neljapäev, juuli 27, 2017

Prokrastineerin

und panen pilte üles.

Parun von Münchhausen ja mina
Riia automuuseumi interaktiivse digimustriga buss


Vaskuss vingerdas siinsamas tee peal

Optometrist kirjutas mulle pluss 1 prillid välja.
Eh, vanadus, vanadus.
"Need on täiesti eakohased muutused" ütles ta mulle rangelt.

Peamasseerija on kuradima mõnus




teisipäev, juuli 25, 2017

Puhkuse lõpp

Lapsed Pärnu rannas hilisõhtul
 tuledega purskkaevu valgel
Viis päeva Pärnus, sellest üks kulus Riia vahet sõitmiseks, käisime motomuuseumis (väga faking lahe koht, ausalt, minge), kusjuures Viidik andis muuseumikülastusele lisaväärtuse, edastades autode ajaloo kohta käivat infot, mille ta oli endasse imenud autoseriaale tõlkides. 
Leidsime Lätist tee äärest - aga hilise aja tõttu kahjuks ei külastanud - Münchauseni muuseumi ja paruni kuju tee äärest, kahurikuuli otsast. Üks minu lemmikmeestest mr Beani kõrval!

Oma sünnipäeval sain jaheduse kartusest lõpuks nii palju üle, et käisin Pärnu rannas ujumas ka. Ja järgmisel päeval (seda pole teil muidugi tegelikult vaja teada) algasid mul päevad, nii et rohkem ma vette ei saanudki.

Putukas kukkus koolimaja uksest välja turnides mingil hetkel enne eelviimase õhtu viimast ujumist oma põlved betoonile lõhki. Plaasterdasin neid ja mõtlesin pingsalt, et kas siin on nüüd vaja õmmelda või ei ole... Ei vist olnud. Pükstega sama lugu, nüüd on tal ühed uued lühkarid, mis katkiste põlvede vastu hõõrdejõudu ei rakenda. Aga jah, tema ka enam pärast seda vette ei saanud, passisime kaldal ja peksime pokemone. 

Tagasi Tartusse läbi Kloogaranna, sest üks tütarlaps oli vaja sinna ära viia. Loomulikult läksid ilmad soojaks selleks ajaks, kui meie suvepealinnast lahkusime ja eriti soojaks, kui lõpuks kaheksatunnise retke järel Langele saime.  Kassid, kes olid maal suures majas kahekesi omapead olnud, vaatasid meid silmi pilgutades nagu koopa...karud. Toitu neil oli, aga inimesed...
Järgmisel päeval püüdis Blondie hiire.  Ise. Tuli ja asetas mulle jalge ette. Ebameeldival kombel näis see loom veel elus olevat - hingeldas ja värises, kuigi paigal ei saanud. Soovitasin kassile oma saak ise kiiresti ära konsumeerida ja taandusin niidukiga aia teise otsa.
Päev kuluski džungliks kasvanud (loe - üle pahkluu ulatuva) muru niitmiseks. Et sammud täis saada, olen ma selle töö Viidikult (jõuga) ära võtnud. Temal on niikuinii kogu aeg ülekohtuselt palju rohkem samme kui mul. Misasja ta sebib kõik aeg, ah? Istugu vahel ühe koha peal paigal ka.

Vahepeal saime teada, et Rowan Atkinson ei ole surnud (hurraa! Kes kurat teeb neid lolle nalju?) aga tema nn surmauudisele klikates on võimalik saada virtuaalviirus. Hmh. Ärge klikake.

Ja nüüd  ma molutan arvutis ja püüan välja mõelda, kas mul on mõtet bossile kirjutada, et ma teeks heameelega nädala kaks viimast tööpäeva, mis peaks olema minu puhkuselt tagasijõudmise kaks esimest päeva, kodus töötamise päevadeks. Miskipärast on väga raske töömeil lahti võtta ja kirjutama hakata.
Aga vastasel korral tuleb mul homme kõige oma kompsudega Tallinna kolistada. Öhh.

neljapäev, juuli 20, 2017

Suvitajad

Pärnus suvitades ööbime ühe koolimaja klassis. Väga sürreaalne.
Minul läheb uni ära, kui teised veel norskavad. Või nohisevad. Kes kuidas. Eile 6:27, täna 8:15 (käisime õhtul pimedas lampidega purskkaevu vaatamas) ja MiFit väidab, et sügavat und on sellest vaid tund.

Muidu on päris õdus vedeleda ja teiste ärkamist oodata, ainult kohvi tegemine ei tule kõne allagi, klass kajab liiga hullusti. Kuigi lapsed on andnud oma halvima selle kaja summutamiseks, külvates riideid ja jalanõusid üle ruumi.

Vesi on teadagi 16 kraadi, lapsi see muidugi ei sega.

neljapäev, juuli 13, 2017

Suvi

Loodetavasti saavad kõik mu paar-kolm püsilugejat aru, et kui ma ei kirjuta, siis seetõttu, et elan parajasti nii rahuldustpakkuvat ja eneseteostuseküllast elu, et mul pole lihtsalt mahti/aega/vaba valentsi/tahtmist ennast sellest elust setupalju irrutada, et kirjutada.
Teine variant oleks ju see, et mu elus oleks kõik nii kohutavalt sitasti, et isegi kirjutada ei jaksa, aga seda võimalust ma praegu ei vali. 

