kolmapäev, august 31, 2016

Kivid und kännud

Pranglilt olen eluga tagasi (elagu meditsiin!) ja seal oli koleilus olla. Kui ma ei kardaks laevasõitu, elaksingi seal. Absoluutselt.
Jätsin käimata Keri saarel, kuhu oleks pidanud tegema täiendava merereisi; hiljem oli kahju küll, aga ikkagi oli mul õigus ka.
Ja nüüd, halleluuja, murdsin ma õuna süües oma vana ja korduvalt paigatud esihamba ära ning näen välja nagu tõeline nõid. Mitte armas ja nunnu väike nõid ega seksikas vamp vaid see... teate küll. Oh issver ja sussver.

teisipäev, august 23, 2016

Kardan paaniliselt

laevasõitu. Praamisõitu, parvlaevasõitu, mida iganes. Mõte üle vaenuliku stiihia liuglemisest seadeldisega, mille koostöövalmidus oleneb ilmast, poliitikast ja seda ehitanud inimeste teoreetilistelt võimalikest probleemidest on absoluutselt talumatu. 
Samadel põhjustel kardan ma igaks juhuks ka lennukisõitu, ehkki ma pole seda kunagi kogenud.
Ärge esitage lolli küsimust, kas väike naps ei aita. Ei, alkohol ainult suurendab mu paranoiat. Ei, mul ei ole süda paha, ei ole merehaigus. Mul on hirm. Olen näiteks loksuvas reisipaadis istudes hirmu kuidagi vaos  hoida püüdes vastu koormaks olnud ehituspuitu käega tagunud nii, et kaldale jõudes oli sõrmus sõrmes pooleks. 
Elu vähesed aga vältimatud laevareisid on kõik mu halle ajurakke märgatava hulga kaasa võtnud. 
Vajadust merele minna pole aga alati võimalik eirata.
Nu ma leidsin lahenduse - perearst leidis. Üks xanax tuleb enne reisi sisse võtta ja minust saab triibuline merilõvi. Pärast muutun uniseks ja kui magada ei saa - natuke tigedaks. 

Niisiis, me käisime Saaremaal ära. Ärge naerge, kurat! Triibulisele lõvile on 25 minti läbi tormi ja udu seilata kah paras katsumus. Õnneks on Muhumaa ja Saaremaa vahel sild. Magada sain vähe, sest esiteks oli vaja õele kogu reisi vältel Amanda Leari häält tegev kass ära viia ja teiseks oli vaja iga nuka peal instagrammida. Kirikus, kus mu vanaisa kunagi töötas ja ema üles kasvas. Kuressaare kindluses, Sõrve Säärel, Kaali kraatris, AlGusti juures ja järgmisel päeval Viidiku sugulase juures. Kõik oli väga ilus. Putukas kohtus vanade sõpradega ja lobises nad oimetuks. Lapsed vehkisid pimeduses lõkke ääres põlevate tokkidega mustreid. Sõrve Sääre rannas on juhuslikud inimesed ladunud sadu väikestest rannakividest torne, kuhilaid ja linnuseid. Inimesed on nii toredad!
Tagasi saime ka kenasti, hoolimata hullumeelsest praamijärjekorrast. 

Nüüd ootab ees sõit töökaaslastega Pranglile. Üritan välja mõelda, kas mul ehk õnnestuks selleks ajaks kuidagi haigeks jääda - kopsupõletikku või midagi. Ega selle xanaxiga kah liialdada ju ei maksa. Tegelt.
----------
Tegin igaks juhuks elukindlustuse ka ära. Selgus, et seda peetakse normaalseks. Et mu kolleegidest vähemalt kolmel (ja üks nendest on minust noorem) on elukindlustus ammu olemas. Et see pidi imelik olema, kui ei ole tehtud. Et mina olen imelik.
Olengi.
Olin.

Kas teil on elukindlustus tehtud? 

reede, august 12, 2016

Nähtamatu kass ja teisi jutte.

