolleeg ütles lohutuseks, et tema tellinud kord telefonitsi LSD televiisori. Mõeldes pigem LCD.

Teine kolleeg ütleb, et tema ajab alati segamini MSN ja SMS ja muud sellised lühendid.

No SMS on ju lihtne - Sado-Maso Sõnum.

--------------------
Või nagu ma subclubi foorumis just enne seda kirjutasin [toimetatud]:
Meie keel areneb järjest kaugemale esmastest oraalsetest eneseväljendus- ja kommunikatsioonivahenditest ning -viisidest ja muutub üha tehnilisemaks. Kunagi suri välja suuline traditsioon, andes aujärje üle kirjalikule. Kirjalik kommunikatsioon siiski jäi näpuotsaga kinni hoidma suulisest, olles teatud määrani välja hääldatav. Nüüd oleme jõudnud otsaga kirjaliku kommunikatsiooni väljasuremiseni, meie siin, viimased dinosaurused, seda asendab elektrooniline kommunikatsioon. See võib küll säilitada sideme kirjalikuga, kasutades uute sõnade loomisel samu märke, ent ei suuda enam hoida sidet suulise kommunikatsiooniga ja nii ongi oodata, et terminid ja nimed kaotavad tasapisi omaduse olla väljahääldatavad. 

reede, november 18, 2011

Blogi ON kasulik

Mind kutsuti paar ndl tagasi ahastava sõnumiga verd andma, jätsin asja sinnapaika, kuna ma ei mäletanud, millal ma endale tätoveeringu teha lasksin. Nüüd aga õhutas Rents mind uuesti vereandmisele mõtlema. Leidsin oma blogis sobrades lõpuks üles - tätoveeringu lasksin ma endale teha 25. aprillil. Tähendab, pool aastat on tätoveerimisest möödas ja verd andma minek juba igati reglemendikohane.
Et ma uuesti ära ei unustaks, panen siia kirja ka, et mu veregrupp on Arhd positiivne.

Tegelikult tahaksin ma muidugi häämeelega oma tätokat veidi täiendada, aga kuna raha niikuinii ei ole...  siis ma parem lähen verd andma. ;)
-----
Ühe õlimaali valmimine, isegi kui see on pisike, ei käi niuh-näuh vaid võtab palju päevi. Mul on neid korraga mitu töös. Mõni kuivab uue töötlemise ootuses, mõnda poolikut vaatan ja mõtlen, mõnda pintseldan. Öösiti. Olen nii maalimise hoos, et isegi selle tegevuse tasuvus ei tekita minus küsimusi.
Unevõlg aga kasvab. Praegu, tööl, vaevab uni täiesti valdavalt. Paneks siin stiilses (üüri)kontoris pea lauale ja vajuks unede värvilisse ilma seiklema.

neljapäev, november 17, 2011

Pintseldan


tasapisi. Peamiselt öösiti, mil köök on tühi ja kõik magavad. Mujale ei mahu. Toas oleks see hais ikka liiga vänge - nüüd ju enam aknaid volilt lahti ei hoia.

Mõni asi saab valmis ka. Mõni ammusest poolik pilt, mida nüüd lõpetada tahaks, on kusagile ää kadunud. Mõned asjad panin Disaini Majja müüki.
Raha on kohutavalt vähe ja mitte kuidagi ei oska seda juurde teha. Eks ma püüan edasi. Kirjutan. Luuletan. Joonistan. Käin raha eest lehti riisumas või vannitube pesemas. Võiksin... lapsi hoida, aga mitte enda pool.

Kodu lehkab rõõmsalt tärpentini ja õlivärvi järele.

teisipäev, november 15, 2011

Museoloogid

Elevantsuse all kannatav jalg
Papimass. Vana Anatoomikum 
Kui kohtate ühistranspordis kena brünetti daami pikas kaharas seelikus ja überkõrgete kontstega, kes lisaks läpakale ja projektorile kannab kotis kaasas plastineeritud laibajalga ning suitsetaja kopsu, siis see on meie muuseumipedagoog.


Läbilõige inimese torsost.
Kips. Vana Anatoomikum
Inimesed, kes vaimustuvad erinevatest haigustest ja organitest tehtud papimassist ja kipsist mudelite ilust, need on muuseumitöötajad.