Eelmisest peatükist veel niipalju, et tantsupeo kirjeldustõlke tegelik vedur oli Sylvi Sarapuu,  pime koorijuht, kes esiteks puhta entusiasmi ja veenmisjõu pealt saavutas mõned aastad tagasi Viljandis kirjeldustõlkide kursuse läbiviimise võimaluse, teiseks need kursused ka teostas ja kolmandaks jäi endale kindlaks, kui ma tema seekordsele tööpakkumisele vastuseks teatasin, et ma ju ei tea tantsust mitte midagi (mis on 98% ulatuses tõsi), et vahet pole, teeme ära ja punkt. Tema kiiluvees lohisedes oli asi lihtne. Ja tema ongi kangelane, mina ainult kannupoisstüdruk. 

Mul on täiesti peast puhkus, juba pikemat aega (nädal vist). Rohin, niidan, värvin kaubaaluseid, maalin (juhul, kui ma selle lõpetada suudan, kui ei suuda, siis salgan) ja kasvatan last. Suurema osa ajast on küll sitad suusailmad olnud, aga mõni mõis. Ka sitta saab nautida, kui sellele õigesti läheneda. Nagu Putukas siinses töökasvatuslaagris - kraabib suusakepiga sillutisekivide vahelt si.. samblikku. Mingis mõttes tundub see töö talle isegi meeldivat. 

Viidik käib enne puhkust veel viimast nädalat tööl, kassid tsillivad mööda küla ringi, nagu kuuluks see neile, õelad tigudikud närivad mu kapsaid ja maasikad üritavad küpseda. 

laupäev, juuli 01, 2017

Kuidas ma kangelast mängisin

Käisin tantsupeol kirjeldustõlget tegemas. Kuna tantsud pandi suurel platsil kokku alles 1 õhtu enne esietendust, tuli peamine osa tekstist valmis kirjutada neljapäeva öösel. Kontrollida ja redigeerida reedehommikusel peaproovil. Ja esitamisele läks reedesel kontroll-etendusel, sest pimedatele paremaid osalemisaegu ei jagatud. 
Reedene päevane etendus oli see kõige hullema vihmaga. 
Lugema pidime tuntud raadiohäälega kahe peale ja kordamööda, aga minu mikrofoni saatja andis vihmavalingutes otsad, nii et raadiohääl luges vapralt üksi lõpuni. Meil ei olnud varjualust ega midagi, istusime keset oma kliente tribüünil, no meie saime hakkama, aga tehnika... Selle jaoks oleks vähemalt telgikese võinud võtta. Või ma oleks pidanud trotsima nende pidude kirjutamata reeglit ja oleks pidanud tehnika kaitseks vihmavarju võtma. 
Kui mul oleks olnud läbipaistev vihmavari, sest kirjelduse lugemiseks peab ikkagi toimuvat nägema ja selle järgi ajastama. Sest laulusõnadele peale lugeda ei tohi. 
Väidetavalt olla mind ka telekas näidatud. Ise pole julgenud vaadata. 

Kuna reedelõunasest õudsem ilm pole tehniliselt võimalik, läksin õhtul uuesti staadionile, et no vaatan seda pidu korra uuesti ja vähem vesiselt. Minnes nägin bussipeatuses närvis moega õpetajat hulga viienda klassi tantsijatega. Osutus, et nende buss (sama, mille peale ma ise plaanisin minna) oli tulemata jäänud ja ka järgmine ei kippunud kohale jõudma. Pakkusin, et läheme teise peatusesse, kus peatub ka trolle, nendega saaks vähemalt kesklinna. Käänaku tagant ilmuski nähtavale troll nr 1. "Kas see ei kõlba?" küsis murelik õpetaja. "Kõlbaks küll, aga... " venitasin ma, ent enne kui ma jõudsin lisada, et siin see kahjuks ei peatu, tõusis mu parem käsi risti tee kohale ja troll - aplaus ja lillevarred! - peatus siiski - seal, kus tal ei olnud peatust ette nähtud. 
See trikk õnnestus mul vist küll esimest korda elus. Ilmselt trollijuht oli rahvatantsusõber. 
Lastesumm pistis rõõmust huilgama, ronisime trolli ja järgmiseks oli mul vaja õpetajale selgeks teha, et mõttekas on väljuda Vabaduse platsil ning sealt edasi minna sirgelt jala, mitte teise bussiga. Kui see sai selgeks, pistsid tantsijad õiges suunas jooksu. Väike soojendus enne etendust.
Üritasin staadionilt ka Kaarnaproua tütart leida, aga ei leidnud mitte. See on see nõela ja heinakuhja teema onju. 

Sellised peod äratavad üldse inimestes heroilisuse. Trollijuht trotsib sõiduplaani, tantsijad ja vaatajad ilma ja peolised trotsivad ülearu hoolitsevaid korraldajaid. Jee, eesti elaguu!
Ma ise küll magasin täna poole lõunani, varasem magamatus nõudis oma osa.