Kus on mobiiliäpp "Eesti liblikad", ma küsin teilt?
Seni vaadake siit: http://www.ut.ee/BGZM/diurna/

Kui ma äsjamöödunud suvel ühelt oma järjekordselt lõunaeesti retkelt vms tagasi tulin, jooksis mind välisuksel nurka ähmis naabrineiu. Küsis, kas ma kuulen näugumist. Oota - kui me liigume, siis ta ei häälitse.
Seisime natuke aega vaikselt, siis algas kaeblik kassiving. 
Ma lähen hulluks, ma pole kaks ööd magada saanud, ohkas naaber. Ma ei saa aru, kus ta on. Keldris?
Tõin toast keldrivõtme, jätsime ukse lahti ja ahvatluseks piimatassi, ise taandusime. Niipea, kui me liigutasime, jäi vinguja vait. Keldris on pealegi loendamatu hulk kohti, kuhu üks kassiniru ennast peita saab. 
Seisime liikumatult paigal. Vingumine algas uuesti. Ei, ei ole keldris. 
Naabermaja garaažis? Aga garaažiomanik oli oma konku läbi otsinud, seal ei olnud. 
Lõpuks tuvastasime heli asukoha - hoovis punase auto all. Või sees. Mootori sees näiteks. Kassid pidid olema võimelised küll altpoolt lähenedes auto mootorisse pugema. Heitsin auto kõrvale pikali ja üritasin oma kätt toppida sinna, kuhu pole vaja, aga ei ulatunud. 
Helistasime omanikule. Too oli maal ja ei pidanud enne esmaspäeva tulema. 
Panin auto alla kassitoitu ja piima. Läksime tuppa. Natukese aja pärast kostis läbi seinte uuesti kassinutt. 
Naabritar sai vihaseks ja tellis päästeameti auto. See tuli kohale ka. Üks pikk, õlakas, sale ja musklis, pika blondi patsiga, mehine päästetöötaja seisis hoovis auto kõrval, vilkurite apokalüptilises valguses ja teatas mulle humoorikalt: einoh, me võime kuvaldaga selle auto lahti lõhkuda, aga kas see kass on auto hinda väärt?
Kas muud võimalust ei ole? Ei ole. Aga kui see kass sinna sisse sai, küllap ta siis saab ise välja ka. 
Päästeamet sõitis minema. Läksin magama häiriva tundega, et mitte midagi ei saanud ära tehtud. Kass enam ei näugunud.
Järgmisel päeval helistas auto omanik mulle, et ta on nüüd linnas ja vaatas kapoti alla, aga seal ei ole ühtegi kassi. Ja teie pandud piimatass on tühi, ütles ta. 
Vist lõpp hea, kõik hea. 

esmaspäev, august 08, 2016

...

Puhkus sai läbi.
Sai palju niidetud. Putukaski sai ära pügatud.
Marju korjasin aiast, metsa ei jõudnud. Seenel ei käinud (krt).
Pokémone korjasin.
Täna hommikul ärkasin ehmatusega: olen Tallinnas!
Tallinnas on teistmoodi pokémonid.

Jõudsin Muuseumi.
Tööga tuleb alustada tasapisi ja ettevaatlikult.
Aga päev ei ole sellega lõppenud.

Kolleegil oli sünnipäev. Külastajaid esmaspäeval ei ole. Istusime kontoris koogi taga.
Keegi justkui kobistas kolmandal korrusel. Boss läks alla vaatama. Polnud kedagi. Istusime edasi.
Kobistati uuesti, seekord auditooriumi taga koridoris. Boss läks vaatama. Küsis: mida te siit otsite? Hüüdis meile: kutsuge keegi politsei, tal on nuga!
Mehed (2 tk) tormasid bossi suunas, mina helistasin politseisse. Keegi aeti alla, fuajeesse (meil on maja tõeline labürint). 112 dispetšer vatras noast kuuldes mul toru otsas ligi seitse minutit hingestatult. Läksin alla patrullile vastu. Nad oleks muidu maja peal ära eksinud. Meie mehed vilkusid mööda maja ringi ja ajasid pätti nurka.
Patrull läks neile järele, võttis päti, vestles, tühjendas ta koti (mille peale pätt pistis sõimama) ja viis ta lõpuks minema.

Nüüd kirjutavad mehed uurijale olukirjeldusi ja mina tunnen, et adrenaliinitaseme ootamatu tõus ning sellele järgnev langus on mu viinud loiduse ja une seisundisse.