Ja inimesed, kes arutlevad omavahel, kas tellitud plastineeritud laibaga on ikka pea ka kaasas, või piirdub meile saadetav ainult torsoga.  

esmaspäev, november 14, 2011

Vatsikud monopolitsid

Elion ja microlink.ee.
Issand, saage juba üle sellest napakast mõtteviisist, et IT inimene on Jumal tehnokraatlikus mikrokosmoses.
Klient ei ole idioot ja kliendil on õigus, ma kordan, ÕIGUS, omada oma arvuti ja kõikide meilikontode paroole omaenda käsutuses. Lisaks on kliendil õigus oskusteabele, mis it argikasutamist hõlmab.
Kui teile tundub, et klient on idioot, siis see on, vabandage väga, teie viga - teie peate suutma ennast ja probleemi  kliendile arusaadavaks teha, mitte ainult kogu aeg vastupidi. 
Ja kui klient on pannud oma Outlooki konto seadetesse linnukese lahtrisse "Jäta sõnumitest koopia serverisse", siis sina, ITnohik-suhtlusvõhik, EI PEA MITTE seda linnukest sealt eemaldama, kas said aru! Kui sa arvad, et klient tegi seda kogemata (mis oleks siiski üsna keeruline), siis KÜSI ÜLE. 

reede, november 11, 2011

Filmikiitus

Pikal tüütul rongisõidul Tartust 
Tallinna joonistasin mälu järgi Viidikut
Tahvelarvuti Coby Kyros ja 
programm Canvas Lite.
The Man from Earth. Viidik näitab mulle ikka kummalisi filme*, millest mõnesse võib kiinduda täiesti jäägitult - ei mingeid heegeldamistöid ega sokinõelumisi neid vaadates, ja lapsed käsutatakse kuss. Nagu... kas mäletate vanu aegu, mil filmi, st Filmi nägemiseks pidi kinno minema ja see oli Sündmus. Noh, mina ei mäleta enam, aga selline see film on. Eesti keeles kahemõttelise pealkirjaga film (Mees Maalt) räägib mehest, kes usub, et ta on kromanjoonlane ja elanud Maa peal reaalselt, füüsiliselt 14 tuhat aastat. Ei mingit hiilgavat mägilasdraamat, mõõga ja mantli tänapäepäeva toodud mänge, ei mingit äksjõnit ja kiviaja inimeste elu kulukat ning suurejoonelist kujutamist kinematograafia vahenditega  - film koosneb peamiselt jutustamisest, sellest kuidas kromanjoon üritab ennast oma kaasaegsetele sõpradele (kõik haritud inimesed) lõpuks tutvustada, oma kogemusi, ja eriti seda, kui vähe ta tegelikult on Eriline. "ma elasin tuhandeid aastaid, teadmata, et olen kromanjoonlane, aga kui see nimetus välja mõeldi, sain ma teada, et just seda ma olen". Loomulikult sõbrad ei taha teda uskuda,  eriti, kuna tal pole neile pakkuda peaaegu ainsatki unikaalset teadmist tollest ajast või esitada ainsatki artefakti. Ja loomulikult oli ta Jeesus.
Üks väheke äkshõniga sarnanev hetk või kõike tõendav ime ehk deus ex machina on filmis küll siiski olemas, ent see pole õnneks kogu aeg fookuses, film ei liigu selle poole möödapääsmatult, nagu ollivuudi filmid kõiketõestava ja lunastava ime poole tavaliselt liiguvad, see on lihtsalt argiselt traagiline juhus.

Draama, mis koosneb dia- ja monoloogidest. Tänapäeval haruldane. Kuna kõik oluline antakse edasi tekstiga ja ma pole võõrkeeltes tugev, tähendas see pilguga subtiitritesse kleepumist. Viidik porises: Õudselt palju pisikesi vastikuid vigu on tiitrites sees. 
Vaadake ise. Seda ei saa spoilerdada, sellest saaks heal juhul ehk referaadi. Arengupsühholoogia teemalise referaadi. Täiesti pädeva.
------------------
pluss mitmesugused seriaalid.

On aga kuupaiste

Öösel välja vaadates, nähes mändide teravaid ja läbitungimatuid varje, raamistamas kahvatut valgust, pole midagi lihtsamat kui kujutleda haldjaid kahvatus valguses alasti ringi jooksmas. Õigupoolest valmistab lausa pettumuse, et nad kohe-kohe varjudest valge kätte ei välju, et valguslaigud jäävad tühjaks, kuigi lummavalt kutsuvaks.
Isegi mitte ühtegi jänest.

Anatoomikumis käisin ja pilte tegin, patoanatoomia laboris käisin ja imetlesin läbi sildmikroskoobi erinevaid kudesid. Uuesti leidsin kinnituse tõdemusele, et tõeline professionaal oskab ka keerulise teksti ka võhikule alati arusaadavalt välja öelda. Et professionaal ei võta kunagi hoiakut: "Ah, nad ei saa niikuinii aru, seega pole vahet, mida nendega teha".
Ja et need tõelised professionaalid eksisteerivad ka päriselt, mitte ainult minu kujutluses.
Ausõna. Nägin oma silmaga.

esmaspäev, november 07, 2011

Naasmised

võtsin eile üle hulga aja jälle pintsli kätte. Ma ei tea miks on olnud ikka kuude ja aastate kaupa nii raske seda teha, nagu mingi müür või tõke oleks ees. 
Ega midagi erilist ei teinudki, lõpetasin ära ühe aasta tagasi pooleli ja vedelema jäänud pildi. Hea tunne sai.
Mul_ei_ole_ateljeed. Kõrge voodi asendab molbertit täiesti edukalt. Kodakondsete käest küsisin järele, õlivärvi ja tärpentini lõhn neid ei seganud. Õige ka, tärps on ju looduslik, kasutatakse ülemiste hingamisteede põletike raviks.
Määrisin sinise värviga ära oma voodikatte. Niikuinii on plaanis see varsti ära visata, katkine ja kulunud teine. Nüüd leidus katkisele ja kulunule otstarve.

Hulguse-elu kurnab. Rahaprobleemid kurnavad. Teiste inimeste mulle delegeeritud probleemid kurnavad. Vajadus lahendusi leida võtab elamise aja ära. Kusagil on korralikult kohvrisse pakituna minu oma päris mina, mis vajab väljavõtmist ja tuulutamist.

Samas, lahenduste leidmine (mõnikord, harva) - see tõstab tuju. Rääkisin Immariga. On lootust, et ehk saame uue ekspositsioni jaoks mikroskoobi alla preparaate nende firmast.
Mõned minu skulptuurid on seal väljas.
Kunagi tegin ma skulptuure.
Kunagi...
--------------
Aga ülehomme peaks* juba keppi saama.
--------------
*Ei taha ära sõnuda.**
--------------
**Selleks tuleb kõigepealt Tartusse jõuda. Kui välk sisse ei löö.

laupäev, november 05, 2011

hoiatus

Tahtsin minna kaema, kas Rentsi blogis on midagi uut ja hullutavat, kui Google Chrome lõi ette järgmise veateate:
Hämming. Mis toimub?
Kuidas ma saan alustada laupäeva ilma blogosfääri esifeministi irriteerivaid peatükke lugemata? Mul ei hakka mootor tööle niimoodi.
Ilmselt on tegu perekooli fanaatikutest häkkerite karvase käega.

kolmapäev, november 02, 2011

Komplementaarvärvid


                                         Kuri olemisel on aegajalt mõningane kasutegur ka.
Kirjutasin paar kuud tagasi Digile kurja kirja, mis avaldati ja premeeriti nende poolt salapärase, "blingiks" nimetatava asjaga. Bling tuli postiga, jõudis lõpuks kohale ja osutus kõrvaklappideks. Kollasteks. 3,5 otsikuga, st sobib peaaegu igale poole. Üpris tõhusalt isoleerivate kaussidega.

 Eelnevalt oleme Viidikuga mõtteid mõlgutanud selle üle, et minu kartulikoorekarva juuksed vajavad natuke koloriiti, olgu siis kohalikku või kohatut. V ostis mulle juuksevärvi, mis pakendil antud lubaduste kohaselt pidanuks olema punane, pähekantuna paistab hoopis lilla. Lilla ja kollane. Väga hästi sobib kokku. Kahtlustan siiski, et kõrvaklapid omastatakse lõpuks mõne mu järeltulija poolt.

Klappides mängis Yat Kha, mille kohta Putuk teatas ebalevalt: noh meeldib ja ei meeldi ka.


--------
Võtab hinge kinni, kui näed oma järeltulijat tegevat samu vigu, mida ise tegid... kunagi. Aga palju suurejoonelisemalt.